Dragon.ee foorum

Kaotus

Tunnen, et mu hing rebitakse pooleks. Tunnen hirmu. Jooksen välja. Näen teda murul lebamas. Nii süütult. Nagu magaks. Vaatan üles. Aken on lahti. Helesinine taevas. Üksik pilv. Kõik on nii rahulik. Paar ilmunud inimest liigutavad suud. Ma ei kuule midagi. Miks? Tule tagasi! Miks ma seda ei teadnud? Miks ma ei ärka? Tule tagasi! Palun! Ära jäta mind nende sekka üksi! Põlved valutavad. Millal ma põlvitasin? See ikka on uni, onju? Miks ma ei ärka?
Tunnen õudust. See ei olegi uni...

Leppimine

Laman kuskil. Kuulen hääli.
"...kutsu kiirabi!"
"..vajab toitai..."
Kaduge! Tahan vaikust. Tahan rahu.
Ometi vaikus. Näen sind. Naeratad armsalt. Naeratan vastu. Ütled, et pean elama. Ootama, kannatama. Sinu nimel. Tuleviku nimel. Hõikad veel, et näeme varsti. Lehvitad. Kaod.
Silmalaud on nii rasked. Ma ei jaksa. Pean millestki kinni hoidma, et püsima jääda. Pean midagi leidma. Ma olen nii väsinud. Torgitakse. Saabub tundetus, pimedus, vaikus, mälestused sinust.

Ingli puudutus (kujutluspilt Terminaatori Ingli puudutusest)

Kõnnin 20. veebruari õhtul surnuaia poole. Nagu eelnevadki aastad - üksinda. Mantlihõlmad laiali. Sall kaelas. Puud on raagus ja valgust ei ole. Ainult tähed näitavad teed. Väravad hakkavad paistma. Noid on alles hiljuti õlitatud. Muudel aegadel on siin alati tuulekohin. Täna on vaikus. Alati on olnud. Liigun vaikselt ja ruttamata tähtsusetute haudade vahel. Jõuan selle ainsa olulise juurde. Mingilt oksalt on lund kaela tulnud. Asetan sinna ühe punase ja ühe valge roosi. Nagu alati. Ma ei andnud sulle neid siis kui sa elus olid. Kuskil kaugemal kutsub kirikukell õhtusele missale. Sulgen silmad ja meenutan. Sind. Ootan. Lõpuks tuled. Võtad mult käest kinni. Silitad mu habemes põske. Igatsen sind. Kaua veel? Sosistad, et kannataksin veel. Kuulen veel: "Nägemiseni mu Laululind." Vastan vaikselt: "Head aega Sinitiib." Järgmine aasta tulen jälle.

[quote="Cygnus"]Kaotus

Millal ma põlvitasin?
Kui jõudsin siiani hakkas meeldima.
Just siin hakkab kaotus teadvusesse jõudma. Hea...

Jaht

Ma kõnnin siin sagivas linnas. Kõht on tühi. Tahan süüa. Jälgin ohvreid.
Liiga vana. Liiga noor. Liiga kondine. Liiga rasvane. Täpselt paras. Hiilin ligi.
"Laena konspekti."

Maitse

Mulle meeldivad inimesed. Nii maitsvad. Jalad. Kintsud. Palju liha. Julge rind. Palju rasva - vähe liha. Aju. Suur ja vesine. Vähe liha. Vähe mõtet.

Romantika

Veneetsia. Kitsad kanalid. Käänulised kanalid. Ligunenud talad. Paadimehed ja paadid. Valged turistid. Pilusilmsed külalised. Noorpaar. Kahekesi. Kummirõngaga merel.

Väga diip&dipressiv
Tegelikult see selline väikeste lihtlausete kasutamine mingi piirini on armas ja efektne aga lõpuks läheb kuidagi tüütuks hakkimiseks. Mõjuvamad on lühikesed lihtlaused suurte lauseloomade vahel, mis võtavad kokku eelmise või paari eelmise lause mõtted.

Tegelikult ei tea ma midagi mis ma räägin, lihtsalt maitse asja ajan.

Mälestused

Kõndides läbi varemetes linna. Kuulen mälestusi, haistan neid, näen neid.
Laste naeru põrgatamas palli vastu seina. Armunute iharaid sosinaid, istudes rusuhunnikul. Laulujoru, purustatud pingi juures. Naerul nägusid rääkimas teiste omasugustega. Rõõmsaid tantse austamas esivanemate pärandust.
Aga kõikjal. Üle kõige. Kiljeid, hala, nuttu nähes lähedasi surnuna. Vilisevaid tulenooli purustamas kõike, mida puutub. Raevupurskeid, hävitamas teisi omasuguseid. Verd, mis värvib pinna punaseks. Verd, mis lõhnab ja maitseb soola järele. Verd, mis toob välja halvima kõigis.
Õppimiseks oli liiga hilja. Liiga hilja, et midagi suutnuks muuta.