Ei olnud nagu valmis teemat...

[tribulant]

Ei osanud kuhugi mujale panna.
Mitte, et sel ulme või rollimängudega midagi tegemist oleks.

Yks vana võlg saab ehk seeläbi ära õiendatud.

---------------------------------------------

Kord elas yks Ti, kellel oli Nuba. Ti elas väikesel saarel keset merd ja Nuba sealt sugugi mitte kaugel, suuremal saarel. Igal kevadel, kui jää hakkas lagunema, võttis Nuba oma vilespilli ja sulega mytsilodu, ronis paati ja aerutas Ti juurde väikesele saarele. Seal elasid nad terve suve läbi õnnes ja rahus: pyydsid elukaid, kes elasid meres, korjasid marju, vedelesid seliti rannas ja vahtisid teisi elukaid, kes mere kohal lendasid. Ning kui tuli sygis ja tormid puhusid kohale esimese kylma, nii et rannast võis leida pisikesi jääkribalaid, andis Nuba Tile suud, astus paati ja aerutas tagasi omaenese saarele. Kaua vaatas Ti Nubale järele ja lehvitas, teades, et juba poole aasta pärast tuleb jälle kevad ja Nuba tuleb taas tema juurde. Ja Nuba mõtles sellestsamast ja lehvitas Tile vastu.

Yhel aastal tuli aga kevad koos vihasemate tormidega kui muidu. Ja see oli kylm ja pime kevad. Päeval kartis väike Ti pimedaks jääda, kui ta rannal seisis ja vaatas, kas ometigi ei hakka päikeses sädelev jää merd maha jätma, et Nuba saaks paadi vette lykata ja tema poole sõudma asuda - aga julm jää säras talle irvitades vastu. Ööd olid pimedad, pikad ja nii tuulised, et rannaäärsed kadakad jäid ilma pooltest oma okastest ja suutsid end vaevu okstega ilmarahva eest varjata. Kui kajakas tõusis rannalt õhku, lootes leida mõnest lahvandusest kala, loopis tuul teda nii kaua ringi, kuni räsitud lind ennastki juba tormi ajal pinnale jäänud silguks pidama hakkas. Ti muudkui ootas ja ootas ning oli väga õnnetu.

Teisel pool merd oli Nuba täpselt sama õnnetu. Päevad läbi istus ta rannas, vestis kadajasi lusikaid ning ymises nukraid lauluviise. Öösel ei lasknud tuule ulumine unkaaugus tal magada, nii keeras ta tundide kaupa yht kylge teise peale ja mõtles Ti peale. Aga jää oli kuri ning ilm oli tige, paat sootuks pisike ja kipakas. Ning Nuba ei saanudki Ti juurde, päevad aga läksid ja pooled neist olid ysnagi öö nägu. Sest mis kasu on Tist ilma Nubata? Sama vähe kui Nubast, kellel pole tilkagi Tid.

Nii ei pidanudki vaene Nuba yhel tormisel õhtul enam vastu. Ta oli päev läbi jääd põrnitsenud ning kui hallide pilvede ja paksu tuule taga tähed päikese välja vahetasid, tundus talle, et valgelt helendava jääsulbi sees on lõpuks ometi piisavalt palju mustalt helendavad merd, et see tema pisikest paati kanda jaksaks. Nii tormas ta jooksujalu paadi manu ja lykkas selle merde.

Ka Ti oli sel õhtul väikese saare rannas ja nägi, kuidas kaugel-kaugel imetilluke latern järsku lainete kohal vilkuma hakkas. Nyyd teadis Ti, et tema Nuba ei enam oodata ei kannatanud ja tema saare poole teele asus. Oi, kuidas värises pisike Ti, kui ta synkhalli taeva all rannal edasi-tagasi jooksis, yles alla hyples ja karjus! Aga tuul oli vali ja ilm oli kuri ning väikese Ti õbluke hääl kadus mere myhina ja jää ragina sekka äragi.

Nuba oli vapper ja rygas aerude kallal, kakeldes jää ja mere ja tormiga nii põikpäiselt, et tullid raksusid ja aerulabad jäälahmakaid kildudeks raiusid. Raskelt see tuli, kuid edasi ta ka tasapisi jõudis, läbi öö, mis oli nii pime, et seda tulnuks suveks kamakaviisi õlgedesse mässitult keldris hoida. Juba jõudis ta veerandi, siis kolmandiku ja poolegi tee peale kahe saare vahel. Ent ilm oli tema peale kuri ja meri hirmsa aerudega tagumise pärast pahane, yhelegi peale Ti ei meeldinud aga tema pisike latern. Nii võttiski kevadejää oma jõunatukese kokku ja pigistas kahelt poolt. Raks, ohkas pisike paat.

Ei jäänud Nubale yle muud, kui haarata latern ja asuda jänese moodi jäätykilt jäätykile hypates haake tegema. Sest tyhja sest paadist, kui sul on olemas Ti. Eks paate jõuab inime elu jooksul mitugi teha, suvi on ikkagi parajalt pikk ja meri toob laudu rohkem kui majapidamises tarvis läheb. Kerge see polnud, aga Nuba igatsus oli suur - ja veel suurem oli Ti hirm, kes seisis ähvardavalt rannas, suur ja kole väikese pelgliku Ti kohal. Ti muretses ja vehkis kätega, Nuba aga kargas yhelt jäätykilt teisele, teiselt kolmandale, kolmandalt neljandale... kuni yhel hetkel ei olnud tema ymber enam yhtki jäätykki, mis oleks kas või silmagi järgi peale astuda kannatanud. Nii nad seal seisidki yhe pika viivu - Nuba oma jäätykil, kaks kolmandikku teed selja taga, Ti oma saarenatukese rannas, kyyned peopessa surutud, hambad risti ja syda lõhkemas, kummalgi oma latern käes. Siis kõikus kuri jäätykk natuke ja otsustas ennast tõsisemalt kehitada. Ning yks latern kadus.

Ei läinudki kaua aega, vast ehk suve hakuni, kui Ti jälle Nubast teadet sai. Alguses tõi meri randa laterna, nädalajagu päevi hiljem ka Nuba enda, mererohi juustes. Igayks poleks ehk sedaviisi arvanud, aga Ti meelest oli ta ikka veel kõige kenam olevus maailmas, tema Nuba. Mis tal inimestest.

Mina nägin Tid tema saarest ysna kaugel, mitugi aastat hiljem. Ega ta vanadest asjadest eriti räägi ja keegi ei kysi kah. Aga kui ma sygavale Ti silmisse vaatasin, nägin ma tykikest ööhalli merd, ja valget jääd, ja tuult, mis nuttis nii, et ma kuu aega öösiti magada ei julgenud. Tark inime selliseid asju muidugi ei vaata.

[Die]

[Tähepuu]

Selline kurbilus lugu.
Lihtne ja mõjuv...

[Konks]