Tekstid (alapealkirjaga: Shadowle, kes muidu võibolla ...

[Krafinna]

...ei viitsi neid lugeda)

Uusi.

Kui kunagi näed
mind paljapäi minemas
külmunud põsed valged
silmad suured
pisaraid täis
Kui kunagi kuuled
mind ust sulgevat
tuhme ja kõlatuid samme
mööda me aknast
mööda me kasest

Anna andeks oh armas
mu kaisuloom väike
kiisuke kriim
anna andeks
mu loomus mu ise

**********

Kardina vahel on päike
kullane kollane särav
silmad kinni otsaesine märg
lehed sahisevad
kask langetab pea
jääb leinama
meie varasurnud
armastust

***********


pehme paitus
tules neeldus
suri elujanus vesi
ajupritsmeid
veresooni
kes see viitsib
mööda ilma
korjata neid kõiki

*********

Kunagi pole hilja
vara ega ammu
pole kadunud asju
ainult leitud ja antud
tagasi saadud
ajast välja kistud
loomadelt rebitud
inimeseks saanud

*********


Suveuks

okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt

tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon

********

Peotäis kadakamarju
pihlapuult kobar
ning näputäis mulda
merevette sa puista
et kaugele kaugele kanda
seemet ilmalinnuke saaks
et kestaks see lugude lugu
merest tormisest tuulest
küpseist kadakamarjust
ning pihkakais maast

********

homset ei ole
homset ei tule
on terav nuga
ning värisev käsi
lõikab lahti eilse ja homse
veritsev täna

lahtiköitmata lehed
porine tee
ning väsinud meel

väsinud
lihtsalt väga väsinud
ootamisrõõmust
ja andmisesaamast
riismeid kokku kanda
sinna, kus igavene tuul
ning irvitav kuu

*********

ei mäleta millal
tahtsin olla noor
armuda tuisku
paluda tähti me üle

tahta võimatut
kududa pilvi
loobuda paljust
kuid mitte sinust...

********

Kirsiõite leebe puna
juustes praht ja seenepuru
looduslaps
sind taga nutan
häbenen su paljast valu
imetlen su nalja, nuttu
igatsen sind taga
tule võimalikult ruttu
enne kui need linnakoerad
õgivad kõik mis ilus
tule neela alla
siis on hästi
siis on kirsiõites puna
juustes praht ja seenepuru

********

naha alla naha peale
veri tulvab veri sööb
noort ja vana tarka lolli
halastust ei tunne eal
siiski palun anun teda
sõiman peksan kõigest jõust
loomanahk ei tule ära
magus veri puhas veri
joon su haledust ja viha
joon su armastust ja iha
magus veri surmav veri
sinu kirg ning lumm
tapab tapab tapab
juba tappis veri mind

*********

Taldrik laual
ning jahtunud süda
palun ulata vatsake, kallis
näe, verd on ka natuke järel
ja kas rahu jätame kassile?

*******

Lootuste kiuste
lähen siiski
kaselehed sahisevad
vett peksab pähe
lähen vihmaga pooleks
naeruga katki
lähen ära ilusast majast
lõhki ja katki ja puruks
lähen ära

********

Taevast küsid
näed puudelatvu
ja sinavat koitu
luuhalli merd
kargad jalule
tormad tal vastu
pea lööd katki
vastu taevaserva
kadus see taevas
kadus see koidik
näed puudelatvu
säravaid tähti
virrvarris pöörases

********

Pisike koer
niutsus akna taga
nuttis ja palus
kask nuttis
lehti langes
ning koerake
palus ja palus
nutust sai rõõm
rõõmust tantsis
loomake väike
kask nuttis
mu akna taga
rõõmupisaraid valas
nutust sai rõõm
nii ehe ja tõene
loomake väike
su rõõmu
tunda ma tahaks
tahaks nutta ja naerda
rõõmu valada
lehtede alla
lehtede peale
tantsida aina
rõõmu välja ja alla

********

Igavikuks venis viiv
aeg tõmbus kokku
mõte vastu mõtet puutus
sulas sein me vahelt
sein see nahkne ollus
vikerkaari silmades
kui tulilinnu parvi
sa ootamatult kohtad
ning otsa lõpeb kõik

********

me suudlustest
sündisid lilled
erkpunast ja roosakat karva
surin sel aastal sel kuul
maha matke
väärikalt vääritut mind

********

ühtmoodi valu ja kadu
kell tunde taob seina
tiksun kassike süles
ootan seda mis tuleb
ootan valu ja leina
kui seinast on järel vaid vari
naaseb kodu ning laev
kell tunde taob seina
kulunud sekundeist aeg
nurr vaikind käpad on vait
ootan seda mis tuleb
tuleb varjust mind endaga viib

********

Öelda mida mõtlen
mõtlen mida tunda
tunda mida ihkan
ihkan mida öelda
sulle koledale ilusale
loomale ja mehele
lapsele raugale hundile
pole vaja öelda
pole vaja mõelda

iga mu mõtteraas söestub
leekideks lahvatab
kaob suitsu

jääd vaid sina

********

nooli lendab me ümber
lõhnu imekauneid
loob lõikav tuul
näe kuis lookleb
kesk mände liivaseid
üks väike metsarada
tahan olla esimene
tuul ning kaasa viia
jälgi värkselt lumelt
viia lõhnu imekauneid
üle maa ja kauge vee
tuua sulle kingiks need

********

Lumi katab haavad
seob kinni silmad
usun korraks et olen
terve ja vaba kui lind
ilusaks taevaäärele
kenamaks ilmaservale
särada üle vee ja taeva
oodata tähevalgust
uskuda korrakski elu
jäädagi taeva servale
olla vabamast vaba
kullane ilmalind väike

********

Taeva kulmud kaardus
lummav lumevaikus
paju okstel pilvesära
kannab aeg sind kätel ära
pole kurbust pole valu
vaikus sinivalgel aasal
lubab kätel rõõmu kanda
unustusse valu anda

*******

öö varjus on jahe
muld külm ja kõle
talv sööb kõike
õgib elu
surma jagab
24 detsember
alles on keha
jahe külm ja kõle
talv sööb kõike
õgis elu
surma jagas

*******
otsa lõpeb kord tee
ühe lõpp teise algus
ulun öösse
sihitult karjun
kus algab unede riik
kus lõpeb varjude maa
põrunud taani prints
tahtis teada
kus lõpeb kord tee
kus algab varjude maa
põrunud segane Kraax
teada kord saab
kuhu viib tee
kust algab varjude maa

*******

vihmade kaudu
pugeda peitu
naerda salaja
piiskade pettust
pilvede alpust
koguda värve
köieks punuda
laskuda pilvist
maasse kaevuda
naerda salaja
piiskade pettust

*******

Hiirena lendame ringi
nahad laperdasid
ulguvas tormis
pekslesid maas
oigasid valust
nägid kadunud valgust
lendu jälle kord tõusta
tuult vihmasadu maitsta
hiired lendavad õhus
nahku ei taha nad enam
nülgisid luudelt ja lihalt
kuivama jätsid
kasutud nahad
mis ometi teenisid kord
hiiri kes lendavad õhus

[Shadow]

[Krafinna]

[Shadow]

[Krafinna]

[Kriku]

[Krafinna]

Misasja? Ennem poon ennast kui Kiskat. See oli visioon võimalustest.

[Krafinna]

Mõni tekst. Nii vana kui uus.


Unustatud armastus

Omapäi kõndiv kass
kui unustatud armastus
longib vilet lastes tänavail
saladused uste ja akende taga
kõikjal
roiskub ja tuhmub
kass raputab vurrudest purikaid
rehmab käpaga

Sealt ta läheb
mu unustatud armastus
selgete kollaste silmadega
koheva sabaga
seitse elu ikka veel ees
kui saladused enne natist ei saa...

-----


Keha on targem kui vanavanaema.
Vanem kui leib.
Ta mäletab miljoneid coituseid.
Peab meeles karjeid.
Sest üks neist on oluline.
Algus.
Abitu nutt tühjusesse.
Kellegi kehasse.
Äsjaloodu
Karikakrana tiirlevas ajas.
Pärandus, millest ei loobuta.
Sest keha mäletab homseid surmi.

Hingeprootonid lendavad vabalt
Ahelast ahelasse

----

Nad ütlevad, et mu silmad on ilusad.

Nad ütlevad, et võivad uppuda mu silmadesse. Et mereroheline meelitab, pruun muld soojendab, vihmapilved annavad elu ja kollases on kassiliku raugust.

Nad ei tea, et peavad kaasas kandma päästevesti, sapöörilabidat, tihedat keepi ja teravat pistoda. Et meres on karid, mullas on tõugud, pilvedest võib sadada rahet ning kass kõri rebida.

Nad ei tea, et silmad on surmavärvi. Kui nad teaksid, siis nad ei ütleks, et silmad on ilusad. Sest surmast ei tea keegi midagi, kõige rohkem saab öelda, et ta on. See aga hirmutab, teadmatus ja kontrollimatus. Nad ei tea, et silmad on elust tiined. Kui nad teaksid, siis nad ei usuks, kuigi näeksid. Nad ütlevad: ilusad silmad, millest on raske eemalduda, allikad, kuhu tullakse tagasi, või põgenetakse tagasi vaatamata. Kes kordki on vaadanud, ja näinud elu ja surma, näinud neid koos, jääb allika juurde. Ei põgene iial. Kas elab või sureb, allikaid vaadates või neist elades. Sest surm ja elu on lahutamatud. Sest silmad on ilusad seepärast, et neis on sünd, neis on lõpp.

[Kriku]