Dragon.ee foorum

ma pole poeet
kõigest laps, üks üksik hing
surnud tõde

***
siin ma jätkan olemist, elamist, oma melanhoolia valamist, kui õli tulle, mis paneb sügavamalt mõtlema kõige üle, mis tähtis, tähtsusetu, intensiivsemalt pilduma oma karjeid igikestvasse ja vaiksesse tühjusesse...
oleksin tänulik ka vastukaja eest

Väga hea õeke

Hallist kivist naine


Mees vaatas talle otsa
Tuim põlgus silmis
Hetk näis olevat kui vanast must-valgest filmist

Siis sõnas vaikselt:
“Sa polnud kunagi mind väärt.
Sind palun, ennem vaiki, kui et nüüd tõstad häält.”

Naine vaikis viivu,
Mis sulas igaviku palge’
Hetke alles jäi must, hajus valge.

Naine vaikis.
Mees heitis talle viimse pilgu
Miks ometi Naine sest tardumusest ei virgu?

Naine vaikis kaua...
Ta oli näiliselt surnud alates Mehe lahkumisest
Ta kisendas hinges, palus Andestust

Tegelikult oli ta kogu aeg vaikinud.
Ta oli maha maganud viimse võimaluse
Tunda oma elus tõelist armastust.

Rotten blood (loe nagu kirjutet)


Varisen maha, õhku ahmies
Üritan võita Existencilt veel hetke
Enne kui tuhastun karjudes
Enne kui kaob mu kest nii nõtke
Tahan needa sind, su elu
Ja kõike mida mul ei ole

Mu huuled põlevad valust
Neel tundub lagunevat
Pea valutada lõhub, jalust
Kadunud on ramm

Mu viimne hetk on käes
Nüüd aastasadu hiljem
Sellest kui mu süda viimati lõi
Tost ajast pole ma päikest näind

Tegin vaid ühe vea
Oma elamise, ei, olemise jooksul
Su kaela suruda oma hambad oli alguses nii hea
Kui vaid poleks ma su roiskund verd joonud...

hambad lagunesid suust
sõi veri soolikad kõhust
roiskvette kandusid mahlad
kudevale kalale ette...

Möhh