Dragon.ee foorum

Milleks selline kaldumine triviaalsetesse igapäevaelu detailidesse, lugupeetavad? Rääkigem ikka asjast.
Luule puhul on tegemist rohkem nagu kujundite ja seisunditega mu meelest. Ja siin, tuleb tunnistada, on Pecike jõudnud lausa vanameisterliku täpsuse ja tunnetuseni. Kui napilt, ja samas sügavalt, on kõik ära öeldud. Hoolimata oma lühidusest on see luuletus tõeliselt SUUR. Tegelikult see napp ja lühike vorm on äärmiselt kohane ja ainult võimendab oma lakoonilisuses seisundikirjeldust. Väga võimas. Tõesti-tõesti, täielik katarsis!
Täna varahommikul, kui need read mulle meenusid, ja ma ei häbene seda tunnistamast, ma lihtsalt nutsin, häälega.

Kas Pecike teenis praegu siis DUKSi auliikme seisuse ja linnavõtme ja diplomi välja?

KAs Pecikese päevik on ulme? Kui nii, siis midagi kindlasti teenis. vöi?

Ma näen, et selline küpsem poeesia näib tekitavat teatavat hämmeldust ehk lausa segadust. Sestap tunnen asjatundjana kohustust asja olemuslikult veidi selgitada.

Vaadake, suurelt jaolt on Kunsti teema meie foorumis keskendunud ja pühendunud üksindusluulele. Kuni Pecikese suurepärase teoseni "Päevik" on teemat avatud sellises põhiliselt teismelises võtmes. Ja siinjuures on küsimus suuresti kujundite valikus. Kui nooremale rollimängijate põlvkonnale on kurbuse ja üksinduse puhil kandvaks kujundiks sügis, siis vanema rollimängijate põlvkonna puhul see nii enam ei ole. Sügisest on saanud süüfilis.

Jah, on. Ja siis?