Athilith-Lugusi kaugest minevikust.

[Athilith]

JÄÄDRAAKON
Üle lumise aasa lendab Jäädraakon, mida ta küll sealt otsib?
Kesk külma ja karget talve ei ole ju inimlapsi tantsisklemas
aasadel ja jooksutamas oma lendlohesi, ega veise karju kapsama
ja rohtu mälumas. Ei, sellel draakonil ei olnud silme ees jaht,
vaid kättemaks, ja mitte selline tavaline kättemaks kus
põletatakse ruttu linn maha ja söödakse inimesed ja vara
korjatakse kokku; oh ei, üldse mitte! See draakon oli haudund
seda plaani tervelt kuu aega, sama palju, kui ta oma muna
haudus; kuni see reeturlikult, salakavalalt ja vargalikult
temalt ära võeti ja Kämbla linnas, jõe kõrval, peoroana ära
söödi! See draakon turtsus puhast magmat oma südame põhjast
ja nuttis sulametalli; ta tuli DraakoniEma moodi kättemaksma...
Kui ta jõudis viimase künka seljakuni, mille taga ennast
Kämbla linn varjas, peatus ta ja võttis hetke, et koondada
oma viha ning siis sööstis ta tulitakus(sõnaotsesemõttes)
linnale peale! Pärast ei old seal linnas ühtki maja alles,
kõik oli söestunud ja selle söe hunniku otsas oli pikk pikk
vai, mille otsa oli torgatud selle draakoni pea!

ja.

DRAAKON
Sügaval maa põues, kus ei kasvanud ainsatki taime,
oli suur koobas ja selles koopas elas suur koletu Draakon.
See Draakon oli väga vana ja kulunud, tema soomused ei
läikinud enam, vaid olid matid ja kriimustunud. Ta ei
olnud oma kiviselt asemelt liikunud juba oma sada aastat.
Tema pea oli koormatud väga raskete mõtetega ja ta silma-
nägemine oli halb. Ta oli täiesti liikumatu, väljaarvatud
iga kahe minuti järel paisus ta keha paksemaks ja külmavärinaid
tekitav kornin puhastas tema nina. Ta hingas! Elu karmi
ja halstamatut käte tööd oli näha tema peal liigagi palju:
ära rapsitud tiivad, söestund silmad, murdunud kihvad,
kopitanud sarved ja näritud küüned. Ta oli nii jubeda
väljanägemisega, et see ehmataks ära iga pealtvaataja, aga
mitte draakonitele omapärase elegantse ja graatsilise
hirmuäratava iluga, vaid hoopis tema koledusega,
kortsudega. Ta oli Draakon pimeduses. Tema mõte ei jooksnud
enam nagu tavalistel draakonitel. Ta oli hullunud ja samas
kainenenud. Ta ei teadnud välismaailmast mitte midagi!
See Draakon oli maetud tema poolt tapetute koljude alla!

[Irve]

Tegelt ei ole nagu eriti hea see. Keelelisi vigu on palju, eriti just lohakus- ja kokku-lahku kirjutamise vigu. See ka, et paaris kohas nagu äärepealt tekiks mingi ettekujutus situatsioonist, aga siis läheb naiivseks kätte ära. Noh, ma ei tea, kas mu näide on ilmne, aga midagi sellist et:

Tema soomus küütles päikesevalguses ning heitis tolmusele maapinnale arvukalt valguslaigukesi, mis lohe pahisevate hingetõmmete taktis rahulikult edasi-tagasi liikusid. Ta oli muidu ise üsna hirmus ja tal olid üsna suured hambad.

[Athilith]