Lugu

[Cygnus]

Kuna ei ole suutnud veel loole nime mõelda, siis igasugu soovitused on teretulnud. See algus siin siis teile isuäratajaks

Silmapiirini ulatuv sinine meri. Ainult üks roheline täpike paistab sealt välja. Lähemale minnes näeme, et see on üsna suur saar - pooleldi kaetud metsaga. Teine pool on asundusi täis tikitud. Kogu võimalik ruum tundub olevat ära kasutatud.
Liigume metsa ühe küla läheduses - puude vahel kiiresti põigeldes. Puud on tihedalt kasvanud ja on elu täis. Ühtegi rada ei paista kätte. Tundub nagu mets ei oleks sajandeid inimjalga näinud.
Veidi eemal paistab okste varjus üks kükakil kogu. See on noor mees. Mustad juuksed pruunid silmad - kogu pakett, mis nendega tavaliselt kaasas käib. Seljas talupojale iseloomulikud rõivad. Relva ei paista vähemalt kuskilt kätte. Ta tundub olevat hirmul - surmahirmul. Aru ei ole saada, mida ta kardab. Metsast ei kostu mingit võõrast häält peale tema kiire hingamise. Ei ole sellist õudsat vaikust, nagu tavaliselt, kui keegi võõras ja ohtlik läheduses on.
Järsku haarab mees oma kõris tolgendavast noolest ja hakkab korisema. Tõuseb püsti ning üritab jooksma hakata, aga peale paari sammu kukub maha. Rabeleb mõnda aega ning siis enam ei liiguta. Metsahääled, mis tema rabelemisest korraks vait jäid, kostavad jälle. On näha paar väga kiiresti liikuvat kogu ning siis ainult puid. Laibale lähemale liikudes näeme, et tal on kaelast läbi ainult harudeta kuivanud oks.
Kuid see ju ei saa olla ometi kõik. Kuhu need kogud kiirustasid? Liigume neist veidi ette. Üsna metsa äärde. Juba paistab kaugemal puudeta ala. On kuulda ähkimist ja jooksusamme ning raginat. Üks väike tüdruk jookseb metsa ääre poole. Kleit ribadeks käristatud ning käed, jalad ja nägu kriime täis. Jookseb nagu oleks surm seljataga. Keskendunud ilme näol, et ometi ei komistaks.
Näeb kaugemal põllul töötavaid inimesi ja hüüab: "Appi! Ema! Isa!". Ning kukub, oks-nool seljas.
Põllul töötavad mehed vaatavad murelikult metsa poole ja haaravad läheduses vedelevad relvad - osad vibud, teised kilbid ja odad. Üks ütleb vaikselt: "See oli Kari. Kui metsast välja jõuab, siis kilbid kaitsesse." Ootavad paar minutit ja rääkijal tulevad pisarad silmi.
"Mets sai ta omale."

[Athilith]

[doris]

loominguline cygnus, mis
loo nimi ...metsa kättemaks

[Tähepuu]

[Tamerlan]

Hm, pean jälle lõugu laiutama hakkama. (Olen varsti sama paha nagu Prontogi )

Idee tundub minule isiklikult vahva, kuigi sarnaseid on ennegi kasutatud, aga kuna pärast Gilgamešit on kõik teosed plagiaat, pole sellest hullu.

Sa peaksid (kui pole seda veel teinud) jõudma selgusele, kuhu tahad välja jõuda oma looga ja miline on skeem sinnani jõudmiseks. Olen irisenud mitmete suleseppade kallal ja kordan ennast-- raamatu või loo kirjutamsel ei ole määrav ainult loomingline talent ja oskus sõnu ritta seada, väga oluline on kogu süsteemi oskuslik ülesehitus, et tegevusvõrgustik klapiks.

Pealkirjaga on aega. Kui asi valmis, on seda palju lihtsam valida tabavamalt.

Ei maksa kirjutada olevikus, see taandub minu nägemuses jutustaja isiklike tundmuste tasemeni ja teatud mõttes jätab vähe laveerimisruumi. Pean siinkohal silmas seda, et kui on vaja kirjeldada minevikus toimunut (mingid asjaolud, taust), pead sa hakkama ületama ajalist bajääri-- vahel oled olevikus, siis minevikus jne, mis jätab hüpliku mulje. Seepärast on mõistlik kirjutada minevikus, mis taandab sündmusi ja lisab n-ö jutustaja-tegelasele erapooletust.

Puudu on loo kangelased (esialgne jupike on liiga pisike, ehk ilmnevad nad kaugemal?) ja asja tausta peaks enne nii otsustavat tegevusse sukeldumist täpsemalt kirjeldama.

Laused on lihtlaused valdavalt ega anna tekstile piisavat voolavust, kogu sündmustik on algusest peale pingeliseks aetud ja autor keskendub aktiivsetele asjadele-- hirm, paanika, vihkamine, surm, põgenemine.
Et need asjad mõjule pääseksid, peaks kirjeldama enne selle tausta-- udu, võis siis päev, inimeste elu-olu, midagi sellist, mis kirjutaks natuke põhisündmusest mööda ja looks meeleolu. Kui esimesest lheküljst alates kirves välkuma hakkab, ei keta pinge lõpuni, sest ei saa lugejaid üllatada.

Proovi kirjeldada detaile ja lisada meeleolu:

...Udu hõljus ja lainetas külmade soolaste voogude ning hämarusse mattunud kivise ranniku kohal; õhku täitis kõduneva adru imal lehk. Tumehall merevesi vulises teravate karide ja ajupuude ümber, uhades klibule kitsaid vahujoomi jättes randa.

Loos peaks olema lisaks metsahirmule ka isiklikke intriige (armastust, vihkamist või kleptomaaniat), mis annaks kindlasti kirjutisele tüsedama meki.