Muinasjutt

[Attila]

Purege või lakkuge.

Tean jah, paar kohta võivad õudselt silma kriipida (nt. reklaamima ja lift ) ja neist siis palun märku anda. Aga kui need eripärana tunduvad siis väga hea. Ning paar koma on kindlast kuskilt ära kukkunud.
Muide. Teoreetiliselt peaks see illustreeritud olema, nii et mõelge pildid ise juurde

Jaaniöö muinasjutt siis:



Printsess...
...istus kevadise õunapuu oksal ja hüüdis appi. Miks või kuidas ta sinna sattunud seda neiu ise ka ei teadnud, kuid allahüppamiseks asus maapind liiga kaugel ja ka oksi ei paistnud jala alla jäävat.
„Appi! Aidake!“ kaikus hele hääl üle õunapuuaia.

Vaene Talupoeg...
... , paljad jalad tolmukorraga kaetud, nööriga pamp seljal, muhklik matkakepp käes, astus mööda metsarada. Kuhu poole ta läks, seda mees ise ka ei teadnud, aga paigal seismisel ei tundunud ka mõtet olevat. Järsku ta peatus ning kuulatas. Metsa seest kostusid kellegi appihüüded. Mõtlemata tormas Talupoeg rajast kõrvale, padriku hommikuniiskesse kargusesse. Iga sammuga kostusid hüüded lähemalt, kuni lõpuks viimaseid ettejäävaid oksi kõrvale lükkates laius talupoja ees aed. Õitsevate õuna- ja kirsipuude vahel oli üks teistest suurem. Seal otsas, kõrgel kõrgel oksal, istus puu külge klammerduv printsess.

Printsess...
...naeratas: „Siia, tulge siia! Ma olen siin! Aidake palun.“
Talupoeg astus arglikult puule lähemale.
„Kuidas ma teid, kaunis neiu, aidata saaksin?“ küsis noormees pisut kõhklevalt.
„Kas te ei näe, et ma siin kõrgel lõksus olen. Ma tahan alla! Palun aidake mul alla tulla.“
Kukalt sügades mõõtis Talupoeg pilguga kõrgust. Tõesti kõrge. Ka parima tahtmise juures poleks nooruk suutnud sinna ronida.
Jälle kohmetudes, silmadega kõrgusesse sihtides, kus hommikune päike läbi okste otse silma paistis, küsis Talupoeg:„Kuidas te ilus tüdruk ometi nii kõrgele saite ronida? Mu kohmakad käed ei suudaks iial teile järgi tulla...“
„Loomulikult ei suudaks“, sõnas Printsess kelmikalt, kuid siis märksa kurvema näoga:“Palun tooge mulle redel, et ma alla saaksin tulla. Siin on niii igav.“

Vaene Talupoeg...
... jättis oma asjad puu alla. Otsides pambust välja kirve suundus ta reipalt ja kiirustades metsa poole.
„Olen tagasi enne kui tulbid avaneda jõuavad“, hüüdis ta Printsessile enne silmist kadumist.
Võsastikku jõudes hakkas ta silmadega otsima parajaid puid, millest redelit teha. Kui sobiva leidis, lõi selle hoogsalt maha, võttis teise käega enda taha lohisema ja otsis järgmise. Siis ajas ta oma villase kuue seljast ning hakkas meisterdama. Kogu mets kaikus kirvehoopidest, mis ehitust saatsid. Kulusid minutid. Ja umbes tunni aja pärast astus noormees taas õunapuuaeda, kus tulbid mesilastele oma õielehti reklaamisid.

Printsess...
... hõiskas: „Siia! Siia! Tule siia!“
Talupoeg astus uhkelt omavalmistatud redeliga puu juurde. Natukene punastades lükkas ta selle puu najale püsti, igaks juhuks veel paari kivi redeli ette pannes.
„Otsast lõpuni minu tehtud!“, praalis noormees.
Printsess uuris redelit ja otsis kohta, kuhu astuda. Ta lasi oma käed puu ümbert lahti ning võttis oksast kinni. Nüüd sirutas ta välja jala ning astus kõige ülemisele pulgale.
„Kääks!“, tegi redel.
Neiu kõhkles aga sirutas siiski ka teise jala ette ning astus kohe esimese kõrvale.
„KÄÄKS!!!“, tegi redel.
Hirmunult haaras tütarlaps uuesti puu ümbert kinni ning tõmbas jalad tagasi.
„Kohutav!“, kurjustas ta: „Selline asi ei pea ju üldse vastu! Kas sa tahad, et ma alla kukuksin?“
Talupoeg vaatas häbiga maha.
Printsessi silmad sihtisid noormehe langetatud pead.
„Too mulle palun trepp, et ma ilusti maha saaksin tulla. Eksju?“, palus neidis nüüd juba märksa sõbralikumalt.

Vaene Talupoeg...
... haaras taas kirve järele.
„Olen tagasi enne kui silmagi pilgutada jõuate!“ hüüdis mees ning sööstis taas päikese eest varju.
Taas otsis Talupoeg parajaid puid. Ning kui paras kogus koos, hakkas taas pihta üks kopsimine ning toksimine. Kõik lähedalolevad metsaloomad põgenesid kabuhirmus, sest noormehe tekitatud lärm oli tõesti suur.

Prinsess...
... istus tunnikese veel üksi puu otsas. Jalgu edasi-tagasi kõlgutades silmitses ta metsaviirgu, kuhu Talupoeg kadunud oli.
Juba ilmuski ta kujtis nähtavale. Mees tassis seljas suurt ja rohmakat treppi.
„Too ruttu. Too ruttu! Ma ei jõua siin enam konutada.“, kilkas Printsess.
Talupoeg lisaski kiirust ja vantsides jõudis ta puu alla, kuhu trepi hoolikalt ka asetas.
„Oi! Nagu lossis!“ rõõmustas Printsess ning sirutas jala välja, et ülemisele astmele toetuda.
„Kääks!“, tegi trepp.
Neidis tardus. Nähes, et midagi ei juhtunud söandas ta ka teise jala esimese kõrvale asetada.
„KÄÄKS!“, tegi trepp.
Ehmunult kallistas Neiu taas puud ja tõmbas jalad kähku tagasi.
„Kuidas sa julged! Ma ei tohi alla kukkuda! See trepp ei pea ju oravatki vastu! Kääksub ja kägiseb nagu laev tormi ajal.“ , kurjustas ta puu all seisjaga.
Talupoeg kuulas kurvalt. Tõesti oli ta seekord endast parima andnud.
Printsess vaatas kuidas noormees noruspäi seisab ja muutis meelt.
„Noh! Tõesti ei saa ma siin igaviku konutada. Sellepärast saad uue võimaluse. Too mulle lift!“

Vaene Talupoeg...
... vaatas kurvalt metsa poole ja hakkas ka sinnapoole astuma.
„Kas tood ikka?“, hüüdis tütarlaps talle järele.
„See on siin enne kui jõuate sajani lugeda!“, sõnas Talupoeg noruspäi.
Mees kadus taas lepiku hõredasse rohelusse. Ämblikuvõrgud takerdusid ta näkku ning kihulased puresid käsivarsi.
„Kuidas ma ometi saan selle lifti mis Printsess tahtis? Olen ju vaid vaene talupoeg, kel pennigi hinge taga pole.“, kurtis mees murest murtuna metsale.
Lõpuks istus ta ühele kännule maha ning pidas aru. Kõrvalt maapinnalt haaras ta toki ning hakkas enda ette mulla sisse joonistama.
Natuke aega hiljem hüppas noormees hoogsalt püsti ja ruttas taas ehituspuid korjama.

Printsess...
... Proovis paar korda appi hüüda, aga väsis ruttu. Üldse tundus, et uni hakkab peale tulema. Haigutus. Ta toetas oma pea puu najale ja ohkas:“ Kas tõesti jääbki ta siia üksi? Alatiseks?“
Just siis kui neiu seda mõelnud oli, ilmus puude vahelt välja siluett, kes mingisugust suurt puust puuri tema poole tassis. Jah! See oli Talupoeg.
„Siia, siia!“, hüüatas Printsess.
Ähkides, kuid rõõmsalt toetas noormees oma meistritöö maha ja pöördus oma pambu poole, et sealt nöör välja võtta.
„Mis see on?“ küsis Printsess huvitunult.
„Küll näed.“ vastas mees saladuslikult.

Vaene Talupoeg...
... võttis nööri ning sidus ühe selle otstest puuri lae külge. Teise aga viskas ta aga viibutades üle ühe kõrge oksa. Siis võttis ta sellesamase otsa oma kätte ja hakkas tõmbama. Nagu imeväel tõusiski lift nüüd neiu oksaga ühele kõrgusele.

Printsess...
... oli üllatunud. „Ongi lift!“ hüüatas neiu rõõmsalt.
Rõõmsalt lasi ta käed lahti ja astus esimese jalaga puust puuri põrandale.
„Jõnks“, tegi lift, sest Talupoeg ei hoidnud nööri oma käes piisavalt tugevalt.
Tütarlaps peatus korraks. Kahtlevalt toetas ka teise jala puust kasti põrandale.
„JÕNKS“, tegi lift see kord.
Printsess haaras taas kramplikult puust ning tõmbas oma jalad oksale tagasi.
„Kas sa tõesti hakkama ei saa! Sihukese asjaga ei sõidaks sipelgas ka mitte! Sa igavene kohmard!“
Talupoeg vaatas vihaselt ülemise oksa poole ja lasi oma nööriotsa lahti. Puust kast kukkus vastu tüve põrgates maha ja purunes sellisteks lauajuppideks, millest ta tehtud oligi.
„Näed nüüd!“ jõudis neiu öelda, kuid nüüd pööras mees selja ja hakkas otsustavalt metsa poole astuma.
Printsess peitis näo kätesse ja hakkas vaikselt nutta tihkuma.

Talupoeg...
... astus suures vihas metsa poole, aga piisavalt vaikselt, et ta kuuleks mida tüdruk edasi teeb.
Tasased nuuksed, mis puu poolt kostusid peatasid noormehe sammud. Ta seisatas. Korraks pidas mees aru.
Siis tegi kannapöörde ja sammus tagasi. Ta haaras maast endavalmistatud redeli, pani selle puu najale ning ronis üles. Kuigi redel kääksus ja kiiksus, see siiski ei purunenud. Ülal talupoja järsud liigutused pehmenesid ja hellalt võttis ta nutva neiu oma käte vahele. Ning vaikselt vaikselt hakkas ta pulki mööda alla astuma. Redel, mis enne nii haledalt niuksus, oli järsku vaikseks jäänud. Ka tütarlaps ei nutnud enam.

Just enne viimast sammu tõstis Printsess pea käte vahelt ja vaatas Talupojale sügavalt silma.

[tribulant]

[erstus]