Jaht pooljumalatele

[Cygnus]

Maailma Ajaloo Kroonika I, Legendid, Segadusaja algus

Sõda ise algas varem. Aga jaht Iidsetele või siis pooljumalatele, nagu keegi naljatilk oli neid nimetanud, sai alguse tänu ühele mehele. Tema passis olnud nimi ei ole oluline - omasuguste seas tunti teda Tulena.
Sõjategevus sissetungijatega läks kehvasti. Tundus, et oleme hukule määratud. Ühel päeval sattus rünnaku alla võrdlemisi väike kohake - saar nimega Hiiumaa. Nähes enda ümber külvatavat hävingut ja ohtu lähedastele, viskas Tuli ettevaatuse nurka ning suunas oma väe tulnukhävitajate vastu. Seda paljude inimeste juuresolekul. Inimolendid pole olenemata kõigist oma lollustest rumalad. Kui ründavad õhulaevad ilma nähtava põhjuseta leegitsema hakkavad ning keset tänavat seisab mees, keda ümbritsevad tuleleegid, mis kahju ei tundu talle tegevat, siis osatakse ikka kaks ja kaks kokku panna. Kahjuks oli keegi hull kogu möllu algusest peale ka videokaameraga filminud ning järgmine päev oli uudis päästjast levinud üle kogu riigi.
Tule sekkumine innustas palju teisi Iidsetest ning vastavalt teadete liikumisele olid sissetungijate vastu kasutusel nii vesi, õhk, maa kui ka tuli. Ükski neist vastuhakkudest ei küündinud küll algataja tasemele, kes oli teadaolevalt üks vanimaid, aga tänu nende pingutusele suudeti kauem vastu pidada ja inimestes tõstis pead lootus.
Tulnukatevastase sõja lõpp tuli ootamatult. Ning vastupidiselt masside ootusele, et pooljumalad toovad võidu, juhtus see hoopis tänu ühele väikesele inimgrupile, kes kasutasid ära tulnukate suurimat eelist ja viga - ühtsust. Kuidagi õnnestus neil emalaev õhku lasta ja sellega läks ka rünnaku kontrollkeskus.
Terve maailm juubeldas - umbes nädala. Rüüstati tulnuklaevade vrakke, mida leidus nüüd üle kogu maailma. Üritati mingit korda luua, aga juba oli liiga palju häid inimesi surma saanud. Esimene kokkupõrge toimus endise Ameerika Ühendriikide pinnal. Mingi usulahk ründas teist uute omandatud relvadega. Kokkupõrkes ei suutnud kohe esialgu kumbki pool peale jääda. Sel ajal maapealsed kommunikatsioonisüsteemid veel töötasid ning kõrvalseisvad inimsed hakkasid pooli võtma, mis jälle ässitas uusi kokkupõrkeid ja nii levis konflikt üle Põhja-Ameerika. Muu maailm jäi ameeriklastest küll paari-kolme päevaga maha, aga sama nähtus kordus igalpool. Kõikjal oli kedagi, kes tahtis teistelt midagi saada.
Üritati kaasata ka pooljumalaid, aga oma elatud sajanditega olid nad aru saanud, et ühelgi mingit põhimõtet või arusaama toetaval konfliktil ei ole mõtet, ja pea kõik Iidsed keeldusid.
Eks hakati lõpuks neid ikka mitmel põhjusel taga kiusama - et nad ei ühinenud ühegi poolega, et nad olid üleloomulikud, et nad olid ohtlikud, et tulnukatele vastuseisu ajal olid ka kõrvalseisjad viga saanud. Igatahes üsna pea rünnati Iidseid avalikult. See ei olnud võrdne võitlus. Paljud noorimad said surma tänu sellele, et ei jõudnud piisavalt kiiresti oma väge koondada. Teised jälle ei kaitsnud ennast. Kolmandad ei suutnud aga kogemuse puudumisel kaitsta endid nende vastu kasutatavate relvade eest.
Igalpool oli toimus ebatavalisi loodusnähtusi - orkaanid, ulatuslikud tulekahjud vihma ajal, väikesest tiigist alguse saavad üleujutused. Möllu leidus kõikjale.
Mitte kõik pooljumalad ei olnud ennast avalikustanud. Neljast vanimast, keda Iidsete seas tunti vastavalt Õhu, Vee, Maa ja Tulena oli end näidanud ainult viimane. Tema elu oli võrdlemisi rahulik, kuna saare elanikud olid ikkagi tänulikud oma päästjale. Küll levis konflik ka nende inimeste sekka, aga otsest rünnakut saarele ei julgenud keegi teha. Oldi ju video pealt nähtud, mida Tuli teha suudab.
Tuli sai pidevalt appikutseid nii inimestelt kui ka Iidsetelt, aga ei reageerinud neist ühelegi. Et nii vanaks elada peab omama ülisuurt tahtejõudu ja samas ka hoolimatust. Just selle hoolimatusega ei arvestanud Maakaitseväe väike rünnakrühm, mis lootis vaikse äkkrünnakuga ohu kõrvaldada. Ja muidugi oli hiljuti üks linn nende poolt maatasa pommitatud - linn, kus elas Tulele väga lähedane Iidne - Vesi. Ühtegi ellujääjat teadete põhjal ei olnud.
Maakaitseväe rünnaküksus kasutas esimest kordaseatud tulnukate ründelaeva, kuna need olid vaiksemad kui helikopterid. Said vaikselt rühma maapinnale ning laev ise tõusis kõrgemale jälgima. Kõik tuled olid pimedad, aga arvatavasti istus Tuli vaikselt leinates kuskil pimedas, sest kohe pärast rühma sisenemist majja läks lahti tulemöll. Maja hävines hetkega ning tulering järjest laienes, kattes üsna pea kogu saare. Enne laeva hävingut jõudis piloot teatada, et nägi, kuidas Tule ümber moodustasid leegid talle tiivad. Ta kartis, et viimnepäev on käes.
Seda muidugi ei tulnud, aga hommikul nägid kaldast eemal oodanud laevad, et saar on kaetud musta klaasiga. Midagi ei olnud enam alles. Tuld ennast ei leitud. Konflikt ei olnud aga ikkagi veel läbi.

[Timmo]

Mulle meenustas see jutt Herakles't.

[Cygnus]

[Cygnus]

Maailma Ajaloo Kroonika I, Väljasurnud liigid, Pooljumalad (Artikkel Matsimela Wosret'lt)

Tõendeid pooljumalate eksisteerimisest on mitmeid. Nad elasid oletatavasti sajandeid kui mitte kauem. Välimuselt ei olnud võimalik inimestest eraldada. Igaüks neist valitses mingit loodusnähtust - nagu tuul või maavärin. Vanusega kaasnes suurenenud kontroll oma võime üle. Kahjuks on see ka peaaegu kõik, mida kindlat nende kohta teada on. Kõige hilisemad tõendid pärinevad Segadusteaja algusperioodist, mil nad hävitati viimseni.
Üks parimaid tõendeid on kiri antiiksest arvutist, mis asus Netikerty planeedile kukkunud vanast kosmoselaevast. Sõiduk leiti aastal 183 Sa.l. planeeti katvast dzunglist. See oli õhukindlalt suletud ning seest ei leitud mingeid orgaanilisi jäänuseid. Mootor oli üles öelnud ning omanik otsustas arvatavasti pärast toiduvarude lõppemist dzunglis õnne proovida. Kiri tundub olevat kirjutatud ühe pooljumalate endi seast. Kirjutamise kuupäevaks on 13-08-2003. Kahjuks ei ole teadlased suutnud seda meie ajaarvamisse ümber teisendada.

Tere Jonathan,
tänan sinu teejuhatamise eest. Probleem sai lahendatud ja mul on nüüd palju parem olla. Olgugi, et ma sind esialgu ei uskunud, aitas nende nägemine ja nendega rääkimine palju. Leidsin selle väikese küla Peruu mägede vahelt väheste probleemidega üles. Maa ja Õhk elasid ikka veel sellesamas majakeses, mida sa sada aastat tagasi nägid ja mulle olid kirjeldanud. Nad nägid imelised välja. Välimuse poolest küll keskmiselt kenad, aga pidevalt oli tunne, et neis on midagi maagilist. Õhu juuksed liikusid nagu oleksid kerge tuule käes ning Maast õhkus sellist rahu, mida tunneb ainult õnnelik olles. Nad uurisid minult viimase 30 aasta suursündmuste kohta ja rääkisid siis, kuidas noorena olid kohtunud ning kokku jäänud, ja kuidas nad olid esimesed sajandid üle elanud. Hoiatasid, et oma võimet ei tohi kunagi unarusse jätta, sest siis võib see kontrolli alt väljuda. Andsid paar väärtuslikku nõuannet, kuidas inimeste seas märkamatult eksisteerida, kuigi tänapäevaste isikut tõendavate dokumentide võltsimisest nad eriti ei teadnud rääkida.
Mainisid ka Tuld ja Vett ning nende kirglikku suhet. Ma ei teadnudki, et need kaks ka koos elavad, kuigi Maa ja Õhk väitsid kah, et neil käib see hooti - kord armastavad, kord tülitsevad. Minu küsimusele, et kes neist neljast kõige tugevam on, vastasid, et sellist ei olegi, kuid kõige tõenäolisemalt võib oma mõtlematusega tüli tekitada Tuli.
Lasid mul sind tervitada ja öelda, et nad mäletavad seda noort tuisupead üsna hästi. Eriti ei taha uskuda, et sind tuisupeaks kutsuti, aga ju on meil kõigil siis selline periood.
Kuulsin, et sul oli probleeme IRS'ga. Kuidas hakkama said?

Sinu Simone.

Kirja puhul võib oletada, et pikaealisus tekitas pooljumalatele psühholoogilisi probleeme. Arvatavasti mitte kõik ei elanud need "esimesed sajandid" üle. Teades, et inimeluiga oli sel ajal lühike ning pooljumalate arv oli nii väike, et nad ei paistnud masside seast välja, võib oletada, et neil tekkisid suhted ka mõningate inimestega. Ja kui need inimesed kõik järjest surid, siis võis see üsna suur löök olla.
Tundub ka, et vanemaks saades olid pooljumalad "maagilisemad" - nende võime leidis väljapääsu ka välimuses.
Me ei tea, mis see IRS on, aga arvatavasti mingi valitsusorganisatsioon, mis võis pooljumalatele tüli tekitada.
Jällegi on informatsiooni liiga vähe, et midagi kindlat teada saada. Tänapäeval ei ole selle väljasurnud liigi uurimine enam au sees, kuid on leitud sõjalise uuringu jäänused, mis arvatavasti tegelesid pooljumalate võimete saladustega. Uuringu koodi pole kahjuks suudetud lahti murda - levib arvamus, et kogu materjal on taastamatult viga saanud. Loodame tulevikult kõige paremat.

[Cygnus]