Dragon.ee foorum

ehk siis mida...

Vampiiride mets
Oli öö nagu ikka taas,
lkuid siiski palju mustem,
see oli too öö,
mil kodutee jalge alt kaotasin
ning kummitavasse metsa,
ma välja ekslesin.
Metsa,
kus ükski elav
pole siia maani väljund,
sinna,
kus ainult ööloomad liiguvad.
See oli öö,
mil minustki ööloom sai,
linnade kardetud kiskja
kaunite hammastega,
mis samas ka nii surmavad.
Tol ööl ma surin
ja uuesti ärkasin ellu,
ellu milles puudus päike,
ainult kuu ja tähed
mu üle valvamas on.

Pistoda langes mu käest,
ning pisar talle järgi kukkus,
ei tahtnud ma seda teha,
kuid üle ka midagi muud ei jäänud,
oli see ju kui enesekaitse,
sest kaitsesin ma vaid oma südant,
et taas kord murda teda
sul ei õnnestuks,
ning nüüd siis nuttan siin
pea kätte vahel,
mis verest nõretavad

Sa ikka teed nalja eks? Palun ütle, et sa teed nalja... sest vastasel juhul on see ikka natuke liiga kurb?

Hukkatus on teadupärast katus, millel on huk.

See-eest reas "nui viimast korda jalutame" on kõik selge.

Mõnikord inimesed unustavad, et ka Puškini luule ei pakuks erilist elamust, kui see kirjavigu täis pikkida. Sujuvus, härrased.

Muu... on siin nagu on, nojah.

Heldeke, see on kõik on liiga hea, et olla tõsi.
Tõesti, see juhtus minuga esimest korda aga ma sain luuleelamuse.
Palun veel! Täiesti siiralt. Mina näiteks ainult nautisin.

vaqbandan väga kui tundub kirjavigu olevat, aga tavaliselt on ju. et kirjanikud ise teevad omad reegild ja neid ei mõisteta hukka, kuna neile tavaliselt andestatakse

olgu siis natuke varasemat luuet...

Ratsur
Higi voolab üle mu kesköö musta
ratsu laudja,
ise olen kui jäätund skulptuur
tema turjal.
Oli tee meil pikk
läbi mitmete orgude nõmmede,
üle koidu ja eha.
Mööda amfiibide merd tuli tee,
mis igavikust siia meid toond.
Meil ees on pikk ja raske öö,
töö ootab,
täna ongi meie kuu.

Tule

Miks peab kõik siin nii raske olema
ja miks sa lihtsalt ei sure
ning minu juurde tule.
Kõik poolik on,
su veri juba minu,
kuid keha tahan veel saada,
lase lahti tast,
siis täiuslikuks saad
ja minu kõrvale astud,
et täita oma surematut kohust,
olla igavikus minu kõrval,
ajahambast kõrvale jäetud.

Viirastuslikud hobused

Viirastuslikud hobused
must mööda tormasid
kui hullunud koerad,
kellele miski enam tähtis pole,
siis haarasid nad kaasa
ka minu,
sellesse tormipöörisesse,
mille nad põhjustasid,
ja järsku siis olen ka mina
üks nendest viirastustest,
kes hobusena ringi kappab

Ei tõesti, see on meeletult maru värk, lase edasi. Kirjavead võivad ka jääda, seda meeletumaks teeb.