Roavvenjarga

[ohpuu]

Kail Kudrus
Roavvenjárga, mu ráhkis Roavvenjárga

pyhendus: Marat Sarile
taas yles riputatud: Jacki tungival nõudmisel

.esimene lehekylg

kõnnime
ja laulame “Lahkumismarssi”: “on kyynlavalgus hell ja soe, syda marsitaktis lööb, meid kutsub kaunis öö, meid kutsub kaunis öö.” käsikäes. kõnnime läbi teealuse käigu, mille seina peale on kirjutatud MAAHISTEN VALTAKUNTA (see on ‘maa-aluste riik’). loomulikult on öö, augustiöö. aga siiski on jahedavõitu.

millegipärast tundub mulle, et sama hästi võiks maas olla lumi ja meil mõlemal käes paksud kindad ja me võiks olla mässitud kolmemeetristesse sallidesse paksude talvejopede all, aga meil on siiski seljas kummalgi vaid enimalt kymme kilo seljakotti (suur jagu toitu on juba nahka pandud) ja meil kummalgi pole kindaid. sellepärast ongi jahe, aga kes muu kui rumal lõunamaalane jätaks maha kindad, kui ta teab, et peab lõikuskuu viimasel reedel Lapimaal olema. muidugi, selliseid kõndimisi oli enne olnud rohkem talvel, mis kestab sealkandis enam-vähem pool aastat, see ajab mälestused segi.

ja see koht on selles linnas seesama, mida ma kõige paremini tunnen. kõnnime mööda selle tee äärt, mis läheb Rovaneeme linnast viuhti läbi, nii et kui kiire on, saab linna vältida. ta lõikab isegi kesklinna pooleks kanali kujul, millest yhele poole jääb raudteejaam koos kiriku, surnuaia, kohaliku Alvar Aalto projekteeritud maja (raamatukogu) ja kogu muu ilusa kesklinnaga ja teisele poole bussijaam koos skandinaavialikult standardse väikekodanliku kesklinnaga (sellesama koha peal me parasjagu olemegi, sealsamas on see maa-aluste riik, millest peab jalakäija läbi minema, kui tahab minna bensiini- või raudteejaamast bussijaama. bensiinijaam pannakse õhtul kinni, vist kella kymnest, seal ei tohi suvalised, kes midagi ei osta, idee poolest kemmergus käia, aga ega nad seda ei kontrolli, see silt on vist lihtsalt hirmutamiseks ja ainult kolmes keeles vist. bussijaam ja rongijaam pannakse väga vara kinni, ilmselt juba kella seitsmest).

ja me kõnnime edasi. on ysna öö ja on pime, sest sygis on kätte jõudnud. tegelikult on veidi põhja pool just kõige ilusam sygis kohekohekohe kätte jõudmas, ja endalegi mulle jõudis esimest korda nädal aega tagasi kohale, et sygis on käes ja suvi on läbi, seda kuskil Oulu kandis, kus yhe kase lehed kollased olid juba.

kell on vast kaks öösel või midagi sarnast. kõnnime edasi, sedapuhku lõuna poole, tõuseme teega yhele tasapinnale ja vaatame seal mööduvaid autosid, millele ka moepärast lehvitame. neid on mõni yksik ja nad sõidavad väga harva. valgusfoor on see-eest täitsa rivis. seda valgusfoori mäletan kah, sealt pööras ära yks autokaravan vasemale linna sisse, kus ma yks teine suvi yhe teise linalakaga Sõjakylast saati kyydis olin ja suitsukala sõin, mille kaugel põhjas kalal käinud sohver ostis. seda suitsukala sõime pärast selle järve ääres (või on see siiski jõesopp? sellisel juhul väga järve moodi jõesopp. aga võib ka kunstjärv olla, mine neid maastikuarhitekte tea sealkandis, progressiivsed ja puha), kus on pingid ja kus rahvas käib oma koeri ja lapsi jalutamas. seda kala sõime sellest hoolimata, et selle kalasöömise nahka läks tund aega kõige ilusamat õhtust päikeseloojangueelset aega, nautisime seda ja ei kõndinudki edasi, vaid vaatasime rahulikult, kuidas hämarduma hakkas, kella kaheksa ja üheksa vahel ilmsesti. ja see suitsukala oli hea ja väärt iga kopikat sellest Euroopa rublast, mis oma Rovaneeme koju läinud sohver oli selle eest kuskile metsavahelisse putkasse maksnud.

aga sellel öösel me kõndisime truilt edasi. ja laulsime “Lahkumismarssi”, millegipärast. õieti seepärast, et ta oli meid mõlemaid kummitanud, teda just praegu ja mul oli ta meeles mõlkunud viimase nädala jooksul või võib-olla varemgi, millegipärast. aga “Lahkumismarss” sai otsa ja me kõndisime mööda suurt Neljandat teed, mis läheb kylmast põhjast lõunasse, ulatab Norra piiri äärest Helsingisse ja minevat sealtki edasi, kuigi sealt pole suurt kuhugi minna enam. (vahest ainult põrgusse, nagu tuli Rovaneeme linnas pähe noorele restoraniettekandjale õige mitu aastakymmet varem ja ilmselt kah sealsamas raudteejaama kandis, kui ta pidi Ekke Moorile ostma soovitud pileti “lõppjaama” ja selle talle restoranilauale toimetama; Helssegis helvehii, nagu see lapi keeles kõlaks; ja mõni mees läheks hoopis enne pigem põrgusse kui Helsingisse.)

ja noh, seal tuleb ikka tykk maad kõndida, õite mitu kilti, enne kui jõuab sinna, kus vaja. vaja on jõuda järgmise suure bensiinijaamani, mis on öö läbi lahti ja kus kuulu järgi kõik rekajuhid enne sõitmahakkamist korraks peatuvad, et juua tass kohvi. bensiinijaamu on selles linnas ja selle ymber muidugi nagu muda, selle sihtkoha vastas on juba kaks tykki ja polaarjoone vedajate oma on kah sealt natuke edasi, ja siis tee peale jääb kah yks veel peale selle, mis seal maa-aluste riigi juures on. aga oluline on hoida nende bensukate ligi, mis öö läbi lahti on, sealt saab igal ajal sooja ja neid on yldse Helsingi ja Ohcejoga vahel vast kokku seitse selle suure Neljanda tee ääres. ja kaks neist – kõige põhjapoolsemad – on Rovaneeme ligi, yks jõuluvana vastas ja teine linna lõunapoolses otsas. ja vahet on neil oma kaks penikoormat ehk ligi viisteistkymmend kilti. need viisteistkymmend kilti suurt Neljandat teed ja kanalit on yhtlasi hääletaja põhiline mure selles linnas, kui ta tahab Rovaneeme vältida. põhiline on muidugi Rovaneeme ja jõuluvana vaheline yheksa kilti, kui põhja poole minnakse, selle astumine võib ysna karm olla. (aga tavaliselt võetakse poole tee pealt ikka peale, kui mitte enne, isegi pimeda öö ajal.)

aga

[ohpuu]

.teine lehekylg

aga
siis, kui jalad juba soojad ja “Lahkumismarss” läbi ja peas juba vist mingid muudki mõtted, siis sõidab mööda yks auto. noh, neid sõitis teisigi muudkui aga, aga see oli siuke loguvõitu ja vana valge, Jaapani oma vast. sõidab mööda, nagu oleks tal väga kiire, siis paneb pidurisi ja jääb mõnekymne meetri pärast tee veerde seisma.

ja selle peale hakkab iga kogenum hääletaja tulistvalu jooksma. tavaliselt on need kyll suured rekad, mis niimoodi kõrge kaarega seisma jäävad, aga siukeses ööpimedas on igal autol tykk tegemist, et pidama saada, nii et igati ootuspärane. muidugi mis jooksmisse puutub on eriti naljakas joosta kymne- või viieteistkilose raamitud seljakotiga seal jõuluvana vastas kahe mehitatud ja yhe automaatse bensiinijaama vahel, kui mõnda neist on mõni suur auto seisma jäänud, et sealt kaardiga bensiini võtta ja sina ise parasjagu mõne teise bensiinijaama juures oled, et jõuda juhiga rääkima ja arutama, et kuhu ta õieti läheb, kas ta saab ja tohib sind peale võtta ja kas tal selleks ruumi on või mitte, enne kui ta oma bensiini järgmiseks ei-tea-mitmekssajaks kildiks on ära võtnud ja edasi uhab. (seljakotis on kindlapeale ysna mitu kilo raamatuid, mis kas niisama tyhja kaasas on või siis sealt põhjast kaasa ostetud, sest mujalt neid yldse ei saa või on nad mujal kallid. ega ta muidu viitteist kilo täis ei saaks.) aga see on põhja pool. meie olime lõuna pool ja jooksime kah auto juurde, mille nina oli lõuna poole.

autol on Soome numbrimärk, mul soome keel suus valmis. tavaliselt numbrimärkide vaatamine mõikab, aga tihtipeale läheb sellega haledasti alt. sealtsamast Sõjakylast saime seekord Rovaneemele, õieti kyll jõuluvanakyla koha peale, Soome numbriga autos, mis kandis hoopis Itaaliast tulnud turiste. nad olid auto väga täis pakkinud igasugu asju, sealhulgas mingit Nordkapist saadud nänni, millest osa oli ilmselgelt kergestipurunev. seal Sõjakylas oli parasjagu pimedaks läinud, kui nad seal bensiini võtma peatusid. ega me kuigi kaua seal ootama pidanudki, vast tunnikese, aga siiski olime ysna väsinud juba sellest, mis selja taga oli, kuigi peale tavaliselt rullnokse Avvili alevi polnud nagu millegi yle kurta. võib-olla hakkas soome keel juba tõrkuma, võib-olla mitte, aga inglise keele suhusaamine võttis tahtepingutust juba, saati siis itaallastele arusaadava Bad English’i rääkimine. kuigi ka need itaallased väsinud olid, meesterahvas väga pahur, aga naisterahvas siiski nii lahke, nii lahke (ega meesterahvas inglise keelt meiega ei rääkinudki), topiti meiegi suured kotid kuidagi sinna Nordkapi ja kõige muu turistile eluks ja täisvereliseks puhkuseks tarviliku või ootus- ning eelduspärase kraami otsa, nii et osa sellest võis isegi kannatada saada, ja meid endid siis samuti mingite pakkide vahele auto tagaistmele. ei teagi, kuidas sinna õieti ära mahtus, lihtne see igatahes polnud. igatahes tahtsime Sõjakylast nii väga ära, et ei hoolinudki siis, kas Rovaneeme või poole tee peale automaatbensukasse metsa vahele, kus kõrval lihtsam varjuline koht telgi jaoks leida kui pea lõputus hajaalevis. itaallased olid seda meelt juba varem, arvasid, et äkki keeravad magama enne Rovaneeme. siiski võtsid meid lõpuks peale ja siiski läksid jõuluvana juurde magama siis.

ega soome keelest rohkem abi polnud, kui olime veidi jooksnud ja auto oli ennast jälle käivitanud (oo õudust, äkki nad tegid lihtsalt nyyd nalja, nagu mõned imelikud teevad, ja sõidab hoopis edasi ja naeravad pärast, et kui hea nali on, see on hulka õelam kui lihtsalt lehvitada hääletajatele, et jou, vinged vanad olete, pange ikka samamoodi, ja siis niimoodi lõbusalt mööda sõita) ja tagurdanud ennast meie juurde. neid oli seal sees juba palju. neli vist, viiendat kyll ei olnud. ja vastasid inglise keeles.

segadus, täielik. sellist autotäit pole ma varem näinud kah, ei sealkandis ega kuskil mujal. ega nad inglise keelt kah kuigi hästi ei rääkinud, aga sai aru, et Kemmi.

Kemi ehk lapi keeli Giepma on prohvetliku nimega koht, ta on nimelt saanud Soome keemiatööstuse tähtsaks keskuseks. soomekeelne nõme rovaneemlaste nali on, et Kemin paras matkailuvaltti on nopea ohitustie, et parim, mis Kemil turistile pakkuda, on kiire tee linnast mööda. ja see tee on neetult pikk. seda võib hea mitu tundi astuda ja vahepeal seal äragi eksida, nii et tuleb loota kyydile Neljanda tee otsast, mis Kemist mööda pöörab, Keminmaa nimelisse kohta, mis on kasvanud ymber paari suurpoe ja – oh yllatust – bensiinijaama. aga kui nende kahe, Kemi ja Keminmaa vahele satud, siis pole loota muule kui heale õnnele, et keegi kiirtee peal siiski kinni peab ja et see pole politseiauto. või siis lihtsalt, et pikad päkad ei väsiks, kui seda maad kõnnid ja kuhugi ära ei eksi keset kõike seda industriaalset ja postindustriaalset Kemit. ei teagi, kas seda on viis või viisteist kilti, aga ära eksida saab seal kenasti.

auto peal