Altoni kirjutised

[Alton]

"Otsingud on ajutiselt peatatud"


Ta astus rajalt kõrvale, pani luubi taskusse ning pöördus kaaslase poole: " Tead ma ei viitsi ega jõua enam...ma lõpetan selle ära... lähen koju ja keeran ennast kamina ette vaibale rulli, nagu kass pärast rasket päeva ja laman seal liikumatult ja ootan, et ta ise luubi alla tuleks ja ennast üles annaks!". Kaaslane, pikkade tumedate kõrvadega tõutu koer, vaatas teda viivu ja nuusutas teda nagu tahaks veenduda, kas tegu on ikka oma peremehega või on keegi võõras temaga siin metsarajal. See oli peremees,aga mis juttu ta ajab? Kas nüüd lõpevad kõik need jooksmised mööda metsi ja põlde, mööda peatänavaid ning kõrvalisi urkaid? Mis oli peremehele sisse läinud? Koer saatis nii küsiva pilgu, kui võimalik permehele, milles kisendas ainult üks küsimus "MIKS!?"
Mees, õigemini nooruk vaevu üle kahekümne, vaatas koera küsivaid silmi ja tema enda silmades tekkis sealt vastu helkinud väsimuse asemel nukra kurbusesära ning sosistas, ise paitades koera,oma parima sõbra, pead:" Ma olen pettunud või õigemini väsinud sellest, et ma ei leia jälge, mis viiks mind edasi.. ma leian küll jälje, mis tundub õige ja mida mööda ma jõuan kuningriikidesse ja paradiisidesse, kuid siiski jääb neis alati midagi puudu.. see viimane kadunud osa, see mis annab tunde, et ma olen kodus...!"
Ta pilk liikus tagasi metsarajale, mida mööda olid hiljuti läinud hobused. Ta ei hinganud enam vaid kuulatas ja temaga liitus ka koer...Nad kuulasid ja kuulasid...nagu hiired, kes kuulavad lauaall viimset kui krõpsu, et mõista, kus on kass.
Koera silmadesse tekkis jälle sära, ta kuulis või rohkem isegi tundis seda kutset. Lihaseid kogu ta kehas täitis pinge ja ta sööstis mööda rada. Jooksnud kümmekond sekundit mõistis, et jookseb üksi, ei ole tema taga ega kõrval kosta hobuse jalgade kõminat ega peremehe kaasa kiskuvat lauluviit..ta peatus ja vaatas tagasi mööda rada..
Nooruk seisis ikka veel hobuse kõrval ja hüüdis koerale:" Me oleme seda varemgi kuulnud ja tundnud ja alati jooksnud, aga see kord me ootame ja vaatame, kui kaua me seda kuuleme? Ehk see tugevneb, kuid siiski arvan, et kaob nagu teisedki, mida oleme taga ajanud. Seigelda võime niigi ilma otsimata ja kihutamata selle kutsungi poole, mis meid võib jälle karidele visata ja panna meid haavu lakkuma. Tule! Läheme tagasi!"
Nüüd hüppas ta hobusele ja pööras lauluviisi vilistades tagasi, koer hobuse sabas sörkimas. Nad liikusid rahulikult ja aegalselt, mitte nii nagu tavaliselt. Liikudes tagasi sinna, kust nad tulid ja mitte sinna ,kus olid paradiisid ja kuningriigid ning neid ootavad nõuniku kohad vaid koju.. jah koju, sinna väikesesse metsamajakesse, mille nad olid jätnud aastaid tagasi, kui nad järgnesid häälele.
Kodus nad kuulavad seda häält või kutset, kuid nüüd nad ei lähe nii kergelt, vaid ootavad, midagi kindlamat kui lihtsalt tuule poolt kantud vine.
Nad läksid ja läksid vahel piiludes seljataha ja kuulates tuult, et ehk on see siiski miski muu ning samas endale kinnitades, et enam ei lähe nad kergelt teele..


Üks sinise esmaspäeva kirjutis....

[Alton]

Barbardo Surelli
Mälestused

Sissejuhatus


Ma olen Kertager Surell de Gurna ja soovin teile rääkida oma esiisa, Barbardo Surelli seiklustest tema enda kirjutatud mälestuste põhjal. Leidsin need alles mõned kuud tagasi tema enda hauast, mida olin otsinud viimased 10 aastat alates sellest, kui ma kuulsin lugusid mõnest tema teost ja legende, et ta mälestused on kusagil kirjas.
Ma asusin teele. Reisisin läbi enamuse maailmast ja leidsin vaid tühjuse ning mõttetud tekstid, mis rääksid rohkem sellest, kui ilusti ta laulis, kuid mitte sellest, mida ta tegi või kus on ta mälestused.
Järele andmata olin reisinud ja otsinud juba kümmekond aastat, kui nägin metsas puude vahel jooksmas kõrgeturjalist ja liivakarva hobust, just sellist nagu seda oli olnud Norewa ehk mu esiisa ustav hobune. Huvi pärast hüüdsin teda selle nimega ning minu üllatuseks hobune peatus ja tuli mu juurde ning nuusutas mind. Mu peast käis läbi mõte: “ On see tõesti see sama hobune!“. Ta vaatas mulle otsa pilguga, mis sundis mind järgnema ning me liikusime läbi ilusa metsa väikese mäe poole, mis eemalt metsa kohale tõusis. Natuke enne aasale jõudmist leidsin ennast koos hobusega seismas ühe väikese ja tagasihoidliku maja eest. Maja oli natuke ühest nurgast viltu vajunud ja katust katsid väikesed põõsad ja rohi See jättis hurtsiku mulje, kuigi sel kõrgust siiski oma 3 meetrit või natuke rohkem. Minu jälgimise katkestas üks ilus naisehääl minu taga, mis küsis, kes ma olen ja mis ma soovin. Ma pöördusin kiirelt, kuid samas tardusin käsi mõõgapidemel, sest see mis ma nägin, oli midagi imelist. See võis olla umbes 20-23 aastane suurte ilusate ehk isegi natuke kurbade hallide silmadega punapäine neiu, kelle juuksed langesid lahtiselt üle õlgade tema rindadele ja tema naeratus - see oli midagi nii ilusat, et seda ei saa ei inimkeeles ega ka haldjakeeles kirjutada ega laulda. Nii me seisime seal, tema valvsad silmad jälgisid kramplikult iga mu liigutust ja mina olin lummatud tema ilust. Ma ei tea, kaua me seal seisime, kuid lõpuks sain sõna suust: “ Ma olen Kertager Surell.“ Kaugemale ma enda tutvustamisega ei jõudnud, sest neiu jooksis mu juurde ning kallistas mind ning läbi õnnepisarate kuulsin ma ainult: “Lõpuks ometi oled sa tulnud.“
Kui me olime mõlemad toibunud, mina tema reageeringust ja tema minu nägemisest, sain mahti küsida, et miks ta mind ootas. Ta lubas rääkida, kui ma ainult ei segaks vahele. Kui ma olin seda kinnitanud, juhtis ta mind hubasesse majakesse, kus praksus meeldiv soe kamin ning pani mind istuma ühte suurde kiiktooli, mis pidi kuuluma kindlasti mõnele suurele inimesele. Ma ei viitsinud pead vaevata sellega, et ükski inimene ei oleks nii suur. Ise istus ta põrandale kamina ette ning pilk suunatuna kaminasse, hakkas ta jutustama üht imelikumat lugu, mida ma olen kuulnud või täpsemalt olin kuulnud selle hetkeni.
Ta alustas:" See juhtus ammu, umbes kolmsada aastat tagasi, kui eemal elasid suured hobusekasvatajate hõimud. Ühest hõimust lahkus suur sõdalane nimega Barbardo Surell.,“ Ma tegin suu lahti, et öelda, et see on mu esiisa, aga lubadus peatas mu ja ma seadsin ennast lugu kuulama, mis mind nüüd veel rohkem huvitas. Neiu jätkas “Ta ratsutas oma uhkel hobusel edasi oma saatusele vastu ning reisis aastaid, kuni jõudis uuesti tagasi kõrbesse, kuid mitte kodu hõimu vaid linna, mida kutsuti Daratar. Seal kohtus ta oma reisikaaslastega. Hiljem, kui ta oli piisavalt vana ja kuulus, põgenes ta siia metsa, kus ta kohtas minu esiema. Nad elasid koos ja kasvatasid hobuseid, kuni Barbardo hakkas hinge heitma. Kogu selle aja oli ta kirjutanud mälestusi ja kaevanud endale mäkke hauda. Vahel aitasidseda ehitada ka mõned kohalikud jahimehed, kes siin abi käisid palumas. Oma surivoodil teatas Barbardo oma soovi - tema mälestused tuleb panna koos temaga hauakambrisse. Lisaks teatas mees ettekuulutusest, mis oli ühtlasi ka needus, et minu ema peab elama siin oma tütardega kuni oma surmani ja tütred seni, kuni satub siia keegi, kes kannab tema nime ja saab lahti tema hauakoopa kivi, mis on suletud needusega, mida pidi murdma vaid väljavalitu hääl. Ning siin me oleme olnud ja kohalikele jahimeestele andnud rohte ja nõu selle eest, et need meiega järeltulijadi soetaks. Ning nüüd oled sa siin ning saad aidada meil vabaneda sellest metsast, kust ma enam lahkuda ei soovigi.“ Natukene rääksime veel üksteisest ning siis hetsime magama, otsustades hommikul hauakoopale minna.
Ta äratas mind hommikul värske liha ja kasemahlaga ning pärast kehakinnitust asusime teele mäele, kust juba paistis hauakoopa sissepääs. Aasal jooksid vabalt ringi hobused, mida oleks ihaladanud endale iga rüütel ja hobusekasvataja. Hetkel ei pööranud ma sellele otsest tähelepanu, vaid liikusin hauakambri juurde, kus kivil seisis kiri:
„Siseneda saad sa siis, kui tead, mis on tunda kõrbes janu ja nälga ning oskad seda nimetada“
Ma lugesin seda ja mu huultelt libises peaagu sosinal sõna, mis tähendas nomaadide keeles nälja- ja janusurma kõrbes ning uks avanes vaikselt.
Ma astusin sisse ning sattusin koopasse, milles põlesid heledalt kaks tõrvikut, mis ei andnud sooja. Tõrvikute keskel oli kiviblokk millel lamas Barbardo ning nüüd ma sain aru et üks inimene saab olla küll nii suur, et see kiiktool talle sobiks! Pealegi oli see hiiglaslikku kasvu inimene mu esiisa. Tema peatsis oli väike postament, sellel oli raamat, mis oli avatud esimeselt lehelt. Seal seisis kiri „ Barbardo Surelli Mälestused“, selle all oli ilusas kirjas kirjutatud tekst „ Sina, kes sa saabusid, anna see rahvastele, kellele see on mõeldud“.
Peale lugemist tekst kadus ning ma mõistsin, et ma pean selle raamatu sisu andma edasi rahvastele, et need teaksid, kes oli mu esiisa, Barbardo Surell.
Ma lahkusin samal päeval ühel neist ilusaimatest ilusaimal hobusel ning lubasin Leale, see oli metsakaunitari nimi, et ma tulen tagasi nii ruttu, kui tunnen, et mu töö on tehtud. Ta suudles mind hüvastijätuks põsele ning ma lahkusin kiirelt hobusel läbi metsa tagasi vaatamata, kuid ma teadsin, et isegi kui ma vaataksin ei näeks ma seda majakest ega mind pilguga saatvat Lead.