Läbi maailmade....
Postitatud: 4:46 4. Veebr 2007Oleme just poole tunni eest startinud mingist lautrist Eestimaa põhjarannikul ja kihutame 30-sõlmese kiirusega läände.... mõttes on vaadata, mis saarte kandis toimub. Paadi mootor urrab mõnusalt ja seltskond, 6 matsi, ajavad mölalaata. Ei, 5 ikka, üks ei viitsi suud lahti teha, ta on roolis ja vaatab mõtlikult enda ette kaugusesse. Ja kogu seda idülli saadab kõlaritest pumpsuv diiphauss muusika. Ja tegelikult pole see lauter mitte algpunkt, too jääb kuhugi Narva ligidusse ja me sõidame teist päeva juba. Lautris saime odavalt benssu, paagid on täis ja 400 kilti jutti ajada pole probleem...
Ja nii me siis laseme. Vahel möödub meist kaater või jaht, vahel lehvitatakse möödujatele. Roolis olesklejal tekib põiekas
Nõuab metsapeatust, paadi kajutist sai peller ju välja visatud paar kuud tagasi. No suva, las randub, meeleldi käiks ujumas ära seni, kuni tüüp end tühjaks laseb....
Leiame koha, kus saab aeglaselt kalda ligi lasta. Kalda poole keerates aga hakkab lääne suunast ehk paremalt karm ja kõle tuul peale käima, no muidugi me seda sõites tähele ei pand ja Ardo mainib: "mehed, ega vist ikka ei läheks ujuma?" Lembit, selle küna omanik, ajab end püsti, vaatab ringi.... "ei noh, need pilved seal läänes mulle nagu ei meeldi!" Haaran binokli, suunan sinna-jah, aimatav tume viirg, silmapiirist veids kõrgemal. Samal ajal Mart, kes oli roolis, kargab üle parda madalasse vette, kahlab kaldale ja minut aega sealt muud ei kuule kui sorinat. Noh, see neetud kann teed, mille me kajutis pliital keetsime... kust põrgust ma selle välja sebisin, ei mäleta, vist sain mingi tuttava käest, kes oli seda kusagilt India tripilt toonud. Ei imesta, mul ennegi kogemusi taolise kraamiga... Mart lõpetab, kahlab tagasi, ronib paati. Teeb sõrme suus märjaks, peilib tuult... "kuulge, arutame asja. Sõita või mitte sõita, selles on küsimus." Vaikus. Julgen sekka näuguda, et sõidame edasi niikaua, kuni asjad karmiks ei lähe. Meelis võtab vesipiibu otsa suust ja nõustub, et jah, mehed, me tahtsime ju saarele minna, eks ole... Aga milleks kõhelda. Lembit asub rooli, tagasikäik, jõuame vabasse vette, nina läände ja.... enne kiirendust siiski tõmbame paadi tagaosale telgi peale-mine tea.... laine käib kah kõrgemalt juba.
Ats ja Pets ronivad kajutisse, las see tuul läheb põrgusse, nemad lebotavad veidi. Umbes sel ajal jõuame Tallinna lahele, teeme mõned hüpped mõõduva Siljalaini tekitatud veemägedes (mitte täie hooga siiski) ja uhame edasi... Lembitus tekitab miski imestust, vangutab teine pead muudkui. Lausub tasa: "mehed, tsekkige pilvi..." No tõesti, kuda ometi need nii ligidal juba olla saavad?! Pool taevast juba tume. Kõhe hakkab juba, seda enam, et on näha üpris kõrgepingelise väljanägemisega sähvakaid. Lembit lükkab tuurid põhja, 40 sõlme sisse, lootuses jõuda enne äikese selgalangemist võimalikult palju maad (õigemini vett) edasi, ülejäänud 3 matsi sihivad murelikult pilvi, 2 aga on vist kajutis silma looja saanud ja neid ei koti see probleem üldse. Aga laine kasvab ühe ja võibolla see raputab tüübid magamiskottidest välja... Eespool supsab merre välk, mis silmad hetkeks uduseks võtab. Meelis avab suu, et midagi öelda, kui pilvedest sööstab alla suur ere kera, tuleb suure hooga otse meie paadi ette ja käib karm raksakas....
Pimedus. Midagi eriti ei kuule. On tunda, et miski siiski madala sagedusega vibreerib jalgade all. Püüan end jalule ajada, aga pehme tõuge viib taas siruli. Vandumine mitmes keeles, eristan ähmaselt vene, inglise, soome ja saksa roppusi.... Vibreerimine lakkab. Raputan pead, püüdes olukorrast pilti ette saada. Süttib taskulamp... Pets. Suunab lambi armatuurile, klõpsib midagi, ja siis süttib valgus. Meie laevukese sisevalgustus, hea, et funkab:) Näen, et ka teised ajavad end püsti. Ega vist hullu väga polegi.... Ats on laksu molli saanud, nina verine.... Meelisel sinikad käsivarrel.... Mul külje sees pistab, olin kukkudes lömastanud Meelise vesipiibu... Veel üht koma teist, aga õnneks, nagu selgub, ei pea kellelegi Medicopterit välja kutsuma. Saame aega rahuneda, teevesi keema panna ja asuda ringi vaatama. Ardo pistab pea laeva telgi alt välja-taevas olla jumala selge, tähti nigu õunu koduaias, tsekaku meie kah seda pilti! Nojah, Ardo on aus poiss vähemalt:) Igatahes peale nende ebamaiselt kaunite ja eredate tähtede märkame ka, et asume mingi laia jõe peal, puud kallastel seisavad kui tume müür ja ütleks, et meie metsad on vist küll võpsik selle kõrval. Vaikus..... mingi lindude sirin ainult hooti kostab. Mart püüan vaikinud makki käima panna, satub raadio peale, see vaid sahiseb. Wtf?! Mul tuleb idee raadio automaatset skänni kasutada ja ausalt, kostab mitu "matti" ja "perkelet", kui selgub, et ÜHTKI pärglima jaama ei kosta! Egas midagi, Ats ja Pets haaravad kandelambid ja ronivad paadi ninasse, et uurida, kas midagi ka terveks jäi. Mõned mõlgid, laiguti mahapõlenud värv ja kajuti olematuks muutunud esiklaas, mille killud avastab kajutit koristav Lembit. Too ronib peale natukest kolistamist lagedale, klõpsab laeva prozektori lõõmama.... Tahtsingi küsida, et mis seal vasakul pimedas õrnalt helendab, nüüd selgub, et see on tühi paadisild meist nii 20 meetrit eemal. Lembit ei küsi kah, kas pargime sinna, paneb mootori käima ja tagasikäiguga viib paadi selle silla äärde, kus Ardo otsad posti külge sõlmab. Saame nüüd seda ehitust lähemalt uurida. Kindel pind, ütleks. Sillanurgas kaunilt voolitud posti otsas mingi klaasist asi-Meelis ja mina tuleme üheaegselt mõttele, et see meenutab nagu Sõrmuste Isanda filmist nähtud Galadrieli laternat, eks ole ju..... aga see siin ei põle. Ei reageeri meie katsetele seda mõjutada - meie bandes on kõik Tolkieni lugenud ja üritavad siin fantaseerida, me puudutame seda klaasasja pihkudega, valgustame taskulambi ja tulemasinaga, proovime selle otsad laeva akuga ühendada... mitte midagi ei toimu. Ardo jalutab oma lambiga natuke kaugemale ja ootamatult silkab tagasi-"damn, mehed, ma leidsin MÕÕGA!".... Ilus relv, ei ühtki roosteplekki ega täkkeid, tera käepidemepoolse otsa juures on kaks kristalli, mis lambivalguses väga huvitavaid värvikombinatsioone annavad.
Mõte jookseb kokku, otsustame, et homme vaatab, mis saab. Lapime kile ja mägiaivari teibiga hävinud esiakent, õgime veidi, paneme maki kinni ja keerame lebosse, kes kajutisse, kes tagaosa avaratele diivanitele. Uni vajubki kohe peale.....
Ega peale luukide lahtilöömist eriti mõtelda ei viitsigi, kuna üsna ruttu tuleb meelde, et me ei tea tegelikult, kus me asume. Äratan teised. Lembit haarab kirve, läheb kaldale, sahmib seal veidi ja juba miilabki pisike lõke, mille kohale tüüp posu vorste riputab. Taevas on selge, päike kõrgel ja selgub, et jõgi, millel asume, on nii 200 meetrikest lai ja voolab umbes loodesse kuni ca 1 km eemal asuva käänuni, eks seal selgu, kuhu ta ikkagi suundub. Paadisild näib luitunud ja räsitud olevat, selle juurest suundub metsasügavustesse kruusatatud rada, millest rohi on läbi kasvama hakanud. Teispool silda ulatub veest välja paadinina. Mets on nagu tumeroheline müür, meie "laaned" on tõesti võpsikud selle kõrval. Vahepeal valmis saanud vorste sisse laadides peame aru, mida teha. Lembit haarab taskust mobiili-jälle "jopp ja matt", sest mida pole, see on levi.... Haarame kõik oma telefonid ja nendime, et oleme sattunud mingisse haigesse plindrisse ja oma kodust ära lõigatud. Mis teha, juhtub.... Lembit hakkab paaniliselt laeva raadiojaama ja kaasa võetud walkietalkie´sid näppima, needki vaid sahisevad ja eetrisse läkitatud küssad "haloo, kas keegi kuuleb meid" saavad vastuseks vaid sahinat. Läheduses jalutav Ats saabub kolina saatel-kaks kilpi, mõõk, ehteid, paar keepi.... ja kogu see kola tundub kuidagi imelik olevat. Ehetel mustrid, mida kodus pole kunagi näinud, kilbid kerged, kuid materjal oleks nagu puu... keebid kah mingist eri imelikust kangast, millele kogemata peale aetud kohv ei jäta mingit jälge (kui süüdlase alias Meelise hämmingus näoilme välja arvata). Selle peale otsustame kogu bandega maale vajuda ja ringi vaadata. Kaugele aga minna ei tulegi, sest 50 m mööda rada kooserdades avastame käänu tagant põlenud maja varemed. Maja kivikelder tundub siiski terve.... haaran lambi, ronin sinna sisse, mitte hoolides kaasbandeeralaste hoiatustest stiilis a´la "jääd varingu alla veel, ära jama nüid", ja paari minuti järel ronin sealt taas maa peale, käes laperdamas mingi.... lõuend vist? Pikk on, ots lohiseb mul järel. Vaatame üle-mingi maal. 5 pilti reas, igaüks kujutab midagi. Esimesel pildil on lahing.... ülejäänutel keegi kaunitar koos paari lapsega erisugustes olekutes. Kaunid kujud.... pikad tumedad juuksed, teravatipulised kõrvad, ema kannab kaunist valget rüüd, milles on siniseid mustreid, pojad on piltidel uhked sõdalased... Vaatame rahutult ringi ja siis üksteise otsa-me võisime ju omal ajal unistada haldjamaale sattumisest, aga kes oleks arvanud, et unistused täide minna võivad?.... Märgid ju sellele viitavad ning i-le paneb täpi see, kui vahepeal 25 meetri raadiuses ringi tuulanud Mart mõned koletislikud luukered leiab, millel isegi robustsed turvised veel peal on-ah et siis orkid, mis muud... Ma võtan isegi pendli näppu, et vaadata, kas nähtamatul tasandil ka miskit "silma hakkab", kuid ainus inf, mida ma saan, ütleb, et meist nii 20 kilomeetri kaugusel on keegi, kes tundub lähenevat. Mainin seda bandele ja otsus on üksmeelne-"tõmbame siit liibet ja KOHE!"...
Edasi läheb vaid mõni minut, et kola ja ennast paati saada, mootor käivitada, otsad lahti võtta ja allavoolu minema uhada. Esimese käänu juures kuuleme kauget sarvehäält, Ardo ja Pets haaravad kuskilt revolvrid, veel paarile matsile jäävad mõõgad ja kilbid. Lembit saadab taevasse signaalraketi lootuses lähenejaid eksitada. Sa saatanate saatanas, kärestik teel? Õnneks on hullemad kivid äärtes, keskel on lausa vaba rada ja küljelt küljele vaarudes kihutab meie laevuke sealt läbi. Kiirus kasvab, kallastel vilksatab puude vahel majavaremeid, nagu mingi suurem linn juba. Sealt tuleb ootamatult nooli, pihta saavad Lembit roolis, Ardo ja Pets taga parrastel. Ardo ja Pets vajuvad üle parda, silmanurgast jõuan märgata neid haarama sööstvaid kombitsaid ja siis olen juba ise roolis, samas kui käsivarde noole saanud Lembit kõrvale vaarub. Ats ja Meelis haaravad vahepeal maha kukkunud püstolid ja tinutavad salved kallaste suunas tühjaks. Lembit küünitab kuhugi, tirib kahvatu näoga kuskilt veel mõned padrunisalved välja ja viskab relvameestele, kes need innuga relvadesse lükkavad ja parda taha varjunult ootele jäävad. Neetud, võiks minulgi kaitse ümber olla-ainult pleksiklaas, mis ei pruugi noolt kinni pidada... uhh, rohkem vist nooli ei tule, ega ju..... Eespool lipsab kuskilt välja paat, mõned musta riietatud kõhnad kujud pardal. Lootuses, et meie metallkere selle matsu üle elab, suunan ma paadi võõraste poole, kes tõstavad vibusid. Kummardun, miski rabistab pea kohal- uhh, piisas, tundub, et kaldus tuuleklaas suunas nooled kõrvale, ja siis käib raksakas, karjatus, meie paat teeb hüppe ning taas end kergitades annan ma paadile kursi piki jõge. Pagan, jõgi hargneb kaheks! Vasakust harust vihiseb nooli, meie relvurid kukuvad sinna kuule laduma, mina aga valin parempoolse haru, kus aga äkki udusein teele kerkib, millesse meie paat nii 70 km/h sisse kihutab. Tõuge, räige raksakas, ma löön pea vastu rooli. Tagant kostab karjatus ja "o s...t", Lembit lendab ka kuhugi tahapoole mu kõrvalt. Vuhin, tunnen, nagu paat lendaks, mootor teeb lärmi, nagu oleks vint toe kaotanud, jõuan veel gaasi maha tõmmata, siis tekib tunne nagu tahaks iste alt minna-appi, kukume, kas siis see on lõpp?! Langemine tundub kestvat igavesti, ma hoian kramplikult roolist kinni, ja äkki-ere valgus..... Merepind tormab mulle vastu, paat langeb kõva sumakaga järsu nurga all vette, ma löön veel kord ennast ära ja siis saabub vaikus. Pilt siiski tasku ei lähe, suudan end vankudes üles ajada ja üritan tasasel veepinnal ulpiva paadi vigastusi kindlaks teha. Keeran võtit-mootor ei kõssagi. Küll aga kuulen alt solinat.... Löön akukasti kaane lahti, märkan tolknevat juhet, panen selle aku vaba klemmi külge.... keeran võtit... Jeeeh, käima läks! Kallas paistab lähedal. Mootor ei taha tuure võtta, niipalju saan sisse, et 10 km/h kalda suunas solistan. Selja taga on uduvine, paremal pool tihe laevaliiklus ühest lahesopist. Ei tea, miks ma enam ei imesta, nähes laevade vöörtäävidel luigepäid.... Minu valitud suund viib mind ühe randunud laevukese kõrvale, nagu ma märkan. Samasugune nagu need lahes ringiuhavad alused, ainult kõvasti pisem. Laevatekil seisab pikkade mustade juustega neidis, sinine rüü üll. Tunnen, kuidas tema pilk mu läbistab ja ma pabinasse satun. Neetud, äärepealt oleks toda paati ramminud, saan veel napilt mõõda ja mu küna jookseb ninaga kaldaliiva. Mootor jääb iseenesest seisma. Vapustus ja stress hakkavad endast märku andma, tunnen, kuidas pea pööritab ja pilt virvendab. Neiu ronib mu paati, tuleb mu kõrvale, asetab käe mu kukla taha, et toetada, teises käes on joogipudel, mille ta mu suule tõstab. Mõned lonksud.... maitse on kuidagi karge, vabastav.... küsin tasakesi: "kes sa oled?..." Neiu vaatab mulle sügavalt silma ja vastab tasasel, sügaval häälel: "Luthien...." Ja siis kaob mul pilt lõplikult eest.
Ja nii me siis laseme. Vahel möödub meist kaater või jaht, vahel lehvitatakse möödujatele. Roolis olesklejal tekib põiekas
Nõuab metsapeatust, paadi kajutist sai peller ju välja visatud paar kuud tagasi. No suva, las randub, meeleldi käiks ujumas ära seni, kuni tüüp end tühjaks laseb....
Leiame koha, kus saab aeglaselt kalda ligi lasta. Kalda poole keerates aga hakkab lääne suunast ehk paremalt karm ja kõle tuul peale käima, no muidugi me seda sõites tähele ei pand ja Ardo mainib: "mehed, ega vist ikka ei läheks ujuma?" Lembit, selle küna omanik, ajab end püsti, vaatab ringi.... "ei noh, need pilved seal läänes mulle nagu ei meeldi!" Haaran binokli, suunan sinna-jah, aimatav tume viirg, silmapiirist veids kõrgemal. Samal ajal Mart, kes oli roolis, kargab üle parda madalasse vette, kahlab kaldale ja minut aega sealt muud ei kuule kui sorinat. Noh, see neetud kann teed, mille me kajutis pliital keetsime... kust põrgust ma selle välja sebisin, ei mäleta, vist sain mingi tuttava käest, kes oli seda kusagilt India tripilt toonud. Ei imesta, mul ennegi kogemusi taolise kraamiga... Mart lõpetab, kahlab tagasi, ronib paati. Teeb sõrme suus märjaks, peilib tuult... "kuulge, arutame asja. Sõita või mitte sõita, selles on küsimus." Vaikus. Julgen sekka näuguda, et sõidame edasi niikaua, kuni asjad karmiks ei lähe. Meelis võtab vesipiibu otsa suust ja nõustub, et jah, mehed, me tahtsime ju saarele minna, eks ole... Aga milleks kõhelda. Lembit asub rooli, tagasikäik, jõuame vabasse vette, nina läände ja.... enne kiirendust siiski tõmbame paadi tagaosale telgi peale-mine tea.... laine käib kah kõrgemalt juba.
Ats ja Pets ronivad kajutisse, las see tuul läheb põrgusse, nemad lebotavad veidi. Umbes sel ajal jõuame Tallinna lahele, teeme mõned hüpped mõõduva Siljalaini tekitatud veemägedes (mitte täie hooga siiski) ja uhame edasi... Lembitus tekitab miski imestust, vangutab teine pead muudkui. Lausub tasa: "mehed, tsekkige pilvi..." No tõesti, kuda ometi need nii ligidal juba olla saavad?! Pool taevast juba tume. Kõhe hakkab juba, seda enam, et on näha üpris kõrgepingelise väljanägemisega sähvakaid. Lembit lükkab tuurid põhja, 40 sõlme sisse, lootuses jõuda enne äikese selgalangemist võimalikult palju maad (õigemini vett) edasi, ülejäänud 3 matsi sihivad murelikult pilvi, 2 aga on vist kajutis silma looja saanud ja neid ei koti see probleem üldse. Aga laine kasvab ühe ja võibolla see raputab tüübid magamiskottidest välja... Eespool supsab merre välk, mis silmad hetkeks uduseks võtab. Meelis avab suu, et midagi öelda, kui pilvedest sööstab alla suur ere kera, tuleb suure hooga otse meie paadi ette ja käib karm raksakas....
Pimedus. Midagi eriti ei kuule. On tunda, et miski siiski madala sagedusega vibreerib jalgade all. Püüan end jalule ajada, aga pehme tõuge viib taas siruli. Vandumine mitmes keeles, eristan ähmaselt vene, inglise, soome ja saksa roppusi.... Vibreerimine lakkab. Raputan pead, püüdes olukorrast pilti ette saada. Süttib taskulamp... Pets. Suunab lambi armatuurile, klõpsib midagi, ja siis süttib valgus. Meie laevukese sisevalgustus, hea, et funkab:) Näen, et ka teised ajavad end püsti. Ega vist hullu väga polegi.... Ats on laksu molli saanud, nina verine.... Meelisel sinikad käsivarrel.... Mul külje sees pistab, olin kukkudes lömastanud Meelise vesipiibu... Veel üht koma teist, aga õnneks, nagu selgub, ei pea kellelegi Medicopterit välja kutsuma. Saame aega rahuneda, teevesi keema panna ja asuda ringi vaatama. Ardo pistab pea laeva telgi alt välja-taevas olla jumala selge, tähti nigu õunu koduaias, tsekaku meie kah seda pilti! Nojah, Ardo on aus poiss vähemalt:) Igatahes peale nende ebamaiselt kaunite ja eredate tähtede märkame ka, et asume mingi laia jõe peal, puud kallastel seisavad kui tume müür ja ütleks, et meie metsad on vist küll võpsik selle kõrval. Vaikus..... mingi lindude sirin ainult hooti kostab. Mart püüan vaikinud makki käima panna, satub raadio peale, see vaid sahiseb. Wtf?! Mul tuleb idee raadio automaatset skänni kasutada ja ausalt, kostab mitu "matti" ja "perkelet", kui selgub, et ÜHTKI pärglima jaama ei kosta! Egas midagi, Ats ja Pets haaravad kandelambid ja ronivad paadi ninasse, et uurida, kas midagi ka terveks jäi. Mõned mõlgid, laiguti mahapõlenud värv ja kajuti olematuks muutunud esiklaas, mille killud avastab kajutit koristav Lembit. Too ronib peale natukest kolistamist lagedale, klõpsab laeva prozektori lõõmama.... Tahtsingi küsida, et mis seal vasakul pimedas õrnalt helendab, nüüd selgub, et see on tühi paadisild meist nii 20 meetrit eemal. Lembit ei küsi kah, kas pargime sinna, paneb mootori käima ja tagasikäiguga viib paadi selle silla äärde, kus Ardo otsad posti külge sõlmab. Saame nüüd seda ehitust lähemalt uurida. Kindel pind, ütleks. Sillanurgas kaunilt voolitud posti otsas mingi klaasist asi-Meelis ja mina tuleme üheaegselt mõttele, et see meenutab nagu Sõrmuste Isanda filmist nähtud Galadrieli laternat, eks ole ju..... aga see siin ei põle. Ei reageeri meie katsetele seda mõjutada - meie bandes on kõik Tolkieni lugenud ja üritavad siin fantaseerida, me puudutame seda klaasasja pihkudega, valgustame taskulambi ja tulemasinaga, proovime selle otsad laeva akuga ühendada... mitte midagi ei toimu. Ardo jalutab oma lambiga natuke kaugemale ja ootamatult silkab tagasi-"damn, mehed, ma leidsin MÕÕGA!".... Ilus relv, ei ühtki roosteplekki ega täkkeid, tera käepidemepoolse otsa juures on kaks kristalli, mis lambivalguses väga huvitavaid värvikombinatsioone annavad.
Mõte jookseb kokku, otsustame, et homme vaatab, mis saab. Lapime kile ja mägiaivari teibiga hävinud esiakent, õgime veidi, paneme maki kinni ja keerame lebosse, kes kajutisse, kes tagaosa avaratele diivanitele. Uni vajubki kohe peale.....
Ega peale luukide lahtilöömist eriti mõtelda ei viitsigi, kuna üsna ruttu tuleb meelde, et me ei tea tegelikult, kus me asume. Äratan teised. Lembit haarab kirve, läheb kaldale, sahmib seal veidi ja juba miilabki pisike lõke, mille kohale tüüp posu vorste riputab. Taevas on selge, päike kõrgel ja selgub, et jõgi, millel asume, on nii 200 meetrikest lai ja voolab umbes loodesse kuni ca 1 km eemal asuva käänuni, eks seal selgu, kuhu ta ikkagi suundub. Paadisild näib luitunud ja räsitud olevat, selle juurest suundub metsasügavustesse kruusatatud rada, millest rohi on läbi kasvama hakanud. Teispool silda ulatub veest välja paadinina. Mets on nagu tumeroheline müür, meie "laaned" on tõesti võpsikud selle kõrval. Vahepeal valmis saanud vorste sisse laadides peame aru, mida teha. Lembit haarab taskust mobiili-jälle "jopp ja matt", sest mida pole, see on levi.... Haarame kõik oma telefonid ja nendime, et oleme sattunud mingisse haigesse plindrisse ja oma kodust ära lõigatud. Mis teha, juhtub.... Lembit hakkab paaniliselt laeva raadiojaama ja kaasa võetud walkietalkie´sid näppima, needki vaid sahisevad ja eetrisse läkitatud küssad "haloo, kas keegi kuuleb meid" saavad vastuseks vaid sahinat. Läheduses jalutav Ats saabub kolina saatel-kaks kilpi, mõõk, ehteid, paar keepi.... ja kogu see kola tundub kuidagi imelik olevat. Ehetel mustrid, mida kodus pole kunagi näinud, kilbid kerged, kuid materjal oleks nagu puu... keebid kah mingist eri imelikust kangast, millele kogemata peale aetud kohv ei jäta mingit jälge (kui süüdlase alias Meelise hämmingus näoilme välja arvata). Selle peale otsustame kogu bandega maale vajuda ja ringi vaadata. Kaugele aga minna ei tulegi, sest 50 m mööda rada kooserdades avastame käänu tagant põlenud maja varemed. Maja kivikelder tundub siiski terve.... haaran lambi, ronin sinna sisse, mitte hoolides kaasbandeeralaste hoiatustest stiilis a´la "jääd varingu alla veel, ära jama nüid", ja paari minuti järel ronin sealt taas maa peale, käes laperdamas mingi.... lõuend vist? Pikk on, ots lohiseb mul järel. Vaatame üle-mingi maal. 5 pilti reas, igaüks kujutab midagi. Esimesel pildil on lahing.... ülejäänutel keegi kaunitar koos paari lapsega erisugustes olekutes. Kaunid kujud.... pikad tumedad juuksed, teravatipulised kõrvad, ema kannab kaunist valget rüüd, milles on siniseid mustreid, pojad on piltidel uhked sõdalased... Vaatame rahutult ringi ja siis üksteise otsa-me võisime ju omal ajal unistada haldjamaale sattumisest, aga kes oleks arvanud, et unistused täide minna võivad?.... Märgid ju sellele viitavad ning i-le paneb täpi see, kui vahepeal 25 meetri raadiuses ringi tuulanud Mart mõned koletislikud luukered leiab, millel isegi robustsed turvised veel peal on-ah et siis orkid, mis muud... Ma võtan isegi pendli näppu, et vaadata, kas nähtamatul tasandil ka miskit "silma hakkab", kuid ainus inf, mida ma saan, ütleb, et meist nii 20 kilomeetri kaugusel on keegi, kes tundub lähenevat. Mainin seda bandele ja otsus on üksmeelne-"tõmbame siit liibet ja KOHE!"...
Edasi läheb vaid mõni minut, et kola ja ennast paati saada, mootor käivitada, otsad lahti võtta ja allavoolu minema uhada. Esimese käänu juures kuuleme kauget sarvehäält, Ardo ja Pets haaravad kuskilt revolvrid, veel paarile matsile jäävad mõõgad ja kilbid. Lembit saadab taevasse signaalraketi lootuses lähenejaid eksitada. Sa saatanate saatanas, kärestik teel? Õnneks on hullemad kivid äärtes, keskel on lausa vaba rada ja küljelt küljele vaarudes kihutab meie laevuke sealt läbi. Kiirus kasvab, kallastel vilksatab puude vahel majavaremeid, nagu mingi suurem linn juba. Sealt tuleb ootamatult nooli, pihta saavad Lembit roolis, Ardo ja Pets taga parrastel. Ardo ja Pets vajuvad üle parda, silmanurgast jõuan märgata neid haarama sööstvaid kombitsaid ja siis olen juba ise roolis, samas kui käsivarde noole saanud Lembit kõrvale vaarub. Ats ja Meelis haaravad vahepeal maha kukkunud püstolid ja tinutavad salved kallaste suunas tühjaks. Lembit küünitab kuhugi, tirib kahvatu näoga kuskilt veel mõned padrunisalved välja ja viskab relvameestele, kes need innuga relvadesse lükkavad ja parda taha varjunult ootele jäävad. Neetud, võiks minulgi kaitse ümber olla-ainult pleksiklaas, mis ei pruugi noolt kinni pidada... uhh, rohkem vist nooli ei tule, ega ju..... Eespool lipsab kuskilt välja paat, mõned musta riietatud kõhnad kujud pardal. Lootuses, et meie metallkere selle matsu üle elab, suunan ma paadi võõraste poole, kes tõstavad vibusid. Kummardun, miski rabistab pea kohal- uhh, piisas, tundub, et kaldus tuuleklaas suunas nooled kõrvale, ja siis käib raksakas, karjatus, meie paat teeb hüppe ning taas end kergitades annan ma paadile kursi piki jõge. Pagan, jõgi hargneb kaheks! Vasakust harust vihiseb nooli, meie relvurid kukuvad sinna kuule laduma, mina aga valin parempoolse haru, kus aga äkki udusein teele kerkib, millesse meie paat nii 70 km/h sisse kihutab. Tõuge, räige raksakas, ma löön pea vastu rooli. Tagant kostab karjatus ja "o s...t", Lembit lendab ka kuhugi tahapoole mu kõrvalt. Vuhin, tunnen, nagu paat lendaks, mootor teeb lärmi, nagu oleks vint toe kaotanud, jõuan veel gaasi maha tõmmata, siis tekib tunne nagu tahaks iste alt minna-appi, kukume, kas siis see on lõpp?! Langemine tundub kestvat igavesti, ma hoian kramplikult roolist kinni, ja äkki-ere valgus..... Merepind tormab mulle vastu, paat langeb kõva sumakaga järsu nurga all vette, ma löön veel kord ennast ära ja siis saabub vaikus. Pilt siiski tasku ei lähe, suudan end vankudes üles ajada ja üritan tasasel veepinnal ulpiva paadi vigastusi kindlaks teha. Keeran võtit-mootor ei kõssagi. Küll aga kuulen alt solinat.... Löön akukasti kaane lahti, märkan tolknevat juhet, panen selle aku vaba klemmi külge.... keeran võtit... Jeeeh, käima läks! Kallas paistab lähedal. Mootor ei taha tuure võtta, niipalju saan sisse, et 10 km/h kalda suunas solistan. Selja taga on uduvine, paremal pool tihe laevaliiklus ühest lahesopist. Ei tea, miks ma enam ei imesta, nähes laevade vöörtäävidel luigepäid.... Minu valitud suund viib mind ühe randunud laevukese kõrvale, nagu ma märkan. Samasugune nagu need lahes ringiuhavad alused, ainult kõvasti pisem. Laevatekil seisab pikkade mustade juustega neidis, sinine rüü üll. Tunnen, kuidas tema pilk mu läbistab ja ma pabinasse satun. Neetud, äärepealt oleks toda paati ramminud, saan veel napilt mõõda ja mu küna jookseb ninaga kaldaliiva. Mootor jääb iseenesest seisma. Vapustus ja stress hakkavad endast märku andma, tunnen, kuidas pea pööritab ja pilt virvendab. Neiu ronib mu paati, tuleb mu kõrvale, asetab käe mu kukla taha, et toetada, teises käes on joogipudel, mille ta mu suule tõstab. Mõned lonksud.... maitse on kuidagi karge, vabastav.... küsin tasakesi: "kes sa oled?..." Neiu vaatab mulle sügavalt silma ja vastab tasasel, sügaval häälel: "Luthien...." Ja siis kaob mul pilt lõplikult eest.