Minu kritseldused
Postitatud: 11:06 1. Juun 2007Nägin öösel üht kassi, kiisut jalutamas,
Ta oli nii armas, valge musta triibuline.
Ma jälgisin teda ja oma ahastuseks nägin,
nägin õudusi kuis kassi võttis pimeduse ratsanik.
Ei saanud magada ma tol öösel, öö oli rahutu.
Igakord kui uinusin nägin sama asja uuesti.
Saabus hommik, kooli läksin hommiksut söömata,
olin kalk, tõsine, kurb ning masenduses.
Mind keegi ei mõistnud, ei aru saanud,
Miks mingi kass, hulgus, tekitas sellise tuju.
Arusaamatu oli minulegi, kuidas see mulle mõjus,
Aga tol päeval teada sain, kui ebaõiglane on elu.
Kui saad kord õnnelikuks, siis kurbus on teel,
oled terve elu kurb? Ei siis sa sured õnneta.
Saad kord õnne aga üürikese justkui kiusuks,
Miski siin ilmas pole jääv, ei mina, ei sina.
Istun siin ja mõtisklen, millal leian otsa,
Mis saab minu saatuseks, kas leian armastuse?
Küsimusi on palju aga vastuseid pole.
Tuleb oodata ja oodata ja oodata, kuni sured.
Siis on kindel kas sa leidsid õnne või said kuulsaks.
Kas sinust jääb midagi järele, teistele,
või olid tühi koht, keda keegi ei mäleta.
Kes sa olid seda tead alles viimasel hetkel.
Elu on ebaaus, seda ma tean, seda ma mõistan,
ja samas seda ma ei mõista, ma olen segaduses.
Ma kardan, värisen, ma pean teadma! ma pean mõistma!
Elu on raske ja võibolla on surm parem,
see mis teiselpool, võib olla erilisem, suurem.
Aga samas, naudime elu ning vaatame kuhu jõuame.
---
Tuul puhub minema,
väikese imemaa.
Üldise heaolu,
erilise meeleolu.
Veereb liivatera,
temas peitub seda,
Mida teistes pole.
Temaski pesitseb,
imedemaa erinev,
kõigest reaalsusest,
Einstein geeniusest.
Ta on omamoodi,
eriline, pisike,
ei tema, ei mina,
taha liikuda.
Tuul puhub jälle,
liivatera kaugeneb,
tulevad uued,
uued koopiad.
Nemad pole see,
nad pole erilised.
Siis tuli vihm,
nad ujutas üle.
Kurb oli vaadata,
imedemaad, vesist.
Kõik see peitus,
liivateras, pisikeses.
See oli jumalik,
inspireeriv.
Kirjeldamatu,
suurejooneline.
---
Suur sõõr taevas,
helendav ketas,
Tähtede kuma,
pilvede läige.
Öine kaste.
Nii ilus,
Nii imeline,
Väga eriline,
Ebamaine ilu.
Need on saladused,
mida tead sina,
haldjas metsast,
minu jumalanna.
Oled kaunim,
kui tuhat roosi,
sinuta elada,
ma ei saa.
---
Istun siin pimedas ja mõtisklen,
miks küll sõbrad meid petavad.
Miks ei võiks ma õnne nautida,
Olla rõõmus, vähemalt hetke.
Aga ei, saatus piinab mind,
mu süda valutab ja taob.
Millega olen ma teeninud selle,
selle ebaõnne, jumalate viha?
Mu hingamine kiireneb,
süda taob kõvemini,
valud suurenevad
Viimane pisar langeb mu silmast,
ning saabub hetk, kus vabanen.
Enam ei saa mind piinata,
enam ei saa ma kurvastada,
ma olen lõpuks vaba.
---
Ma vaatan ringi, kedagi pole.
Näen üht täppi kaugel eemal.
Kas see on valgus kauguses,
kuhu ei jõua ma, mitte eal.
Ma olen eksinud, tühjuses.
Olen kadunud, pimeduses.
Ei leia enam rada ma,
mida mööda kord sammusin.
Reaalsust enam pole,
Ma lõpplikult kadusin.
Mind ei eksisteeri,
olen vaim tühjuses.
Ma ei hinga, söö,
Lihtsalt igavlen.
---
Ei ei ei,
mitte nii,
mitte naa.
Teistmoodi,
tagurpidi,
diagonaalis.
Ülespidi,
allapidi,
edaspidi.
Pahupidi,
vertikaalselt,
horisontaalselt.
Kustuta,
kirjuta,
ära jama!
Loomingulisemalt,
mõtekamalt,
rohkem.
Pikkemalt,
lühemalt,
keskmiselt.
Ei ei ei,
koba oled,
mõttetu.
Kirjutada,
ka ei oska,
luuletuse,
lõpetan.
---
Mis juhtus, räägi mulle.
Kui mitte, ei saa ma vastata.
Räägi palun, räägi veel,
ära ühtki detaili jäta vahele.
Ei muidu saa ma aidata,
Sinu mure koormat kergendada.
Tule siia, aitan ma.
Palun anna valu mulle.
Sind nutmas ei suuda näha,
muidu annan nurgataga otsad.
---
Kui loen luulet liivateralt,
Ilusamat, kui muu elutsevalt.
See on täiuslikuse tipp,
kurvameelne vooruse lipp.
Paremat kirjeldust ma,
elust enesest ei tea.
See tõi pisara silmi,
Päikese välja tõi pilvsit.
Tema luule on kui piibel,
Mitte uskujate iidol.
Eriliselt kurvameelne,
Ülekere erimeelne.
---
Living in a dump,
real nasty place.
Getting robbed blank,
i don't have a face.
lying on my back,
staring at all the stars.
There's so many of them,
Wish i could be one.
Walking around,
my car got stoled.
Going to market,
Got no money.
Siting on the street,
next to a homeless guy.
I've got nothing anymore,
Opening a trashcan.
Hope i'll find a meal,
turkey or something.
No i can't find food,
Damn i'm gonna die,
I have a life in front.
My mama warned me,
I didn't listen.
Now look at me,
I am nobody.
The hunger is so big,
i have to eat!
My abdomen aches.
My abode is under the sky,
a place in the sun.
The hunger grows,
i'm starting to get ill.
This is the end.
This was my life.
I am domed.
i have nothing else to say.
---
Armastan? Ei armasta?
Kes teab vastust?
Kellel targad mõtted?
Mind Palun - aidake.
Ei vasta mul keegi,
Ise pean mõtlema,
Pean teadma.
Leidma -
mõtteid koguma,
Abivalmidus,
Romantilisus,
Meeldivus,
Austus,
Südamehääl,
Tunnetus,
Usk,
Sina.
Kaheksa tingimust,
Erinevad, Tähtsad,
Kõik on võrdsed,
Teevad kokku,
Armastuse.
---
Tunnel
Kõnnin mööda tunnelit,
näen kauguses valgust.
Olendit uksel kummalist,
Kõnnin, tunnen langust.
Kõnnin edasi, vajun,
Läbi põrandast kukun.
Ootan, ootan, sajan,
maad ei tule kokku.
Lendlen läbi õhu,
Tuul kõrvus tuhisemas.
Imeline tunne kõhus,
Kuulen miskit sahisemas.
AI! tabasin maad.
See oli puu mida kuulsin.
Kukkudes haiget saad,
Kas on vigastusi uurisin.
Mu põlved olid verised,
Silmis tundsin kipitust.
Maas oli väikene herilane,
Jälgisin tema siputust.
Kukkudes muljusin tema,
kustutasin ta eluküünla,
Ka temal oli ju isa-ema,
Ei pea seda minu süüna.
Põrand vajus, kukkusin,
pisikese elu hävitasin.
Just siis ta hukkuski,
Mina ahelat ei käivitanud.
Vaatan, näen valgust,
Olen jälle tunnelis.
Tunnen jälle langust,
Uuesti kõik kummaline.
Kõnnin edasi, vajun,
Läbi põrandast kukun.
Ootan, ootan, sajan,
maad ei tule kokku.
Ja nii edasi.
Nii kukkusin,
Juhtus sedasi,
putuka hukutasin.
Jutt on sellest,
kuidas elu kordub.
Õpime sellest,
sest kõik kordub.
---
Isamaa Armastus
Sinine, minu südames,
näitab taevast ja merd.
Must on minu kibestus
ning Valge lootus,
et saabun mereäärde,
sini-valge taeva alla.
Seilab minuni valge laev
ja viib mind kodumaale.
Ma elan juba kaua, kaua,
Kaugel, kaugel Brüsselis.
Isamaale tahan minna,
Emakeelt ma armastan.
Varsti õpingud lõpetan,
Koju taas ma naasen.
Isamaale, emasülle poen,
nutan seal armastusest.
Ei armasta ma valgesaba,
Brünetti ega blondiini.
Minu armastus on suurem,
Üldisem on minu südametunne.
Armastan oma isamaad,
kaitsen sinimusta ja valget.
Igavesti minu südames
leiab aset Maarjamaa.
Isa, sina õpeta maad hoidma,
ema palun keele kunsti näita.
Tahan olla teie täiuslik poeg,
vaenlased tõrjuda ning näidata,
kuis armastan ma kodu, kallist.
Kodumaa, isamaa, Maarjamaa,
minu heinamaa, minu talu,
Viro taevas ning muld.
Sulen silmad ning vaikselt sosistan:
"Sind ma armastan, sind ma hoian,
sind kaitsen ja sinueest seisan."
Tunnen seejärel kuis tuul puhub,
Kallis isamaa kuulis mind.
---
Raske võlli all, rippus mees,
Tema kaela ümber oli silmus,
Ning silmad ujusid veest.
Peegel kukkus sajaks killuks.
Oma aknast nägin seda pilti,
see oli jube ning kohutav.
Ka mina võin kord kanda silti,
"Tapan ennast, tule ja lohuta."
Siiski keegi kunagi ei mõista,
Minu tunded on ju tähtsamad.
Miks küll:"Ole rõõmus." hõiskab,
sõber kes kõigist lähedaim.
Ma kardan, et kui uinun,
Ei ärka ma enam kunagi.
Siiski erkusus vaibub,
Vajun unne Igaveseks.
---
Miks küll maailm on kurjust täis?
Miks küll mina, tema ja sina kardate?
Miks küll viha pesitseb teiste päis?
Miks küll nad piinavad meid ja teid?
Oh ei aru saa ma miks see nii on,
Oh ei aru saa miks kõik pagevad.
Oh miks me vastu lähe? Väge ju on.
Oh nõnda hävisid kultuurid vägevad.
Seepärast inimesed surevad,
Seepärast inimesed sünnivad,
Seepärast inimesed tapavad,
Seepärast inimesed mõtlevad.
Mina ja maa,
Sina ja Taevas,
Tema ja Meri,
Üks päikeselaps,
seda me oleme.
Käitugem vastavalt.
---
Ma tänan kuulamast, kindlasti külastage foorumit, mida on mainitud minu signatuuris.
Ta oli nii armas, valge musta triibuline.
Ma jälgisin teda ja oma ahastuseks nägin,
nägin õudusi kuis kassi võttis pimeduse ratsanik.
Ei saanud magada ma tol öösel, öö oli rahutu.
Igakord kui uinusin nägin sama asja uuesti.
Saabus hommik, kooli läksin hommiksut söömata,
olin kalk, tõsine, kurb ning masenduses.
Mind keegi ei mõistnud, ei aru saanud,
Miks mingi kass, hulgus, tekitas sellise tuju.
Arusaamatu oli minulegi, kuidas see mulle mõjus,
Aga tol päeval teada sain, kui ebaõiglane on elu.
Kui saad kord õnnelikuks, siis kurbus on teel,
oled terve elu kurb? Ei siis sa sured õnneta.
Saad kord õnne aga üürikese justkui kiusuks,
Miski siin ilmas pole jääv, ei mina, ei sina.
Istun siin ja mõtisklen, millal leian otsa,
Mis saab minu saatuseks, kas leian armastuse?
Küsimusi on palju aga vastuseid pole.
Tuleb oodata ja oodata ja oodata, kuni sured.
Siis on kindel kas sa leidsid õnne või said kuulsaks.
Kas sinust jääb midagi järele, teistele,
või olid tühi koht, keda keegi ei mäleta.
Kes sa olid seda tead alles viimasel hetkel.
Elu on ebaaus, seda ma tean, seda ma mõistan,
ja samas seda ma ei mõista, ma olen segaduses.
Ma kardan, värisen, ma pean teadma! ma pean mõistma!
Elu on raske ja võibolla on surm parem,
see mis teiselpool, võib olla erilisem, suurem.
Aga samas, naudime elu ning vaatame kuhu jõuame.
---
Tuul puhub minema,
väikese imemaa.
Üldise heaolu,
erilise meeleolu.
Veereb liivatera,
temas peitub seda,
Mida teistes pole.
Temaski pesitseb,
imedemaa erinev,
kõigest reaalsusest,
Einstein geeniusest.
Ta on omamoodi,
eriline, pisike,
ei tema, ei mina,
taha liikuda.
Tuul puhub jälle,
liivatera kaugeneb,
tulevad uued,
uued koopiad.
Nemad pole see,
nad pole erilised.
Siis tuli vihm,
nad ujutas üle.
Kurb oli vaadata,
imedemaad, vesist.
Kõik see peitus,
liivateras, pisikeses.
See oli jumalik,
inspireeriv.
Kirjeldamatu,
suurejooneline.
---
Suur sõõr taevas,
helendav ketas,
Tähtede kuma,
pilvede läige.
Öine kaste.
Nii ilus,
Nii imeline,
Väga eriline,
Ebamaine ilu.
Need on saladused,
mida tead sina,
haldjas metsast,
minu jumalanna.
Oled kaunim,
kui tuhat roosi,
sinuta elada,
ma ei saa.
---
Istun siin pimedas ja mõtisklen,
miks küll sõbrad meid petavad.
Miks ei võiks ma õnne nautida,
Olla rõõmus, vähemalt hetke.
Aga ei, saatus piinab mind,
mu süda valutab ja taob.
Millega olen ma teeninud selle,
selle ebaõnne, jumalate viha?
Mu hingamine kiireneb,
süda taob kõvemini,
valud suurenevad
Viimane pisar langeb mu silmast,
ning saabub hetk, kus vabanen.
Enam ei saa mind piinata,
enam ei saa ma kurvastada,
ma olen lõpuks vaba.
---
Ma vaatan ringi, kedagi pole.
Näen üht täppi kaugel eemal.
Kas see on valgus kauguses,
kuhu ei jõua ma, mitte eal.
Ma olen eksinud, tühjuses.
Olen kadunud, pimeduses.
Ei leia enam rada ma,
mida mööda kord sammusin.
Reaalsust enam pole,
Ma lõpplikult kadusin.
Mind ei eksisteeri,
olen vaim tühjuses.
Ma ei hinga, söö,
Lihtsalt igavlen.
---
Ei ei ei,
mitte nii,
mitte naa.
Teistmoodi,
tagurpidi,
diagonaalis.
Ülespidi,
allapidi,
edaspidi.
Pahupidi,
vertikaalselt,
horisontaalselt.
Kustuta,
kirjuta,
ära jama!
Loomingulisemalt,
mõtekamalt,
rohkem.
Pikkemalt,
lühemalt,
keskmiselt.
Ei ei ei,
koba oled,
mõttetu.
Kirjutada,
ka ei oska,
luuletuse,
lõpetan.
---
Mis juhtus, räägi mulle.
Kui mitte, ei saa ma vastata.
Räägi palun, räägi veel,
ära ühtki detaili jäta vahele.
Ei muidu saa ma aidata,
Sinu mure koormat kergendada.
Tule siia, aitan ma.
Palun anna valu mulle.
Sind nutmas ei suuda näha,
muidu annan nurgataga otsad.
---
Kui loen luulet liivateralt,
Ilusamat, kui muu elutsevalt.
See on täiuslikuse tipp,
kurvameelne vooruse lipp.
Paremat kirjeldust ma,
elust enesest ei tea.
See tõi pisara silmi,
Päikese välja tõi pilvsit.
Tema luule on kui piibel,
Mitte uskujate iidol.
Eriliselt kurvameelne,
Ülekere erimeelne.
---
Living in a dump,
real nasty place.
Getting robbed blank,
i don't have a face.
lying on my back,
staring at all the stars.
There's so many of them,
Wish i could be one.
Walking around,
my car got stoled.
Going to market,
Got no money.
Siting on the street,
next to a homeless guy.
I've got nothing anymore,
Opening a trashcan.
Hope i'll find a meal,
turkey or something.
No i can't find food,
Damn i'm gonna die,
I have a life in front.
My mama warned me,
I didn't listen.
Now look at me,
I am nobody.
The hunger is so big,
i have to eat!
My abdomen aches.
My abode is under the sky,
a place in the sun.
The hunger grows,
i'm starting to get ill.
This is the end.
This was my life.
I am domed.
i have nothing else to say.
---
Armastan? Ei armasta?
Kes teab vastust?
Kellel targad mõtted?
Mind Palun - aidake.
Ei vasta mul keegi,
Ise pean mõtlema,
Pean teadma.
Leidma -
mõtteid koguma,
Abivalmidus,
Romantilisus,
Meeldivus,
Austus,
Südamehääl,
Tunnetus,
Usk,
Sina.
Kaheksa tingimust,
Erinevad, Tähtsad,
Kõik on võrdsed,
Teevad kokku,
Armastuse.
---
Tunnel
Kõnnin mööda tunnelit,
näen kauguses valgust.
Olendit uksel kummalist,
Kõnnin, tunnen langust.
Kõnnin edasi, vajun,
Läbi põrandast kukun.
Ootan, ootan, sajan,
maad ei tule kokku.
Lendlen läbi õhu,
Tuul kõrvus tuhisemas.
Imeline tunne kõhus,
Kuulen miskit sahisemas.
AI! tabasin maad.
See oli puu mida kuulsin.
Kukkudes haiget saad,
Kas on vigastusi uurisin.
Mu põlved olid verised,
Silmis tundsin kipitust.
Maas oli väikene herilane,
Jälgisin tema siputust.
Kukkudes muljusin tema,
kustutasin ta eluküünla,
Ka temal oli ju isa-ema,
Ei pea seda minu süüna.
Põrand vajus, kukkusin,
pisikese elu hävitasin.
Just siis ta hukkuski,
Mina ahelat ei käivitanud.
Vaatan, näen valgust,
Olen jälle tunnelis.
Tunnen jälle langust,
Uuesti kõik kummaline.
Kõnnin edasi, vajun,
Läbi põrandast kukun.
Ootan, ootan, sajan,
maad ei tule kokku.
Ja nii edasi.
Nii kukkusin,
Juhtus sedasi,
putuka hukutasin.
Jutt on sellest,
kuidas elu kordub.
Õpime sellest,
sest kõik kordub.
---
Isamaa Armastus
Sinine, minu südames,
näitab taevast ja merd.
Must on minu kibestus
ning Valge lootus,
et saabun mereäärde,
sini-valge taeva alla.
Seilab minuni valge laev
ja viib mind kodumaale.
Ma elan juba kaua, kaua,
Kaugel, kaugel Brüsselis.
Isamaale tahan minna,
Emakeelt ma armastan.
Varsti õpingud lõpetan,
Koju taas ma naasen.
Isamaale, emasülle poen,
nutan seal armastusest.
Ei armasta ma valgesaba,
Brünetti ega blondiini.
Minu armastus on suurem,
Üldisem on minu südametunne.
Armastan oma isamaad,
kaitsen sinimusta ja valget.
Igavesti minu südames
leiab aset Maarjamaa.
Isa, sina õpeta maad hoidma,
ema palun keele kunsti näita.
Tahan olla teie täiuslik poeg,
vaenlased tõrjuda ning näidata,
kuis armastan ma kodu, kallist.
Kodumaa, isamaa, Maarjamaa,
minu heinamaa, minu talu,
Viro taevas ning muld.
Sulen silmad ning vaikselt sosistan:
"Sind ma armastan, sind ma hoian,
sind kaitsen ja sinueest seisan."
Tunnen seejärel kuis tuul puhub,
Kallis isamaa kuulis mind.
---
Raske võlli all, rippus mees,
Tema kaela ümber oli silmus,
Ning silmad ujusid veest.
Peegel kukkus sajaks killuks.
Oma aknast nägin seda pilti,
see oli jube ning kohutav.
Ka mina võin kord kanda silti,
"Tapan ennast, tule ja lohuta."
Siiski keegi kunagi ei mõista,
Minu tunded on ju tähtsamad.
Miks küll:"Ole rõõmus." hõiskab,
sõber kes kõigist lähedaim.
Ma kardan, et kui uinun,
Ei ärka ma enam kunagi.
Siiski erkusus vaibub,
Vajun unne Igaveseks.
---
Miks küll maailm on kurjust täis?
Miks küll mina, tema ja sina kardate?
Miks küll viha pesitseb teiste päis?
Miks küll nad piinavad meid ja teid?
Oh ei aru saa ma miks see nii on,
Oh ei aru saa miks kõik pagevad.
Oh miks me vastu lähe? Väge ju on.
Oh nõnda hävisid kultuurid vägevad.
Seepärast inimesed surevad,
Seepärast inimesed sünnivad,
Seepärast inimesed tapavad,
Seepärast inimesed mõtlevad.
Mina ja maa,
Sina ja Taevas,
Tema ja Meri,
Üks päikeselaps,
seda me oleme.
Käitugem vastavalt.
---
Ma tänan kuulamast, kindlasti külastage foorumit, mida on mainitud minu signatuuris.
