Tormilised ovatsioonid? Kõik tõusevad vaimustuspuhangus püsti?
Autor jõllitab hämmastunult rõkkavat auditooriumit, mis veel hetk tagasi täiesti pime ja inimtühi tundus. Oma teada ta alles valmistus revolutsiooni aastapäevakõneks. Kuuldes vilistamist üritab ta põgeneda kaotades hulga poliitilise manifestatsiooni lendlehti. (Kui juba vilistab, kaugel need tomatid ja mädamunadki on...
).
Ärge üle pingutage.
Mul on hea meel, et mul on mõttekaaslasi, aga nii erakordne see tekst nüüd ka polnud.