Arenda oma karakterit!!!

[Ghostwizard]

[Taliesin]

[higgins]

Hullumajast mitte, hullusest küll.

Omast kogemusest võib öelda, et pikka aega hull olles sa pigem kaugened oma tegelasest, mitte see ei anna rollimängule juurde. Lisaks võimenduvad igasugused suhtlusprobleemid, mis siis alguse said. Ning sellest ei saa kergesti lahti.

Kuigi sellest on juba mõnda aega möödas, jageleb mu tegelane oma vaimse seisundiga siiamaani. Sel ajal kogetu ja räägitu jätab mõistusesse hoopis teistsuguse kõla ja varjundi, mida on pea võimatu teisiti nägema hakata.

Üldiselt ma arvan, et hulluksminemist on nii mängija kui mängujuhi poolt väga raske, kui mitte võimatu, ette planeerida. Teostada on seda ka pagana raske ning kurnav.

Ma tean, et Ravenlofti raamatus on selle kohta minegid mehaanikaid, kuid sellise seisundi kohta mängutehnilisi abivahendeid kaasata tundub lauslollus. Ning mängutehnilsed trahvid on mõeldud nende munchkinite jaoks, kes vaimsest pingest aru ei saa, ning mängivad (eriti lahingut) kui vastase ülekavaldamise eesmärgiga strateegiamängu.

[Irve]

Vaidlen vastu — Ravenlofti hulluse idee on selles, et mängijates frustratsiooni tekitada ja tekitada lisaabitust, mis teeb nad vastuvõtlikumaks igasugu muudele jubedustele ja annab päris reaalseid tundeid, mis on küll negatiivsed, aga tugevad.

Ja minu mängijad alustasid hullumajast avastusega, et nende eelmine mäng (Ilma kätteta inimesed ja rõngas sabaga linnud) oli nende ühine ettekujutlus. Või õigemini sisaldas detaile. Nad olid suhteliselt hädas omadega mul küll seal. Hiljem sattusid nad ühte teise hullumajja, kus neid nagu tõsiselt hulluks püüti ajada. Mõni läks ka.

[Starfild]

[higgins]

[Irve]

[higgins]

[Irve]

[John Doe]

mingi hull AD&D sait mainis sellist moobi nagu "Transvestite troll"