Kaasmängija elimineerimine

[Die]

Minu arvamine käib kokkuvõtlikult sedakanti et:

IG ja OG lahus jah, aga natuke võiks siiski mõelda sellele, et nagu sa ise ei taha, et su tegelane esimese hurraaga maha löödaks, ei taha seda ka teised mängijad, kes on hulga oma tegelasse panustanud.

Mis tähendab et - lambist tapmist ei taha mina DMi ega mängijana (või GMi ja mängijana) näha. Kui on sügav ja tõsine rollimäng, ja tõesti midagi muud üle ei jää, ja kõik on täiesti rolliloogiline, siis - okei. (Kuigi mõelda tasuks siiski natuke sellele esimesele siintoodud mõttele.) Aga niisama pulli pärast või oma "bodycount'i" suurendamiseks - ei ja veelkord ei.

Ise olen oma mängijatele teinud üldiselt enne mängu tingimuseks selle, et - kui nad peavad gruppi mängima, siis tehku säärased tegelased, kes oleksid potentsiaalselt võimelised ka läbi saama, mitte ei tapaks üksteist kohe ära või ei jookseks laiali. Üksteise vastu töötamist on küllalt ette tulnud ja tuleb edaspidigi. On ka tapmist juhtunud - aga nagu eelpoolmainitud - äärmiselt erandkorras ja äärmiselt rolliloogikat järgides.

Aga mis puutub IG probleemide OGsse toomisesse, või vastupidi, siis kuigi see on kerge juhtuma, tuleks sellel teadlikult väga silma peal hoida ja seda vältida. Igasugune rollimäng on - MÄNG. Miski, mida tehakse selleks, et oleks tore ja lõbus ja huvitav. Ja see on ROLLI MÄNG. (Seda olen paraku pidanud päris mitmele isikule meelde tuletama - k.a iseendale.)

Minu kaks senti siis.

[Didlip]

nõustun 100%, et kõrvade kogumiseks pole kaasmängijad just parim vahend... siiski on ka selliseid, ilmselt... aga ilmselt pole seal ka erilist loogikat.. pigem "the gamers" stiilis teema..

[Die]

Einoh, reaalselt võib ju olla ka peast segi mõrtsukaid ringi jooksmas, kes tõesti kõigile, kellele võimalik, nuga annavad, aga - siin on mõni pisike AGA.

1. Kas on mõtet teha tegelast (või mängida tegelast) nõnda, et ta teistel (ja ka enesel) mängu rikub?

2. Mõrtsukad kipuvad kiiresti üksi jääma, ja kiiresti ka kellegi märklauaks sattuma (olgu selleks siis kohalikud seadusesilmad, pearahakütid või kasvõi vihased jumalad - variante on lõputult). Sest ei heateod ega kuriteod jää karistamata.

ja 3. Üldiselt, olenevalt muidugi mängumaailmast, ei ole tapmine miski, mida nii hirmus kergekäeliselt tehtaks. Surm on surm ja tapmine on tapmine, ning kuidas see enne ja pärast aktsiooni tegelast mõjutab, sõltub muidugi tegelasest, aga seda, et üks keskmine õnnekütt käiks ringi enamikule vastutulijatele (ja eriti oma kamraadidele, kellega üks kui teine ohtlik seiklus koos üle elatud) nuga andes, keeldun mina eriti loogiliseks pidamast.

Vot nii.

[hoarmurath]

Olen tapjat mänginud.

Tulemus - kolm surnud PCd ja DM, kes ütles mulle, et tema ei taha enam chaotic evileid näha. Noh, viga oli selles, et tegu oli frpg'ga, mille algne DM lubas mul selle maniaki sisse tuua. Temale järgnenu sama meelt eriti ei olnud.

Tegelt oli lõbus, kuni DM lihtsalt tegelasest nõrga vussi tegi.

Et, oleneb mängust. Täiesti oleneb mängust. Pika vaevaga tehtud kampaania ja tegelaste puhul pooldaks ka seda varianti, et tehakse koostööd ja maha ei notita, kui just head põhjust pole. Paranoias on aga playerkilling just üks selle mängu osasid (pole ise mänginud, aga teiste muljetest saan aru, et ilma see polekski see just see), nii et täiesti suhteline.

IG ja OG bärjääridest üleminemine on äärmiselt tobe ja taunitav tegevus, nii seda ei tahaks ka eriti näha. Tegu on ikkagi mänguga. On endal juhtunud küll, aga mitte väga tihti.

[Orlau]

Mina olen mängijana vaevelnud mängus, kus kamba guudide hulka eksis üks kuripaha, kes oli mängijana piisavalt vähekogenud, et mitte oma fassaadi klanida ja vähemalt pealtnäha guudi-guudi olla.

No lihtsalt, et mina olen iivil, aga kuna teil on rajaleidjat vaja, siis ma vabalt võin nii iivil olla kui jaksan ja elan oma OG hilispuberteeti nõnna välja. Ja kui te mulle ei meeldi, siis lõikan öösel kõri läbi vot.

Narr lugu.

Ilmselt see tuli nii OG kui IG üllatusena, et me ta puuri panime ja konstaablile üle andsime. Üsna mõistlik tegu nii I- kui OG. Sest ega seda rajaleidjat siis nüüd _nii_ väga ka vaja ei lähe.

Aga kokkuvõtteks, et mängida polnud suurem asi, sest keegi ei tahtnud kedagi solvata ja kokkuvõttes oli teada, et too vaeseke kohutavalt solvub ja see oli väga higine ja vaevaline ja silmipööritav protsess. Phuh.

Millest märkus - et hilispuberteet peidab ennast mõnikord ka kergelt habetunud vormis. Ja et iivilina oma hilispuberteeti teisi mängijaid _tappa ähvardades_ välja elada lõpeb tavaliselt halvasti.

Päriselt maha tappa... no kui on ilus mäng... kui on tõesti sigahästi välja mängitud... no... siis... Aga mõttetu mängijate mahatapmine ajab ikka vihaseks kyll.

[Trexxx]

[pronto]

Minu arvates halbadest raamatutest, filmidest ja mängudest tuttava kasutamine on halb toon ja jätab inimesele karistamatuse tunde. Ma mäletan kui ühes mängus üks tegelane hakkas röövliparuniga ärplema, mille peale kutt lasi ta kohe peajagu lühemaks teha (ülejäänud eitasid kohemaid kategooriliselt oma igasugust seotust selle tegelasega). Asja laks oli see, et edaspidi käitusid tegelased palju realistlikumalt ja lõugu laiutati ja kahtlasevõitu ettevõtmisi võeti ette ainult siis kui selle järgi reaalne rollisisene vabandus oli. Ehk teisisõnu ei tasu oma 21 sajandi suhtumist kõik-on-võrdsed verisevõitu fantaasimängu kaasa võtta.

[Beastmaster]