Rollimänguteoreetilisi asju

[Aurin]

Minu kogemuses ongi üks raskemaid ülesandeid mängujuhuna tunnetada, mis tüüpi mäng antud mängijatele teha (kui ei ole just juba varasemat plaani teha väga kindlat tüüpi mängu ja selle jaoks sobivad mängijad otsitud).

Mul oli kogemus, kus grupp otsis uud mängujuhti, kuna vana enam ei viitsinud. Olin nõus neid inimesi abistama ja uurisin, mis tüüpi mängu nad tahaksid. Vastuseks sain, et väga keerulist. Koostasin siis ühe väga keeruka sotsiaalse võrgu, võimusuhete ja avastamist ootavate saladustega kuhu mängijad paigutada. Kui mänga aga pärale jõudis olid mängijad põhiliselt huvitatud pimesi käskudele allumisest ja kollide tapmisest, tundmata suuremat huvi kelle jaoks nad töötavad ja kas neil on lootust pärast ülesande täitmist ka asjast elusalt välja tulla.

[Bernard]

[KEK]

Ma olen üsna nõus sellega mis Bernard kirjutas.
Kuid ei välista seda, et keskteed pidi geniaalse mänguni ei jõuaks,
see on lihtsalt kõige keerulisem tee. See jällegi ei tähenda seda, et sinna poole pürgima ei peaks/võiks.

Selle, millise kogemuse mängija mängult saab,
võiks lõpuks taandada vaid valikule mille mängija teeb.
Ei ole võimalik tekitada situatsiooni, kus mängijal Peab olema igav, see ei ole lihtsalt võimalik.
See kas mängijal on igav on kinni ainult tema enda valikus.
Isegi kõige kehvemini korraldatud mängu on võimalik ülmelistes kogustes nautida, selleks on tarvis vaid tedlikult teha see valik.
Kuidas see ütlus käiski, Ainult igavatel inimestel on igav.