Mis teid mängudes hirmutanud on?

[oodo]

vahel polegi kõige hullem teadmatus, vaid see, kui tegelane juba pisut asja taipama hakkab... alguses on kõhe ja siis läheb aina kõhedamaks ja tulemus võib olla hoopis hullem kui keegi ootas... minul on küll paaril korral mängu ajal süda kurgus ja pulss 180 olnud.

[Orz]

[Mõisapreili]

Taldriku keerutamine.
Mängisin koos paari oma sõbraga ühe sõbra ema loodud maailmas, mille ajajärk oli umbes esimese maailmasõja aegu.
Siis, et vastuseid saada oma küsimustele, keerutasime taldrikut.
Pärast oli ikka päris jube olla.
Panime tuppa klaasi kaevuvett, soola ja mingi kangi rauda. Need pidid vaime eemal hoidma. Järgmine päev naersime oma hirmu, aga kui see toimus(südaööl), siis oli küll jumalast jube.

[PK]

Vana teema küll, aga mis sest.

Mängus sellise õuduse tekitamine mis päriselt kedagi hirmutab on jube keeruline. Olen CoC mänge teinud pea paarkend aastat ning väidaksin oma kogemuse põhjal järgmist:

1. Pole mõtet üle pingutada ning tehislikult midagi aretada. CoC on ka muidu lahe ning ma ei pea õnnestunud CoC mängu tingimuseks et õnnestus kedagi päriselt hirmutada.
2. Mida suurem ja hirmsama pildiga monstrum, seda vähem see kedagi hirmutab. Asi mis võiks toimida filmis suurte fx'de saatel ei toimi ega peagi toimima mängus.
3. Kõige hirmsamad on tavaliselt ikka kiiksuga inimesed ja koduloomad, kunagi sai päris õnnestunud mängu korraldatud kus peamist õudu tekitas kass kellel oli inimese silmad. Kusjuures kass ise midagi eriti ei teinud. Vanad kääksuvad majad ja surnuaiad on alati tänuväärne materjal.
4. Mida vähem mängijad teavad ja näevad seda parem.
5. Parimat tulemust on oodata mängijate grupiga keda tunned läbi ja lõhki.
6. Mängijad saavad jõudu kui nad koos on ja tunnevad ennast nõrgana kui neid eraldada. Häid tulemusi annab mängija teise ruumi tõsmine.
7. Mängijate üksteise vastu mängimine või kellegi tegelase ülevõtmine ebasobival hetkel võivad ka toimida. Sellega peab aga ettevaatlik olema sest kui liiga tihti teha ja mängijad üksteist pidevalt kahtlustavad ei tekki piisavalt positiivseid elamusi ning lõpuks ei viitsi keegi koos käia selleks et end pidevalt ebamugavalt tunda.

[Irve]

Minu jaoks on nr4: teadmatus kõige põhilisem märksõna, mis mind ennast on kõigutanud.

[Taliesin]

Kui siin on senimaani räägitud vist põhiliselt lauatagusest rollimängust, siis mõtlesin, et kirjeldan pisut oma õudsat larbikogemust.
(ei, ma ei mõtle seda, et mäng õudselt halb oleks olnud, pigem vastupidi )
Ühesõnaga, punt inimesi ärkab koos ühes majas, teadmata, kuidas nad sinna saanud on. Üsna lähedal on kolm pooleldi valmisehitet maja, muidu pole ümbruses midagi, telefonid mõistagi ei tööta.
Nii. Kaunis lihtsa lõksuga, (ühe poolvalmis maja aknast paistis tuluke, kellelgil oli suhkruhaigus ja mõtlesime, et ehk leiab sealt mingit abi), meelitati meid sinna poolvalmis majja sisse. Ma vist isegi avaldasin arvamust, et ehk keegi peaks ukse juurde valvesse jääma, et see ikka lahti püsiks, aga, kari lolle nagu me olime, keski meist seda ei teinud. Peaks mainima, et mingisugune usaldus üksteise vastu oli tekkinud - inimesed kipuvad säärastes olukordades kokku hoidma.
Nagu arvata oli, kohe kui me sisse olime astunud ja järgmisse tuppa kõndinud, läks uks kinni. Oli juba hilja, videvik, valgust oli vähe, elektrit polnud, seinad olid rõõmsalt betoonikarva. Ja seintel olid kirjad. Ma kõiki ei mäleta, aga üks jäi mulle eriti silma.
"Last one alive gets out".
Ja noh, umbes siis jõudis mulle kohale, kuidas asjad toimuma hakkavad - alguses me seda muidugi ei aktsepteeri, aga mingi hetk tuleb meil üksteist tapma hakata - ja siis on kogu see ühtsustunne meie vahelt kadunud, on kõigi sõda kõigi vastu. Küsimused nagu "kes esimesena ära pöörab? kelle närvid vastu ei pea?." Asjale lisas tooni veel see, et mingi hetk tuli välja selle käigu mõttetus, et maja oli poolvalmis ja seega kuidagi hingetu ja veel hunnik muid elemente.
Mingi hetk hakkasid maja ümber tiirlema veel kaunis hirmsad kollid, mustade kapuutside, pikkade värdküüntega ja puha, kes seetõttu, et uksed lukus olid, sisse ei pääsenud - ja kuigi majas midagi eluohtlikku ei olnud, ma pooleldi ootasin, kunas uksed lahti lähevad. Et ehk on siis mingi lootus põgeneda.
Kogu see olukord oli raskestikirjeldatavalt jälk, mul on tunne, et see postitus ei anna üldse vastavat emotsiooni edasi, aga mida ma siit välja noppida võin, on see, et atmosfäär on larbis õuduse koha pealt väga oluline element ja teiseks see, et kui kaotad igasuguse kindlustunde teiste peale loota, on ka päris kole.

[mart]

Hirmutamise (see mõiste ise on omajagu segane) metoodika on samasugune, nagu muude asjade oma. Mängija tuleb viia mängulaua tagant sellesse kohta mängus kus on tema tegelane. Ta peab hakkama oma tegelasele kaasa elama. "Film" peab tema vaimusilma ees jooksma hakkama.

Seda on võimalik saavutada emotsionaalse kaaluga detailide kaudu (milles ei pruugi olla üldse midagi hirmsat). Mängijale tuleb meenutada mingit tunnet, mida ta ise on kunagi kogenud. Improviseerin kiiruga paar näidet: "Sa üritad oma higist märja käega revolvri poleeritud käepidemest paremin kinni hoida, sest see tundub libeda kalana sõrmede vahelt minema kippuma" või "Laest pähe tilkuv vesi pääseb üle kulmude ja paneb silmad kipitama, nina otsast suhu immitseval veel on ka veider mõru kopitanud maitse" või "Peale kolmandat tundi sõrki lõõmava päikese käes jõuate metsa. Metsa niiske kuumus on küll veidi leebem kui halastamatu päike, aga puud varjavad jahutava tuule eest ja hingata on raske. Kraenurgad on vist päikesest põlenud kaela veriseks hõõrunud ja lisaks ründavad katmata kehaosi vihased sitikad."

Näited ei saanud kõige paremad, aga ma loodan, et oli arusaadav mida ma mõtlen "emotsionaalse kaaluga detaili" all. Et meenuks mingi tunne, mida ollakse kogenud.

Detailikirjeldustes on väga palju olulist. Ka otseste õuduste esinemisel on mõistlik mitte anda adekvaatset üheselt mõistetavat kirjeldust, vaid kirjeldada asja mingi detaili kaudu, mis jätab kujutlusvõimele ruumi.

Igasuguseid trikke on välja mõeldud, kuidas õudust (või ka kõiksugu muud) kaudseid teid läbi ette sokutada. Salajutu pealt kuulmine (kus osad asjad jäetakse rääkimata, sest vestlejad juba jagavad sama informatsiooni), võõrale mõeldud kirja lugemine, päeviku lugemine, video või helisalvestuse vaatamine-kuulamine jne. "Ebausaldusväärne jutustaja" on kah üks hea trikk, mida on palju ja edukalt kasutatud.
http://en.wikipedia.org/wiki/Unreliable_narrator

[Hellera]

Ohoo. Täitsa uskumatu. Ma pole väga ammu tundnud mingit soovi postitada, aga praegu jagaksin hea meelega oma kogemusi. Arvestada tuleb muidugi sellega, et ma olen kergelt nõrganärviline inimene, nii et mulle pole palju vaja.

Jube on
*kui oled olukorras, kus sa varem pole viibinud. I Thanaria. Minu tegelane - idiootsuseni kartmatu püssikangelane. Mina - mitte eriti, eks. Minuga kaasas - Rein Rannapi kõnepruuki harrastav arst. Missioon - uurida läbi eeldatavasti mutantidest kubisevad teaduskompleksi varemed (Astangu). IG ma muidugi ei kartnud, vaid astusin julgelt igale poole sisse, valmis iga hetk päästikule vajutama. OG pidin ma otsad andma. Ja kogu see nali kestis tubli tunni. Meil oli pidev hirm, lisaks sellele tunne, et keegi jälgib meid. Tegelikkuses oli me gõmmide kaardilt kadunud ja nad ei teadnud üldse, kus me oleme või mida teeme. Ehk siis, me olime täiesti üksi ja mingit ohtu polnud.
*pimedus. Lauarollimäng (kui kasutada Sisalikust õpitud uut sõna), mille juhiks oli Zelor. Koobastik, kus valitses maagiline kottpimedus, milles kostis veidraid sosinaid. Me ekslesime selles OG kokku neli tundi või rohkemgi, jalutades sisse enamikesse lõksudesse ja paludes oma isiklikke kaitsevaime, et meie shamaani tarkus teda alt ei veaks ja ta ikka suudaks selle käikudemustri meelde jätta (et me välja pääseksime). Oli väga jube.
*teadmatus, veidrad, ilma otstarbeta ruumid ja asjad. Mina ja Alleria, mängujuhiks Zelor, ekslemas mingis veidras "kompleksis". Valged seinad, pikad koridorid, aeg-ajalt ruumid, kust võis leida toidubatoone, lõhkeainet ja joodavat vedelikku. Mõnel juhul ka mingit veidrat lima. Seintel valgustuseks helendavad torud. Mõnel pool ustel koodlukud. Suured ruumid, millel üleval rinnatis, all haigutav tühjus. Paiguti veidrad kangid ja hoovad. Me mängisime öösel ja mul hakkas nii õudne, et ma palusin, et me hommikul jätkaksime. Hommikul, õues, 25-kraadises päikselõõsas... ei olnud sugugi vähem hirmus.

Kordan: väga võimalik, et asi on selles, et ma olen lihtsalt kartlik ussike.

[Alleria]

[persona]

Nõustun Fromholdiga: ka mind hirmutab kõige enam see, kui mängu nii sisse elanud olen, et see tõelisusena tundub. Siis tunnengi vastavalt olukorrale hirmu. Vahel juhtub nii, et ei tee endal ja oma tegelaskujul enam vahet. Oleme justkui üks.

[Vamos]

mind hirmutas omal ajal alati leebelt naeratav Arlis.

midagi head sealt tavaliselt ei tulnud

[Die]

Mina olen üks neist õnnelikest, kes on kahel CoC LARPil käinud.
Balor ja Peep ühitiimina GMideks...
Üldiselt keeldun ma sellest peale Baloriga ka päikesepaistelisel päeval ja OG metsa minemast. See mees on õuduse tekitamises lihtsate vahenditega (kui kohutav võib olla ootamatu oksakrõps) liiga hea.
Ja otseses mõttes hauast tõusva Peebu eest (mees hingas seni kõrre kaudu, soolikad kõhu külge teibitud) pages ka Sauron karjatusega ja ülikiirelt.

Igastahes suutsime end säärasesse seisu mängida, et minu tegelane istus põrandal ja laulis väga haavatud ja abi paluvale Higginsile näkku "La Cucaracha't".

Rispekt.

[Tindome]

Väga õudne jutumäng oli.
Õudus tulenes sellest, et midagi hullu ei paistnud olevat.

Kõrgtaseme (lvl 15-16) mängijad uitavad mingis väga tavalises külas, kus ootamatult on kõik kitsed (peale kuue kuskil kaugemal karjamaal) ära surnud.
Mingid kohalikud maagiaoskajad seal ka on, aga mitte kedagi üle 6. taseme.
Kohalikel talunikel on oma kahtlusalune, aga tol pole motiivi.

Ükski uurimine midagi (mürki, haigust, needust, külas käinud võõraid vms) ei tuvasta.

Ja mida edasi, seda õudsem hakkas. Sest kui keegi suutis oma kitsetapujäljed nii osavalt ära peita, pidi ta ikka päris võimas olema.
Ja kui ta nii võimas oli, olid tal kindlasti hullemad plaanid, kui lihtsalt külarahvale surnud kitsede näol natuke käru keerata.
Lõpuks oli juba nii kole, et ei tahtnud enam midagi uuridagi. Jumalad seda teavad, mis jõledus välja tuleb!

[stuart]