See on muidugi kõik v ä g a naljakas jne. Muhhaahhaa! Ilgelt pisikesest noksist tuleneva alaväärsuskomleksi all kannatav demigod ja kuuesaja meetrine kääbik, kelle peas elab tuhat-ziljard-miljard eli klassi ja tegelast ja tal on *sisesta vaimuhaiguse nimi* ja imeilus päkapikk, kelle isa oli perverdist haldjas... Koom missugune!
Tegelikult ma ei leia, et tegelaskujudel peaks olema mingi eriti silmapaistev (loe: yle kruvitud) iseloomujoon, et saaks Jõle Põneva Tsharri. Kuidas te omast arust mängiksite depressiiv-maniakaalset tegelast? Või kasvõi kõige tavalisemat närvihaiget? Pakun välja, et ma teen mängu, kus tyybid tulevad kohale - igayhel isesugune psyhholoogiline defekt kyljes - aga ma toon Kai Konsapi psyhhiaatriahaiglast ka kohale, kes jagab siis XP-d rollimängulise eheduse eest. Keskmine mängija arvab, et ekstreemsustesse kalduvate (loe: ilgelt koomide) iseloomujoonte yhte patta virutamise tulemusena synnib tõeline pärl. Tutkitki. Synnib hoopis keskmine haa-haa-haa tegelinski. Yhesõnaga: jõuetu nali ja närvesööv tsharr. Milles see tegelase pyromaania kalduvus siis manifesteerub, võin ma kysida? Et siis, kui ylejäänud mehed võtavad õlled siis tema juba läheb kõrtsi syytama vä? Hullumeelse pilk silmis, leegid särisevad sydames...
Jah ma mäletan ka, kuidas ka mõtesin välja nekrofiilist kääbikuid jne. Aga siis sain ma kaineks. Tegelasel olgu ikka vähe peenekoelisem iseloom...