parandan-täiendan yhe viite:
Uku Masing. Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust. Akadeemia 1989, nr 1-4, lk 193-223, 419-448, 641-672, 865-895
mängujuhil, kes igasugu erinevat sorti uskusid oma mängus tahab sallida ja arendada, tasuks läbi lugeda nii Masingu budismi-jutt kui taevapõdra-jutt. mõlemad on tegelikult loengute sarjad, mis yles kirjutati ja just seetõttu suuliste tekstidena väga väärtuslikud.
budismi kuulumist uskude hulka võib isegi kysimuse alla seada, tegu on väga filosoofilise õpetusega, mille igapäevasemaid aspekte käsitleb Masing oma raamatus vähem (nt kes ja kuidas siis tapab loomi lihaks, kui keegi ei tohiks yhtki elusolendit tappa, isegi sääske mitte, aga taimetoidu peal sureks lihtsalt looduslike olude tõttu nälga), kuigi need võivad (rolli)mängutehniliselt ysna olulisteks osutuda.
samas jätkub silmamoondajatele ja ehk mõnele muulegi võlurite sordile sellesama raamatu materjali kauaks ajaks kuulutada või arutada või uurida. kes niisama nõida ja lihtrahva usuliste ja yleloomulike vajaduste rahuldajat mängida tahab, see saab palju mõtteid aga taevapõdra-jutust. ja muinaslugusid, mida kasvõi mängu sees rääkida, rollimängu mõttes.
siia lõppu võiks veel mainida, et on ilmunud ka eesti keeles Mihaly Hoppal'i raamat (tlk Sander Liivak, toim Merili Metsvahi; Varrak 2003, 160 lk), mille põhiline väärtus on selles, et seal on nii palju ilusaid pilte kaugetest kohtadest, s.h kindlasti palju keni asju, millega oma tegelasi varustada.
ja tõesti, ärge kakelge. niisama on siin teemas huvitavam.