Vastaksin Paganarhi elamusekirjeldusele ühe D&D elamusekirjeldusega - üleüldse mitte LARPi halvustamiseks, vaid et kirjelduste osas seisu viigistada
Saatis seltskond ühte vana võluritaati teekonnal ühte salakoopasse. Ei hakka kirjeldama teekonda ennast ja sellel ette tulnud seiklusi, piirdun vaid lõpuga. Võluritaat sai koopast oma saua kätte ning järgnes DMi pikk ja sadistliku naudinguga esitatud kirjeldus selle kohta, kuidas ätike, sau käes, pöördub, kasvab aina pikemaks ja laiemaks ja naerab väga kurjakuulutavat naeru... Mängijad, kel oma DMi stiili suhtes mõningad kogemused olemas, läksid üksmeelselt tooni võrra näost heledamaks ning mõtlesid, nagu hiljem selgus, kõik ühte ja sama: damn, vale meest sai kaitstud... nüüd läheb lahti... Spellcasterid sorteerisid paaniliselt oma loitse ja nuputasid, kas sihukesele elukale mõni neist üldse peale hakkab. Adrenaliini rohkem kui tarvis.
Ja siis teatas too tegelane DMi suu läbi: "I am Boccob, the god of magic. Make a wish!"
Läks ikka hea viis sekundit, enne kui asja mõte pärale jõudis... Arvan, et nii lollide nägudega partyt ei näe just tihti...