Tapahimu

[tribulant]

[John Doe]

[pronto]

[Shadow]

[higgins]

[John Doe]

[Shadow]

[pronto]

[Shadow]

[Tanel]

[YnX]

Tapmisel ja tapmisel on vahe sees iseenesest ja see vahe tuleb südametunnistusest ma arvan. Ühel juhul on tegu iseenda jaoks põhjendatud, teisel aga toimub hinges sisemine võitlus omakasupüüde (kas siis materiaalse või vaimse) ja moraali vahel. Suuresti sõltub see kõik ka ühiskondlikest moraalinormidest muidugi.

Mahlakalt ja detailselt, ehk isegi ülepaisutatult võiks kirjeldada ohvri surmaagooniat.
Mina ise leian, et külmavereline mõrvamine (kui see ei ole juba loomulikuks tegevuseks saanud) võiks kaasa tuua häireid tegelase psüühikas. DM peab olema tasemel selliste mängijate puhul. Tuleb ajudega natuke "mängima" hakata lihtsalt... väikene paranoia, õudusunenäod, võib-olla isegi hallukad... seda kõike peaks siiski seletama sedaviisi, et mängija eales aru ei saa, nagu temaga miskit lahti oleks. Las ajab varje taga... lõpuks ta ennast läbi paranoia ka paljastab, nagu asi toimib reaalses maailmas mõrtsukate puhul.

Väike hint, lugege Dostojevski "Kuritöö ja karistus" läbi... vast ehk mitu korda isegi...

[Shadow]

Või nagu Brüleni "väelistega" on - tapnud väeline saab teistele "nähtavaks" ning peab kogu ülejäänud elu ööpäevaringselt valvel püsima, millal keegi tema pea järgi tuleb. Poleks uskunudki, et see niisuguse pideva pinge tekitada suudab.

[Taliesin]

[Tanel]

[Irve]