Muide, mul tegelikult seda karakteri-loopõhist mängu kuulates tekkinud veidi haakuv küsimus lahingute kohta. Mängujuhi ja mängijate vaikival kokkuleppel lahingud üldjuhtudel (v.a. mängijate lollus) võidetakse. Mõnikord napilt, mõnikord ülekaalukalt. Aga kui kõik karakterid on loos
nii olulised, nagu nad siin mängijate omavaheliste konfliktide tulihingelistel vastastel olema kipuvad — kas lahing igavaks ei lähe?
Mõtlen just seda, et lahingupõnevuse ja üldse rollimängupõnevuse juurde käib suuresti hirm oma mängijate heaolu pärast. Kas seda kompenseeritakse kuidagi teiseste kaotustega nagu ajakaotus vangilangemise korral või on see pigem sellest, et "mängijad on nii head, et nad ei kaota kunagi põnevust".
Et kuidas väldite siis tunnet, et "mängujuht hoiab meid elus"?