njah. hasartmängu juba mainisin, mänge elu ja surma peale samuti. samas ei saa aru vaidlemisest, mis käib yhe või teise suuna (põhimõtteliselt surematud tegelased
vs surelikud tegelased) jäägitu õigustamise nimel. kui nyyd filmide-raamatute analoogia tuli, siis on tehtud palju ulmet, kus peategelane on peaaegu surematu (peab tõesti väga halb õnn olema, et otsa saada), nt Highlander ja Amberi printside sari.
tavapärasem tundub mulle ikkagi selline lähenemine, kus tegelane võib surma saada, kas või kaasvõitleja käe läbi, või ka mitte surma saada. yks yldtuntud-yldteada näide: "Matrix". mõtelge Linki peale, kellel reetur lihtsalt pistiku peast tõmbas. ja Neo peale loo lõpus. suri ju ära. tegelase muljetavaldav surm, ykskõik kelle käe läbi, võib olla kunstiteose tipp, apoteoos.
yht tyypi surematus või surematu kuulsus eeldabki tegelase surma. mini mängitud nõmeda elfist maagi Naranduri
kamikaze-tegu näiteks oli minu maitse jaoks piisavalt eepiline (vaata minu esimest postitust siia teemasse, lk 1). mis puutub veel kunstiteostesse ja skulptuuridesse, siis mulle kerkib iga kord, kui siin teemas skulptuuri mainitakse, silme ette
githyanki'st kuri paladiin, kelle Pets Necromanceri meeletult manskiniks mänguks kokku panin. tema nimelt lendas uljalt lahingusse ja sattus juba esimesel raundil kogemata omade tule alla, Fey/Rita mängitud elajas vist oli see, kelle nõidus - meie yhise vaenlase pihta sihitud, muidugi - uljast sõdalast tabas ja ta kivikujuks muutis. paladiin jäädvustati heroilisse poosi, mõõk löögiks pea kohale tõstetud. minu järgmine tegelane selles mängus, troll Troll, kandis seda kunstiteost mõnda aega kaenlas kaasas. mingi nõiduse ja Trolli lolluse kokkusaamisel skulptuur siiski murenes, nii et seda parandadagi ei andnud. aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: yhe kaasmängija tegelane, kes käsitööoskustega silma paistis, raius kivist uue samasuguse paladiinikuju, mida Troll siis edasi kaenlas kanda sai. niipalju siis seekord skulptuuridest, trollidest, trollimisest ja trollimängust
(ja kambasisesed kismad ei ole lahingutena minu kogemust mööda igavaks läinud, nimelt oma heitlikkuse tõttu: poolte vahetus ja poolte kujunemine sõltub palju rohkematest inimestest kui siis, kui on kaks leeri, nimelt mängujuhi kollid ja mängijatest kangelased ehk K&K-lahingutes.)
on ka selliseid intriigimänge, kus juba kaua aega koos mänginud tegelased muu hulgas ka yksteise vastu mängivad (no näiteks see vampiirimäng, millest see teema alguse sai). võib-olla olen mina (ja ehk on ka Aweron ja Paljasjalgne) liiga palju Paranoiat mänginud, aga pinget, mänguhasarti pakub selline mängustiil kõvasti. kaua sa ikka ainult mängujuhi kehastatud tegelaste vastu mängid. Teemon rääkis ka yhest Piiri juhitud mängust (Scarred Landsis; oli ikka Piiri, mitte Posija mäng?), kus suurem jagu nõiaväge ja kõige kõvemad nõidused lähevad oma kamba liikmete pihta (tõsi kyll, mitte sellised, mis pysivat või kehalist kahju teeksid, lisas ta kohe).
peale selle: kõik maailmad pole vennad. Shadowrunis või Cyberpunkis võib surmasaamine olla päris lihtne. samuti Dark Sunis, kus soovitatakse igal mängijal uue mängu alguses teha valmis
tegelastepuu, st mitu omavahel kuidagi seotud tegelast, sest esimese tegelase surm tuleb niikuinii varem või hiljem (maailmas kogenematule tegelasele pigem varem kui hiljem). Teemoni juhitud viimane Dark Suni mäng kinnitas seda kenakesti.
et põhimõtteliselt on surmal ka teatavaid vaieldamatuid rollimängulisi võlusid. klassikalise draamateooria järgi on tragöödiad ehk žanrilt õilsamad ning sygavamad näidendid sellised, mis lõpevad peategelase või peategelaste surmaga (no lugege kokku laibad "Hamleti" lõpust), komöödiad ehk kerglasemad näidendid aga sellised, milles peategelased ellu jäävad. varandust võivad kah kokku ajada või muul kombel õnnelikuks saada.
ja palun ärge solvuge selle jutu peale, isegi kui liiga laialt irvitan.
PS. millegipärast pole keegi siin viidanud sellele teemale: ,
http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?t=2327