Dragon.ee foorum

Teen jälle häbitut reklaami, aga ma ei usu, et kõik on harjunud neljapäeviti kontrollimas käima. Kirjutasin omaarust väga huvitava asja kokku. Sellest et kuidas mängud iseloomustuvad ja kuidas "igaühele oma" rollimängudes avaldub.

http://sisalik.dragon.ee/2009/12/31/kolmikmudel/

Huvitav lugemine, tänud häbitu enesereklaami eest!

ma olen vimasel ajal mõelnud palju päris elus rollimängu olemuse ja meeletu potensiaali peale.
olen enda jaoks mõned asjad ka lahti mõelnud, kahjuks ei mõista ma eriti hästi kirjutada ja pigem räägiksin sellest.

proovin ikkagi veid ennast selgitada, sest on tunne, et on tarvis.

mida annab meile erinevatesse tegelaskujudesse läbinisti sisse elamine?
kirjutan nüüd larbist nii nagu see olla võiks, mitte nii nagu see tihti on.

mida rohkematesse tegelaskujudesse sa päevaks-paariks sesse elad, proovid kõigest väest käsitleda ümbritsevat maailma läbi valitud tegelaskuju silmade ja arusaamade, seda kirjumaks muutub sinu enda potensiaalne maailmakäsitlus. seda rohkemate erinevat nurkade alt oled sa võimeline ennast ümbritsevat käsitlema.

inimesi takistavad puhast reaalsust tajuda tema meeled ja tema teadvus, mis põhjalikult moonutavad seda mis on. teadvus on enda ümber ehitanud blokaadi, mis takistab infol, mida ei kinnita vähemalt kaks meeleelundit, üldse tajumiseni jõuda. seega väga suur kogus infost jääb lihtsalt "junkina" kõrvale, see info ei pruugi olla ebavajalik, lihtsalt teadvusele tundub, et see on. läbi rollimängude on neid piire võimalik ähmastada ja laiendada, kuna tekib uusi referentspunkte. sa ei ole nii fikseeritult paigal oma algses teadvuses, kuna oled ohutus ja kõikvõimalikus keskonnas (mängus) saanud läbi elada kõiksugu erinevaid lähenemisviise ja situatsioone.

kas see jupike mõttekäigust kõlab kellelegi loogiliselt?

Vägagi!
Tegin oma kursa- ja diplomitöö sel teemal, et 'on potentsiaali' ja 'arendab' mitmekülgselt!

Ma pole päris kindel, et larp oluliselt minu maailma tajumist mõjutanud oleks.

"Ohutus" situatsioonis eksperimenteerimise osas nõustun: mu võimalike situatsioonidele reageerimisvõimaluste hulk on tänu larbile radikaalselt laienenud.

Kuna olen pidanud situatsioonidele n-ö. ebakarakteristlikult reageerima pidanud, on need reaktsioonid läbi harjutatud ja "kuskil riiulis" ootamas. Kes mäletab Erieni Cor'i, siis kogu see tema laulikukäitumisega õpitu on mulle ellu kaasa tulnud.

Seda kolmnurga skeemi vaadates tekkib tunne, et see on omajagu tinglik. See sunnib vägisi kolme omadust vastandama, mis ei pruugi alati nii olla.

Minu arvates on rollimängudes üks olulisemaid komponente valikud, mida antakse mängitavale persoonile. Selliseid valikuid, mis oluliselt mõjutavad teda ja/või mängumaailmat. Mängitav persoon ei saa ja ei tohigi olla kõikvõimas, aga valikud peavad tal olema. Harilikult on sellise valiku ees seismine mängu kulminatsioonipunkt (soovtav on mängijal lasta selle valiku tegemise ees mõnda aega "praadida", et oleks võimalik valiku tagajärgede suuruse üle järgi mõelda ja et kulmineerumine kohale jõuaks). Minu arvates on mängujuhi üks olulisemaid kohustusi neid valikuid organiseerida.

Selline valikuga mäng on ühteaegu nii "draama" kui "mäng", see ei ole eriti "simulatsioon", kuid võib mõnedel juhtudel olla ka seda.

Ebakõla tekkib ilmselt nende kolme omaduse definitsioonide hägususest. Kuidagi võiks eht vastandada "armutut õiglust reeglite osas" ja "draama läbisurumist reeglitest hoolimata". "Simulatsioon" ei oma nendega eriti mingeid seoseid.

Võib-olla saaks seda kujutada koordinaatteljestikuga, kus ühel teljel on "realism" (reaalsuse puudumisest kuni täieliku reaalsuseni) ja teisel on "väljakuulutatud reeglitest kinnipidamine" (reeglite täielikust ignoreerimisest kuni reeglite masinliku järgimiseni). Ma ainult ei tea, kas see meid kuidagi targemaks teeb

ma mõtlen, et see komlnurk hakkaks tööle siis, kui draama sõnastada ümber looks/story'ks/jutuks.

sel juhul oleks kõik vajalik olemas: lugu, mäng ja simulatsioon.

ilma loota pole mängu ja simulatsiooni, ilma mänguta pole lugu ja simulatsiooni, ilma simulatsioonita pole mängu ja lugu.

mis teie arvate?

Minu argument on selles, et see kolmnurk üritab vastandada, mis on omajagu kunstlik.

Oletame, et kui ma selle kolmnurga järgi tahan teha väga "draamat" ja väga "mängu", siis ma kandun "simulatsioonist" väga kaugele. Ja kui ma tahan "mängu" osa veelgi suurendada, siis ma eemaldun "draamast".

See on umbes nii, et on olemas 100% mänguomadusi, mille sisse peab mahtuma 3 komponenti. Näiteks 40% mängu, 50% draamat ja 10% simulatsiooni. Ma ei saa teha sellist, kus oleks 70% draamat, 95% mängu ja 40% simulatsiooni.

See vastandumine on mudeli üks põhikriitikaid ja üritasin seda artiklis ka veidi selgitada. Olen täiesti nõus, et on olemas valikud, mis samaaegselt rahuldavad mitut kriteeriumit.

Üldreeglina samas on minul küll loo, usutavuse ja reeglite vahel väike konflikt, mis laheneb loo kasuks. Et on olemas sellised alternatiivkulud.

Artikli teemadel tegelikult selline küsimus: kui paljud teist mängujuhina "Sotsiaalse" küljega arvestavad või arvestama on pidanud?

Üldreeglina ignoreerin seda tahku loomuomasel viisil empaatianäärme alatalituse tõttu, kuid mul on olnud kohti, kus tagantjärele tarkus ütleb, et oleks pidanud. Võib-olla üks asi mida teinud olen, on see, et olen püüdnud gruppi panna sedasi istuma, et vaiksemad tegelased oleks mulle lähemal ja veidi arvestanud kõrvuti-istujate osas, et ei tekiks lobisemispaare.

Mängusiseselt olen vist mõnikord episoode ka mängijate iseloomudele kohandanud, aga seda mitte olulisel määral.

Sotsiaalse küljega arvestamine ei ole puudutanud mängu muid aspekte (sisu, reegleid jne).

Ma olen mängudel harilikult (eriti kui mängijaid on palju) tuletanud mängiatele enne mängu ja ka mängu käigus meelde, et kõik mängijad tahavad mängust osa saada. Kui keegi on juba palju tegutseda ja rääkida saanud, siis jälgigu nende käitumist kes veel seda teha saanud pole, ning andku neile ka võimalus tegutseda.

Lisaks olen veidi tahaplaanile jäänud mängiate käest ise küsinud, mida nemad kavatsevad teha ja arutelu käigus küsinud nende arvamust, pakkudes neile sel teel sõna ja tegutsemisvõimalust.

Probleem pole olnud mitte niivõrd selles, et keegi oleks tagasihoidlik, vaid selles, et osad mängiad võivad sattuda tegutsemissoone peale ja siis tuleb jälgida, et nad üle ei pingutaks ja kõigile võimalusi jääks.

***

Mis puudutab mängitavate persoonide suremist, siis olen mistahes mängu ja mängija puhul üritanud vältida juhuslikku surma. Seda siiski mitte reegleid väänates. Surmad peaksid olema mängu jaoks olulised: dramaatilised, kangelaslikud jne. Tihti kulutab mängija mängitava persooni tegemisse palju aega ja seda aega ei tohi naljaviluks lasta raisku minna (vähemalt mängudes kus mina olen osalenud, on võimalik, et mängitakse ka teisiti). Samas tuleb suremise vältimisega olla ettevaatlik, mängijal ei tohi mingil juhul tekkida tunnet, et tema persooni hoitakse elus. Õigus saada surma on üks mangitava persooni põhiõigusi

Üks ammune laagrimäng algas nii, et enamik tegelasi istus vangis. Täpsemalt istuti orkide vanglas. Üks haldjapersooniga mängija ei kannatanud situatsiooniga kaasnenud persooni alandamist välja. Ta ei läinudki "käima", ka ammu pärast vanglast pääsemist, st tema jaoks oli mäng rikutud. Moraal: teatud mängijate "sotsiaalse" taustaga tuleb arvestada ka mängu sisu kokku pannes.