Dragon.ee foorum

ma kirjutan isegi edasi igaks juhuks.

oma viimase väitega lootsin kokku võtta igivana segaduse lahing- ja intriigilarparite vahel.

loodan, et on tekkimas selguse moment ja saadaks aru, et neis ei ole sisulist erinevust.
see on üks ja see sama asi, erinevates mõõtmetes.

peace!

Ma tunnen, et ma pean ka siia kirjutama.

Mina leian, et mängujuhi asi on mängijatele ette anda keskkond, kus mängijad peavad ise endale valikud välja mõtlema, et looga edasi liikuda. Kui vähegi võimalik siis tuleks vältida neile selgelt piiratud valikuvariantide etteandmist mängujuhi poolt. Samamoodi peaks olema mängijate valida eesmärk ja ka tee selleni. Ehk siis loo teevad mängijad, mitte mängujuht. Mängujuht annab ette vaid konkreetse, mängijate tahtest sõltumatu situatsiooni ja sündmustiku toimumise keskkonna. Lugu areneb koostöös mängijatega. Mängujuht ideaalis on peegel, mitte jutustaja.

Võibolla muidugi ma ei saanud Teie mõttest aru, aga miski selles pani mind kirjutama.

Minu kogemus on muidugi 99% D&D põhine. Larpide puhul mind isiklikult segab kõige rohkem mineviku ja tuleviku puudumine mängijate teadvuses. Kõik kohe praegu suhtumine. Ja siin pole isegi nagu intriigilarparitel ja lahinglarparitel suurt vahet. Ma arvan, et ma saan selle põhjusest aru, aga häirib see mind ikka.

Ärge nüüd sattuge Simulatsioonilse ja Narrativistliku mängufilosoofia pealt vaidlema

Olen mänginud sellist mängu, kus mängijatele anti maailm ise vabalt tegutsemiseks ja algul oli see täiesti harjumatu: seiklused ei ajanud mängijaid taga.

Hiljem andis see aga täiesti uue mõõtme, sest tekkis harjumus ise tegevusi otsida ja leida, mis omakorda andis mängujuhile võimalusi mõelda meie uudishimule vastavaid tegevusi välja.

Mul ei ole käimaläinud mängu osas selget sõnastust et kuidas meie valikud erinenud oleks. Lihtsalt alguses oli erinevus olulisest selgem: pärast olid juba käimaläinud liinid. Põhiline erinevus oli vist see, et selles mängus võis sohu kohates lohesid kohata (kui nad seal elasid) isegi viiendal levelil. Narratiivist lähtuvas mängus nad seal reeglina ei pesitse.

Aga kas parimad lood ei olegi olemuslikult nagu päris elu? Päris elu on lihtsalt aeglasem kui lood. Juhtub seal see-eest lõpptulemusena enamasti rohkem.

(Kunagi mõtlesin, et kui keegi kirjutaks minu perekonnast paksu perekonnaromaani, siis keegi ei usuks seda, sest lugu oleks täis äärmuslikest veidrikest tegelasi, klisheelikke draamasid ja uskumatult groteskseid olukordi. Siis mõtlesin tuttavatest perekondadest. Siis sain aru, et selliseid enam-vähemgi normaalseid peresid, noh, umbes nagu Tammsaarel, ma ei tunnegi.)

Ma väidan, et kui mängust rääkida, siis ei saa enamasti oodata, kuni (algul noor) vanaisa võtab naise, nad elavad, saavad lapsi, nood saavad omakorda suureks, elavad, saavad lapsi, ja siis vanaisa sureb ja hakatakse pärandust jagama. Mäng ei ole ju seepärast veel mängijaid ahistav, et asi algabki vanaisa surmaga?

ma arvan, et kuskil siin tuleb sisse sõna "keskkond" definitsioon. See ei tähenda ju ainult liikumatut loodust ja ehitisi, ega ju ? Surnud vanaisa on ka keskkond, aga see on ühtlasi faktor, mis sunnib mängijat valima mingit reaktsiooni sellele, et tal on nüüd surnud vanaisa, kes jättis maha päranduse. Ja samas olukorras (meil on surnud vanaisa, kes jättis maha päranduse) on veel 5 lapselast, kel kõigil on oma motiivid ja huvid (loe: veel valikuid kitsendavaid faktoreid).
Kas see, et motiivid ja huvid on tegelaste elulugude näol osaliselt ette antud, on ahistav? Ma arvan, et ei ole, sest hakata aadamast ja eevast saati tühjalt lehelt (sest ka vanemate elud ju mõjutavad lapsi, ja nende vanemate omad jälle omakorda vanemaid, jne) mängima ei ole hästi võimalik ju. (Ei, ma ei taha jõuda ettekirjutatud rollid versus isekirjutatud rollid vaidluseni, sest ideaalis tehakse seda ikkagi kahepoolselt, nõnda, et nii mängija kui mängutegija saavad endale olulise sisse panna. Ja kõik on õnnelikud).

Sama definitsiooniküsimus kehtib ka valikuvariantide kohta. "Selged ja piiratud" saavad need olla vast ainult nendes raamatmängudes, mida vahepeal paar tükki ka Eestis välja tuli, ja kus "valides variandi d jätkad mängu lk-lt 25".
Elusate mängijatega ju nii ei saa teha, ja see oleks ka maru igav, isegi kui saaks.

(KEK: ma võin väga mööda panna, aga mul on jäänud mulje, et lahingus on vähemalt mõne mängustiili puhul väga tarvis käske täita ja aktiivne isevalimine võib terve grupi jaoks saatuslikuks saada? s.t. ma üldse ei mõelnud halvustada ega teravalt eristuda, ma lihtsalt mõtlesin, et ka mäng otsa käske täita võib siiralt huvitav olla, kui adrenaliin sind sama hooga kaugele kannab.)

Mängijate kahvlisse ajamine (see on hea väljend) on äärmiselt nauditav nii mängujuhi õelutsemise korras, kui mängijana.

Võib-olla on asi natuke selles, et mängijatele on omane ratsionaalsete valikute tegemine (siinkohal stiilist sõltuvalt on erandeid -- suure rolli sisseelamisega mängudes on seda vähem), aga kui ühel hetkel pole valikud enam ratsionaalsed, vaid on vaja langetada otsus kahe halva vahel...

Sellistel hetkedel saavad mängijad nii vaidlustes pooli võttes kui lõpuks otsustades oma defineerida ja arendada arendada.

Me nagu räägiks mängujuhi sisemisest "aususest"?

Kas Xani moodi mängus on sedasi, et kui mängijad valivad kahe halva variandi vahel, on see kuidagi neutraalselt pinnalt tekkinud situatsioon? Mina küll neutraalne ei suuda püsida.

Minul on neutraalsusaste umbes selline, et mängijad küll põhjustavad sündmusi, aga ma selgelt valin selliseid liine, mis kuidagi kaarega tagasi tulevad. St mängijate ülesanne on mööda maailma liikuda, midagi teha ja siis tagasitulevate bumerangidega tegeleda. Kohati tekivad nende teele ka takistused täiesti sõltumatult minust ja mängumaailmast (no polnud selle koha peal seda saart kaardil), sest narratiiv nõuab. Ebarealistlik, aga töötab.

***

Larbi mittejätkumise probleem on kohati näha küll. Minu meelest sõltub see veidi mängijate kooslusest, et kuivõrd nad eesmärgist ja kuivõrd nad rollist lähtuvalt tegutsevad. Kõrvalmärkusena arvan, et Mütofest ei ole hea koht kus larbi kohta arvamust kujundada: seal on seni liiga suur segu rollis olevast ja rollist väljas olevast rahvast ja kostümeeritud joodikutest, et seda kõike heaks larbiks pidada.

(Selle postituse ajal sõitis õues mööda lumest tehtud auto.)

Ma ei oska oma neutraalsust hinnata. Aga minu mängudes on narratiiv muutuv. Ehk siis lugu ei ole ettekirjutatud. On kaugem eesmärk, võtmetegelased ja võtmekohad, need ei ole lineaarsed, nende ülesleidmine ja selleks vajaliku informatsiooni hankimine on mängijate ülesanne. Ja vabalt võib ka juba 1 levelil draakoni otsa koperdada. Kõik lahingud ei olegi võitmiseks mõeldud. Ja saavad expi, kui eluga pääsevad, ka ju encounter lahendatud, kogemus missugune. Muide mängijatele on palju frustreerivam, kui kõrgel levelil olles vastane eluga pääseb, kui see, et madalal levelil ise vastast maha ei saa .

Muidugi mul on väga lihtne teha sellist mängu, kuna meie punt on väga ühtne püsinud juba aastaid ja osalised juba teavad, mida teistelt oodata ja mida teised ootavad. Umbes nagu perekonnas, või töökollektiivis. Ja samamoodi on ka lahkarvamused ja vaidlused.

Aga nüüd ma juba lähen selle teema sisust mööda paistab.

Xaniga oli meil ilmselt möödarääkimine, meie arusaam mängimisest on vist ikka üldjoontes sarnane.

Kirjeldan veidi, mida ma valikute all mõtlen.

Igasuguse draama aluseks on konflikt. Kui puudub konflikt, siis puudub draama. (See käib ka kirjanduse, filmide jne kohta).

GMi üheks kohustuseks on ette anda konflikt.

Konfliktil on olemas pooled (või kolmandikud või neljandikud). Mängija valikud, millest ma rääkisin, on poole valikud konfliktis.

Ääremärkusena, konflikti pooltel on omadus tõukuda ja mitte olla konfliktis. See on äärmiselt loomulik reaktsioon. GM peab leidma mingi loomuliku põhjuse, mis konflikti pooli sunnib konfliktis püsima. See on kirjanduses tuntud termini all "konflikti katel". Konflikti katlas toimub konflikti lahendus. See on põhilina valikute tegemise hetk ja mängu kulminatsioonipunkt.

Toon näite primitiivsest, aga samas väga hästi toimivast konfliktist.
On "head" ja "pahad". Mängijad on "heade" poolel ja saavad ülesandeks "pahadega" võidelda. "Pahadega" võitlemise käigus hakkab aegamisi selguma, et "pahad" ei olegi niiväga pahad, ilmnevad pehmendavad asjaolud ja osad "pahad" on tegelikult päris head. Siis hakkab selguma, et "head" polegi niiväga head. Pooltele koguneb erinevaid plusse ja miinuseid, muutub ebakindlaks kumb pool on parem. Lõpuks ajavad pooled asja viimase piirini teravaks ja konflikt hakkab lahenema. Ja mängijad on poolte vahel, konflikti keskmes. Siis nad teevad oma väga isiklikud valikud ja nende tegevusest sõltub kuidas konflikt laheneb. Selline valik on "dramaatiline"

(Selles skeemis võib "head" ja "pahad" asendada White Wolfi "Camarilla" ja "Sabbathiga" või Greyhawki "Cuthberti" ja "Nerulliga" ja tegelikult üsna suvaliste "parteidega" mistahes (mängu)maailmast.)

Seda pidasin mina silmas valikute all.

See, kas mängija vajutab katedraali altari parempoolset plaati või mitte on ka valik, aga mitte valik selles mõttes.