Dragon.ee foorum

Higgins kirjutas ja andis paar mõtet kuidas seda huvitavamalt ümber mängida.

Huvitav kirjutis. Mõned mõtted:

Ühelt poolt, mängijal on väga tihti soov (ja ka õigus) kasutada oma persooni oskusi, kui sa tal seda teha ei lase, siis sa võtad tema käest midagi ära ja see ei ole ilus

Teiselt poolt, kui GM ka ise arvab, et kompromiteeriv ese peaks tegelikult seifis olema, siis ta teeb mängijale ülekohut. Omamoodi imelikud on ka juhtumid kus GM ise ei oma põhjendust sellele, miks "eriti tähtsad esemed" on prügikastis või siis seifis, mis imekombel lihtsalt avaneb (kuigi peaks olema kaitsud parima tehnoloogiaga).

Mõlema juhuse puhul oleks elegantsem, kui uks tuleks naeruväärselt lihtsalt lahti, sest keegi on seda hiljuti muukimas käinud ja luku ära rikkunud, ühel juhul viis muukija "tähtsa eseme" kaasa ja teisel juhul viskas põgenedes prügikasti, et mitte olla kätte saadud "tähtsa esemega" käes. Alarm võib soovi korral käima minne või siis ka mitte. Mõlemal juhul saavad mängijad teada, et kusagil on keegi, kes oskab hästi muukida, esimesel juhul on "ese" tema käes, teisel juhul võib see muukija mingi aja pärast tagasi pöörduda "eset" prügikastist ära korjama ja võimalik, et on oodata ka seifi omanikke "eseme" asukohta kontrollima või siis seda otsima. On veel võimalus, et "ese" on ikkagi seifis, sest muukija pidi põgenema enne kui ta seifi päris lahti sai. (Fantaseerisin siin veidi

Räägi, kas see on sul intuitiivne fantaseerimine või kuidagi tehniline? Mõtlen just seepärast, et minu jaoks on see muukimismõte kuidagi nii ülevõlli nutikas, et tekib tunne, et seal taga on mingi konstrueerimismehhanism sellistel.

Ma ei ole kindel, kas Higginsi lähtekohast aru sain. Jääb mulje, et tema arvates mängumaailm saaks justkui eksisteerida objektiivselt. Et kuidagi objektiivselt võttes nt peaksid mingid kompromiteerivad paberid seifis olema ja siis mängujuht, vana siga, teeb nii, et seifi lahtimuukimisel pabereid polegi. Veider. Minu arvates ei saa mängumaailm kunagi olla selliselt objektiivne. Elementaarne, aga maailm toimib nii nagu mängujuht seda õigeks peab. Seetõttu ei saa mängujuht põhimõtteliselt nn vetot panna. Küsimus on selles, kui VEENEV mängumaailm mängijale tundub (mida veenvam, seda parem mängule). Kui mängusisese loogika kohaselt peaksid seifis paberid olema, siis nende puudumine õõnestab maailma veenvust. Maailm ja lugu on igavad, kui neis puudub järjepidevus ja sisemine kooskõla. Seetõttu on ka Mardi pakutud varasema muukija lahendus väga hea, sest see annab mängujuhile võimaluse lugu suunata ilma et maailm kaotaks veenvuses.

Juhul kui esmatähtis on maailma veenvus, siis on sisutühjad veeretused igati OK (seni kui need veenvust lisavad või vähemalt seda ei kahjusta). Veeretus peab küll omama mingit mõju - mängija ju tahab näha oma persooni toimimist. Nt persoon muukis perfektselt lahti väga vinge seifi ja mängija tunneb rõõmu, et ta persoon on tegija, mis siis, et kompromiteerivaid pabereid seifis polnud.

Lisaks, nagu Irve blogikommentaaris mainis, on terve hulk oskusi sellseid, kus nn tühja veeretuse tegematajätmine annaks liigset informatsiooni. Nt salaukse otsimine, kuulatamine vms.

Mulle tundub, et sellest postisusest algatunud diskussioonid kippusid (Sisaliku arutlusmeeskonna käes) kuidagi koledasti seifinäitesse kinni jooksma. See objektiivse reaalsuse (st mängujuhist "sõltumatu" või siis tegelikkuses ka mängujuhi poolt enne väljamõeldud reaalsuse teema küsumus) tundus ka mulle üks põhilisi vaidluskohtasid olema.

Mõneti tahakski arutelu kuidagi kaheks jaotada: ühel pool on see, et kuidas seifireaalsus tekib. ja et kas selle taga on mängujuhi tahe või kas ta peaks jääma truuks oma väljamõeldule; teisel pool puhtalt veeretuse mõjususe ja kaalukuse tunnetus.

Mäletan, et kui mängujuhina alustasin tahtsin ma 100% mängumaailma enne mängu välja ja läbi mõelda (ja kulutasin sellele otseses mõttes mitu kuud) — seejärel sai mängijad "peale lasta".

Tagantjärele tol ajal kirjutatud märkmeid lugedes ahhetan, et mismõttes selline detailsus ja viitsimistahe jne... Kes oli see kes selle kõik kirjutas?

Praegu on 70-80% jooksev improvisatsioon ja ülejäänu kuidagi varem väljamõeldud pidepunktide sobitamine mängijate loodud mõtetega.. Sellises maailmas tekib küll kohati tunne, et lugu on vaja mingi vetoga kaitsta või suunata.

Kas mängjuht peab olema nagu Loodus või nagu Jumal? Kui ta on nagu Loodus, siis on ta kiretu reeglite tõlgendaja ja tõenäsosute kohandaja ja mida detailsemalt nood reeglid paigas on, seda parem. Kui ta on nagu Jumal, siis ta toimetab oma eesmärkide ja tahtmiste järgi ja improviseerib rõõmuga.

See on nüüd jälle selle kolmetahulise mängu teooria teema. Mul ei ole peaaegu kunagi tarvis mängujuhi vetot rakendada, sest minu mängudes pole olemas selliseid asju, nagu mängija "ebasobiv" veeretus. Kuna minu mängud on ilmselgelt tugevalt mängu ja sisseelamise poole kiivas, siis lugu, kui kolmandajärguline, areneb konkreetselt esimese ja teise järgu koosmõjus.

Samas ma pole peaaegu kunagi ühtki moodulit DM-ina mänginud, kõik on olnud omaloomingulised lood. Ja lugu on õnneks oma loojate jutustada. Oma (DM-i ja mängijate poolt) loodavates lugudes ei PEA asjad minema tingimata mingit kindlat rada mööda.

PS: Mind ennast jubedalt häirib mängijana, kui ma DM-i suust kuulen, et tema ruulib nii ja kõik. Tal on muidugi see õigus. DM-il on teatavasti alati õigus, reegel number 1.

Ärge Udutondi huvitavat lugemist nüüd unustage (jätke oma kommentaarid meelde): tahtsin lihtsalt ta jutust loomulikul moel jätkata.
Praegu siin arvutimängude all käiv Dwarf Fortressi seeria on minu jaoks näide kuidas puhtast simulatsioonist võib proovida lugusid välja imeda. (See on simulatsioon sellisel tasemel, et mängu arenduslogis on vead teemal: "Avastasin et crash tekkis sellest, et veest märjad tegelased, kes löövad juba poriga koos tegelasi puhastavad oma kehalt tilkuva veega mustust vastaste esemetelt ja samal ajal määrivad neid veega. Olin sellise korraga määrdumise ja puhastamise probleemi unustanud.")

Tagasi teemasse.