Dragon.ee foorum

Pidasin mütofestil eesti mütoloogia rollimängudesse toomise kohta seminar-vestlusringi moodi asja maha ja avan, et võib ka siin sel teemal suud/klaviatuuri pruukida.

Enne kui selle teemaga Sisalikku jõuan koguks reostamata mõtteid ja võimalikke huvilisi.

Mõte on selline, et leiaks huvitatud rahvast, kes ei karda kirjutamist ega lugemist ega ränkraskeid katsumusi ja püüaks folkloorikollid ja Eiseni mingiks mängitavaks kompotiks kokku segada.

Mõtteid/sõimu/konstruktiivkriitikat?

Väga hea plaan. Olen ise kah mõelnud sellest (näiteks, kui lugesin "Mees Kes Teadis Ussisõnu"), et võiks sellises maailmas mängu teha, kuigi ma Eesti mütoloogiast tean vähe.

Heameelega tunneksin huvi, kuidas abiks võiksin olla. Kuid ennem küsiksin, mis raamatutest tuleks teadmisi hakata koguma? Esimesena kargab selline hirmkallis teos pähe: .

Põhiliseks kättesaadavaks märksõnaks on vast Eisen:
http://haldjas.folklore.ee/pubte/eraama ... ort=author (kuskil allpool veidi lehel leiad).

Beruthiel on sel teemal tubli tööd teinud ja kokku kogunud päris mõnusa hulga lugusid:

(Google Docs)

Suur tänu jagamast.

Eisenit asusin omal ajal lugema just sellise tagamõttega... Selle baasil sai mu mäletamist mööda ka paar mängu tehtud.

Aga oskad kogemusi jagada et mis töötas, mis mitte ja mida põnevat juhtus?

Esimene artikkel all olemas.

Jõudsin tausta lahti rääkida, aga konkreetsemaks ilmselt järgmisel korral..

Hea mõte, otse loomulikult.

Üks probleem võib olla aga selles, et kaunis suure tõenäosusega puudub maarahva mütoloogias universaalse hea ja kurja printsiip, mis takistab suurte, põhimõtteliste konfliktide genereerimist. Ei mingit Sauron-Keskmaa nägelemist.

Igasugu tegelinskeid on palju, aga nad on oma isiklike asjakestega hirmsasti hõivatud ja reeglina näitavad huvipuudust muu maailma vastu - ehtne meie värk, kas pole?

Meie libahundid ei kanna endas põhimõtteliselt ei needust ega suuremat kurja, haldjad on sama erisugused nagu inimesedki ja näkid vahel lausa hobusekujulised...

Kindlasti peaks uurima, kuidas see maailm käivituks - sest puudu on konflikt kui selline. Mõistagi võib mäng olla rõõmus ja lahe nagu Lotte-multikas, kus halbu tegelasi pole, kuid see ei loo samas ka adrenaliinipurset, mida paljud mängurid - mina kunagi nende seas - loodavad leida. Pigemini tundub mulle kodumaine kollindus lisana pseudoajaloolisele mängule, kus kuri mõisnik kiusab, aga talumees teeb liba ja sööb ta lambad ära...

Aga ehk on see vaid pensionieeliku virisemine.

Tamerlani itk viis kahe mõtteni.

Esmalt, ega raamatus "Torupill, haldjad ja Hiiglased" ka mingit keskmaa eepikat pole. Teadjamad võtvad mind parandada, aga kui meenutan lisaks ka "Beowulfi", Edda lugusid ja muud vanemat ning mittetalupoeglikku vestet (mida meil esindaks siis "Kalevipoeg"), siis on ka seal asjad ikka mitte just mustvalged. Ühesõnaga, kui konflikti eesti lugude peale vaja, siis võta inklinglik hoiak ja kuku aga kribama

Teisalt, tulles mängutegemise juurde, siis võiks vast tõesti asja ülesse ehitada tegelaste enda teekonnale kõige vägevamaks kolliks. Ja seni kuni eelmises punktis soovitatud "maailma loomine" mängujuhi peas või näiteks Tamerlani raamatutes tegemata, saab ilmselt jääda sinna, kus need Eesti lood aset leiavad - ehk siis ajalukku, sobiva hulga pseudoga.

See hea-kurja telg on hea tähelepanek, kuid samas arvan, et eepikat see segama ei hakka. Mu praegune kiireim analoog on Miyazaki animed, kus kuri ei ole kunagi läbinisti kuri, vaid pigem peakangelasega ristuvate motiividega. Motiiviprolbeem pole vast nii suur kui mastaabiprobleem.

Esimese GIGAeepilise elukana meie omamütoloogiast meenub va õrjetu Põhja Konn, kes olemuselt lohesarnane olla, aga sealjuures veel palj õevasem elajas olla olnud...

Eesti mütoloogia on aga mu meelest seikluslikuks rollimänguks suisa loodud: Lisaks Eisenile on August Jakobson ja Jaan Vahtra samuti päris toredaid jutukesi kirja kribanud. Meil on oma seiklused Vanapagana tares ja maadel, Metsaisa ja Metsaema, maa-alused, majavaimud (Tõnnid) virmaliseks sõitmine, murueide tütred, udumäe kuningas, näkid, koerakoonlased, puulased, tohtlased, pisuhännad, puugid, tuulispasad, kratid, virvatulukesed, külmakingad, mäe sisse manatud linnad/kirikud, rahapajad ja selle valvurid... ning enamasti keset kogu seda virrvarri üks tavaline talumees/pulmarahvas/laadalised kes omaenese tarkusest temaga juhtunud asju jõudu ja arunatukest mööda lahendab. Samas kõik muud müto-eepilised? tegelased on ka olemuselt üsna hmmm - inimlikud. Eepika on meis endis, selles suhtumises , mis me asjale anname ja väljendub selles KUIDAS me selle välja mängime. Mängimiseks on aga meie oma loomulik keskkond kus nt nõidumise ja nõiduse peletamise vahendid vabalt võtta pihlakas-toomingas-mailane-kailud-kased-kadakad jne jne

Kusjuures, oma meeletust ajanappusest hoolimata oleksin VÄGAGI nõus selles projektis osalema, mängima, nõu andma vms.

PS. Minu mäletamist mööda seondus vähemasti üks "Priiuse Hind" osaliselt eesti mütoloogiaga.

TEHTAGEM!!!

Minu nägemuses praegu pigem viimast, aga ma jõuan praegu veidi jätkuartikli teemadesse Mis pole muidugi halb.

Probleem on ses mõttes tõesti olemas, et üleloomulik olemasolevas mütoloogias väga omavahel võimukeskusi ei tekita.

Või õigemini -- mul on tunne, et on konfliktidele on telgi olemas, aga neid tuleks edasi pikendada: võtame näitaks igasugu külatargad, kes talurahval abiks kolle kimbutavad: nad on kollidele paras nuhtlus ja see on selgelt huvitav koht, kuhu mängijaid panna: keegi tark on kellegi kurjami välja pahandanud ja võitlus käiks mitte otse loitse purtsutades, vaid kuidagi külarahvale kätte makstes ja kolli käsilasi nottides/segades/ümber veendes.

Küla -> küla ümbrus -> maakond pakub mängupinnasena lusti üsna kauaks.

Kui ma probleemist õiget pidi aru sain.