Uurimustöö LARP ja turism teemal

[Maarja]

Tere, foorumirahvas!

Õpin Aalborgi Ülikoolis turismi. Selle semestri ülikooliprojekti raames teen koos kahe sõbrannaga uurimustööd rollimängu teemal. Uurimustöö teemaks on uurida võimalusi LARperite ja turismiatraktsioonide omavaheliseks koostööks ehk siis 'How can live action role players (LARPers) be encouraged to travel to tourist attractions for their LARPs?'.
Oleksin väga tänulik, kui te siinsamas foorumis annaksite oma arvamuse järgnevate küsimuste kohta:
1. Milliseid on teie arvates head asukohad LARPide läbiviimiseks (näiteks vanaaegsed mõisad, keldrid, mets, muuseumid või hoopis mõni muu koht) ning mis on kõige tähtsam asi, mida simas peate asukoha valikul?
2. Mis on teie arvates LARPide turismiatraktsioonide juures läbiviimise plussid ja miinused?
3. Mida on eduka mängu läbiviimiseks kohe kindlasti vaja?

Vastata võib vabas vormis ning igasugune arutelu teema kohta on teretulnud.
Kui kellegil on täiendavaid küsimusi või soovi/aega pikemaks intervjuuks Skype teel, siis minu e-mail on mnomme13@student.aau.dk. Võtke julgelt ühendust! Senised kogemused on näidanud, et intervjuu kestvuseks oleks 20-40 minutit ja töökeeleks vastavalt intervjueeritava soovile kas eesti või inglise keel.
Huvi ja soovi korral võin valmis uurimustöö tulemuste lingi maikuu lõpus (kui asi valmis on) siiasamasse ka üles panna.

Juba ette tänades,
Maarja (mnomme13@student.aau.dk)

[Irve]

Panen vabas vormis.

Eestis on seda turistile atraktiivsena näivat larpi proovinud omaaegne Mütofesti kontseptsioon, mille mõte oli midagi sellist, et on selline muistne festival; kõik rollimängijad on pidevalt rollis ja tegutsevad omi asju ja siis käivad tavainimesed seal huviga ringi ja suhtlevad rollis olijatega. Julgen väita, et enamus larpareid oli sellest arvestatavalt häiritud ja uuem Mütofest pole selle reha otsa astuda püüdnud ja on rollimängijale ka selle võrra parem.

Teine analoogne halb näide, mis meenub ja mida ma kuidagi paremini sõnastada ei suudaks, on see: viewtopic.php?p=225352#p225352

Miks see larbi-turismiteema sedapidi on? Minu enda kogemuses on probleem selles, et miks ma rollimängudega tegelen? See annab võimaluse oma olemasoleva rolli-identiteedi kukele saata ja ümber kehastuda. Igasugused rollist väljas karakterid nagu pildistavad turistid ja huvi tundvad turistid panevad mind vastakuti sellega, mida ma rolli sisseelamise mõttes väga hoolega üritan ajust väljas hoida. Teisisõnu ma võin selle turisti pihta vastata ka rollisiseselt ja tema elu paremaks teha; samas minu elu ja eesmärgid saavad sellest tublisti pihta. See turist ei paku mulle midagi vastu.

Teisalt ma kujutan ette, et sellist kostümeeritud janti teha niisama ja raha eest; see on oluliselt vastuvõetavam, sest ma lähen seda janti tegema teise häälestusega.

Siinkohal on ehk erandiks mingid tänapäeva keskkonnast toimuvad alternatiivreaalsusmängud vms mängud, kus rollis olijad ja rollis mitteolijad omavahel sellisel moel suhestuvad, et see kuidagi rolliliselt loogiline on.

***

See ei tähenda, et mänge poleks mõisates või lossides toimunud. Kui vaatad toimunud mängude nimekirja ( http://www.dragon.ee/lohewiki/Larpide_ajalugu_Eestis ), siis on neid toimunud ikka hulgem. Ometi on nendel kõigil suudetud enamus alast mittemängijatele sulgeda või siis mängujuhid paluvad vastastikust ignoreerimist.

***

Mängu asupaikade puhul vaadatakse minu meelest visuaalset sobivust, seda kas saab mõistliku hinnaga kätte ja siis olmelisi küsimusi, et kus magada, süüa, pesta või välja heita. Distants Tallinn-Tartust mängib samuti veidi rolli.

Küsi aga juurde, ma võin heietada edasi ka.

[Attila]

Larpi pealt nägevatel inimestel (ütleme mugudel) on hulga miinuseid ja mitte ühtegi plussi. Või võibolla mõne situatsioonilise leiab. Mugu näeb toimuvat ja vahest on see isegi äge, aga 99% ei saa ta millestki aru. Miks see inimene nutab? Miks ta ära tapeti? jne... See on nagu india seebika vaatamine ilma tõlketa. Larbi sündmustikust aru saamiseks on konteksti teadmine tähtis. Nt mängija saab neid puuduvaid infokillukesi mängusiseselt küsida, pealtvaataja jaoks ei karju keegi seda välja. Pole "jutustaja" häält.
Aga, kostüümid!? Ent tolle muljetuse efekt hajub kiiresti ja ei toida.

Üks võimalus on teha kontekst ja lugu hästi lihtne ja paksude joontega. Nt tüüpilisest lahinglarbist on võõral võimalik juba aru saada, mis toimub.

1. Mängupaiga teeb heaks näiteks haruldane, teistmoodi ja hästi sobiv miljöö. See oleneb täiesti mängust. Suurepärase paiga leidmisel võib mängu ehitada ka selle ümber. Kui paik on mängijatele võõras, seda parem. Mul on kahtlus, et aju kohtleb uut keskkonda teistmoodi kui tuttavat, so intensiivsemalt, ja kui seda läbi vastava mängumaailma loogikaläätse läbi esimest korda vaadata, on tulemus ehedam.
Teisena tulevad kõik korralduslikud nüansid nagu transport, elekter, aftekasaun. Ja Eesti puhul ka hind!
2. vt ülal. Mängija jaoks õudselt segav. Pealtvaatajale suuremaltjaolt "meh?".
3. Komponenti, mis kannab. Olgu selleks siis inspireeriv mängupaik, toimiv rollimängukeemia, adrekarohke võitlus, haaravad intriigid vms.

[Irve]

Alton oskab vist meie juunioril käinud larbituristide mälestusi hästi kokku võtta?

[Maarja]

Suured tänud, Irve ja Attila. Teie vastuseid on väga huvitav lugeda.

Küsiksin teie vastuste põhjal kohe natuke juurde ka. Kas teie arvateks saaks turismiatraktsioonide omanikud midagi teha, et LARPereid atraktsioonide juurde LARPima nö meelitada? Nt Irve mainis, raha eest LARPimist (kui seda siis üldse LARP-mänguks enam kutsuda saab).
Intervjueerisin eile ühte Taani game masterit, kes lahendas turistide 'probleemi' sellega, et kirjutas nad mängu vaimude/kummitustena sisse. Selle põhjal küsiks teie käest ka, et kas on mingeid olukordi, kuidas turiste või muidu pealtvaatajaid on võimalik kuidagi mängu lisada? Või eelistaksite, et pealtvaatajad oleks kuskil piiratud alas (nagu teatris) ning üldse LARPerite lähedale ei satuks? Või oleks kõige sobivam variant lihtsalt mõni turismiatraktsioon välja rentida (ja seega võimalikest pealtvaatajatest lihtsalt lahti saada)?

[Attila]

[Tindome]

Turmismiatraktsiooni mängu ajaks endale rentimine-reserveerimine ongi see, mida selliste paikadega üldjuhul tehakse meil.
Seda probleemi, et mängukorraldaja põhimõtteliselt ei tahaks ägedat turismiatraktsioon-kohta mängu jaoks rentida, meil Eestis eriti ei ole - piiravaks teguriks on üldjuhul hind, mitte see et meile linnused, mõisad vm vaatemängulised paigad mängukohtadena ei meeldiks.

[Irve]

[hoarmurath]

Enamjaolt on asi raha taga. Küsitakse siiski rohkem kui larparitel on võimalik välja käia. Ise mulle ei meeldi pealtvaatajatega mängida, niikuinii on raske sisse elada ja mängida.

Meeldiks küll teha midagi sellist et veidi odavama hinna eest teeb grupp natuke tööd ja ilusaid pilte, mida siis asutus jagada ja võib. Turismigruppe ei pane ju enda heaks töötama, ja harva on võtta umbes 20+ või rohkem inimest, kes aitaksid mingi tüütu ja aeganõudva asja ära teha.

Mida lahkemalt asutus mängu suhtub, seda suurem on ka mängijate eneste rõõm ja kindlasti räägitakse hiljem edasi palju head. Väga ägedasse mängukohta tuldaks kindlasti mitu korda mängima (ma ise tahaksingi lausa korraldada seeriat, mis toimubki kogu aeg samas kohas). Larparitele meeldivadki eriti sellised imelikud kõrvalalad ja kohad. Kui muidugi iga asja eest raha küsida, on see veidi niru.

Turistile pakub rohkem lõbu siiski lühem ja intensiivsem just neile suunatud toode, mis üldiselt on etendus, mitte mäng. Pange guuglisse Medieval Times, minu teadmise järgi on tegu nö "keskaegse" showga mida turistid vaatama tulevad. Sündmused on ette planeeritud ja teada on, et alati tuleb midagi vaimustavat. Larp on nii laialivalguv ja erinev asi, et sellest üldiselt seda sama tunnet ei saa.

Ehk siis ikkagi näitlemine sobiks rohkem turismikohtadega kui larp. Larparid saaksid kindlasti sellise showga hakkama, aga see oleks siis juba töö, mitte lõbu.

See on muidugi ainult minu tagasihoidlik arvamus.

[Attila]

Üks mõte veel, tegelikult on nišš korraldada mänge välismaa rollimängijate jaoks, kui on olemas piisavalt vinge ja haruldane keskkond, mis teatud seltskonna kohale meelitaks. Stalkeri maastikud Eestis näiteks.

[Maarja]

Aitäh, teie vastuseid on väga huvitav lugeda.

Mõningate vastuste põhjal oletan, et paljude jaoks on LARP ja reenactment kaks täiesti erisugust asja. On see teie arvates tõsi, et reenactment ei saa olla LARP? Või üks ei välista teist?

[Maarja]

Mainin ka kuidas meie uurimustöö idee alguse sai ning kuulan hea meelega teie arvamust sellel teemal.

Mõned kuud tagasi Lindholm Hoje (lisaks saate lugeda ja pilte vaadata siin http://en.wikipedia.org/wiki/Lindholm_H%C3%B8je) viikingi-muuseumi töötajatega vesteldes tuli välja, et need vähesed turistid, kes kohale tulevad, kurdavad, et vaatamisväärsus asub linnast nii kaugel ja pärast pikka seiklemist avastavad nad taanikeelsete siltidega muuseumi ja mõned kivid. Pole just väga põnev, kui just geoloog või hard-core ajaloofänn pole. Kohalikud käivad seal tavaliselt ühe korra ning siis on nad kõik nö ära näinud ja suure tõenäosusega teist korda ei külasta.
Samas on tegu huvitavam maastikuga (lauge maa, mets, viikingikalmistu, lahesopp ja vesi), kus annaks erinevates stiilides LARPe korraldada. Kuna Aalborgis on väga aktiivne LARPerite kogukond, siis tuli meil mõte uurida, kas mingisugune koostöö oleks üldse võimalik. Selleks võiks siis olla kas lihtsalt LARPeritele ala välja rentimine, LARPerite ala tasuta kasutada andmine (eeldusel, et turistid vaadata võivad), LARPerite palkamine või üldse midagi muud. Uurin siinkohal kohe ka, milline variant oleks teie kui LARPerite arvates kõige sobivam?

Seda ideed ei pruugi ainult nö ajalooliste kohtade jaoks kasutada. LARP mängu puhul ongu huvitav see, et on väga palju erinevates stiilides LARPe. Tulemuseks ei pea olema isegi mitte rahaline kasu turismiatraktsioonile, vaid ka LARPidega kaasas suusõnaline reklaam a la seal toimub midagi huvitavat.

[Irve]

No taaskehastajate osas on Eestis sedasi, et on miskine koolkond, kes püüdleb eksperimentaalarheoloogia suunda ja kellele selline ajaloo-sarnane taaskehastamine tundub võigas rüve tegevus; on miskine koolkond kellele ajaloo taaskehastamine vähese mänguga vastukarva ei ole. Ja siis on larparid, kel on ajaloost veidi kama, kes tahaks lihtsalt olla rollis. Ma laias kaares lahmin, aga siin on kõvasti identiteedilisi küsimusi, mis omavahelist hõõrumist tekitavad ja seetõttu on ajaloolisuse tase üpris oluline nüanss.

Nüüd tagasi muuseumi teemasse. Kui minul oleks Lindholm Høje kuskil kiviga visata, siis rendiksin ma seda ilmselt hoonete olemasolul, sest kivid on toredad, aga inimestel hakkab külm ja vihm lõpuks.

Kui mul on ala tasuta koos turistidega, olen ma tõsiselt dilemmas, sest ühelt poolt tasuta, aga teiselt poolt turistid. Kui külastatavus on madal, siis ma arvan et see on väga mõistlik tehing.

Palkamisega on see häda, et kaua sa ikka sama jama uutele inimestele teha viitsid. Iseasi kui mul on mingi tore stsenaarium läbi mängida ja see läbimäng mulle omale kuidagi lõbus või väljakutse on...

Siin ühe levinud viisina, Birkal käiku meenutades, mida viikingimuuseumid teevad, on igasugu viikingifestivalid taaskehastajate ja käsitöölistega: siin on oht muidugi, et Skandinaavia turg sellisest asjast küllastunud on ja et keegi päris taaskehastaja väga sinna ei kipuks.

Teisisõnu ma ise arvan, et odav rent või pealtvaataja-ohuga üritus, kus on oht pealesattumisele (aga puudub oht olla pea-atraktsioon), võib olla larbi mõttes kõige viljakam suund. Teise variandina ma tean, et Taanis on päris palju sellist alg ja põhikoolilarbindust, kus kari lapsi saab madjakad kätte ja vemmeldab üksteist -- võib-olla töötaks midagi sellist ka, koos väikese haridusmomendiga.

[Maarja]

Suured tänud vastamast! Seda on huvitav lugeda ning saadud info on väga kasulik.