Dravin Grogge Orkirusika seiklused

[Oberon]

Kui juba siis juba. Copy Pasten ka pika jutu. Pole hetkel mahti kuskile linki tekitada ja seega vabandan ette pika postituse eest.

Tegemist on ühe päkapikust Sõjajumala preestri silmade läbi kokkuvõte esimesest
mängusessioonist. Tegelasest niipalju , et Disadvantagena ( player's option Ad&d 2nd edit. ) on Egomaniakk ja Kobakäpp. Aga eks te vaadake ise. Ahjaa nimi on tal : Dravin Grogge Orkirusikas
Aga siin ta siis on :

PS. Tundub, et kiirtrükina on siia mõned kirjavead sisse jäänud.
Andke need seekord andeks. ( muudatus).
-----------------------------------
Päike tõuseb üle horisondi valgustades üksikuid stepipõõsaid ja keskmisest väiksemaid puid.
Legendikul patseerib uhke moega hani. Ühe põõsa alt paistab kirvevars. Mõningase kuumlamise
järel võib oletada, et seal on peesitamas kolm keskmisest suuremat pühvlit. Aga ennäe.
Terav valu lõi Grogge teadvusesse nagu kuum kirves sulavõisse.
"oh tsiribiribimm" - kostus mõmisevat häält.
Ta lõi silmad lahti, lükkas salli silmadelt, puhastas habet härmatisest ning vaatas ringi.
"Oh sa tuulerõugeis Goblini nimel, kus Thori nimel ma olen ?" - Oleks kuuldud kui keegi osav käpp
oleks parajasti ta mõistusesse piilinud.
Grogge ajas end püsti ja nägi ikka enda ümber ainult põõsaid ja loomulikult oma varandust. Oo jaa.
Tema asjad - kaks suurt kotti, suur kirst ja tünn.
Tema näost peegeldub peavalu. Pohmellist rääkida ei saa. Küll aga hirmsast peavalust ja vajadusest
tubaka järgi.
Grogge pistab käe seljakotti ning õngitseb pisukese sorimise järel välja oma päevinäinud piibu ning
tubakakoti. Toppides piibu täis süütab selle ning istub rätsepaistmes maha ning keerab silmad
pahupidi. Heites pilgu selle räsitud sõdalase pähe on kuulda viimase öö tegemistest ja kuidas see
aitab kaasa Tempuse , oh-kõige-suurema-ja-parema-ning-maailma-allutaja, plaanidele ning niimuuseas
palutakse järgnevaks päevakse imesid.
"Maailm, hoia alt"- mõmiseb ta ning ajab end uuesti püsti.
Vaadelgem oma kangelast : 3 jala ja 7 tolline turske ja musklis vend. Erkpunased juuksed paistavad
kapuutsi alt. Raske on otsustada kus lõpevad juuksed ja kus algab habe. ja mitte niisama habe vaid Habe.
Olgugi et viimsases kõrtsikakluses kaotas peotäie karvu. Ka habe on erkpunane. Kuigi hetkel rohkem nagu
pruun. Ta kannab musta robe't. Mille üll on visatud tumehall keep. Keebi alt paistab paar vööpauna ning
piits. Padjaks kasutatud suur nui , millel on omajagu väljalöödud täkkeid, lebab meetrikese eemal. Saapa-
säärest paistab noatupp, mis hetk hiljem peidetakse korralikult ära. Ümber kaela on moekalt keeratud
sall. Ta silmad paistavad kapuutsi all hallid, kuid korraks päiksevalgusesse sattudes on näha sügav-
rohelisi kõikehaaravaid silmi. Nina on nagu igal päkapikul korralik ümarapoolne. tumedad kindad varjavad
vaadet kindlasti paljunäinud kätele.

Ma võtan kaks kotti ühte kätte ja tünni teise käevangu ning nui lohistan järgi ning vean asjad maja poole.
Tubli 5 meetrit. Siis tagasi kirstu juure. Panen nahkrihmad selga, sobitan sinna oma suurepärase kirve.
selga ajan seljakoti ning kandmiseks võtan suure kirstu. Vaarun edasi oma 5 meetrit ning panen kasti maha.
"phuh kui raseke."

Niimoodi asju ükshaaval kandes jõuan põõsaste vahelt lagedapeale. Magu teeb paar kiiremat liigutust ja annab
teada endas valitsevast tühemikust valju koringaga kui silman siga. Ja milline veel, sellest saab oma 4
korraliku praadi.
"Kintsud , küljed mmmm..." - unistan mina.
Panen asjad maha ja mõtlen asja üle järele. Katsun, kas kirves käib kiiresti kätte.
"Sa vana habeme nimel.." - Tallist tuleb välja sihuke suur sipelgas , või on see miski muu koll.
Äärimiselt kahtlane.
"hallutsinatsioone on ennegi olnud , aga hommikul ?!?" mõtlen ma.
Friik seab oma sammud minu suunas. Mul juba graatsilise liigutusega kirves käes ja löögivalmis
"Kes sa oled ja mida tahad " - proovin arendada intelligentset vestlust.
" Orkisitt" - lisan orkikeeles. Tundub küll kehv keele peal aga sellisele paras.
Tema olevat võimatult-hääldamatu-nimi , kes otsib oma kassi.
"Haige Friik, kuigi nägemustes on ka veel veidramaid olnud." - arutan targemaga asju.
"Et kas ma olen su kassi näinud ? Loomulikult olen. Sina otsi midagi süüa , ma näitan kus su kass on."
Vastan näiliselt heatujuliselt. Langetan kirvestki pisut.
"loll nagu lauajalg. Olgugi et tundlad liiguvad nagu koolibri tiivad kui dwarfisit puterdas pole
vaja talle näidata et ma sellest aru saan. Ma pole mingit kassi näinud. Aga peaasi et süüa saaks. " - mõtlen
ning vaatan kuis tegelinski metsa poole kaob. Egas midagi , asjad jälle selga ning kõrtsu poole.

Kõrtsu kõrval, mille üks salooniuks seisab kahtlaselt ripakil, teen pausi ja mõtlen asja üle järele.
"huvitav kui palju ma eile jõin. Ja kas läks madinaks kah. Huvitav kas kõrtsmik on pahane. Viimane
kord kui kõrtsi laiali peksin ei tahtud mind enam kuskile sisse lasta..no ehk näis"

"Oh sa vana Peregini hall kirver!" - kõrtsis astus välja kolm - KOLM! - haldjat. Ja i n i m e n e.
"Ei tea kas nendega saigi eila pidu pandud. Välja näevad nad küll sedamoodi. Eriti see naine. Oleks
ta ilus siis."
"hoommikust !" teretavad nemad.
Et siis pläkutamise voor. Egas midagi. Ajan nendega juttu siis. Räägin maast ja ilmas tulnud häid mõtteid,
nad olid jah eila eriti palju võtnud. See et mina ei mäleta, mis toimus ei tähenda et nemad seda teada peaksid.
Kui mina juba ei mäleta siis teised ammugi mitte. Sihukest pole veel olnud, kes minust kauem juu suudaks.
Tundub, et neil on probleem veega. Ja mäletamisega. Ning sel mõrral suhtumisega. Edu talle.
Kaalun nende varastamis kombeid.. seda ma neile ei kingiks ma arvan. Piisavalt kehv tuju selleks. selge,
vaatame mida kõrtsmik arvab.
Sa poiss. Kõrvuni naeratus. Ma olen siin vist heas kirjas veel. Vaatame ehk saab sellest kasu lõigata.
Üks tasuta tuba võiks küll ära tulla. Viin oma asjad rahulikult tuppa. Sihuke pisike kamber, väikse akna
ja lukustatava uksega. Luksus mu arust. Voodi on ka.
All üritan pisut vett saada. Loomulikult tahab raha. Sittagi ma talle annan. Näitan siis sellist imet
mida ainult Tempus teha suudab. Ja loon paljast õhust kateloki täie vett. Korrastan ennast sellega.
Mida kõike küll tegema ei pea selleks et aega surnuks lüüa. Kus rohelise habame nimel on see friik toiduga.

Lähen loen ajaviiteks raamatut ning vaatan mis tuleb sellest mis ma eila unes nägin. Varastest hoiduda.HMmmm..
Lähimal võimalikul ajal paar imet vaja teha.

Juba kriiskabki see toidukuhila mul väljas. Keda ta siis huvitav kätte sai. Nojah. Kiviplaatidega opossum.
tore tore. Eks ma siis vaatan mis sellest teha annab.

"ehk saaks pisut rasva sealt" - küsib üks haljameestest. On see ka naljahammas.
"loomulikult saad, aga hiljem". Eks näis mis me talle üldse anname. Oleneb mis tal pakkuda on.

Siis see tsikk oma vee probleemiga. Ju ma ikka meeldin talle , ma ju teen imesid. Luban talle siis homme
vett. See talle ei sobi. Ise teab. Ma poleksi teab-mis-palju küsinud. Teene jagu esialgu. Vaatame mis tal
üldse on. Siis küsime.

No on ikka tumba see friik. Siit ei saa suurt lihagi. Kõrtsmik tahab ka hirmsat raha küpsetamise eest.
Ise teen seda. Põrgusse, mina teen niikuinii asjad kõige paremini.

Saadan uue tuttava puid tooma. Friik nagu mägi, küll saab mõned puud toodud. Paistab, et ma ei näe ikkagi
nägemusi. Ja kui näengi siis on sellest kasu vähemalt.

"ahjaa, su sõber on maja taga." - Friik sigaõnnelik.

Oh, kui vähe on mõnedel õnneks vaja. Mina igastahes vajan selleks liha.
Küpsetamise ajal nillib see rasvavaene vend jälle ligi. Anname talle siis võimaluse seda korjata.
Aga meelde jätan selle. Meie oma. Friigiga jagan oma toitu. Maitsev see just ei ole aga hamba all
ei piiksu ja ise üles tagasi ei roni. Mulle sobib. Joon oma tünnist mõdu peale ja meel hea.
Selle oppossumi skelett paistab päris tugev olevat. Peaks selle kuidagi puhtaks saama.
Mõeldud tehtud. Tulel põletan enamuse saasta maha ja siis termiitide kätte.
Puhakamise ajal siutsub see rasvakoguja - on alles veidrikud siin ilmas - miskist lillest.
Black Lotus. mmmmmmm. Seda oleks küll vaja. Aga tundub et tema ei tea sellest midagi . Seda parem talle.
Miskile maagile anda ? mille eest ? tehtud teene eest ? irw. Aga eks esialgu võib selline mulje jääda talle.
Loomulikult toome ära. Ehk saab siit kolkast minema ka.

Friik näitab mulle oma bumerangi moodi asja.
"Sellega olen ma lapsest saati ilu teinud" ning demonstreerin oma osukusi. Pagana päike pimestas ning sain
ise sellega pihta. Suurepärase kaarega tuli puude ja põõsaste vahelt minuni tagasi. Ah noh, sidusin haavad kinni.
Kolin kõrtsust välja, sest kõrtsmik tahtvat ettemaksu. 5 vaskmünti öö pealt. Vana goblininäss. Võtku oma
hallitanud kamber tagasi. Ma magan väljas.

Külm oli polnud hullu midagi.
Hommikul leidsin härja. Kujuta ette, ühel veidrikust haldjal ( pheh ) oli pooleteisttonnine härg.
Selle rääkisin augu pähe seda koormaloomana kasutada. Toitsin seda taimtetoitlast pisut kuivatatud
karulihaga ning sõprus oligi sõlmitud. idioodist haldjas oli temaga ratasutatada püüdnud. Eri veidrik
Ratsutamisest pole kunagi kellelegi suurt kasu tulnud. See, et ma seda oskan ei tähenda veel et ma selle
heaks kiidan.
Panime siis ajama. Miske aja pärast oli näha, et kõrts paistab põlema olema süttinud. pisut enne olid
härjaomanik ja keegi - veel üks HALDJAS , kuhu me niiviisi jõuame - tagasi tulnud. Aga mis see minu asi on.
Härg on minuga rahul.
Ühtul pani friik minema. ma võtsse siis esimese valvekorra enda peale. Öö oli igav aga kirves vajaski pisut
teritamist. Tibina ajas ka valvesse.
Hommikul polnud sõber sipelgas - on see alles seff tegelane , ehk siis näis mis temast saab, kasulik on ta küll -
tagasi jõudnud. Teised ei pannud seda tähelegi. Kuid mis sa haldjatest ja inimesest ikka tahad. Panin neile mõistuse
pähe ning maailma ilusamaks muutmise juures saatsin nad teda otsima. Keegi ei läinud aga märgutuli tehti ikka.
Olevat juba eila õhtagi tehtud aga misket suitsu ma küll ei märganud. on nad kah osavad.

Kõigevägevama-ja-kõige-targema-ja-tugevaima Tempuse abiga tekitasin neile vaesekestele pisut vett ( nii oma 5 gallonit)
ning mõtlesime, et kust Thorini habeme nimel see vulkaan siia steppi sattus. Saatsime haldjapoisi vaatama.
mõne aja pärast tuligi koos friigiga tagasi. Mis nad sääl niikaua tegid ei tea.

Edasi kulges päev rahulikult. Rändasime läbi looduskauniste paikade, s.t. rohelust oli tihedamalt ja liiva vähem.
Tee peal sositas isehakanud sõbrast friik , nimi hääldamatu, et nägi goblineid. Assa kirve tera. Öösel, minu
vahikorra ajal läksime vaatama, ehk on järgi tulnud meile. Laagrisse tagasi jõudes oli seal paanika puhkenud.
Me olle laagri unarusse jätt. Friik oli muidugi sõnatu. Mis tast ikka tahta. Kõik pidi ise ära tegeama, saabki
paremini tehtud.
"Me käisime goblineid jahtimas, hiilisid laagrile lähemale. Ainult minu valvas silm hoidis kõige halvema ära."
valetasin mina. nagu tavaliselt.
"miks meid ei äratatud ?!?"
" sest ma saan nendega ise ka hakkama, igaüks otsigu endale oma goblinid !" vastasin ma külma rahuga rääkides
täit tõtt ja ainult tõtt. On nad kah narrid, arvates, et ma ei saa miskete pisikeste mäekoertega hakkama.
Pärast vaidlust valvamise teemal, loomulikult jäi minu arvamus peale , läksime tagasi magama.
Edasi möödus öö rahulikult. Raipesööjad ei olndki järgi tulnud. Tont nendega. Läheme parem õite järgi. Maailm
saab värviline olema.
Ma naeratan mõeldes reisul seda mõtet. Kindalsti on Tempusel-oh-kõige-suuremal-ja-vägevamal omad plaanid.
Gobblinit jätta teiseks korraks kui suur päkade invasioon minu juhtimisel hakkab. Lõuna paiku jõudsime
juba päris metsa. Miske jõgi. Sihukese kividest sillaga. Vaatan ja uurin ja mis ma näen paistis olevat
täitsa korralik töö. Peaaegu nagu suguseltsi tehtud. Haarasin siis pullil ratsmeist, on aga haldjapoisil
veidrad ideed - pulliga ratusuda , ja hakkasin teda üle silla juhtima.
Sa orki pea ja minu habeme nimel, miski kuradi illusioon. Nagu ma sillale astusin vajusin läbi ja otse vette,
ja vees loomulikult tundsin kuis miskesed lõuad mul jala ümber kinni haarasid. Kihvadega lõuad sealjuures.
"Ma saan tast kohe jagu" - kisasin ma ning lõin oma kivinoa talle kahe silma vahele.
Oli sel alles kõva nahk. Kui ma vee alla läksin temaga shannse ühtlustades nägin misket suurt , meetritse lõugadega
ja 7 meetrise kehaga sisalikku. Rohelise nahaga. Sa süda kus see ikka sakutas. Ma virutasin talle veel paar korda
ning lõpuks kangutasin ta lõuad lahti ning ujusin pinnale. Väljas vaatan, naine ja haldjamees , see ilusam, on
pikali maas, verd voolab. No pagan, olgu haldjad või mitte aga nii südametu ma ka pole.
Tõmbasin neil haavad kokku, puhastasin ära ja toppisin vastumürki täis. Tont seda põletikku teab.
Siis puhastasin pisut end kah, rahmeldamine oli robe pea ära rikkunud. Läksin siis vee alla vaatama kuhu see
värdjas jäi. Sain sabast kinni ja vedasin kaldale. Peksin tal veel pea sodiks. Igaks juhuks. Teised hakkasid
juba lõket tegema, et minu saaki küpsetada. Oli see alles vana loom. Misked vanad nooleotsad oli teal küljes
ja nahk oli kah kriimustatud peris kõvaste. Toppisin ta pea üle lõkke küpsema ja vahetasin riided. Pärast lõin
tal kihvad välja ja panin tasku. Saab neist kee teha. Saba peal olid luuplaadid kah peris kõvad. Need panin kah
kõrvale. Õhta sõime selle liha. Maistses nagu kana.

tjaa... siin on asi kahjuks katki jäänud edasi tuli sillaehitamise vigurdus.
Veel korokosid ning lõpuks zombede rünnak. See oli minu pärusmaa...