ma usun, et need tegelased, kellele ma tõesti mingisuguse korraliku iseloomu olen suutnud tekitada (kaks-kolm on sellest asjaolude kehva kokkulangemise tõttu ilma jäänud), on saanud selle ikkagi mingisuguse kombinatoorika toel.
kõigepealt tuleb ju statid ära jagada, mis on tugevamad ja mis on nõrgemad alad ja kuhu alla mida või palju panna. sealt selgub juba yht-teist. kui pea ei võta, kyll siis jalad võtma peavad. kõige tugevamaid statte tuleb puhtas rollimängus ju kah tarvitada, kas või kätt suruda, et teada saada, kes siis Tegelikult kõige tugevam on. seega: statt on kõrge -> teda kasutatakse kogu aeg -> tegelasel on olemas mingi komplekt kindlaid harjumusi.
sama käib põhimõtteliselt ka oskuste kohta. kui oskad midagi hästi, siis meeldib sulle tõenäoliselt seda ka teha (või siis vastupidi: sa pead kogu aeg endale paari leivanumbriga elatist teenima ja tegelasel tekib rutiini ja tydimuse tunne: "oeh, jälle pean ma selle jamaga tegelema" ja muutub kiuslikuks).
peale selle on valida igasugu mentaliteetide ehk meelelaadide seast, mis kas konkreetses maailmas olemas on või kohaldada mingeid meie maailmast pärit mentaliteete ja ellusuhtumisi sellesse maailma, kus parasjagu mängitakse. see käib yhteviisi nii ametite kui maailmavaadete kohta. nt kuidas Johnny Depp Sleepy Hollow's teadlast ehk võlurit mängis. kindel maailmanägemise viis, kergesti skematiseeritav ja rakendatav.
monomaane on muidugi kõige lihtsam mängida, kes kogu maailma näevad mingi kitsa prisma kaudu ja otsivad kõikjalt seda, mida nad juba teavad-tunnevad. keelevõlur, lihtne lambakarjus maalt vms. kui ei leia, mis tuttav ja tuntud, satuvad plindrisse ja käituvad ebaadekvaatselt.