Dragon.ee foorum

Seda ei saa põhimõtteliselt venitamisena võtta kui ütleme näiteks, et mingi 15-päevane teekond mängitakse läbi päev-päevalt, olen ise mängijana kogenud kui neetult igav see tundub... mis aga ongi ju tegelikult asja mõte. Kui teekond on surmigav, peab mängija ise tundma seda venivust ja sündmustevaegust. Lisaks paneb igavus kas tegutsema või uinutab tähelepanu, mida annab ära kasutada, toimub tegelastevaheline vennastumine/võõrandumine jne

Veel üks moment... kui aega edasi kerida kogu aeg nendel nö "igavatel kohtadel", siis lõpuks kukub DM-i jaoks ära variant mängijaid heidutada.
Tean ise DM-i, kelle puhul oli otsekohe aru saada kui kuskil midagi/keegi peidus oli, kas on tegemist olulise NPC-ga jne.

Teiselt küljest muidugi LIIGA palju detailseid kirjeldusi käivad ka pinnale, otsekui Jules Verne'i raamatuid lugedes - lehekülg lehekülje järel näiteks kalu ja vetikaid (kui keegi plaanis nyyd hakata Verne'i kaitsma, siis unustagu ära, ma tõin selle lihtsalt labase näitena siia, mulle tegelikult väga meeldivad tema tööd), samamoodi olen mänginud inimese käe all, kes suutis 5 min pühendada sellele, et kirjeldada, milline ühe NPC vöö välja näeb... FFS!

Ehk siis... tarvis on leida selline kuldne kesktee, millega suudetakse anda piisavalt hästi edasi kogu atmosfääri samas muutumata tüütavaks.

Ma ei näe mingit mõtet mängida detailselt välja nn igavaid kohti ainult sellepärast, et päriselus sellised igavad kohad on. Rollimängu mõte ei ole võimalikult perfektselt simuleerida reaalsust. Samas, vahel on igavaid kohti vägagi mõttekas välja mängida. Esimese hooga tulevad pähe kolm põhjust:
Mängumaailma veenvus - maailm on veenvam ja seteõttu mäng põnevam, kui ei piirduta ainult "huvitavate" kohtadega.
Müra tekitamine - mäng on huvitavam, kui mängu plot ja muud olulsied detailid ei paista nii selgelt silma. Muuhulgas suurendab see illusiooni valikuvabadusest.
Distantsi ja aja tunnetuse andmine - kui tahad mängus rõhutada, et teekond on pikk või mingi tegevus kestab kaua aitab väga hästi, kui nendele tegevustele mänguaega pühendada.

Mul on tunne, et mina olen vist kiiremat sorti DM.
Asju kirjeldan võrdlemisi vähe ja loodan rohkem mängijate ettekujutusvõimele.
Mulle tundub nii vähemalt.

Reiside puhul lasen ka kiiremini. Üldiselt räägin üldjoontes maastikust ja ilmast ka, kui peaks vaja minema. Aga seda paari lausega.

Mina olen kippunud selle müratekitamisega vist üle pingutama. Reaalsuses tekib harva järjestikuseid lugusid ja siis selle simuleerimise lipo all olen püüdnud infoga tegeliku ploti kuidagi ära matta. Tulemuseks on see, et keegi ei saa eriti midagi aru, sest olulised sündmused ja mitteolulised sündmused saavad sama kaalu.

Aga see kohalike kombestike ja maailma reaalseks tegemise argument on selles mõttes kehtiv, et mulle endale ei meeldi "ja siis rändate 5 päeva" tüüpi asi mängijana mitte üks põrm.

Mina kipun ilmselgelt ka nende kirjeldavate tüüpide sekka, küll aga mitte niirvõrd miljöö puhul, kuivõrd tegevuste kirjeldused, kuna ma tahan et mängija täpselt ise ka aru saaks mida ta tegelane parajasti teeb ja kuidas.

Rännakutega on selline lugu, et peale lõppemist, kus pidevalt ühest mandri otsast teisse joosti siis mul neid nagu eriti ette tulnud polegi... Pikemaid kui ühepäevaseid ma mõtlen. Üks laevasõit oli küll, aga seal ma lihtsalt tahtsin, et mängija mereloleku tunnetuse kätte saaks. Lasin tal kirjeldada millega ta oma aega sisustab ja siis käratati talle halastamatult peale kui rumalasti käitus.

Umbes, et kui kõhnake noormees oma kahemeetrise mõõgaga avamerel kajutist pardale ronis siis käratas pootsman et: "Hei, sina. Sina jah, söömata poiss. Kui üle parda kukud siis viib see kamakas su kohe põhja, või siis sa pead sellest lahti laskma. Ja ma ei usu, et sulle kumbki variant meele järele oleks ja mulle laeva peatamise samuti mitte. Niisiis tee meile kõigile teene ja vii oma mõõk kajutisse, enne kui sind kuskilt välja on tarvis õngitseda!"

Mängu detailsuse kohta veel ka niipalju, et oleme umbes pool aastat nüüd suurema hooga mänginud, kohati isegi 3-4 mängu nädalas ja varsti on nad IG kolm nädalat (ühes linnas) ringi jooksnud. Ühe mängupäeva kohta tuleb tavaliselt kaks ruudulist A4 lehekülge tihedas kirjas märkmeid. Mängijad ise väidavad, et põnev on ja et ei veni. Eks see vist ongi kõige tähtsam.

Need korrad, kus mina olen mänge teinud, olen ma oma asjad põhjalikult ära skoopinud -- ehk siis asjad toimuvad mingis kindlas tsoonis, kust väljumine ei ole lihtsalt võimalik -- näiteks väike linnake mägede vahel, mis on varingu tõttu kevadeni mujalt maailmast ära lõigatud, üksik saar või midagi muud taolist.

Selle pluss on paljuski see, et tegelased peavad hakkama suhtlema keskkonnaga sootuks erinevalt, sest teadmine, et neil pole põgeneda kuhugi annab sellisele sõnale nagu jätkusuutlikus hoopis teise tähenduse. Piiratud skoobiga mängudes on ka see eelis, et asjad muutuvad ajapikku nii detailseteks, et ainuüks mingis kohalikus häärberis ringi nuhkimine on seiklus omaette. Selline lapsepõlve moodi seiklus, kus sa esimest korda lähed hoovist väljaspoole jäävaid alasi avastama.