Postitas pronto 18:39 8. Mai 2005
Minu arust räägite te õigest asjast, aga olete küsimuse valesti püstitanud. Tegelikult ei ole tegu liivakastide ega lugudega, vaid küsimus on pigem selles, et kas mäng on mängijakeskne või mitte. Irve näiteks harrastab mängijakeskset mängu -- maailm eksisteerib ainult nende tegelaste jaoks ja niipea kui tegelane kõrvale vaatab jääb asi seisma. Sündmused toimuvad ainult selle Loo raames.
Mina ise harrastan maailmapõhiseid mänge, kusjuures mul on selle koha pealt paar ideed tekkinud. Nimelt mäng, mida ma viimati tegin oli selline, mis toimus mägede vahel asuvas orus, mis maavärina tõttu oli muust maailmast ära lõigatud. Orus oli üks küla, umbes 30 elanikuga, üksklooster, oru isanda (suvaline vanamehepäss) loss, jne. Sellega oli nagu asi suhteliselt piiritletud, samuti ei olnud mingisugust laia ilma mööda ringi kimamist. Pull oli see, et kui esialgu katsus rahvas orust jee tõmmata, siis lõpupoole hakkas neile see värk meeldima ja asi päädiski sellega, et nad jäid sinna elama.
Mingit erilist lugu mul selles maailmas nagu polnudki. Peale selle, et kloostris vanad kummardasid mingit eriti ohtliku pooljumalat, kes ei olnud küll otseselt halb, aga igal juhul, ütleme, väga hoolimatu inimeste suhtes. See liin avastati aga alles mingil n-ndal korral ja rohkem poolkogemata, muude tegemiste vahel.
Mis mu idee oli, on see, et huvitav, kui ma oleks mõne teise mängujuhiga märkmeid swappinud ja tema oleks samas kohas mängu läbi viinud. Ja hiljem oleks jooksvalt sünkroniseerinud oma asju. Loomulikult mõistuse piirides. ma kardan, et see org oleks pääääris detailseks lõpuks läinud. Ja eriti lahe oleks see olnud siis kui mõni mängija käiks MÕLEMAL mängul.
Blog:
Dani Filth on nõme