Rollimängude suhtelisest intensiivsusest

[Dister]

[Teemon]

[Shadow]

[Irve]

Mõtlesin ka kunagi teibist kiivrile. Paraku polnud aega, seega võtan sõna.

Arvan tõesti et larp on intensiivsem. Rollimängu seisukohast võibolla mitte (laua taga on võimalik kehastuda ümber oma füüsilist väljanägemist arvestamata), küll aga veidi teiste nurkade alt.

Esiteks elamus. Larpiga on see, et kuna läbimängitav kogemus on vahetu, siis on näiteks hirm jälitajate ees palju kordi reaalsem. Näide: drägonis on võimalik deklareerida: "Jooksen linnusenõlvast alla" mängujuht ütleb: "Ok, viska osavust". Larpis sa pead tõesti linnusenõlvast alla saama: see ei ole jooks, see on mingisugune ummisjalu tormamine mäest alla, pooleldi libisedes, seljataha vaatamata, sest sa tead, et sind saadakse kätte. Drägonis tulevad jälitajad järele, sest see on lihtne, larbil jäävad mäe otsa, sest nad pole sedavõrd motiveeritud.

Oma esimesel mängul kükitasin hääli kuuldes nõgesepõõsasse ja olin sunnitud valu ära kannatama, sest kartsin "alusetult" et mind märgatakse ja avastatakse, kui püsti tõusen.

Teiseks, mängu vahetu olemus. Drägonis on võimalik situatsioon katkestada, kainelt järele mõelda. Ootamatus situatsioonis kaob väga tihti metamängu võimaluski, drägonis on kiire otsusetarvidus alati mängujuhi poolt sunnitud ja tundub ehk ka ebaaus. Larpil on lahingus totaalne segadus ja ülevaade vastaste üle kaob mõnikord pea täielikult, sa ei löö vastast, sa lööd kedagi konkreetset keda ise valid. Larp on intensiivsem.

Nagu Toonesepp ütles: "Tohutu emotsionaalne laks".

[Dister]

[Teemon]

[Dister]

[Irve]

[Tinz]

AD&D mängija ja endise DMina, LARPi mängija ja GMina hääletan võrdlusmomendi kerkides LARPi poolt. Lauaäärsed mängud on vähem intensiivsed, kuna

1. neile ei eelne reeglina nii pikka ja põhjalikku ettevalmistusperioodi. LARP võimaldab sügavamat sisseelamist kas või varustust valmistades ja selleks ajaloolisi allikaid uurides.

2. seal ei pea kõike välja mängima; LARPis on oluliselt vähem ning see asjaolu võimaldab suuremat sisseelamist, empaatiat, kui soovite, karakteriga samastumist,

3. karakterisse sisseelamisel on AD&Ds võimalik suurem pinnapealsus. AD&D-s sa deklareerid, et vaat nüüd räägin sellele tegelasele augu pähe (leidub muidugi erandlikke DMe, kes väljamängimist nõuavad, kuid ise pole sellise all mänginud). LARPis pead sa oma charisma chekid tegevusega ära tõestama, st. vastasmängija IRL ära seepima/surnuks rääkima. Sa ei saa talle öelda, et ta PEAB sind uskuma jääma - võid muidugi öelda, aga kasu pole sest reeglina essugi. Kes valitud rolli viletsalt välja mängib, on reeglina ka edutu character, kehva rollimängu ei kompenseeri LARPis miski. AD&D võimaldab suuremat rõhumist mängu muudele hüvedele - meeldivale seltskonnale, comic reliefile jms.


4. LARPis pead sa oma karakterisse sisseelamist tugevdama/toestama füüsilise pädevusega, st. ära jagama, keda sa mängima sobid. Ma ei pea siinkohal silmas klisheed "LARPis hüpatakse, AD&Ds mõeldakse" - see algeline arusaam jäägu neile, kes ühest või teisest suurt midagi ei tea. Pean silmas, et LARP on siiski kahe asja sulam: Live Action ja Role Play. Hea larpar on esiteks hea rollimängija ja seejärel ka füüsilis-teatraalselt tasemel. Ainult ühes asjas oskajal tegijal pole LARPimaailmas pikka pidu, lüüakse maha või naerdakse välja.

Ülalolev on minu isiklik arvamus, mida ei toeta ükski teaduslik ega sotsioloogiline uurimus ja mis on tekkinud vaid praktika käigus. Ilmselt jagavad seda nii mõnedki, kes mõlemas mängus osalenud. Kuid ma ei kahtle ka selleski, et leidub "tarku" tegelasi, kes end pädevamaks peavad. Avaldagu nemadki rahus oma arvamust.

PS Andestage see kohati viiviluigelik kirjaviis.

[sippo]

[sippo]

[surra]

[Udutont]

[sippo]

[uuk]