Tapahimu
Postitatud: 13:17 7. Aug 2005Mind hakkas huvitama, et kui tihti teie mängus mängijad kedagi veristavad? Kas meenub ka pingelisi olukordi mis on lahenenud ilma lahinguta? Kui tihti on lahingunitsiatiiv mängijate, kui tihti mängujuhi käes? Kellega mängijad tavaliselt vastamisi on ? Millised tagajärjed on kellegi tapmisel?
kogemus ütles mulle, et noormängijate seas on tapahimu üsnagi suur, kuid hilisemate mängude kogemus ütleb jällegi, et see lahtub väga suures osas kui mängijad just mängimise (aga ka otseses) mõttes täiskasvanu(liku)maks saavad. Palju sõltub muidugi ka mängu stiilist.
Piiksukas läks asi isegi pahatihti selleni, et kui parasjagu kolli käepärast polnud, elati oma tapahimu välja oma kaaslaste peal (ei, nad ei olnud tegelikult enamasti iivilid). Minu kui mängujuhi käe läbi saigi vist ainult üks tegelane surma, kuid ka ellu tagasi...
Tasapisi olen hakanud igasuguseid "siililegi selge, et paha-paha ja vaja maha tappa" olukordi ja elukaid vältima. Poolorkist paladiin (ikkagi +2 Str ju!) lööb ukse sisse ja karjub: "Näe, tal on 88 silma ja ta hõljub! Sõidan talle kirvega vastu vahtimist!!" stiilis asjad ei lähe mulle kohe üldse mitte peale.
Minu praguses mängus on laipu ikka üksjagu olnud (kaksteist tükki, kui ma ei eksi, neist kaheksa palgasõdurit, ülejäänud neli põhjalikumad) kuid tänu neile on mängijatel ikka paras sitt kaelas ja üks oleks tänu oma noatööle äärepealt ise Ööjumalanna templi kaudu otsa leidnud, kui tal leidlikku ihukaitsjat olnud poleks. Arreteeritud on neid kõiki, kuid "vabaduses" on nad vaid tänu oma unikaalseile (maagi)oskuseile, mida nad nüüd hoolega linna(valve) heaks rakendavad.
Lahinguta lõppenud olukordi on olnud küll ja veel, ning isegi üks elu ja surma peale duell oli, mille võitnud mängija otsustas pilditule vastasele ikkagi elu kinkida, kuna ta kartis oma vastase mõjuvõimu isegi surnust peast. Ma olin nii uhke. Nii mängija, kui ka enda üle, kes suutis talle sellise õige mulje jätta.
kogemus ütles mulle, et noormängijate seas on tapahimu üsnagi suur, kuid hilisemate mängude kogemus ütleb jällegi, et see lahtub väga suures osas kui mängijad just mängimise (aga ka otseses) mõttes täiskasvanu(liku)maks saavad. Palju sõltub muidugi ka mängu stiilist.
Piiksukas läks asi isegi pahatihti selleni, et kui parasjagu kolli käepärast polnud, elati oma tapahimu välja oma kaaslaste peal (ei, nad ei olnud tegelikult enamasti iivilid). Minu kui mängujuhi käe läbi saigi vist ainult üks tegelane surma, kuid ka ellu tagasi...
Tasapisi olen hakanud igasuguseid "siililegi selge, et paha-paha ja vaja maha tappa" olukordi ja elukaid vältima. Poolorkist paladiin (ikkagi +2 Str ju!) lööb ukse sisse ja karjub: "Näe, tal on 88 silma ja ta hõljub! Sõidan talle kirvega vastu vahtimist!!" stiilis asjad ei lähe mulle kohe üldse mitte peale.
Minu praguses mängus on laipu ikka üksjagu olnud (kaksteist tükki, kui ma ei eksi, neist kaheksa palgasõdurit, ülejäänud neli põhjalikumad) kuid tänu neile on mängijatel ikka paras sitt kaelas ja üks oleks tänu oma noatööle äärepealt ise Ööjumalanna templi kaudu otsa leidnud, kui tal leidlikku ihukaitsjat olnud poleks. Arreteeritud on neid kõiki, kuid "vabaduses" on nad vaid tänu oma unikaalseile (maagi)oskuseile, mida nad nüüd hoolega linna(valve) heaks rakendavad.
Lahinguta lõppenud olukordi on olnud küll ja veel, ning isegi üks elu ja surma peale duell oli, mille võitnud mängija otsustas pilditule vastasele ikkagi elu kinkida, kuna ta kartis oma vastase mõjuvõimu isegi surnust peast. Ma olin nii uhke. Nii mängija, kui ka enda üle, kes suutis talle sellise õige mulje jätta.
No ma jään vait siinkohal igaks juhuks. 