Dragon.ee foorum

Olen kuulnud rollimängijatest, kes on loobunud larpidel käimisest pärast seda, kui nende hoolikalt ettevalmistatud tegelane esimese veerandtunni sees kellegi tapmisrõõmu rahuldama pidi.

Olen rääkinud rollimängijatega, kes samal põhjusel loobusid ühe või teise mängujuhi mängus tõsisemast rollimängust ja süvenemisest oma tegelaskujusse ning hakkasid mängima ajutiste ja pinnapealsete tegelastega, kelle kaotamisest poleks kahju.

Mängija mätta otsast vaadates:
olen ise niiviisi kaotanud ühe tegelase ning see on ka minu omadest siiani ainus, kes on surma saanud. Lühidalt situatsiooni kirjeldades: tuli mängu uus tüüp, kes oma esimesel kaasalöömisel võttis eesmärgiks aasta-poolteist tõsiselt välja mängitud persoonid enda lõbuks ja mängijate vihastamiseks ära killida ja viiski oma plaani täide. Rollisiseselt oli muidugi kõik väga kenasti ära põhjendatud. DM-i kommentaar hiljem oli selline, et viimane kord, kui see mees tema grupis mängib. Hiljem seda mängijat jälgides muudes mängudes olen jõudnud arvamusele, et see ongi suht ainus, mis talle mängus lõbu pakub. Muidugi teeb selline asi ettevaatlikuks ning pole mõtet tõsiselt mängida, kui sa oma kaasmängijat usaldada ei saa, seega hoidun nimetatud tüübiga edaspidi ühte gruppi sattumast. Ühesõnaga: ka parim ig põhjendus jätab ikkagi suhetesse og jäljed.

Mängujuhi mätta otsast vaadates:
mäng on siiski tinglik tegevus, mistõttu on soovitav teatav metamängulisus selles mõttes, et toimida mingil määral ka og teadmiste järgi mängu kui sellise huvides. Esiplaanil tuleks hoida siiski Lugu ja mängurõõm. Toetudes kuuldule, nähtule ja omadele kogemustele olen arvestanud järgmiste asjadega:

1) Kui mängija on näinud hulga vaeva tegelase loomisega ning tahab teda tõsiselt mängida, siis peab ta seda saama ning selles mõttes on kõigil mängijatel võrdsed õigused. Mis tähendab, et tegelase saatuse üle otsustab mängujuht, mitte kaasmängija, kelle motiivid ei pruugi ka parimatest põhjendustest hoolimata olla ig, vaid antakse järele kiusatusele hakata oma og arveid ja suhtumisi ig klaarima. Mul on enda grupis mängija, kelle tegelast olen olnud sunnitud just sel põhjusel poolteist aastat teistest tegelastest eemal hoidma, kuna usaldan mängijat kokku lasta vaid ühe kaasmängijaga, kelle puhul võib enam-vähem kindel olla, et ta kallale ei lähe. Ja samast teemast edasi

2) kaasmängija tegelase tapmisega võib täiesti teadmatult vastu taevast lennutada hea tüki Lugu, milles mängija ise muidu edaspidi seigelda oleks saanud. Nii et keerab nii teisele kui endale põhimõtteliselt.

Otseselt juttu vist polegi sel teemal grupis olnud, pigem on tegemist olnud sõnatu kokkuleppega üksteist mitte tappa. Aga kui sellest siin nüüd jutt juba käib, siis võin puhta südamega tunnistada, et tegelane, kes minu mängus teise mängija tegelase tapab, sureb kiiresti piinarikast ja häbistavat surma tagasituleku võimaluseta. Tõenäoliselt jääb ta ka edasistest mängudest välja. Arvestades, et mängijast saab "viimast võtta" siiski vaid olukorras, kus ta saab usaldada nii mängujuhti kui kaasmängijaid, olen katsunud probleemi ette välistada sellega, et olen võtnud vaid mängijaid, keda saan selles suhtes usaldada, ja nagu eespool mainitud, kahtluse korral lihtsalt pole teistega kokku lasknud.

Täpselt nõnda kui on võimalik leida täiuslik põhjendus tapmisele, on võimalik leida ka rolliline põhjendus tapmata jätmisele.

Minu arvates oleks aeg-ajalt tervendav natuke verd lasta. Inimesed kellega on se korra võib paar juhtunud on teinekord palju tähelepanelikumad ja mitte ainult enda suhtes vaid ka teiste suhtes. Oluline on see, et nõnda arenevad ka omavahelised suhted ning inimesed õpivad teineteisele põhjust mitte andma.

Minu arvates kipub enamasti asi minema ühte kahest väravast: tegelased või lugu ja paljud arvavadki, et nii on okei. Minu arvates on see nõrk -- kui mind huvitaks lugu, loeksin head raamatut, kui mind huvitaks tegelane, siis palun -- siin ma olen, ma lähen linna peale ja suhtlen teistega. Mida enamasti tähele ei panda või veelgi enam ei suudeta defineerida, on tegelikult dünaamika. See on sünergia, mis tekib erinevate osade haakumisest ja mittehaakumisest. Sel hetkel kui mängujuht suudab mõista, et oluline pole mitte lugu ega tegelased vaid see dünaamika NING ta suudab selle tunde edasi anda ka mängijatele, siis sel hetkel saab keskpärasest mängujuhist hea mängujuht.

Sellises mängus surmasaamine ei ole valus, isegi kõrgel levelil,sest dünaamika nõuab seda. Sellises mängus ka uue madala leveli mehega uusti mängu tulemine lausa mõnu, sest sul on juba tunne sees ning sul on veelgi vabamad käed asju edasi arendada. Mõnes mõttes Paranoia ongi selle nn dünaamika peale suuresti välja ehitatud ja sihilikult madaldab künnist põnevasse mängu nii juhi kui mängija jaoks märkimisväärselt.

noh, vana ja klassikaline juhtum, siingi mitu korda räägitud. Oobi mängust (ADD 2e), mis kometiks ära kippus, maailm Forgotteni-laadne, koht ilmselt Underdarkis. Stuarti mängitud Beshaba preester (kuri) hingas sisse seent (yellow mold), ei visand seivi ära, viskas hoopis ~2d6 raundiga sussid pysti. Anu mängitud teine Beshaba preester võttis säilmed, eraldus kuhugi kõrvale. veetis seal mõne hea aja. tulevad tagasi kahekesi, Stuarti tegelane on muutunud märksa ilusamaks kui oma eelmise elu ajal, samas on ta kyyned palju pikemaks kasvanud. asi on kahtlane, ilgutakse mänguväliselt ja minu mängitud tulemaagpreester Narandur (TN, yldiselt ebaõnnestund tegelane) kõnetab Stuarti tegelast mängusiseselt mingi kyllalt õela lausega. Stuarti tegelane lööb seepeale kyyne Naranduri õlga, imedes sealt välja yhe HD ehk taseme. (see HD läheb otse negatiivse energia tasandile, kui kedagi huvitab.) Narandur tahab teda järgmisel raundil kõrvetada (Tulised Sõrmed), aga kaotab õnneviskega (initiative), kaotab sel raundil koguni 2 HDd, kumbki kyynistega käsi viib yhe. ja siis veel yks kord samamoodi (2e: uus raund, uus õnn). kuigi mitut raundi ei saanud see enam kesta, sest Narandur oli omadega kõige rohkem kuuendal tasemel, nii et surm oli silme ees. frustratsioon. Narandur haarab vöölt võlukepi ja teeb sellega nii suure tulemyyri, kui sellega võimalik teha on. mõlemad võitlejad põlevad tuhaks yhes oma varustusega (tulemaagpreestrile pole see ju kõige autum viis surra). ylejäänud kamp jääb kah tulemyyri sisse, aga päris ära ei põle, pildilt kukuvad kyll kõik maha. pärast hakatakse maagilistele esemetele seive loopima. vabanenud maagilisest energiast muutub maa-alune järv tumedaks Staroprameni õlleks. pildiletulijatel kosutust palju.

aga see oli vist rohkem juhtum kategooriast "sa oled nõme elff, löön sulle kirve pähe".

mängujuhil oli lõbus ja ta jäi asjaga rahule (kirjutas drägunilisti pärast kirja, mille lõpetas PSiga: "aga mul oli just mängus kambasisene combat, hõissa" vms), kambasisest auru sai välja lastud kah hulgem. aga midagi lausa siukest põle pärast seda näinud ka. ära usalda kedagi, liiati siis värskelt yles tõstetud kooljat, aga oma usaldamatust varja.

Narandur oli. ja oli tõesti täiega nõme elff.

Mina arvan, et teise mängija tegelase tapmisele tuleks läheneda üsna metamänguliselt. Sest IG põhjendust on liiga lihtne leida. Eriti veel kui sinu char on veidi kurjem.