täppismaagia vs vabamaagia

[ohpuu]

[higgins]

[Orz]

Milleks kasutada mängus üleüldse mingit friggin' alignmenti kui sellest aru ei saada ja hobuse kräppigi kasu ei ole? Mõttetuse tipp.

Igaühel on üsna erinev arusaamine sõnade lawful, chaotic, good, evil tähendusest, selle kohta oli siin eraldi teema lausa.
Üks versioon täieliku alignmentist loobumise ja alignmenti kasutamise vahel on see, et ainult Outsideritel ja undeadidel on alignment. Nii näiteks teen mina oma mängus. Näiteks. Edu ja loovust.

[ohpuu]

muidugi on konventsioone mitut järku, yleilmsetest täiesti isiklikeni. aga kui arvata, et mängitavasse maailma pole nõiakunst tekkinud yleeile, võib arvata, et mõne nõia isiklikud konventsioonid ja retseptid on pärast tema surma läinud yhele, kolmele või kymnele järgijale (Mordekainen's Agnostic Hound ja muud yhe kindla võluri väljamõeldud nõidused).

Mordekainen oli muidugi nii tegija, et tema õpilaste õpilaste /---/ õpilasi on Greyhawkis tuhandeid, vastavalt peaks olema ka sadu edasiarendusi tema alustatud asjadest. Haava Kadi andis omad kunstid ja paberid nõiasõnadega Kaika Lainele, tema endale väärilist õpilast ei leidnud, ytleb, et viib oma tarkuse Lüllemäe surnuaiale. aga siiski tunneb Kaika kandi jq pea kogu Võrumaa vanem rahvas ussi pealt viina tegemise kunsti ka ilma nõia juurde minemata (seevastu Lapimaal, kus rukist ei kasvatata ja rästikuid pole, võib seda imeloona rääkida).

kui aga maailma on järsku maagia tekkinud ja sellest pole kaua aega möödas (Shadowrun?), siis on teine lugu. samuti kui siis, kui maagia on hakanud maailmast juba kaduma ja järel on ainult riismed ("French ja Koulu").

suurte tiraažideta kirjaliku traditsiooni olemasolu (juhul kui nõiakunsti sel kombel edasi anda on võimalik) suurendab nõiakunsti leviku võimalusi veidi.

aga on võimalik ka puhtalt "väe puudutamise" maagia (vastand: alkeemiasarnane maagia), mis siis sarnaneb jumalatelt saadud väe pruukimisega ja sõltub ainult inimese side usaldusväärsusest väe allikaga (kas ja kui palju torust tuleb) ning oskusest sellega ymber käia (milliseid nippe oled ise välja mõeld, milliseid vanadelt tarkadelt siin ja seal maailmas õppind – põhimõtteliselt töötab samuti kui klassikaline Siberi šamanism). eri järku konventsioonid tulevad iga õpitava distsipliini juures mängu.

lugu umbes samasugune, kui võtta kaks yhe kyla sõnaosavat rahvalaulikut, kolmas aga naabermaakonnast, neljas maa teisest otsast ja viies yle mere ning võrrelda nende repertuaari. elektroonilise suhtluse eelsel ajastul ja kui rahvas on tavaliselt paikne, võib arvata, et äkki tosinat lauluviisi tunnevad kõik viis; samuti tundub mõistlik eeldada, et neil on ka 30–40 yhist lugu ehk laulusõnade komplekti, mida ilmselt lauldakse erinevalt. peale selle on iga sõnaosav laulik välja mõelnud hulga lugusid (isiklikke konventsioone), mis pole veel kuigi kaugele levinud (tean, et kahte Anne Vabarna ~60–80 aastat tagasi tehtud laulu oskab praegu pea igayks, kes setu laule laulab). ja yldiselt läheb asi nii, et esimesed kaks suudavad laulda koos ysna paljusid laule, kolmandaga koos kah nii mõndagi, neljandaga koos hea õnne korral ka midagi, aga viiendat kuulavad kikkis kõrvadega.

kui vaadata tavalisi rahvausu/rahvameditsiini ravikuntse ehk -nõidusi, siis nende seas on selliseid, mida tuntakse yle Euraasia (lint puu kylge), kui ka Muhumaa või Iirimaa kohalikke (nt seotud yhe konkreetse maagilise kohaga).

minu jaoks on kysimus selles, kuidas neid konventsioone varieerida. "raamatus kirjas" on tõesti halb rollimäng, halb simulatsioon, sest väldib mängitava maailma kirjeldamist. isegi kui raamatus on kirjas ja raamatut järgitakse, tuleb sellisel juhul välja uurida või välja töötada põhjused, miks on "raamatus kirjas", mis on selle kirja taga, ja mängida teadmisega sellest. yhtlasi selgub nii, mis pole raamatus kirjas ja mis on kirjas mõnes teises raamatus (nt kuidas yldse tekkisid FRi ajaloo järgi cantrip'id?), kuidas ja mis tingimustel raamatusse juurde kirjutada. osa probleemist on ehk see, et kuigi 3e ajal mängitakse PHBst lähtudes Greyhawki kultuuritaustas, ei tunta taustmaailma?

ja noh, kui mina 2e all mängisin, saivad võlurid uusi spelle teiste võlurite raamatutest. PHB nimekiri oli maailmasiseselt selline ideaalnimekiri, mida väga harvades võlurite raamatutes täielikult oli. ja vist oli isegi nii, et madala taseme võlur ei oska kõrgema taseme nõidust oma raamatusse kirjutadagi, peab tasemetel tõustes leidma heasoovliku võluri, kes talle oma raamatut näitab.

saaks sellest eraldi teema, nt "konventsionaalne maagia", oleks hea. muidu räägitakse seda kymnes eri teemas veel ja uuesti ja uuesti.

[Orz]

A see oli päris huvitav.

Rollimängimise ja maailma loomise aspektist on see samuti tähtis - näiteks kõrgtehnoloogilises keskkonnas saab servust loitse alla laadida, loitsud on üldtuntud, populaarsed ja eksoteerilised. Sellele vastanduks siis olukord, kus näiteks sellessamas kõrgtehnoloogilises maailmas oleks maagia väga müstiline ja individuaalne areng, mille kirjeldamiseks pole sõnu ega mingit muud meediumit kui ehk maagia tegemine ise.

"Konventsionaalne maagia" on siis põhimõtteliselt päritav teave?

[Irve]

Mina olen enda Metsiku Maagi mängus selle lahti seletanud nii, et raamatuloitsud on niiöelda sissekäidud ohutu rada.

Sissekäimata rajast kõnelevad plahvatavad puud, troopikas sadav lumi, õhust materialiseeruvad kaelkirjakud ja see, et praeguseks hetkeks on maag omandanud iseenda identse koopia koos loitsudega. Mõlemad maagid omakorda põhjustavad ussikesteks moondumisi, kivistumisi ja kõike seda, mille pärast konventsionaalne maagia üldse välja mõeldi.

[Orz]

[arlis]

[Taliesin]

[Udutont]

[higgins]

[Taliesin]