Irve

Istun ja kasutan viimaseid internetiriismeid mida meile jagataks. Kõik on kummuli ja halvasti aga vähemasti pole ma selles situatsioonis üksi. Püüan kõik kirja saada.

Kuulasin eile veidi turvateemadel ettekandeid ja muidu oli selline väljaskäimise päev. Ilus tsitaat: "Creativity adds value to competence" Võtsime ühe eestlase ja selle itaallasega (kel tegelt on tüdruksõber olemas ja kes on lahe tüüp) ette muuseumikülastuse Madridi kesklinnas. Kuna Prados olin käinud oli väga tore ühte teise modernsemat asja külastada.

Muuseum oli täis igasugu veidrusi: mõned neist olid ka head. Kõige ilusama hetke mängis mulle kätte juhus. Märkasin valget särki kirjaga KAKA ja 8 selle all. Kihistasin lollil moel naerda ja seletasin Nicolale miks see jalgpallur hämmastav on ja otsustasin selle oma lugejatele üles pildistada. Parema kadreeringu huvides jälitasin vaest särgiomanikku, kes oli ümber nurga liikumas. Püüdsin tüübi kaadrisse ja ehmatasin end poolsurnuks.

Ühesõnaga on mul nüüd foto Guernicast mille allservas on valge särk kirjaga KAKA. Viskan ta üles, kui ta ükskord minu arvutisse jõuab.

See oli vaid üks väikestest õnnestumistest sel päeval. Guernica muide ei vääri oma reprosid, sest tegemist on kontsentreeritud ängiga mis on hiigel ja üldse suhteliselt asi, mida täitsa tasub vaadata.

Edasi sain kõrguskartusega mängida, sest klaasseintega rõdud, sillad kuuendal korrusel... Mul oli päris ehedalt kõhe ja samas veider, sest mu aju ütles, et kõik on korras, aga keha ei uskund ja kõhe ei läinud ära. Kõndisin keset silda.

Pärast mekkisime veidi õlut kohaliku kontserdisaali all, mis oli arhitektuuriline meistriteos ja kus sai ka suupisteid õlle kõrvale. See oli üks mu lemmik-asju hispaanias. Õllega kaasnevad tasuta suupisted.

Edasi külastasime raudteejaama, mille koledad terroristid õhku olid lasknud ja mis oli taas fööniksina tuhast tõusnud. Jaama oli rajatud troopika-aed kuhu oli pandud kilpkonnasid. Natuke. Veidi lähemalt hakkas tunduma, et veidi rohkem siiski, nii tosinkond. Või õigemini oli eemal ka üks umbes sajane asurkond ja siis vees lobistas neid ka tegelikult suht tihedasti ringi ja põhimõtteliselt oli tegemist kilpkonnadest kubiseva väikese tiigiga. Vaatasime neid elevuse ja hardusega. Madrid 1: Solaris 0.

Hiljem jäime vihma kätte, tegime õlle kõrval aega parajaks ja läksime sõime restos kõige hedonistlikuma söömaaja üldse. 6 inimest tellisid pea kõike mis oli ja sheerisid täiega. Kõige parem asi oli avokaado sisse pandud salat lõhetükkidega ja maasikavahukoor.



Paneeritud praeräim on sidruniga äärmiselt mõnus süüa, nagu vanaema tehtud, aga eksootika ka veidi. Rääkisime mis on Eestis e-teemadel hästi tehtud (maksud, id-kaart, valimised ja e-kool) ja mis halvasti (retseptisüsteem ja suur osa veidraid ühildumata liideseid, mis arengut tagasi hoiavad).

Maksime oma 2600 kroonise arve ja läksime kohalikku levikaurkasse nimega Zombie. Teel saime teada, et on orgunnitud wiki tühistatud lendude haldamiseks ja et orgunnijad orgunnivad bussi. Tuleb ainult kirja panna. Pidu ja pillerkaar! Vedamine kuubis ja elagu korraldajad!

Tarbisime veel veidi metrood, läksime end bussile kirja panema ja. Ühesõnaga bussile, mis sõidab läbi Euroopa Tallinnasse said end kirja 3 eestisse sõitjat. Palju läks Münchenisse, õnneks paljud lätisse). Läksin veidi endast välja.

Kui end kogusin selgus, et kogu wiki-inff oli tegelikult läinud hoopis kuskile prükkarisse ja nimekirjad valmisid kuidagi Google mapsi vaadates ja improviseerides ja on veidi kiirustatult idiootlikud. Paraku polnud lauarahvas nõus seda süsteemi muutma ja nii ongi, et Münchenist edasi läheb Eestisse sõitev buss tühjalt. Otsustasin, et jätan öö enamvähem vahele et saaks hommikul bussimajandusega tegeleva tüübiga rääkida, et nii pole normaalne ja et pangu kaugemale minejad ennem kokku, sest nii on neil odavam busse hallata.

Hommikul oli seis sama ja hakkasin täitma oma Couchsurfingu profiili, uurisin omale ajutist öömaja, et säiliks internet ja käisin trip.ee alt hispaanias olevaid eestlasi otsimas, leidmas ja helistasin nad üle. Tagavaravariant on eestist sõitev masin, mis tuleb 36 tundi. Siis püüdsin Müncheni rahvale jätta sedeli seinale, et palun vahetage end selle bussi peale mis viib saksamaale, aga on tühjem ja palun laske soomlased-eestlased koju. (Ühel sommil põles vanematekodu ja ta oli ikka suht sellise näoga, nagu Putin lennukirusude vahel jalutades). Ühed eestlased mõtlevad ka Estraveli bussile, mis Itaaliast lahkumas on.

Lisaks sain kodustelt kirjasaatjatelt teada, et Pariisist läheb homme üks auto ja et Amsterdamis on ka üks auto mingil hetkel.

Ühesõnaga tuleb oodata ja loota et 4 sakslast bussi vahetab või et kuskilt tekib hästi palju busse.

Võib-olla kirjutan siis, kui tagasi jõuan.

Teen nüüd midagi asjalikku nagu refreshin oma meilikaste või lähen nimekirja juurde

Kuna Blogger ei luba enam 1. maist dragon.ee all asju täiendada (Google on pahaks ja vähepaindlikumaks pööramas), siis on sel blogil tugevad eksistentsiaalsed probleemid.

Esimest korda ajaloos saate blogi kommenteerida. Väike küsitlus teile, lugejad.

Väljusin hommikul oma kookonist ja ronisin välja. Väljas, kõrvaltelgi uksel, lõdises mu uus sõber Andrei, kes on hea näide integratsioonist, kuid kes oli end telgis siniseks külmetanud. Arvestades minu magamiskoti arktilisi parameetreid oli mul teda muidugi keeruline mõista.

Kui tee peal hambad jälle läikivpuhtaks oli nühitud jõudsin pesuruumideni. Nendega on tegelikult päris naljakas, sest esimesel päeval ei olnud pesuruumidel sootunnuste järgi eristamist. See tähendas, et minu soome sõber Mika oli näiteks rahulikult lahti riietunud, teinud sisenedes nalja "Hi, girls" ning siis alasti kõrvalsektsioonis olevatest tütarlastest mööda jalutanud. Mõeldes, et vau, jumalast progressiivne unisex pesula.

Meil olid sildid ja seega vähem elevust. See muidugi pole taaskord absoluutselt tõsi, sest et kui duši alla jõudsin oli vesi nii külm, et Andrei ilmselt külmus sinna täiesti ära ja mina väljusin sealt täiesti sinise ja värisevana. Ma muidugi taas liialdan: pärast minu põhjalikku äratamist üsna jaheda veega läks tegelikult vesi üsna soojaks ja hakkas parem ja puhtam.

Tegelikult olen praegu Tartus lihtsalt ja kujutan endale kõike eelnenut ette.

Ühesõnaga olin puhas, jätsin vahele hirmsad saiad, kes mind turssis nägudega jõllitasid ja läksin sellise rõõmsa hommikuse värskusega (ahaa, külm siiski mõjus vereringe käimaajamiseks) raalisaali.

Interaktiivne koht: Avage see link CTRL+klõpsuga taustale muusikat mängima

Ma kõndisin mööda saali, mis oli täis neid varajasi hommikusi lahedaid inimesi, kes siia on kokku veetud (tõesti, võta juhuslik tegelane hommikulauas ja ta on mingit pidi seotud asjadega mis on minu jaoks huvitavad ja lahedad) ja kogu seda tehnoloogilist vibe'i ja kuulen seda kaunist lugu sellest kuidas ajad muutuvad. Arvestades mu hommikuväsimuslikku positiivsust ei suutnud ma sellest kohast mööda minna, lohistasin omale beanbagi ja kuulasin selle toreda loo täiesti huvitavas kontekstis uuesti läbi.

Edasi tuli päeva programmiline osa, mis oli minu jaoks äärmiselt huvitav puhtalt seepärast, et tegemist oli isiksustestiga. Kuna olin nagu kits kahe heinakuhja (saaliotsa) vahel sain teada, et eelistan veebitehnoloogiat kunstile, kuid napilt. Ühesõnaga valisin meedialoengute asemel PHP optimeerimise ja uue turvalise opsüsteemi tutvustust (Qubes-os muide).

Loeng, mille pidin pooleli jätma oli mp3 autori oma, sest tüüp oli natuke kuiva akadeemilise olemisega ja tundis ikka veel, et see tehnoloogia on temalt varastatud ning et ainus viis head teadust teha on see patentidega kaitsta. (Muidugi on olemas ka avatud asjad, aga need ei saa kunagi olema head.) Mulle meeldis, et mikker ta näos tekitas talle plastikust oreooli laubale.

Pean peatuma toidul. Kohalik catering on kahekäiguline aga selle võrra ka hästi palju lihtsam kui harjunud olen. Huvitavatest asjaadest proovisin kaheksajalga ja eelmisel õhtul oli toiduks lihakaste kartulikrõpsudega. Jah, te ei loe valesti. Kartulikrõpsud kastmega. Kaheksajalg oli kuidagi nii töödeldud, et kogu tema tekstuur ja maitse meenutas kõige rohkem häästi natukene pahaks läinud kummivoolikut, mis hammaste all katki ei lähe. Mul on tunne, et antud olend on ehitatud mingist purunematust polümeerist.

Väga ettevaatlikult küpsetatud tomat soolaga on väga maitsev!

Seejärel näitas Weta CTO seda, kuidas nad värki filmisid. Ma ei saa aru mis pagana pärast nad seda kohe ei näidanud, kui filmiga välja tulid. Promodes räägiti, et uus virtuaalkaamerasüsteem, filmitegija näeb kohe mis lõplikult välja tuleb jne... Sellest ei saa keegi aru: neil on ikka veel suuremal moel avalikustamata see, et ongi selline tehnoloogia olemas, et inimesed konverteeritakse reaalajas arvutimängulaadsesse maailma sellisel moel, et näoilmed jõuavad arvutisse edasi. Crysis avatarisiniste tulnukatega. Lisaks tahaks öelda, et nad optimeerivad veidi üle. Arvutis loodud lLainete randalaksumist muusikasse sünkroniseerida on liig.

Õhtusöögil läks suuremaks ajurünnakuks kuidas koju saada. Organiseerijad viivad meid homme hommikul kell kuus lahkuva bussiga lennujaama. Kas üürida soomlaste ja lätlaste ja eestlastega kahasse üks buss? Kas osta kamba peale auto mis pärast maha müüa? Üürida auto? Lennata kreekasse ja sõita (liini)bussiga Riiga? Usaldada end Lufthansa hoolde?

Püüdsin couchsurfingu profiili täiendada ja avastasin, et must pole lahedaid fotosid, sest enamasti pildistan ma ise. Kuna siin on Twitter suht hullunud asi viskasin ka sinna väikse teate, et otsin omale igaks-juhuks pühapäevast öömaja. Katsu sa reisiplaane uurida, kui oled lennujaamas netist äralõigatud.

Üle saali karjumisest sain teada niipalju: Kunagi oli kahel korrusel meeletult suur võrgupidu. Väga suur: 8000 inimest näiteks ühes kohas. Kui õhtul hakkas vaikseks jääma oli ülakorrusel üks tüüp, kes tahtis allkorruse-sõbrale midagi öelda. Hispaanlikul viisil hüüdis ta nimepidi ja täiest kõrist: "Patiiii!" Vaikses saalis oli hetk vaikust, kuni kaja ruumiservadest kaduma hakkas. Kogu ruum mürises naerda ja seetõttu hüütaksegi erinevaid asju siis, kui ühises ruumis vaikseks peaks minema.

Mõtlesin välja mis probleem mul kontaktide sõlmimisega on. Mul on oluliselt lihtsam suhelda inimestega kelle nägu on harjumuspärane ja vastuvõetav. Eestlased on suhteliselt enda nägu: ma tõesti tundsin enamuse meist enne ära kui teada sain. Üks kahtlane osutus sakslaseks ja teine austerlaseks. See on võõristus, millega ei ole lihtne hakkama saada ja ilmselt tuleb seda kuidagi teadlikult hakata välja harjutama.

Õhtul tegime väikese jalutuskäigu ümbruses ja maandusime teiste laagrilistega ühte lauda ühes pisikeses toredas baaris, kus nägin kõige emasema kehakeelega kasutajaliidese-itaallast, kes teeb eksperimente millised kasutajaliidesed laste puhul töötavad ja robotihuvilisi lätlasi, kelle näod on ka suhtkoht normaalsed.

Madalalt lendavad. Kisub vist vihmale.

Euroopa kohale on laskumas mustad murepilved. Seda sõna otseses mõttes, sest see tuhk, mis mul pühapäeval tagasilendu takistab on arvatavasti juba vulkaanist väljund. Õnneks kuulsin eile kuulujutte, et tagasiteele võin telgi kaasa võtta.

Tagasi eilsesse hommikusse, kui kõndisin üle telkimisväljaku erilise tõhustamistungi ajel hambaid pestes. Väljak oli nii pikk, et sain üle pika aja väga põhjaliku hambapesu ära teha, et üks mõnus hommikusöök haugata.

Hommikuseks toitlustamiseks oli keegi pagar teinud väga palju kukleid. Need olid kõige suuremad kuklid Põrgust ja nendega pakuti kaasa kohvi või Lufthansast tuttavat apelsinimahlakest. Võtsin kõige ohutumana (pisema) sarvesaiakese ja püüdsin seda ära nosida. Olles kuklist poole ära söönud selgus, et seda on veel kaks kolmandikku järel. Sai oli kuiv nagu saepuru ja mahl sai otsa juba esimese neljandiku peal.

Vaatasin kõrvallauda ja nägin seal kuklit söömas kõige suuremat tüdrukut üldse, kel tundus olevat mitu rinda ja ülemine neist toetus lauale. Ta sõi isukalt järsku tundus taldrikul ootav kukkel kuidagi veelgi suurem ja kuivem.

Pungitasin silmi, haukasin ja lõpetasin igasuguse nautimise. Silmad läksid pungi ja nätsakas saia jäi suhu vedelema. Lahkusin sööklast ja sai, mis oli vahepeal kasvanud jälgis mind oma pungis silmadega taldrikul.

Edasi läksin avamisele, kuhu tuli protsessioon ministritega, kes tulid kasutama võimalust end uudistes näidata, sest eelarvet sai kulutatud ja midagi pidi ju ka vastu saama. Neid oli koos pressiprotsessiooniga umbes pool kohaletulnutest. Peeti kõnesid ja räägiti asju ja kui rääkida ürituse avapäeval tehtavatest trikkidest, siis ei ole ISSi astronaudi tervitus orbiidilt just kõige magedam viis nohikutes elevust tekitada.

Siis kuulasin ettekandeid, mis olid äärmiselt inspireerivad ja millel ma ei peatu, sest suudan kolm lõiku suurele sarvesaiale pühendada. Peaksin vist seda ütlema, et visionäärid on inspireerivad ja sümbol tehnoloogiafännidest kui tööstuste hävitajatest tundus lahe. Ühtlasi on sellega mõnes mõttes läbi, sest uus generatsioon ägetsejaid tekib mitte tehnoloogiate loojate, vaid selle tarbijate pealt ja mõnes mõttes on veebineegrite roll vähenemas.

Väikeses näitusesaalis sai näppida Microsoft Surface'it, mis oli natuke äge, aga mitte üle mõistuse äge. Siis läksin kosmoselifti, mis koosnes Google Earthi külge ühendatud ülalt alla sihtivast videoprojektorist nii, et said maa peal jalutada. 5 nupuga sai suurendada, liikuda ja välja sõita. See täiesti mitteelevusttekitav seade oli kasutades... Nagu kõige ägedam kogemus mida võib kogeda. Suurendasin end mingile Madridi tänavale ja hakkasin välja suurendama.

Emotsioon oli midagi sellist, et mul läks kõht õõnsaks, sest mu aju ei arvanud, et ma suurendan välja, vaid ma tõusin maailma kohale. Sisuliselt olid tüübid paari lüliti, tumeda toa, projektori ja valge vaibaga teinud klaasist põhjaga kosmoselifti, mis aju tasakaaluelundi ära petab. Laskumine lasi ka kõhu õõnsaks. Seadme loonud tütarlaps selgitas, et tema on sellega liiga palju mängind ja temale see ei mõjunud.

Pärast vaatasin Boeingu kokpiti simulaatorit. Tiibadel on umbes 8 erinevat positsiooni maandumiseks. Vestlesin ka simulaatorit promovate pilootidega ja olen nüüd oluliselt paremas seisus, kui mõni stjuuardess peaks kokpitist väljudes murelikult küsima, kas pardal pilooti peaks olema.

Päeva parim hetk oli pikk iirlane Wiredist, nimega Ben, kes selgitas kuidas "vana meedia" kogu täiega juba praegu surnud on. Üks ajakirjanik esireast küsis, mida nad tegema peaks: "Die without making too much noise." Naine keeldus uskumast ja kostus täiesti kõige lahkemal ilmel midagi sellist, et praegu käib asi puhtalt vana auru pealt ja inimesed tahavad netist vaadata kassi ja tissipilte ja sõpradega arutada Lady Gaga jalgevahel olevat. Ja need on tasuta.

Edasi tutvusin ühe itaalias elava brasiillasega kes seletas kuidas ta Benettonile teeb prototüüp-poodi, mis tuvastab su ära ja laseb lae alt sulle alla ainult need rõivad, mis on sinu värvieelistuses, suuruses ja stiilis. Muidu teeb filme ja on muidu mõistlik.

Episoodiliselt lahe oli vaadata üht blondi saatejuhitari, kelle pool keha koosnes säärteta teksapükstest väljavaatavatest jalgadest ja kes muidu oli selline normaalne, aga kui kaamera jooksis, hüples ringi nagu hampelmann, vehkis kätega. Napilt ei tõstnud oma jalgu keskplaani, millest televaatajatel selgelt kahju oli.

Üldiselt on siin palju raale ja nende turva suhtkoht okei. Lahkudes näitad kotti, võrreldakse kleepsunumbrit ja sinu pilti. Siiski tuvastasin kiirelt paar turva-auku. Üks neist oli see, et kui võtad läppari enne välja kui võrdlema hakatakse võib sul kotis olla veel üks läppar. Öösel hakati ka kotti kontrollima. Teine viis on ilmselt enda raalilt võtta kleeps ja pärast oma raal oma kleepsuga jälle välja tuua.

Igal juhul olen paar korda inimusaldusprojektide raames täiesti edukalt oma raali varastamisega ohustanud ja see polegi üldse ära jalutanud, mis on Hispaania rahvaarvu vaadates üsna tore. Rahvaarvuliselt on mul väike täheldus, et antud üritus on selgelt valge rassi jaoks mõeldud. Nägin üht neegrit ja ka tema vedas asju. Isegi kogu catering on selgelt rassieelarvamustega tööle võetud.

Mis siin veel lahedat? Näiteks Gigabyte'i ülekellajate sektsioon, mis on nagu iidne alkeemikute labor, kus vuhiseb tossav vedel lämmastik ja kus (ilma naljata) on tunda kõrbevate kiipide haisu. Õnneks on nad nööriga eraldatud ja normaalsete inimeste hulka ei lasta.

Põhilise osa õhtust jõllitasin interneti vahele ühe toreda soomlase veebianimatsiooni valmimist ja tõtt-öelda osalesin selles ka ideedega. Igal juhul oli koostöö viljakas sest sain aimu kuidas veebis olevaid multikaid mugaval moel tekitada. Ühtlasi oli paar veidrat kohta, kus ma vaatasin ta asju ja mõtlesin: "nüüd võiks mingi liblikas mööda lennata, et üksluine poleks" ja siis tuli linnuke või et see akordionideemon võiks oma akordioni pooleks.. kärts. Ühesõnaga tüüp mõtles väga sarnaselt ja seega oli loogiline, et me kuidagi esimese õhtu summas jutu peale saime. Hiljem selgus, et ta oli ka vasakukäeline.

Õhtu edasivenides läksid inimesed ilmselt linna ja osad (nagu mina) jäid kohale ja kõhvitsesid oma raalide taga. Kohalikud hispaanlased suutsid täiesti kaine peaga üksteisele üle paarisajameetrise saali "Piduu", "Bukaake" karjuda. Ühtlasi hüüdsid nad "Porno ja pitsa!" ja hiljem näitasid 30-tollise mäki pealt pornot ja huilgasid hüsteeriliselt. Tundsin end põhjaeurooplasena ja läksin magama.

Kuskil minust põhja pool kähistas vulkaan välja lämmatava tuhapilve ja naeris õelalt.

Kuna ürituse kodukas oli jõulises osas inglise keelne oli täiesti võimatu aru saada kuhu ja kuidas kohaletulek organiseeritud on. Lisaks ei saabunud mulle ühte e-maili ja sellest lähtuvalt teadsin umbes kohta kuhu kohale tulla. Olin valmis vaadanud ka metroolahenduse 3 ümberistumisega, mis mind enamvähem kohale oleks toonud.

Kujutasin ette kuidas ma seiklema saan ja mõtlesin kas peaksin kaasatulnud eestlastega suhtlema. Otsustasin seda igaks juhuks mitte teha, sest olen veel ebatäiuslik kangelane ja võõrastega omal algatusel ei suhtle.

Kuna meile tuldi lennujaama vastu polnud pooltki nii huvitav, kui välja arvata fakt, et bussijuht tiirutas hullult ringi et aega parajaks teha. Korjasime veel inimesi peale, sõitsime läbi Madridi Reali staadionist, kus pakuti meile võimalust välja ronida ja fotosid teha.

Keegi ei reageerinud ja grupijuhi näole laskus vari. Olime ummikuid trotsides kohale tulnud ja mismõttes me ei taha Madridi Reali staadioni juures välja ronida ja fotosid teha? Kes on need inimesed? Ilmselt on see mingi kohalik vaikimata reegel ja olime oma kultuurist mitteteadmise tõttu teenud midagi tabulist.

Kohale jõudes külmetasin end järjekorras siniseks ja siis sain oma raalile kleepsu (mida tõesti hoolega minu osavõtjapildiga võrreldakse) et seda ei saaks nii lihtsasti ära varastada.

Tõtt-öelda tuvastasin süsteemis paar turvaauku. Esiteks see, et kui sul on kotist juba läpakas välja võetud ei mõtle keegi kas sul on kotis ka teine läpakas olemas. Teiseks see, et saab oma kleepsu panna varastatud läpaka peale ja välja vedada ja pärast kleeps maha ja tuua. Samas on siin õhkkond kuidagi selline, et väga ei ole muret.

Siis nägin telklinnakut, mis ei olnud eriti muljetavaldav. Siis hakkasin seal tagaotsa kõndima ja see ei lõppenud otsa, mis oli väga muljetavaldav.


Telklinnaku eel anti mulle mõnus nännikott, mis sisaldas hispaaniakeelset ASP.NET raamatut, kiletatud patja(!), Madridi turismikaarti, veidi paberipahna ja 4GB mälupulka Hispaania eesistumise tähistamiseks. Elagu hispaania!

Edasi oli suuresti ootamine, kahe teise eestlasega poeskäik, söömine ja väike õlu pargis, mis meenutas tühermaad a kus sittusid koerad.

Kõige lahedam asi, mis välja koorus oli see, et enamus kohalviibijaid kellega hiljem suhtlesin olid kohale kutsutud ja nad keegi ei teadnud samuti, et miks just nemad ja et mis üritus too olla võiks.


Siin on arvutite saal, kus on kõige ägedamad diivanid, mille seljatoe ja käetoe vahelt piiluvad võrgujuhtmed ja mille jalge ees on stepsel. Känatasin arvutiga diivanile ja ootasin õhtust kokteiliõhtut.

Täheldused minu ebatäiuslikkusest lähevad aina ilmsemaks, sest ma ei suuda inimestega lihtsalt kontakti leida ja see on veidi nõme kohalikku kontingenti arvestades. Usun, et oleksin pidanud veidi huvitavama kostüümiga tulema ja endale mingi põneva projekti välja mõtlema, mida inimestele maha müüa.

Kokteiliõhtu oli väljas ja kui välja arvata üks eriliselt limge kokteil, siis kokteili asemel sai seal eeskätt õlut. Võtsime toosti Euroopa Liidu puhul ja hakkasime minglima. Õlu oli pakendatud 20cl kaupa ja seega jõin ilmselt elus kõige suurema hulga pudeleid korraga. Mis muidugi tähendas seda, et tutvusin suure hulga soomlaste ja ühe šotlasega.

Selgus, et eestlasi oli suhteliselt raske üles leida ja et tegelikult on siin kohaletulnute otsimisega üsna põhjalik eeltöö tehtud. kohati tekitas see meis hämmingut.

Selline värk siis.

Hoiatus: Järgnev on lüüriline jampsimine, mille kirjutasin pigem emotsiooni kui teie jaoks.

Päike on tõusnud ja paistab üle lennukisabade. Istun ja vaatan aknast välja ja mõtlen sellest, kuidas inimesed minevikus unistasid sellest, et meie siin, praegu, tulevikus, saaksime sõita kosmosesse.

Kusagil minust kaugel eespool istuvad kabiinis piloodid ja lülitavad sisse ja välja kontroll-lüliteid, kontrollides enda juhitava seadme elutähtsate organite funktsioneerimist. Keegi mees korjab kokku koonuseid mootorite eest, mis ilmselt tähistavad seda, et koonus pole parajasti mootorisse imetud ja mootor seega ei tööta.

Lahkuvad ülimuseni monofunktsionaalsed sõidukid, mis suudavad eksisteerida ja sündida vaid lennujaama infrakstruktuuris. Ratastel konveierlint roolipukiga, kelle üks vanematest oli tõstuklift.

Lennuk vabastab pidurid ja nõksub veidi. Siis tagurdab end poolkaares rajale. Sealjuures peaks purist seda tegevust ruleerimiseks nimetama.

Oleme natuke paigal. Salongi imbub põlenud lennukipetrooleumi lõhna ja tiibadest sõidavad unnates välja lisaplaadid, mis tiibadele laiema kandepinna annavad. Üritan mõistatada mitu võimalikku positsiooni tiibadel on ja millist neist õhku tõusmiseks kasutatakse. Kontrollitakse ka maandumisel kasutatavaid plaate, mis maaefekti neutraliseerimiseks lennuki maandumisrajale litsuvad.

Otsustan, et võimalikke asendeid on 3 ja õhku tõusmisel kasutatakse neist keskmist.

Vaatan tiibade hommikuselt pikki ja moonutatud varjusid ja seda kuidas kuum õhk asfaldil virvendab. Huvitav kui palju kütust minu ühest kohast teise viimiseks kasutatakse? Millal ja kuidas selle imevedelikuga laristamine lõppeb?

Lepitan end iseka mõttega, et kuni saab, siis pigem mina kui minu kõrval sõitev tühi iste.

Lennuk jõuab rajale ja ta pidurdatakse paigale. Viimane hingetõmme enne pikka ponnistust läbi õhumassiivide. Kuulen kuidas mootorid käivituvad ja kujutan ette seda kätt seal eespool kabiinis, mis kaht kangi otsustavalt põhja lükkab.

Õhkutõusmisel võimsusega ei hellitata. Ülekullatud metsaviirg hakkab liikuma ja mind surutakse istmesse. Kuskil lennujuhtide torni juures on selge, et tiivad kannavad ja kokpitis tõmmatakse juhtkangi enda poole: nina tõuseb ja lahkume rajalt.

Taevas on pilvitu, kuid seda pole kauaks: parempööre näitab meie all kilekasvuhoonete barakke. Pööre jätkub ja tuvastan Ülemiste järve toitva kanali, mille teine ots on kusagil Vikipalus või koguni kaugemal.

Oleme jõudnud irreaalsesse kõrgusse: mu silm näeb selgelt puid ja suudan end nende alla kujutada, kuid kõrgusekartus arenes minu esivanematel suurusjärgu võrra väiksemate distantside tuvastamiseks. Emotsioon puudub.

Arvan, et leian järves koha, kuhu Poola lennuk pudenes ja imetlen järve katvat jääkihti.

Google Earth on andnud mulle huvitava oskuse: tunnen selle linna ülaltvaate ära. Otsin üles lennujaama; vaatan Männiku karjääri ja leian seal koha, kus eelmisel kevadel kaht luike kohtasime. Möödume Mustamäest ja mõistan, et leidsin just TTÜ.

Vaatan otsa oma majale, kust napilt kahe tunni eest alustasin ja mõtlen, et mul pole silmas piisavalt retseptoreid, et oma rõdu eraldada.

Keila jõgi on tõusnud üle kallaste sellisel määral, et jõe kulgemist märgivad ainult kaldaäärsed puudesalud: üleujutus joonistab välja jõe ümber paiknevad põllud. Veeväli on tohutu ja ületab suuruselt veidi hiljem nähtavale tuleva Klooga järve. Püüan leida meie maakodu, kuid metsad varjavad selle. Ometi tuvastan raudteejaama ja Taga-Kloogal olevad suured mitmekordsed majad. Päike peegeldub nende plekk-katustelt.

Distants suureneb ja varsti näen all Hiiumaa kujulist eset. Otsin üles keset saart oleva liiviku, kus eelmisel suvel ringi kõndisin. Kõrb keset männikut on selgelt heledam ja täpselt selle Kõpu majaka lähistel olnud ranna karva, millel paljajalu jooksmist harjutasin.

Mõtlen, et kukkudes saaks mitu korda karjuda ja otsustan, et kui lennuk tükkideks puruneks, püüan end teadvusele tulles istmest vabastada ja stabiliseerida nii, et saaks kogu täiega käed-jalad laiali kõhuli mõnele põllule käntsatada. Surma saab nagunii, aga jätan vähemasti huvitava jälje.

Igal juhul on tore, et meie kahekümne esimene sajand ikka veel taevast maa peale vaadata lubab.

Vaevalt jõudsin ma lennujaamas end lennule registreerida, kui juba sain aru, et hea tropp: mismõttes ma fotoka koju jätsin kui reisil on vaja käia ja kõik juhtunu hoolsalt kirja panna.

Igal juhul mängisin eile kella poole kolmeni OpenTTD nimelist mängu üle võrgu kolmekesi (ehitasime Eriliselt Tõhusat Raudteed, mille peateelt mahasõiduristmikud olid Frankenstein ja Pusa vms). Kahekordsed trammid. See tähendas, et 5:28 saabunud takso oli eriliselt vara ja maailm nägi välja nagu oleks keegi maa pealt valguse ära võtnud ja ainult taeva sisse lülitanud.

Istun nüüd lennujaamas ja loodan, et reis tuleb huvitav, sest et reisid on reeglina huvitavad. Mul on teada metroopeatuste nimed kuhu sõita tuleb ja mul on väike lootus, et tasuta üritus kuhu Euroliit mulle päriselt lennupiletid kinkis ka päriselt toimub ja mul on Madridis telk ja mu raali saab kuskile maha toetada.

Tolle ürituse korraldus on igal juhul ehthispaanialikult mañana, sest mul ei õnnestunud kuskilt leida kas mul täna öösel ka näiteks õnnestub ööbida.

Estonian Air (millega ma ei lenda) kutsub just inimesi lennule ja rituaal kõlab umbes selliselt, et lapsega inimesed tulevad kõigepealt kägarkõnnis pardakaart hambus, reisidokument kleebituna otsaette ja avatuna pildiga kohast ja siis tulevad teismelised kükktantsides, reisidokument hambus, pardakaart otsaees ja lõpuks tulevad ülejäänud piruette tehes ja reisidokumendi, pardakaardi ja pagasiga žongleerides.

Kuna jutustuse huvides on oluline leida reisile ilus narratiiv, jutustan teile loo sellest, kuidas lähen ebatäiusliku protagonistina laia maailma ennast avastama, satun seiklustesse, pettun, sünnin uuesti ja pöördun tagasi mitte küll materiaalselt rikkana, kuid see-eest kogemuse võrra targemana.

Paneksin pildi ka, kuid ei pane.

Täna taarat viies tegi taaramasin kurba häält ja kääksus midagi printeri hõivatuse kohta. Ma ei kaotanud pead ja klõpsisin telefoniraamatust välja numbri "Taara". Vaikselt hämarduv õhtu oli täis niiske lume alt vabanenud maa lõhna ja poe sisehoovis jalutas ettevaatlikult kevadkarvul raisakass.



Taaraautomaadi number on mul sellest ajast, kui taaratoas läbiotsimise korraldasin ja ei teadnud kuhu teatada kui masinaga probleem on. Poe hooldusnumbri leidsin maja eest ja et seda tulevikus enam mitte otsida ongi telefonis Taarale helistamise võimalus olemas.

Poest lubati kohe appi tulla ja tuldigi. Poemüüja avas aparaadi spetsiaalse võtmega ja kiskus tal näo eest. Toksis paari numbrit ja väänas liigendi küljes oleva printeri masinast veidi väljapoole. Sättis veidi linti ja pani kinni. Masin samal ajal piiksus nõudlikult.

Õhus oli tunda pinget.

"Noh, mis sa tahad," porises tädi, kui masin ka teistkordsele printeri solgutamisele ei reageerinud. "Hakka tööle!"

Masin ei kuuletunud ja piiksus nõudlikult edasi.

Sellist situatsiooni polnud tema varem pidanud taluma. Masin tahtis "midagi" ja ütles, et see on printeriga seotud. Tädi andis igaks juhuks masina pihta paar jõuetut laksu.

Mul hakkas kahju inimesest, kes peab seisma silmitsi masinaga, milles puuduvad lambid ja tehniline geniaalsus, mis oli omane temaaegsetele analoogseadmetele: masinaga, mil puuduvad lambid, mida paika põrutada. See seade on valmistatud külmade hoolimatute tähtaegade kiuste, standardsetest komponentidest ja selleks et seda kusagile tõhusasti müüa. Ilusa lainelise analoogsignaali asemel haldas seda diskreetne on-pole loogikaskeem ja tol hetkel ilmselgelt "polnud".

Astusin ligi, et seadet veidi vaadata. Kuna veateade oli eestindatud ei saanudki ma aru, kas "printer hõivatud" on tõlge sõnast "printer busy" või millestki muust, mis algses keeles teatas, et printeri on hõivanud mingi sodi. Sinna viis vanamoeline LPT moodi kaabel, printeril oli 3 diagnostikalambikest, millest 2 põlesid, ning elektrijuhe.

Kahtlustasin tarkvaralist viga, kuid elektri äravõtmine ja tagasiandmine ei olnud poemüüjatele usaldatud toimingute nimekirjas. Väga pahandavad selle peale ja seda pahandamist ei jõua siis küll ära kuulata. Oleksin tahtnud korra printeril voolu ära võtta ja tagasi anda, et vaadata kas masin on piisavalt andekas selle tõrke peale reageerima, kuid ilmselgelt oli seegi samm väljaspool seda, mis normaalselt masinaga teha tohiks.

Üle jäi ainult paar korda virutada ja siis hoolega sammhaaval printerisse lindi tagasisöötmise protseduur läbida. See ei aidanud ja masin lõugas edasi. Jutu lühendamiseks ütlen, et kui olime juba järgmisse taarapunkti teele asunud mõtles masin korra ümber, lõpetas piiksumise ja sõi ära ühe 50-sendise pudeli, millele ta loomulikult tšekki ei väljastanud.

Mu mõtted lähevad tagasi sellele vaesele naisterahvale, kes on pandud võitlema täiesti arusaamatu maailmaga, kus asjad piiksuvad ja ta peab neid haldama neist midagi teadmata.

***

Mõned tunnid varem olin võidelnud seadmega, mis sõi mälukaarti. Täiesti tavalist mälukaarti, mida sai kõigis võimalikes arvutites rahulikult lugeda. Meil oli kaks mälukaarti millest üks töötas ja teine mitte. Ma kirjutasin ühe teise koopiaks sellisel määral, et ta sisaldas ka seda infot töötavalt kaardilt, mis ei olnud failid. Need kaks kaarti olid mu arvuti jaoks täielikult identsed (kontrollisin räsiga).

Kuid ikka tundis kõnealune masin ära ühe kaardi ja teist üldse mitte.

***

Mõnikord on tehnoloogia ära seestatud: kui minu jaoks avaldus anomaalia pärast mälukaartide üsna põhjalikku tehnilist uurimist, siis taaramasina juures saabus see hooldajale selgelt varem. Igal juhul oli masin oma keeruka sisemaailma abil mõista andnud, et tema sisse on kolinud kurjad vaimud.

Võib-olla andis taaraautomaat hoopis hädakutse? "Printer hõivatud" tähendas, et sellesse oli kolinud mõni kuri pandipakendivastane deemon, mille vennad Tõnisted oma raudset respublikarkaani kasutades välja manasid? See seletaks hiljem Prisma kaksik-automaadist immitsenud Pikantse Haisudeemoni Kirbet Läpatist. Tšekk dubleerub testripaberina, kui tahate lõhna koju kaasa viia.

Võib-olla on meil vaja uut teenust. Tehnotugi vaimude väljaajamisega. Kui mõni seade ei tööta, tulevad appi vaimude väljaajajad.

Kõigepealt õnnistab preester ruumi, milles seade viibib. Siis istub müstiliste sigiilidega kaetud tehnik masina juurde ja remondib seda kord mantraid lausudes, kord neid vandudes. Lõpetuseks võib — kui seade ikka veel tõrgub — korraldada küünalde ja ohvrisuitsuga riitusliku vaatemängu.

Ja helistada telefoninumbril Taara.

Avita!

Pilt: Wikimedia Commons

Lisa: Samal teemal laekus anonüümne kommentaar (osaliste nimed on autorile teada), et korraliku satanisti kodust korraliku pastori tütre koju viidud kontrollitult töötav arvuti moondub silmapilkselt telliseks.

Või kuidas kirjutada magistritööd? Märkasin, et mingil põhjusel on seda siit lehelt otsimas käidud. Kuna ühe sellise dokumendi tegemisel veidi tegev olen olnud, siis viitan: Lõputöö kirjutamine. Kehtib see muidugi TTÜ arvutiteaduse instituudi kontekstis, aga võib-olla pakub huvi ka neile, kellele säärast artiklit kirjutatud ei ole.

Jõudu tööle sellegipoolest!