Drägon
|
Vajab ajakohastamist. See tekst on vananenud ja vajab seetõttu kohendamist. |
Dungeons & Dragons (D&D) on esimene ja populaarseim rollimäng. Kahtluseta võib seda pidada kõikide rollimängude isaks. Selle lõid 1973. aastal kaks sõjateemaliste taktikaliste lauamängude fanaatikut Gary Gygax ja Dave Arneson.
Nad individualiseerisid lauamängu "sõjalise üksuse", andsid talle isiksuse, kõrvaldasid tema seotuse konkreetse mängulauaga ning andsid talle võimaluse omandada kogemusi ja oskusi. Kuigi mitmed reeglid meenutasid veel harjumuspäraste lauamängude omi, olid nad loonud midagi uut - esimese rollimängu. Mängu atmosfääriks sai tähelepanuväärselt eklektiline segu mitmete populaarsete fantaasiakirjanike ideedest (Tolkien, Moorcock, Leiber, Lovecraft, Vance, Anderson jne jne).
Ajalugu
D20-le eelnenud D&D versioone võib pisut üldistades jagada kolme perioodi: "Basic Dungeons & Dragons", "Advanced Dungeons & Dragons 1st edition" ja "Advanced Dungeons & Dragons 2nd edition".
Basic D&D sai alguse 1973. aastal (tollal oli nimetus ilma basicuta) ja teda reklaamiti kui "fantaasiateemalist sõjamängu, mida mängitakse paberi ja pliiatsi abil". Mäng koosnes kolmest raamatust: "Men and Magic", "Monsters and Treasure" ja "Wilderness & Dungeon Adventures". Klassi ja rassi mõisted olid siis sisuliselt identsed ja mängijatel oli võimalik olla kas "fighting man", "magic user", "cleric", "dwarf", "hobbit" või "elf". Üsna pea lisandusid neile "thief", "asassin" ja "monk" ja autoriõiguste tüli Tolkieniga muutis "hobbiti" nimetuse "halflinguks".
Kuna erinevaid avaldatud materjale kogunes aja jooksul palju, tekkis rollimängu intensiivsetematel tarbijatel vajadus kompaktsemate mängumaterjalide järele. Lisaks oli Gygaxil kogunenud suur hulk täiendusi ja parandusi. Sellest sündiski mõte avaldada uus versioon. Segastel põhjustel (milles suurt osa mängisid omanike omavahelised tülid) ei nimetatud seda "2nd editioniks" vaid "Advanced Dungeons & Dragonsiks". 1977 avaldati AD&D esimene raamat "Monster Manual", millele järgnesid "Player's Handbook" ja "Dungeon Master's Guide". Samadel segastel põhjustel jäeti vanem D&D alles ja jätkati selle avaldamist. See nimetati ümber "Basic Dungeons & Dragonsiks" ja seda reklaamiti kui algajatele rollimängijatele mõeldud materjali.
AD&D-l oli pöörane menu. Uusi materjale avaldati veel agaramalt kui enne ja vajadus uue, parandatud versiooni järele tekkis üsna varsti. Ometi ei saanud see teoks enne kui 1989. aastal. Sellele eelnes omanike vahetus ja mitmete võtmepersoonide lahkumine firmast. Paljude arvates oli just see põhjuseks, miks uus "Advanced Dungeons & Dragons 2nd edition" tuli eelnevaga võrreldes pisut kohmakas ja poolik (kuigi mitte vähem populaarne).
D20 System, 3E
Ussitanud ajudega kapitalistide lühinägelikkuse ja firma omanike omavahelise jagelemise tulemusena ootasid fanaatilised rollimängurid üle kümne aasta D&D uut väljaannet. Aastal 2000 ta lõpuks saabus. Tema sümboliks sai kahekümneküljeline täring (d20). Uus süsteem on põhiolemuselt sama, mis enne, kuid kergemini õpitav ja jälgitav, kiirem, loogilisem, viimistletum (vähem poleks oodanudki, oli ju mänguloojatel üle kümne aasta mõtlemisaega).
Versiooni uuendusega kaasnes oluline muutus firma poliitikas. Oma autorluse kiiva kaitsmise asemel anti uus mäng vabaks kasutamiseks kõigile, ka kasusaamise eesmärgil. Raske öelda, kas eesmärgiks oli firma soov vähendada rollimängu turu killustatust ja olla uue universaalse süsteemi väljaandja või mänguloojate soov isiklikke firmasid asutada ja seal sama süsteemi edasi kasutada -- aga see polegi tähtis -- tähtsam on see, et rollimängutoodangu kirglik tarbija on sellest ainult kasu saanud.
Reeglistikust anti välja ka versioon 3.5, mis on üldsuse hinnangul läbimõtlematum ning veidi rohkem uisapäisa tehtud kui eelmine. Muutused on väikesed, ning seetõttu on raske versioonidel vahet teha, samas on tegemiset selgelt erinevate versioonidega. Algajatel on mõtet kasutada uuemat versiooni, vanade raamatute omanikel ei tasu aga versioonivahetus eriti ära, sest ümberõppimise vaev on liiga suur ning segadus ilmselt suureneb.
Kuna 3.x seeria oli üsna populaarne, on seda püütud ka pärast 4nda redaktsiooni ilmumist elus hoida. Üheks edukaks näiteks võib lugeda Paizo Pathfinder reeglistikku.
Viited
4E
Järgmiseks müüdavaks reeglistiku versiooniks oli 4E ehk 4th Edition. See reeglistik ühtlustas pea kõik katselised tegevused 20se täringu peale ning vastastikusteks viseteks. Näiteks mõõgalöök turvisesse on nüüd alati aktiivne vise (analoogselt varasemate saveidega). 4E on selgelt arvutigeneratsiooni mäng: tema lihtsus on arvestatav ning tema konverteeritavus arvutimänguks tõenäoliselt samuti. Seiklemise hõlbustamiseks ja lihtsustamiseks on mäng selgelt hüljanud igasuguse katse olla realistlik.
Klassid on selgelt tasakaalustatud ning igal klassil on oma roll (Tank, DPSi tegija, Ravitseja, AOE mees, kui World of Warcrafti keeles kõneleda) ja ellujäämine nõuab selget rühmatööd. Lahing on tehtud selgelt strateegilisemaks ja nõuab mängijatelt koostööd. Positiivse külje pealt on oskuste nimekiri mõistlikum ning nende haldamine lihtsam ja mugavam.
