Ilmaplats: Suvistepühad
Kuidagi märkamatult on aeg läinud, just nagu oleksid Ivonne'i šamaanikatsed võtnud aega mõnest muust ilmast. Teisest Ilmast. Mälu ei mäleta enamat, kui vaid paari päeva ehk nädalat, aga päike ja kuu ning kõik märgid näitavad suure suve algust ja käes on suvistepühad.
Kuis läheb Aylillel-Yngvaril-Edricul Sylvanias? Nende järele kahtlemata igatsetakse ja neist tuntakse puudust.
Tuntakse puudust ka teistest kadunutest.
Heidrun. Aga ei - juba pojad ise, kes nüüd ikka ja alati koos on, ei taha uskuda, et emaga võiks midagi juhtuda. Heidrun tuleb tagasi. Heidrun saab ALATI hakkama ja tuleb ALATI tagasi. Sest tal oli ju õigus. Elendur on elus. Elendur on elus ja seega tuleb Heidrun tagasi.
Isil. Kus on see südikas inimene, vapraim vapraimate seas? Isegi ta oma lapsed ei tea. Aga kui ta surnud oleks, siis nad ometi teaksid. Ei, Isil ei ole surnud. Kui kõik, mis temaga siiani on juhtunud ja mida ta on pidanud taluma, pole teda murdnud, siis jõuab ta nüüdki tagasi. Ükskõik kust ja ükskõik kuidas ning millise hinnaga. Isil omasid ei jäta.
Aga Xelyn hüüab ema - hüüab nõnda, et kes tähelepanelikult kuulatavad, teda ka kuulda võivad, ja eriti võivad teda kuulda Elethul ja Ivonne. Ja Xelyn igatseb ema järele. Igatseb ka Airath, aga vaiksemalt ja häbelikumalt kui ta õeke. Ülejäänud aga... Kes teab. On kuningas. On šamaan. Ja kusagil...kusagil on ka kuninganna. Peab olema. On alati olnud. Haldjad ei oska isegi muretseda, sest kuninganna on midagi NII kindlat, NII vääramatut, et enne saab otsa ilmakord ja alles ühes sellega vast ka haldjakuninganna.
Lenden on neile andeks andnud, mets ei ründa enam uinujaid. Ka Peribenes laulavad jälle linnud - aga nood, kelle nad eemale on peletanud oma headuse ja lauludega, varitsevad pimeduses, et kätte tasuda, et oma jälle tagasi saada. Sõda ei ole veel võidetud, võideti pelgalt esimene lahing. Ja vaenlased ei maga.
Maa on andestanud, aga maas on noid, kes ei andesta. Mets on lepitatud, aga metsas on noid, kes ei lepi.
Ja üle ning läbi selle kõige on üks pisike sinisilmne haldjalaps, kes armastab punase jõe kaldal kasvavaid maasikaid, ning kipub sageli hingena rändamas käima - vahel lausa päevade kaupa, ja ei vaja ta siis süüa ega juua, tunne külma ega palavat. Laps, kes on nii mõistatuslikult vakka ja omaette, et keegi teda mõista ei või.
Ent elu on siiski taas kord Lendenis ja selle vastu ei saa. Võibolla on see märk saatuselt, et just nüüd on kätte jõudmas suvistepühad - suve suurimad pidustused, kus maa ja taeva ning kõigi vägede ja Ilmaplatsi enese auks loitsitakse ning tants ja trall hommikuni kestab.
Suvistepühad. Aeg, mil maa ja mets ärkab ning hingeväravad valla seisavad, nii et ajuti see ja Teine Ilm üheks saavad ning kahe ilma rahvas samal maal pidutseb.
Kummaline aeg, ilus aeg, õõvastav aeg, märkide ja oomenite aeg.
Suvistepühad.
