Ministri lesk
Merili Mannsoni päevik
11. märts Reede
Käisime Kataga Statuses ja õhtul kahekesi Parlamendis. Mingi noorte leskede tunne oli. Kedagi ei kohanud ka.
12. märts Laupäev
Pidime just Margusega mullivanni minema – Mannu on viimasel ajal nii pinges – kui Punane telefon helises. Võin mürki võtta, et see oli jälle see rõve venelane. Mannu võttis minu auto, tema juht on puhkusel, ja kadus. Siga!
Mannu tuli tagasi ja ajab segast – Rüütel olla Moskvas venelastele perse pugenud, Parts marus ja Leonov tegevat ta peajagu lühemaks, kui Juhan maha ei rahune. Leonovist võib seda viimast uskuda küll – see on nagu Bondi filmist välja astunud, Vene saatkonna luureülem. Peale õhtusööki segasin oma poisikesele Head ja Paremat ning me armatsesime nagu diskaveri tšännel. Ma enam ei jaksa kirjutada.
13. märts Pühapäev
Mannu toksib juba suures toas läpakat – ei viitsi veel tõusta, las praeb ise muna.
Täitsa lõpp! Peale hommikusööki läksin autosse oma moblat otsima ja leidsin eest meigipeegli tagant mingi ampulli. Mannu petab mind??? Paneb üksi mingit ainet – nagu tal Heast ja Paremast vähe oleks! Mõtlesin, et teen tal kõrvad tuliseks, aga kui tuppa tulema hakkasin, nägin, kuidas Mannu juba maja ees mingisse limusse istus. Kummalgi pool need Leonovi kiilakad. Kõhedaks võtab.
Fakk. Ma olen nagu mingi mahajäetud naine. Kell on juba kümme. JA TÄNA ON PÜHAPÄEV! Segasin autost leitud uue dõubi Jänkukese Ipiga – vaatame mida poisu teeb.
No viimaks ometi ta tuleb. Ma oleks juba p-e-a-a-e-g-u magama jäänud.
14. märts Esmaspäev
Tänast päeva ei ole olemas.
Eilset päeva ei ole ka. Ja mind pole ka. Ja maailma pole ka enam olemas – sest Mannut pole enam olemas.
Mina tapsin Mannu. Ma segasin selle haige valge ampulli tema Ipi sisse. Ma mürgitasin oma mehe. Ja kui see teda ei tapnud , siis tegi see ta hulluks. Minu Mannu poleks iial oma veene lõikuma hakanud.
Hommikul kuulasid võmmid mu üle. Siis helistas Juhan kodusel numbril. Avaldas kaastunnet ja tahtis minuga juttu ajada, kui ma hetke sobivaks pean. Sobivaks!!! Tänan. Lähen Tõrva ema juurde. Mis sest et ta mind ei armasta, aga muidu ma lähen hulluks.
Appi. Appi. Istun praegu garaažis. Ma ei julge hingatagi. Meie välisukse tagaon üks Leonovi kiilakatest. Tal on püstol käes. Ta taob vastu ust ja karjub: “Avage, politsei!” Ma suren kohe hirmust ära. Kus see kõikenägev Järliku-mutt nüüd on, kui teda ükskord vaja oleks. Appi.
Olen Viitna kõrtsis. Kindel rida, et need Volkkariga jõmmid, kes minu järel sisse keerasid ja nüüd maja ees pingsalt plärutavad, on mul kannul. Helistasin Mannu Punase telefoniga Kustile. Ma karjusin ja nutsin ja anusin teda, et ta mulle uued dokumendid teeks. Ta palju ei puigelnud ja ütles, et kui ma Jõhvi jõuan, on uus pass hotelli letis.
Volkswageni kutid keerasid Rannu tankla juures ära, aga selle asemele tuli üks ühe tulega VAZ.
Olen nüüd preili Alexandra Herzen – rahvuselt juut ja Läti kodanik. Mida kuradit! Kustil oli vist naljatuju. Aga mul on passis kehtiv Vene viisa ja passi vahel 1000 dollarit. Eesti Vabariigil peab olema kibe tahtmine minust lahti saada.
Nüüd on mind jälitatud kuni Narvani – sedapuhku päevinäinud Opel ja mingi vanem mees nahksoniga. Tead, kui väsinud ma sellest kõigest olen.
15. märts Teisipäev
Öösel uputasin auto jõkke. Mingi väikese küla juures vaatasin, kuidas Lexus täistuledega ja vaikselt vajudes mere poole triivis.
Istun Pärnu bussis. Täpsemalt Peterburi-Narva-Pärnu-Riia. Mingid mõrtsukanäod kammisid bussijaama. Ostsin turult nelja dollari eest sellise baabade karvamütsi ja mingi rõveda mantli. Kui need tüübid mu nüüd ära tundsid, oli öine vaev asjata. Aga vist ei tundnud.
Maksin raha juurde ja sõidan ikkagi Riiga. Proovin uued dokumendid järele.
23. märts Kolmapäev
Preili Alexandra Herzen on Riias lõbutsenud nagu printsess. Eesti Vabariigi tuhat taala on sama hea kui läbi.
Hotellipoiss tõi vabandavalt naeratades arve ka ja all administraator palus väga viisakalt väikene vahemakse teha. Viskasin talle kahekümnese. Arve ise oli praeguseks 800 latti – see on vist rohkem, kui minu järelejäänud sada taala – oops!
Punane telefon on lakkamatult helisenud – Juhan ja Leonov ja Arnold isegi. Ma ei tea, miks ma seda üldse kaasas vean ja laen ka. Niikuinii ma ei vasta. Siiski. Helistan veel Kustile. No nad ei pane mind ju kuhugi nõusid pesema selle 800 lati eest?
24. märts Neljapäev
Ärkasin jõle hilja ja kutsusin toapoisi, et küsida oma arve kohta. Tüüp naeratas laialt ja ütles, et härra ootabki juba all. Pakkisin end kokku ja viskasin talle oma eelviimase kahekümnetaalase, et ta mulle “härrat” näitaks.
Raisk! Mannu sekretär Viki istub lobbys nagu padakonn ja vahib närviliselt liftiukse poole. Mina mõtlesin, et ta on normaaalne kutt. Kas nad saavad seda Mannu punast telefoni jälitada või? Ma jäängi nüüd siia kööki konutama või?
Jeee! Mulle hakkab see nali juba meeldima. Seesama toapoiss tõi mulle valeti käest “härra” autovõtmed. Julge väike kaabakas! Ja mis kuradi iroonia saatusel mulle varuks on – Viki oli Mannu töövolvoga tulnud. Paak on täis, aga mul taskud tühjad.
26. märts Laupäev
Nüüd olen ma tõsiselt väsinud. Ma jään siia oma tuppa, oma voodisse niikauaks, kui mind kasvõi mõrvasüüdistusega otse vangi viiakse. Ema muide ei ole kogu loost muud kuulnud, kui et “traagilise õnnetusjuhtumi läbi on meie seast lahkunud Vabariigi kaitseminister Margus Mannson”.
Ühte asja tahaks küll veel korraldada – et see tiirane öine Valga piirivalvur türapidi lipumasti poodaks.
12. aprill Teisipäev
Ema tõi ajalehe. Seal oli minu vana kooli vilistlaste balli kuulutus sees. Küsis, kas ma ei tahaks minna. Et saaksin ehk pisut lõõgastuda ja vanade sõpradega kokku. Naiivitar!
22. aprill, Reede
Otsustasin siiski minna. Aga paruka panen pähe ja muudan end kuidas saan. Pole vaja, et mind ära tuntaks.
Sul on põlveõndlas täoveering, mille tegid abikaasa Mannule esimeseks pulma-aastapäevaks üllatuseks.
Enne Merili Mannsoni nime võtmist Margus Mannsoniga abielludes kandsid nime Monika Gontar. Monika ei kõlanud aga koos Mannsoniga nii hästi ja seepärast muutsid abielludes ka eesnime.
1-9 klassi käisid Tõrva põhikoolis saksa keele eriklassis
gümnaasiumis käisid Tallinna 69. keskkoolis
Tunned:
Kooli vana direktor Evald Hiiepuu. mäletad teda muheda vanana. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/vosa
Arno Valgepea - kooli psühholoog. Oli hea õpetaja, kelle tunnid olid alati huvitavad ning kellele sai ka väljaspool tundi vahel oma teismelise-muresid kurdetud. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/bernard
Õppealajuhataja Ülla Baer http://www.hot.ee/t69kk/pildid/lendya
Nägupidi tunned ära ehk on üldtuntud inimesed:
Jaanika Lindholm, kuulus fotomodell http://www.hot.ee/t69kk/pildid/keaty
Klen Maasik - totra tõsielusarja "Tavaline supermees" kangelane, näidatakse igal õhtul telekast. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/aweron
"Tavaline supermees" on telesaade, mille käigus saab televaataja heita pilgu ühe superkangelase raskesse argipäeva. Saate peategelaseks on Klen, kelle on saatus Supermehe rolli mänginud. Paraku unustas saatus seekord supervõimed!
Nii kõnnib Klen ringi, oodates hädasolijate appikutseid ning jagades oma aatelisi seisukohti. Hädasolija — kui tunned, et Supermees on lähedal, siis ära pelga teda valjul häälel appi hüüdmast! Kui hüüe on piisavalt südantlõhestav võib Supermees sind kuulda ja appi joosta! Kui sinu abipalve on siiras ja Supermehe arvates ka piisavalt üllas, võib ta sind abistada! Omamata sealjuures ettevalmistust ning supervõimeid! Kuidas Klen selle ametiga hakkama saab? Rahvas otsustab — iga ülesande täitmise juures võite saata SMS-i, mis hindab kuivõrd kangelaslikult Supermees oma ülesande kõrgusel on. Iga täidetud ülesande eest ootab Kleni 1000 krooni, ning iga täitmata ülesande eest võetakse see talt ära.
Iga laupäevaõhtul toimub otseülekanne, mille käigus on Supermehel kohustus viibida mingil avalikul üritusel. Seekordsel laupäevaõhtul viibib ta vilistlasena oma kooli — Tallinna 69nda Keskkooli — Heategevuslikul Aastapäevaballil.