Vladimir Voronkov (tegelik nimi Garibaldi de Blanchefort), sündinud 1967. Tallinnas. (Tom)
Briifib Mart.
Vaikimine on kuld. -vanasõna
Juba varajasest lapsepõlvest kasvatas isa Johannes de Blanchefort oma poega teadmisega, et kunagi saab temast Grand Conceil des Sublimes Princes du Royal Secret (pr. k. Kuningliku Saladuse Ülevate Printside Suurkogu) ordumeister. Mitte ainult selle pärast, et Ordu raamatukogus leidub dokumente alates 1339. aastast, mille kohaselt on Ordu juhi koht päritav ja on alati kuulunud de Blanchefort'ide suguvõsale, vaid ka selle pärast, mida Johannes pojale kunagi rääkis, et de Blanchefort'id kannavad endas jumalikku verd. Milline jumalus (või oli neid isegi mitu) selle perekonna alguses seisis, seda isa ei maininud.
Johannesel, nagu ilmselt ka tema isal, oli tutvusi, väga palju tutvusi. Muuhulgas KGBs. Selle tõttu võis Ordu kommunistide võimu ajal segamatult eksisteerida ja tegutseda. Emast on Garibaldil vaid üksikud mälestuspildid. Ta oli vahepeal mitu aastat kadunud, selleks et korraks välja ilmuda ja siis jälle kaduda. Ema oli kirjeldamatult kaunis, ronkmustade pikkade veidi lokkis juustega, kongus ninaga ja tema nahavärvi põhjal võis oletada, et tema sünnimaa taevas oli sinisem, kui seda Eesti kohal näha võib. Isale ei meeldinud emast rääkida. Isegi nime ei maininud ta kordagi.
Johannes oli range ja võimukas, tema silmavaates oli midagi kohutavat ning talle vist ka meeldis inimesi hirmutada. Ta nõudis oma pojalt palju ega sallinud vastuvaidlemist. Ta valitses oma perekonda (ilmselt ka Conceil’d) despoodina. 1984. aastaks olid Garibaldi konfliktid isaga ületanud igasuguse taluvuse piiri. Asi lõppes sellega, et Garibaldil tekkis suhe isa uue noorukese naisega, rahvuselt poolatar, vaevalt paar aastat vanem, kui Garibaldi. Nad põgenesid kodust, rändasid Armeeniasse ning leidsid varju Tatev Vanki kloostri lähedal asuvas külas. Peaaegu 7 kuud õnnestus Irinal ja Garibaldil nautida sulnist armastust. Siis leids bürokraatia, kes tollal inimeste üle ranget arvestust pidasid, nad üles. Garibaldil õnnestus edukalt fabritseerida endale elulugu ning uus nimi (Vladimir Voronkov). Aga sõjaväest ta ei pääsenud.
Isalt päritud otsekohesuse, põhimõttekindluse ja võimuka käitumise eest maksis Valdimir alguses kibedalt. Neljandal nädalal lasi ohvitser teda päev otsa kõrbepäikese käes seista. Õhtul mõnitasid alaväärsust tundvad kamraadid ammuoodatud naudinguga tema kaitsetut põletusest tursunud villilist keha. Ta veetis kolm kuud hospidalis. Aga füüsiline valu polnud sealjuures kaugelt mitte see kõige hullem. Irina ei kirjutanud talle. Ta ei näinud Irinat enam kunagi.
Mainitud iseloomuomadustest lõppkokkuvõttes ikkagi kasu. Lisaks oli Vladimir taibukas noormees ja see paistis välja. Juba esimese teenistusaasta teises pooles suunati ta Leningradi ohvitseride kooli. Seal õnnestus Vladimiril saada korralik kõrgem sõjaväeline haridus. Selles koolis omandas haridust tolleaegsete parteibosside võsukeste crème de la crème. Tal tekkisid tutvused.
Vladimir oli saanud vaevalt aasta KGB ohvitser olla, kui temal ja tema semudel tuli mõte sõlmida sidemed Macao mõjuka triaadiühinguga Sap Sze Wui (Neljateistkümne Liit ehk 14K). Nad ostsid 14K käest kõrgekvaliteedilist 4. astme heroiini, ning levitasid seda Türgi ja Palestiina diilerite kaudu USAs ja Euroopas. Triaadidele müüsid nad koos kamraadi Mihhail Kužnõtskiniga nõukogude sõjatehnikat. Kui nõukogude võim vankuma lõi, saabusid kõige magusamad ajad. 1992. aastast hakati teenima suuri rahasid Hiina ja Hong Kongi illegaalsete emigrantide veo pealt, kes endistes sotsialismimaades kodakondsust soovisid. Laguneva vene sõjaväe tagant õnnestus kõrvale panna 48 kohvrisse mahtuvat plutooniumi baasil toimivat ühe kilotonnise lõhkejõuga tuumapommi, 14K maksis nende eest 20 miljardit USA dollarit.
Vladimir külastas Hiinat mitu korda. Neist käikudest oli vast kõige meeldejäävam tiigrijaht Et Peraki dzhunglites. Praeguseks on Vladimir 14K pühitsetud liige ning tal on kõrge (kuigi ilma erilise võimuta) aunimetus xiangzhu ehk viirukimeister. Tema õlale on tätoveeritud triaadide traditsiooniline hüüdlause – fan quing fu ming – kukutada Quing, taastada Ming.
Ühtaegu nii selle tõttu, et konfliktid isaga olid piisavalt ammune minevik ja Vladimirit ajendas mingi seletamatu nostalgia, kui selle tõttu, et Tallinn oli muutunud ärilises mõttes oluliseks keskuseks, naases Vladimir 1997. aastal oma kodulinna. Ainuke, mis tal isa kohta õnnestus välja uurida, oli see, et ta oli surnud, seda üsna mitu aastat tagasi. Oma isa hauda Vladimir ei leidnud.
Tänu saavutatud majanduslikule olukorrale osutus Grand Conceil’ leidmine lihtsaks. Organisatsioon koosneb äärmiselt mõjukatest inimestest. Nii organisatsiooni toetus, kui sealt saadud tutvused on ülimalt väärtuslikud. Hoolimata sellest, et Vladimiri triaadideteemaline minevik on paljudele Conceil’ liikmetele vähemalt mingis osas tuttav, sai õpipoisi ja selli aeg kiiresti läbi. Praegu on ta 25. kraadi meister (Pronksmao Rüütel). Aga tema algsest päritolust tea siin küll mitte keegi. See on trump Vladimiri taskus, mis tuleb õigel hetkel välja võtta. Temal on tegelik õigus Conceil’ juhi kohale, mitte sellel kõhetul tüübil, lühikest kasvu ning madalate õlgadega, kes on riitustel alati kandnud keepi ja maski.
Ühel õhtul, parajasti siis, kui Vladimir oli Templist väljunud, kohtas ta Liliat. Grupp tänavail hulkuvaid ‘kiskjaid’ hoidsid otse Templi tüdrukul nuga kõril. Vladimir astus kiirel sammul juurde ja lihtsalt lõi, ilma igasuguse välise efektita. Esimene, kes ilmselt oli gruppi juht, lendas laubaga vastu kõnnitee äärekivi ja jäi lebama. Ülejäänud kõhklesid hetke, ning otsustasid siis kiire lahkumise kasuks.
Tüdruk oli hämmastavalt vähe ehmatanud. Julge tüdruk. Vladimir polnud sellist oma elus näinud. Juba esimesest kohtumisest peale tundis Vladimir temaga mingit seletamatut hingesugulust. Kui Lilia Vladimirile kaks kuud hiljem teatas, et ta ootab last oli Vladimir südamest õnnelik.
Vladimir pole sellest eriti rääkinud aga Lilia peaks juba teadma tema sidemetest narkoäriga. See ei tundu teda segavat. Tüdruk tekitab mingi erilise usalduse tunde. Võib-olla peaks talle kunagi ka oma vabamüürlikest sidemetest rääkima. Kindlasti peaks. Kunagi. Varsti, kuid mitte päris kohe.
Paistab, et võimalus ordumeistri koht üle võtta avaneb varsti. Ilmselt arvestades Vladimiri kogemust sarnase äriga usaldas Conceil' eelmisel koosolekul talle ülesande omandada ainet, mis levitaja sõnul annab tarvitajale üleloomulikud võimed, võimaluse korral ka retsept ja mis kõige olulisem, iga hinna eest vältida mainitud aine sattumist mistahes teise organisatsiooni kätte. Ainet jagab keegi Julia Kalm 69. kooli peol, on täpselt teada, kus ja kunas. Tõenäoliselt saabuvad ka sinna mitmed almaaorganisatsioonide esindajad, nende huldas võib tuttavaid olla. Conceil’ selliste asjadega nalja ei tee, siin peab midagi tõsist taga olema. Sel hetkel, kui aine on tema käes, ainult tema ja ei kellegi teise käes, on aeg Conceil’s trumbid lauale asetada.
Relv (kui on soovi), raha (ad infinitum)
Lilia http://www.hot.ee/t69kk/pildid/florian
Karl Amelio (Conceil' liige, põgusalt kohanud) http://www.hot.ee/t69kk/pildid/trexx
Vilen Manitski (Conceil' liige, 69. kooli direktor, põgusalt kohanud) http://www.hot.ee/t69kk/pildid/pronto
Mihhail Kužnõtskin, kamraad kgb päevilt http://www.hot.ee/t69kk/pildid/toonesepp.jpg
Karl Nothingam (kunagine tuttav seoses 500 kg tooroopiumi vahendamisega, hiina maffiast, rahvuselt shotlane) http://www.hot.ee/t69kk/pildid/mimic
Julia Kalm (vaid nimepidi, tema on see, kes 'ainet' müüb (nägu ei tea)