• Artiklid
• • Rollimängud
  • Drägon
  • Larp
• Otsing

Euroopa sõjaväed XIV ja XV sajandil

Ilmar Kelder, Seminaritöö, Tartu, 2002

Sisukord

Töö eesmärk ja ülesehitus
Allikad ja kasutatud kirjandus
Sõda keskajal
Sõjavägede areng keskaja algusest XIV sajandini
Relvastus
Ründerelvad
Kaitserelvad
Koosseis
Raskeratsavägi
Kergeratsavägi
Jalamehed
Piigimehed
Ammukütid
Vibukütid
Taktika
Taktika avamaal
Taktika piiramisel
Rännak ja varustamine
Liikumine
Varustamine
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus
Allikad
Lisad
Viited

Sissejuhatus

Töö eesmärk ja ülesehitus

Oma seminaritöös uurin sõjavägesid keskajal, nende koosseisu, taktikat, varustust ja varustamise võimalusi ning muid sõjavägedega seotud probleeme. Neid küsimusi on uuritud võrdlemisi vähe. Ajaliselt piirdun XIV-XV sajandiga (kuigi sissejuhatuses on kirjeldatud lühidalt sõjavägede arengut keskaja algusest XIV sajandini ning selguse ja materjali puuduse tõttu tõmban paralleele ka pisut varasema ja hilisema perioodiga), kuna selle aja kohta on kõige enam usaldusväärset materjali ja just sel ajaperioodil hakkas toimuma üleminek täiesti erinevatele sõjapidamisviisidele, sõjavägede koosseisule ja sõjatehnikale. Näiteks hakkasid XIV saj. levima tulirelvad (esimesena on mainitud püssirohu tundmise kunsti XIII saj., kindlamad teated tulirelvadest aga alles 1320-ndatel aastatel1 — sellest tuleb juttu täpsemalt allpool), mis mõjutas järgmistel aastatel oluliselt sõjanduse arengut. XV saj. lõpul oli sõjavägi oma ülesehituselt juba uusaegne. 1494. a., kui Prantsusmaa kuningas Charles VIII asus ründama Itaaliat, oli tema sõjavägi, nagu ajaloolane Michael Howard ütleb, ideoloogialt feodaalne, kuid nende majanduslikus aluses polnud midagi feodaalset2. Kõik olid palgasõdurid. Minu meelest lõppeb sellega keskaeg sõjaajaloo jaoks.

Uurimuses piirdun Euroopa aladega, eriti aga Kesk- ja Lääne-Euroopaga, mille kohta on säilinud kõige enam materjali. Bütsantsi jätan oma tööst välja, sest seal oli sõjapidamisele selged mõjutused ida poolt, mitte läänest. Uurimuses ei käsitle ka merelahinguid, mis olid keskajal maalahingutega võrreldes suhteliselt harvad (kuigi neid oli ning tihti olid nad ka olulised, nt. Sluys’ merelahing 1340. a.) ning on omaette uurimist vajav ala, sest laevadel peetud lahingud olid väga erinevad maal sõditutega. Tuleb veel mainida, et uurimuses kirjeldatu ei olnud levinud ühtlaselt üle Euroopa, piirkonniti oli suuri erinevusi, nt. Skandinaavias ei olnud raskeratsavägi ja ratsavägi ülelüldse eriti populaarsed, samuti mitte Walesis, Ida-Euroopas eelistati kergeratsaväge. Siiski hakkasid just XIV saj. sellised vahed kaduma, seoses lääne edasitungiga itta.

Töö eesmärgiks on sõjavägede vaatlemine ja analüüsimine pisut teisest vaatepunktist kui seda seni tehtud on: enamasti on tegmist sõjategevuse uurimisega, kus sõjavägesid puudutakse juskui möödaminnes, tihti on uuritud sõdade põhjuseid, armee alluvussuhteid sõjameeste sotsiaalset astet, kuid mitte sõjavägede koosseisu, taktikat, varustamist ja liikumist. Pealegi puudub üks ühtne raamat selle teema kohta, kõikjal puudutatakse keskaegseid sõjavägesid vaid seoses suurema käsitlusega sõja ajaloost. Keskaegseid sõdu uurivates raamatutes libisetakse sõjavägedest pigem üle (nt. Michel Howardi Sõda Euroopa ajaloos3, William McNeilli The Pursuit of Power4, John Keegani A History of Warfare5), neid vaid kergelt puudutades. Tihti on spekuleeritud selle üle, kui suur oli keskajal näiteks üleni turvises rüütlite, nende kannupoiste ja sulaste, vibuküttide ning muude sõjameeste osakaal lahinguväljal, kuid ühest vastust pole leitud. Sellele ja sarnastele küsimustele proovingi vastust leida. Loodan, et mu uurimus annab parema ülevaate tolleaegsest olustikust, kus sõda oli ometigi väga olulisel kohal, ning aitab üldse paremini mõista keskaja elu-olu.

Allikad ja kasutatud kirjandus

Teemasisulisi säilinud allikaid pole, mis uurimist loomulikult raskendab. Mõningaid andmeid saab keskaegsetest kättesaadavatest kroonikatest nagu Liivimaa noorem riimkroonika. Froissarti kroonikatest6, mida on toimetanud John Jolliffe, leiab palju rohkem teemat puudutavat informatsiooni. Mõneti häirivad on aga toimetaja lühendused: mõned peatükid on esitatud vaid kokkuvõtte kujul. Siiski käsitlevad kõik kroonikad suhteliselt palju sel perioodil toimunud sõdasid ja nii saab nendest välja noppida mõningaid huvitavaid fakte.

Kasutatud kirjanduse seas tuleks kindlasti ära märkida ülalmainitud John Keegani A History of Warfare, mis oli töö kirjutamisel suuresti abiks. Keegan lahkab sõjategevust läbi ajaloo. Ta käsitleb ka teisi piirkondi peale Euroopa ning võrdleb neid omavahel. Üldiselt on raamat väge hea ning annab ülevaate peaaegu kogu maailma sõjategevusest. Samuti osutusid headeks allikateks sama autori The Illustrated Face of Battle7, kus ta analüüsib pikalt Agincourti, Waterloo’ ja Somme’ lahinguid. Raamatus on palju tähelepanu pööratud erinevate väeosade koostööle. Mõningaid andmeid sai ka John Keegani ja Richard Holmesi raamatust Soldiers: a History of Men in Battle8, kus aga põhitähelepanu on suunatud lähiajaloo sõduritele.

Relvastust puudutavates küsimustes olen enamasti kasutanud Ain Mäesalu, kes on keskaja relvastuse alal vaieldamatult üks Eesti suurimaid autoriteete, kirjutatud töid; taktikat on aga nii vähe käsitletud, et seal toetun enamasti Froissarti kroonikatele.

Sõda keskajal

Keskaja ühiskond soosis sõjamehe elukutset. Ühiskonna kõrgkiht koosnes ju suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbi viimiseks. Kuigi näiteks kirik taunis üldiselt verevalamist, nõustus ka tema, et on olemas “õiglased” sõjad, ehk siis sõjad, mida peeti seadusliku ülemvõimu nimel, õiglasel eesmärgil9. Näiteks võetu tagasivõtmine oli õiglane.10 Võitlused kristlaskonna vahel olid halvad, kuid paganate vastu oli see lubatud ning isegi soositud. Üheks selle näiteks on Urbanus II kõne Clermontis 1095. a., kus ta kutsub rüütleid üles omavahelistest võitlustest loobuma ja oma jõud paganate vastu suunama11.

Tehti vahet ka üksikisiku alustatud “erasõjal” ja “avalikul sõjal”, mida pidasid valitsejad ning üksnes aegamööda muutus “erasõda” ebaseaduslikuks. Viimast tuli pidada kogukonnale minimaalsete kahjudega, võitluses tohtis küll tappa oma vastase, kuid mitte röövida tema varandust. “Avaliku sõja” puhul olid reeglid laiemad.

XIV sajandiks olid olid sõjapidamise reeglid — mis puudutasid vangide tapmist ja ellujätmist, naiste ja vaimulike puutumatust jne. — välja arenenud ja kogu Lääne-Euroopas levinud. See sõjaseaduste kinnitamine oli aga pigem seotud sõja kommertsialiseerumisega: sõda peeti materiaalse kasu saamise eesmärgil. Tasu, millega mehi värvati, oli alati väike (kuigi kuna sõjavägi oli ise suur ja lisaks pidi veel varustuse eest hoolitsema, oli kogusumma ikkagi väga suur), kuid sõjakäigust saadava tuluga võis rikkaks saada. Kahteistkümnendast sajandist maksid mõned aadlikud nn. “kilbimaksu” sõjaväeteenistuse asemel, mille eest kuningas omale palgaarmee soetas.12 Tendents end rahaga armeeteenistusest vabaks osta tõusis ja XVI sajandiks oli välja kujunenud elukutseliste palgasõdurite kiht, nn. landsknechtid. See oli ka rüütlite hiilgeaja lõpp, kuigi, tõsi küll, juba ammu enne seda domineerisid sõjaväljal jalaväelased ja palgalised.

Keskajal ei paiknenud sõjaväed maa piiridel ega maad mööda ühtlaselt, vaid olid koondunud tähtsamatesse keskustesse ja kindlustesse sisemaal, sest tagavarad olid samuti keskustes ning nende transportimine keeruline, pealegi tugines kaitsesüsteem kindlustel. Nii oli levinud ka rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda.13 Seda tõendavad ka keskaegsed kroonikud: nt. Johannes Renner (XVI saj. kroonik), kes on kasutanud nn. Liivimaa nooremat riimkroonikat (mis kirjutati XIV saj.) ütleb: Pärast seda läks meister väega Þemaitijasse /---/ Seal põletas ta väga suure hulga kuningas Maseke maad ja sai suure saagi. Sealt läks ta ühele teisele maale, mis kuulus Windegele; siin tulid temale juurde preisimaalased, ja kui ta seda maad oli küllalt rüüstanud, tuli ta suure saagiga jälle koju ja Varsti pärast seda läks meister suure väega Dubingiaisse, et venelastele äkki kallale tungida, mis ka sündis, ja lõi Sickulni [Šešuoliai?] maal 1200 [inimest] surnuks, noori ja vanu, röövis ja põletas kuni nelja penikoorma kauguseni Vilniusest, mis on Leedu pealinn, ja pööras suure saagiga jälle koju14, /---/ Järgmisel aastal pärast seda läks meister Ebehard veel kord suure väega Þemaitijasse, maa ei olnud aga külmanud; seepärast ei võinud ta midagi saada, vaid pidi tühjalt koju tagasi tulema15. Sama näitab ka Läti Henriku kroonika: Ja nad riisusid paljaks külad ja tapsid paganarahvast tule ja mõõgaga /---/ Kui nad pärast seda olid kolm päeva puhanud, pöörsid nad neljandal päeval karja, vangide ning oma kõige muu röövsaagiga omale maale tagasi16.

Sõjavägede taktikale ja varustamisele avaldas suurt mõju, et enamasti oli tegemist rüüsteretkedega.

Sõjavägede areng keskaja algusest XIV sajandini

Pärast Pax Romana (rahu Rooma riigis) lõppemist kadus Euroopa sõjakeerisesse. Hunnid, goodid, vandaalid ja paljud teised barbarite hõimud rüüstasid Rooma riigi jäänuseid. Nendest sõjavägedest on suhteliselt vähe teada.

Kindlasti oli üks barbarite edu põhjuseid uudne relvastus: nende pika tereva mõõga, nn. spathaga17 relvastatud ratsaväed olid Rooma leegionide vastu väga efektiivsed, roomlaste lühikese mõõga (nn. gladiusega18) ei olnud hea võidelda ei ratsa ega ratsaniku vastu19. Ammianus Marcellinus (endine sõjaväelane ja Rooma ajaloolane IV saj., kirjutas teose “Teod”, mis sisaldab Rooma ajalugu 96.-378. aastatel, kuid pole täielikult säilinud20) märgib puruksraiutud kiivreid, poolekslõhestatud päid ja kehi21.

Väga tõenäoliselt koosnesid barbarite sõjaväed varakeskajal suurelt jaolt ratsanikest. Hunnide kohta ütleb Ammianus Marcellinus: /---/ Võiks arvata, et nad on naelutatud oma hobuste külge... Nad ei tule maha ei söömiseks ega joomiseks, nad magavad, pea hobuse lahjal kaelal, ja tukuvad mugavalt...22 Ja: /---/ Lahingus tormavad nad [hunnid] hirmuäratavalt karjudes vaenlase poole. Kui neile vastu hakatakse, nad hajuvad, et tulla tagasi sama kiirusega purustades ja tagasi lüües kõike enda teel... pole midagi võrdset osavausele — imelistelt kaugustelt —, millega nad lasevad oma nooli, mille otsas on teravad luud, mis on sama tugevad ja tapvad kui raud23. Sellest kirjeldusest võib järeldada, et hunnid kasutasid lahingus nn. löö-ja-põgene taktikat, nagu türklased sajandeid hiljem24. Sama taktikat kasutasid nad ilmselt ka veel V sajandil25.

Roomlastel endil märkimisväärset ratsaväge ei olnud, kasutati vallutatud aladel elavate rahvaste ratsasalku. Ratsavägi andis suure taktikalise eelise, mitmes allikas on ära mainitud, et tänu ratsaväele õnnestus kedagi võita.26

Keskaja esimestel sajanditel (V-VII saj.), kui barbarid juba oma riike moodustasid (nt. Clodovechi frankide riik ja ida- ning läänegootide riigid), soetasid suurnikud endale sõjameeste jõugud, kes olid ilmselt valdavalt jalaväelased, kuigi suurmaavaldajad kasutasid hobust. Hobune oli nimelt liialt kallis, et seda iga sõjaväelane oleks saanud endale lubada. Tolleaegsetel joonistelgi on jalaväelased ülekaalus27, kuigi ka ratsamehi on küllaga kujutatud; samas on see ka loogiline, et neid kujutati, kuna tähtsamad mehed olid hobustel, neid kujutati ju ikka tihemini.

VIII-IX sajandil sai peamiseks sõjaliseks üksuseks raskeratsavägi (Merovingide ajal oli ratsaväge ilmselt palju vähem kui jalaväge ning seda kasutati vaid äkkrünnakuteks ning jälitamiseks, mitte otseseks pealetungiks28). Tihti on ratsaväe tähtsuse tõusu põhjendatud jaluste leiutamisega, aga see pole väga tõenäoline; jalused muutsid ratsaväge efektiivsemaks ja võib-olla soodustasid tema levikut, kuid otseseks põhjuseks seda pidada ei saa, sest varasel karolingide perioodil nende sõjaväed jaluseid veel ei kasutanud29. Samas on kindel, et jalaväge oli arvuliselt peaaegu alati rohkem kui ratsaväge.

Peamiselt koosnes ratsavägi maavaldajatest, kes olid ainukesena küllalt varakad, et endale kallist sõjavarustust lubada (kaitserüü, kiiver, ründerelvad, hobune) või nende otsestest alluvatest. Sellega hakkas VIII saj. sõjakunst spetsialiseeruma30, see eristumine kestis kuni X sajandini ja kinnistus veel enam ristisõdade ajal — ehkki häda korral pidi iga mees vaenlase vastu võitlema: kas otsese sõjalise aktsiooni läbi või näiteks varustust andes, viies vms. Rüütel pidi oma isandale osutama igal aastal teatud arvu päevi sõjaväeteenust. Igal rüütlil oli ka oma saatjaskond — kilbikandjad, kannupoisid, sõjavarustuse suurenemisega nende arv suurenes. Välilahingutes olid nad ilmselt joonrivis, kuna rüütlid ei tahtnud, et mõni teine talle kilbiks osutuks.3132. Selline ettetrügimine tundub olevat üldiseks probleemiks, sest enne igat suuremat lahingut mainib juht, et surma ähvardusel on keelatud minna ettepoole kui lipukandja33.

Enne Crécy’ lahingut (1346. a.), kui prantsuse kuningas käskis vägedel seisma jääda, liikusid tagumised edasi, öeldes, et ei peatu enne, kui on sama kaugel kui esimesed

Jalaväe osakaal oli ilmselt muutunud väiksemaks (kuigi oli kindlasti suurem kui ratsaväe), kuna ratsaväe vastu olid tema võimalused suhteliselt väikesed. Kui aga jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid34.

Näiteks Karl Suurel oli oma sõjasalk (nn. scara), mis ilmselt koosnes sõjameestest, kes elasid tema elukoha lähistel ning sõdisid hobustel; samas on kahtlusi, kas võideldi ratsa, võimalik, et ainult liiguti hobustel lahingupaika35. Kogu karolingide sõjavägede suuruse kohta on paljud uurijad pakkunud erinevaid arve: 5 000-135 0003637. Samas ei mainita mitterüütlitest langenuid, keda kindlasti oli rohkem. Üldse on võimalik, et ratsaväe tähtsus karolingide ajal on liialdatud, kuid Charles Paljaspea ajal (843-877) pidid kõik mehed, kes suutsid omale hobust osta, tulema lahingusse ratsa. Vastavalt Annales Fuldensesele polnud frangid aastaks 891 enam harjunud jalgsi võitlema38. Aastal 899 olevat Itaalia kuningal olnud 15 000 turvises ratsameest39.

meest. Samas on kindel, et hoolimata sellest, kui suur oli meeste koguarv, ei kasutatud kunagi neid kõiki. Arvan, et 135 000 on üle pakutud, kuna isegi hilisemates teadetes nimetatakse võitlust “suureks lahinguks”, kui surma sai kümme rüütlit

Valdav osa uurijatest arvab siiski (nagu ka eespool mainitud), et ratsavägi jäi alati arvulisse vähemusse ning nende domineerivat poistsiooni tuleks seletada nende taktikalise tähtsusega40. Sellega nõustun ka mina, kuna hobused olid siiski kallid ning miks poleks pidanud rüütlid jalaväelasi kaasa võtma, kui viimased nende ridu täiendasid. Ka Georges Duby’ raamatus Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel, kus ta uurib ühte XIII saj. teksti Inglise marssalist, on selgelt öeldud, et kasutati palgasõdureid: tekstis on mainitud palgasõdurite juhti Sanchot41 ning mainitud on, et Lagny turniiril oli madalamat päritolu võitlejaid42. On mainitud ka, et neid põlati, sama võib välja lugeda ühest le Maréchali lausest lahingus, kus ta käsib vankrid paigutada lahinguplatsi serva, et jalamehed segama ei pääseks43. Selle järgi võib arvata, et vähemasti XII-XIII saj. toimus lahing rüütlite ja jalameeste vahel eraldi. Ilmselt polnud see siiski reegel, kuna le Maréchal oli tolleaegne rüütliideaal ning võib arvata, et mitte kõik rüütlid ei olnud nii vooruslikud ning kasutasid meelsasti jalaväe abi.

Sõjavägede varustamine oli karolingidel väga hästi korraldatud. Vajalikke asju transporditi maad mööda vankritel, kergemaid asju koormahobustel. Sõjakäike plaaniti kaugele ette ja kohalikke valitsejaid informeeriti ning kästi koguda varustust.44

Karl Martelli ja Pippin Lühikese ajal mehitati enda piiridel olevad kindlused ja korraldati sealt retki teistele aladele. Karl Suure ajal see strateegia muutus, rünnati vastase keskust. Prooviti hävitada vaenlase sõjaväelist eliiti, poliitilist või religioosset keskust. Lahinguväljal jäi taktika ilmselt suures osas samaks, kuigi distsipliin ilmselt paranes. Ratsavägi tegi äkkrünnakuid odadega, jalavägi liikus koos ratsaväega rünnakule.45

X saj. ei toimunud sõjanduses suuri muudatusi. Siiski võib ära mainida ammu leiutamise X saj.: esimest korda mainitakse ambu aastal 947, kuid esialgu oli see jahirelv, alles XI sajandist hakati ambu kasutama sõjas46.

Kui näiteks avaaride ja ungarlaste rünnakute vastu suutsid lääne kuningriigid efektiivselt vastu panna, siis VIII saj. lõpul kogesid nad täiesti uut sõjapidamisviisi, millele nad kuidagi vastu seista ei suutnud: viikingite mereretki. Viimased maabusid oma laevadega ootamatutes kohtades, rüüstasid ümbruskonda ning purjetasid või aerutasid jälle minema (kuigi hiljem võisid nad ka vallutatud kohta paikseks jääda, nagu Normandiasse 911. aastal ja Inglismaale 1013. aastal47). 840-ndatest aastatest hakkasid nad laevadel ka hobuseid transportima, mis tegi nende liikumise rüüstataval alal veelgi kiiremaks ja ettearvamatumaks48.

XI saj. sõjavägedes oli ratsavägi ikka väga oluline, kuid vibuküttide osakaal oli endisega võrreldes oluliselt suurenenud. Hastingsi lahingu (1066. a. 14. okt.) olevat William I Vallutaja võitnud just nimelt tänu vibuküttide ja ratsaväe koostööle49.

Ristisõdades kohtusid kristlaste väed jälle harjumatu vaenlasega: türklaste ratsavibuküttidega, kes kasutasid nn. löö-ja-põgene taktikat: kergetes turvistes ratsanikud kihutasid vastastele lähemale, lasid nooli ja enne kui nendele vastu suudeti astuda, põgenesid nad jälle oma kiiretel hobustel. Alguses see nii ei olnud, näiteks Egiptuse kalifaadi sõjavägi (enne mamelukkide poolt anastamist) oli kergeratsavägi, mis võitles oda ja mõõgaga. 1099. a. Ascalonis purustas Bouilloni Godefroi sellise armee hävitavalt50. Alles Saladini tõusuga levisid ratsavibukütid ja nende taktika laiemalt. See sundis kristlasi rõhuma jalaväele, kuigi tegelikult on teadmata, kas seal jalaväe tähtsus tõusis või lihtsalt paistsid nad seal niivõrd silma ja oli nii vajalikud, et allikad neid mainivad. Igatahes olid nad kilbiks rastaväele (ja nende hobustele, kelle säästmine Pühal Maal oli eluliselt vajalik), kes siis õigel ajal välja sööstsid51. Ratsavibuküttide eemaleajamiseks oli väga tõhusad ka ammukütid, kelle laskekaugus oli suurem kui vibudel52.

Tähelepanuväärne on Hommikumaal sõdinud armeede distsiplineeritus, suudeti määratud kohta lahinguväljal hoida. Muhameedlastel oli levinud taktikaks rünnata vägesid rännaku ajal, ise siiski suuremast kokkupõrkest hoidudes. Selle eest kaitsesid kristlasi tavalised jalaväelased, kes varjasid rüütlite väärtuslikke hobuseid, ning vibuküttide ja amburite salgad. Efektiivne oli rännaku ajal kasutada üheksast salgast koosnevat rüütlite väge, mis liikus ruudukujulises asetuses, s.o. kolmes reas, igas reas kolm salka, igas salgas oli 10-20 meest. See asetus oli sobiv ainult enam-vähem lagedale maale, Süüria künklikul pinnal näiteks liiguti enamasti pikas rivis.53

Ristisõdijate vägede arvu on praktiliselt võimatu hinnata, kuigi algallikad nimetavad sadasid tuhandeid; üritatud on siiski. Pakutud on näiteks 150 000: Toulous’i Raymondil 1200 ratsameest ja 8500 jalameest, Bouillon’i Godefroi’l 1000 ratsameest ja 7000 jalaväelast, Normandia Robertil umbes sama palju, Bohemondil pisut vähem; kokku võis olla umbes 4500 ratsaväelast ja 30 000 jalaväelast (nende hulgas on kõik, kes relva kandsid)54.

Arvutusi teeb raskeks ka asjaolu, et rüütel ei liikunud enamasti üksi: tal oli kaasas grupp abilisi (nt. mees varustuse kandjaks — nagu oda, mõõk, kiiver, kilp, võib-olla ka nui ja kirves —, skvaierit, teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ja ühte-kahte jalaväelast valvuriks)55 ning kuna nendel kindlaks määratud arvu ei olnud, siis on raske öelda, mitu inimest oli kokku, kui sõjaretkel osales nt. 100 rüütlit. Tihti nimetatakse ka ainult krahvide ja parunite nimed, sel juhul on asi veel keerulisem, kuna enamasti pole teada, kui palju rüütleid kellelgi oli.

Suured ordud (Templiordu, Hospitaliitide ordu) tekkisid ristisõdade käigus. Nende rüütlite osakaalu on ehk liiga suureks hinnatud, aga loomulikult etendasid nad suurt osa ristisõdades. Rüütlitega koos sõdis alati turkopole, kohalikke palgasõdureid, kes olid tihtipeale ordude liitlased. Täpset arvu on jällegi raske öelda, kuid Egiptuse vastasel sõjakäigul osalesid hospitaliitide poolt 500 rüütlit (kellega olid ilmselt igaühel kaasas kaks abilist) ja lisaks veel umbes 500 turkopoli. XIII saj. keskel võisid mõlemad ordud välja panna vaid 200-300 rüütli vahel, kuigi teatud osa jäi ka kindluseid valvama, nii et koguarv võis olla mõnevõrra suurem.56

Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui Euroopas teenisid rüütlid oma isandat lahinguväljal harva rohkem kui kuus-seitse nädalat, siis Hommikumaal kestsid mõned sõjalised ettevõtmised kuni viis kuud57.

Logistika arenes välja ristisõdade käigus: ligipääs oli sealsetes veevaesetes kohtades eluliselt oluline, samuti toidule. Friedrich Barbarossa nõudis Kolmandas ristisõjas, et igal saksa ristisõdijal peab olema küllalt raha, et ennast ja kodakondseid ülal pidada vähemalt aasta, sõjaväes saadeti ette mehi, kes hankisid vajalikku varustust. Loodi ka spetsiaalseid varustuskohti, mida saratseenide eest hoolega kaitsti.58

Kõrgkeskajal tõusis ja hiliskeskajal jätkus vibu- ning ammuküttide tähtsuse tõus, nt. pikkvibukütid ja amburid olid professionaalsed sõjamehed, kelle tasu oli palju kõrgem, kui teistel palgasõduritel, kuid neid analüüsin hiljem seoses Saja-aastase sõjaga, kus mõlemad olulist osa etendasid. Üldiselt tundub, et mida enam keskaja lõpu poole, seda suuremaks muutub kaugrelvade roll59.

Relvastus

Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures loomulikult väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud ju turviste ja korralike relvadeta talupojegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. Sõjariistade tähtsusest on kirjutatud ka Bartholomäus Hoenekese Liivimaa nooremas riimkroonikas, kust võib lugeda: /---/ asusid selle ette laagrisse, lõid maha kõik, keda nad ümberkaudu kätte said, noored ja vanad, sest nad olid tugevasti sõjariistus /---/60.

XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid ilmselt kiiver ja kilp: pead alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. Ka kroonikates on neid ära märgitud: Seal kogusid vaenlased teist korda suure väe, hästi varustatud kiivrite ja kilpidega, ja tungisid sakslastele Veliikaja ääres peale61.

Ründerelvad

XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest62. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt.63 Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). XIV saj. kirveste kohta pole palju teada, ilmselt levisid nad rohkem XV saj., mil oli tekkinud juba klassikaline raudrüü.

Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil — isegi juba XIII sajandil — olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige64 ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. XIV saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks.

XIV saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk — teramiku pikkus oli u. 120-140 cm — raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada.65

XIII saj. oli tekkinud mõõk nimega falkion, mida kasutati jätkuvalt XIV saj. See oli üheteraline raske raierelv, mille ots kaardus pisut üles, kuigi hiljem muutus ta teramik mõnevõrra kitsamaks. Falkion oli ka esimene mõõk, mille juurde tekkis nimetissõrme konks. Peamiselt oli see raierelv, kuid kasutati ka ratsanike poolt.66

Pistoda muutus samuti populaarseks XIV saj., sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Levinud olid ketaspistodad, kõrvadega pistodad ja munadega pistodad. Ketaspistodad tekkisid XIII. saj lõpus või XIV saj. alguses67, kuigi mõnede uurijate väitel on leitud ketaspistodasid ka viikingiajast68. Nimetatud pistoda kaitseraud ja nupp olid kettakujulised, sellest ka nimetus. Kõrvadega pistodal oli nupuks kaks ketast, mis sarnanesid hiirekõrvadele69. Teramiku pidemepoolne osa oli sellisel pistodal jäetud teritamata, seda tuntakse hiljem mõõkadel kui ricassot, kust sai nt. kahekäemõõkade puhul kinni võtta, et relva kergemini kasutada.7071 XIV-XVI saj. oli väga levinud ka pistoda, mille pide ja teramik koosnesid ühest tükist, nimetatakse teda basilardiks (võimalik, et nimi on kuidagi seotud Baseli linnaga)72.

Miks oli pistodal ricasso, on väga raske öelda. Võimalik, et sellega lihtsustati pistoda valmistamist: pistoda on ju ikkagi torkerelv, teramiku kaitseraua poolne osa ei pidanud olema teritatud ning seetõttu jäeti see karastamata, mis oli raske ja aeganõudev töö. Ehk oli pistoda ricassol ka dekoratiivne eesmärk: karastamata terasele on palju lihtsam graveeringuid peale teha. Paraku pole ma kuskilt andmeid leidnud, kas ricasso oli karastamata või mitte, see on kõigest oletus. Kaitseraud sellisel pistodal puudus. Munadega pistoda oli eriti levinud Hansa aladel, tema kaitseraud sarnanes kahele munale mõlemal pool käepidet ja käepide kujutas fallost.

Rüütlitel oli hobuselt kasutamiseks ka suur oda, mida ette sirutades kasutati torkamiseks. Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma. XIV saj. kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada.

Jalamehed kasutasid peaaegu samu relvi, mida ratsanikud, kuid tihti oli vahe kaalus. Nt. sõjahaamrid võtsid jalaväelased varem kasutusele ja olid raskemad. Sama on nuiade ja kirvestega: jalaväelased kasutasid neid, kuid relvad olid raskemad ja tihti pikema varre otsas. Väga levinud olid nn. teivasrelvad — pika varre otsa kinnitatud torke- või raierelvad. Arvan, et igale jalaväelasele oli selline relv eluliselt vajalik, kui vastaseks oli ratsanik. Esiteks seepärast, et ratsaniku pikale odale midagi vastu panna ja ta sadulast ohutumalt maha lüüa, ning teiseks tegevusulatuse tõttu: jalamehel on ohutum ratsust võimalikult kaugele hoida, kuna hobune paiskab oma massiga inimese väga kergesti pikali (kasvõi kerge pealiigutusega, nagu ma isegi kogenud olen) ja ratsanikul on kõrgemal olles eelis.

Teivasrelvi oli mitmeid erinevaid tüüpe: XIV-XV saj. olid enim levinud hellebard, gleve, gisern ja partigiana. Gisern oli kõvera teraga teivasrelv, mis oli kinnitatud u. 180 cm pika varre külge. Üldiselt oli raierelv, kuid mõnikord oli otsas ka torkamiseks teravik. Gleve sarnanes pika varre otsa pandud mõõgale või noale, oli lõikerelv, kuigi võis kasutada ka torkerelvana. Teramiku seljal oli konks, millega sai vastase relva kõrvale lükata ja seda kinnigi hoida. Hellebard leiutati Šveitsis ning pole täpselt teada, millal ta kasutusele võeti, ilmselt juba XIV saj. I poolel, kuid kindlasti oli kasutusel XIV saj. viimasel veerandil. Hellebard sarnaneb pika varrega kirvele, mille tipus oli teravik ja kanna asemel konks. Hellebard oligi raie- ja torkerelv. Konksu kasutati kas vastase sadulast maharebimiseks või löömiseks. Samas peab mainima, et XIV saj. polnud hellebard eriti levinud ja tal puudus ülalmärgitud konks. XIV saj. oli hellebard rohkem raierelv, sellele viitab raske laba ja lühem teravik.73 XV saj. alguses tekkis hellebardile konks, laba muutus väiksemaks ja teravik pikenes, mis näitab, et hellebard oli muutumas peamiselt torkerelvaks. XV saj. lõpu ja XVI saj. hellebardidest ongi näha, et teravik on oluliselt pikem kui esimestel sellistel relvadel.

Nn. partigiana oli XV-XVI saj. põhiliseks ihukaitseväe relvaks. Partigiana oli torkerelv, tal oli lai teramik ja teramiku külgedel olid sellega ühest tükist nagad. Nimetatud relv oli levinud peamiselt Itaalias, sealtsamast on pärit ka spetum, kolmeharuline oda, mille kaks äärmist haru koolduvad allapoole.

Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna — nt. vihma korral sai nii takistada vibunööri läbi ligunemast ja välja venimast.

Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud: keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse74. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Inglise pikkvibukütid said väga kuulsaks ja otsustasid mitme lahingu saatuse.75

Itaalias hakkasid idamaade mõjutusel samuti vibud levima, kuid olid lühemad ja teisiti koolutatud, väga võimsa löögijõuga, mõned suutsid lasta isegi 800 m kaugusele. Need jäid siiski suhteliselt kitsalt Itaalia aladel levinuks.76

Samas ammud olid nii ohtlikud relvad, et II Lateraani kirikukogul 1139. a. keelati nende kasutamine ära kristlaste vahel (mitte nt. muhameedlaste ja paganate vastu!), kuna nad olid liiga mõrvarlikud relvad77. Tõepoolest, XIV sajandiks oli amb veelgi võimsamaks arenenud, ammu kasutamist oli lihtne õppida ja temaga võis läbi lasta ka plaatrüü ning hiljem klassikalise raudrüü.

Amb koosnes mitmest osast:

1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist, kuid 1314. aastast on teada esimene terasest ammukaar. Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda.
2. laad
3. nöör, mis oli enamasti kanepist, kuid ka kõõlustest ja naharibadest.
4. päästemehhanism, millest kõige tavalisem oli päästikukettaga (ketas ammu sees, päästikule surudes lükkas ketas nööri tema sälgust välja).

Peab mainima, et amb oli vaid jalameeste relv, kuna seda hobuse seljas laadida oli väga raske (kuid ammukütid võisid ringi liikuda ratsa, nt. rännakul, mida on näha ka mitmel joonisel, kuid lahinguks nad ilmselt jalastusid) — laadimiseks pidi relva maha toetama ja vintsiga või mõne muu mehhanismiga ta vinnastama, XIV saj. oli levinud juba vints.78

XIV saj. I poolel leidis aset ka suur muutus, mis mõjutas jäädavalt kogu sõjandust (kuigi mitte ühe revolutsioonilise hoona, vaid väga aegamisi): leiutati tulirelvad. Siinkohal pean tulirelvade all silmas nende klassikalist mõistet, mitte kreeka tuld või rakette. Püssirohtu tunti tegelikult juba XIII saj., nagu näitavad püssirohu retseptid tolleaegsetes kirjatükkides79.

Esimesed kindlamad teated tulirelvadest pärinevad 1320-ndatest aastatest. Juba 1326. a. andis Firenze raad tellimuse valmistada suurtükke. Samast aastast on ka vanim kujutis tulirelvast (Walter de Millimete (inglise vaimulik ja Edward III õpetaja) joonis): vaasikujuline suurtükk, mis tulistab suurt noolt.80 Esimesed püssid tekkisid aga XIV saj. lõpupoole (huvitav on, et üks esimesi püsse on pärit Otepäält, ilmselt aastast 139681) ning XV saj. alguses oli nende mõju väga väike (peaegu ainult psühholoogiline) ega suutnud pakkuda ammule peaaegu mitte mingisugust konkurentsi. Suuremaid tulirelvi kasutati peamiselt piiramisel kiviheitemasinate asemel, kuid XV sajandiks olid nad juba mõnevõrra arenenud. Tegelikult kasutati kahurit juba Agincourti lahingus 1415. a. (see ei olnud enam vaasikujuline, meenutades pigem toru), kuid tekitas seal pigem ainult suitsu ja mürinat82. Juba nelikümmend aastat hiljem aga oli kahur lahinguväljal väga oluliseks komponendiks, sellega sai laiali pillutada vibu- ning ammukütte, kuid põhiliselt kasutati teda siiski piiramisel. 1450.-1453. a. purustasid prantslased kahuritulega inglise kindlustused ning võitsid Saja-aastase sõja, 1477. a. kasutati kahureid väga edukalt prantsuse kuninga poolt Burgundia hertsogite vastu. Esialgu olid kahurid liikumatutel alustel, mis tegi nende transportimise ja tulistamise suunamise raskemaks, kuid XV saj. lõpuks suudeti valmistada kergemaid kahureid, millel olid ka rattad, mis muutis nendega manööverdamise loomulikult palju lihtsamaks.83

Ka püssid arenesid, XV sajandiks olid nad juba pikad peenikesed torud, mida pidi ise teise käega süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha. 1490. a. laskis Veneetsia kõik ammud asendada püssidega84. Seega hakkasid XV saj. lõpus tulirelvad ambe välja vahetama ja muutusid lahinguväljal põhilisteks piiramisrelvadeks. Siiski oli neil mitmeid halbu külgi: nt. lahtise süüteava tõttu olid nad vihmaga kasutuskõlbmatud, suurt kahju võisid nad teha ainult lühikese maa tagant. Mürin oli ikkagi hirmutav nii jalameestele, ratsameestele ja ka nende hobustele.

Kaitserelvad

Turvised olid samuti märkimisväärse arengu läbi teinud. Nagu eelpool mainitud oli XIV sajandiks välja arenenud plaatrüü ja sama sajandi alguses kujunes välja plaatvest, mis oli valdavaks kaitserüüks järgnevad seitse-kaheksakümmend aastat85. Plaatrüü all oli alati polsterdatud vammus, sest rõngasrüüd (mida kanti plaatrüü all) ei saanud kanda, ilma et selle all oleks nimetatud vammus — muidu võisid puruks löödud rõngad ihusse tungida või hoop konte murda86 .

Juba XIII saj. hakati üksikuid kehaosi plaadikestega katma; XIV saj. alguse kaitserüüde kohta on tegelikult väga vähe teada materjali vähesuse tõttu, kuid on ilmselt kinnitati plaatrüü puhul valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetidega pika põlvini mantli (millel olid tavaliselt rüütli suguvõsa tunnused) või nahkvesti siseküljele, kusjuures mõnel juhul olid needid ilustatud, nt. sälkude abil lilleõie sarnaseks teinud.87

XIV saj. kolmandal veerandil hakkasid turvised jällegi muutuma. Kuna osava löögiga võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid purustada ja vastase tappa, siis tekkis selle vea parandamiseks kaks arengusuunda:

1. väikeste plaadikeste asemel kasutati suuremaid, mis muutusid rinnakilpideks ning katsid peaaegu kogu rinna.
2. väikeste plaatide kinnitamisel kasutati rohkem neete ja plaadikeste servad asetati teineteise peale, nii et plaadid katsid keha igalt poolt kahekordselt. Selliseid kaitserüüsid hakati nimetama brigantiinideks.88

Rinnakilbid kinnitati ilmselt pannaldega seljakaitse külge (kuigi seljakaitse kohta pole praktiliselt üldse informatsiooni) õlgade ja külgede pealt. Kõhuosa kattev kaitse ei tohtinud olla jäik, kuna see oleks liiga palju piiranud liikumisvabadust. Seega oli kõhukaitse valmistatud plaatvesti stiilis või mitmest peenemast raudribast, mis olid neetide reaga kinnitatud rinnakilbi sisekülge katva sameti siseküljele.89

Seega koosnes XIV saj. lõpu poole rüütli kaitserüü mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Samas kasutati loomulikult vaesemate poolt edasi rõngassärke (neid kanti ilmselt ka plaatrüü all) ja teisi vanemat tüüpi turviseid.

XV saj. tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü, kuid juba sajandi lõpul hakkas raudrüü oma tähtsust minetama: seda põhiliselt tulirelvade arengu tõttu. Raudrüü kattis meest täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused ja peopesad. Raudrüü all oli spetsiaalne polsterdatud vammus, mõnikord nõrgemate kohtade all ka rõngasrüü. Selline turvis koosnes väga paljudest väikestest osadest ning üksi seda selga ei saanud, kokku võis selle selgapanek võtta u. 15 min. Mõned osad olid ilmselt omavahel kinnitatud juba enne selga panekut. Kiiver kuulus alati kindla turvise juurde, seda ei saanud mõnele teisele sobitada90.

XV sajandi neljandast veerandist hakkas selline turvis oma tähtsust kaotama tulirelvade leviku ja arengu tõttu. Järjest hakati ära võtma plaate, kõigepealt kadusid käekaitsmed, siis jala ning alles kõige lõpuks rinnaturvis.

Tihti varustati ka oma hobused kaitserüüga (mis oli eriti kallis) — olid ju hobused väga kallid, eriti rüütlite sõjahobused, keda spetsiaalselt kasvatati, et nad küllalt tugevad oleksid. Lisaks oli hobuse tapmine üks lihtsamaid mooduseid rüütel sadulast saada. Hobusel võis olla peal rõngasrüü, võimalik, et üksikutel kohtadel koguni plaadid. See tegi muidugi hobuse palju vähem liikuvamaks ning aeglasemaks. Juba vähemalt XIV saj. olid hobustel plaadist pea ja ninakaitsed, nn. šafroonid.91

Tihti oli hobustel peal riidest tekk, mis kandis rüütli suguvõsa sümboleid.

XIV saj. ratsameeste kilbid olid suhteliselt väikesed, seda näitavad tolleaegsed kunstiteosed. Kilbile oli maalitud rüütli suguvõsa vapp, mõnedel jalameestel oli näiteks linna vapp92. Käe külge kinnitati kilbid rihmadega, enamasti oli see ka üle õla rihmaga seotud. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega, nt. XV saj., kui oli tekkinud juba klassikaline täisraudrüü, ei kasutatud neid hoopiski või olid nad rohkem ilu- ja uhkuse asjadeks, millel oli vaid semantiline funktsioon.

Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta ja rahulikult relva laadida.

Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask, kuid kõiki neid on säilinud väga vähe, rohkem informatsiooni saab tolleaegsetelt joonistelt. Peale sõjalise eesmärgi olid kiivrid ka staatuse näitajad, kirjandusest ja joonistelt on näha, et kiivritele lisati erinevaid vidinaid93, nt. sarvi, mis ilmselt olid puust ning millest lahingus otsest kasu ei olnud. Kiivrite all kanti samuti polsterdatud mütsikest, et lööke pehmendada.

Pottkiiver oli olemas juba 1240-nda aasta paiku, kuid seda kasutati ka XIV saj. nagu võib näha kaasaegsetelt kunstiteostelt. Pottkiiver sarnanes potile, tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja alles XIV saj. lõpus94, kuid enne seda olid kasutusel tema varasemad vormid: esialgu ilma visiirita kiivrid, millel näokaitse puudus, kuid metall kattis kukalt ja pea külgi. Alles kuskil XIV saj. keskel tekkis visiir. Sõjakübarat kasutasid jalaväelased. Kujult sarnanes ta kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuigi tegi läbi mõned muutused. Bedienkaube hakkas levima Itaalias XIV saj. ja sarnanes metallist mütsile, mis kaitses ka kaela ja pea külgi95. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtsalt rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus vähem kaitset. Et seda siiski kasutati, on jälle näha tolleaegsetelt kunstiteostelt96. Kask või kinnine kiiver kuulus täisraudrüü juurde, see kinnitati nahkrihmadega rinnaplaadi külge ning ise seda peast saada oli suhteliselt keeruline97

(see oli ka põhjus, miks nt. Saja-aastases sõjas rüütlid hobuselt maha langedes ära lämbusid).

Keskaegsetelt joonistelt on näha ka, et tihtipeale kanti mitut kiivrit ülestikku: kõige all rõngaskapuutsi, siis bedienkaube sarnast kiivrit ning lõpuks pottkiivrit98. Ilmselt oli selle põhjuseks esiteks löökide pehmendamine ja arvan, et suurt pottkiivrit kasutati harvemini ja vaid teatud situatsioonides. On oletatud ka, et pottkiiver oli kasutuses ainult turniiridel99.

Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka (võib-olla isegi mitut erinevat), kirvest, nuia, jne. on võimatu või vähemasti väga ebamugav. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta.

Koosseis

Keskaegsete sõjavägede koosseisu kohta on väga vähe andmeid ning seetõttu on väga raske sellekohast ülevaadet anda; tulemuski on enamjaolt hüpoteetiline. Loomulikult olid sõjaväed jaotatud mitmeks divisioniks, erinevad sõjaväeosad lihtsustasid juhtimist ja olid väga tähtsaks taktikaliseks komponendiks. Samuti on raske öelda, kellest sõjaväed koosnesid: kas nt. talumehed sõdisid? Kas piiramisel linnakäsitöölised läksid müürile linna kaitsma või lootsid nad ainult palgasõjaväele? Selle kohta ei saa palju informatsiooni ka kroonikatest, kuna seal on enamasti mainitud ainult mehi, mitte spetsiifilisemalt, milliseid nimelt. Nt. See [Alûksne komtuur] võttis 60 meest endaga kaasa100. Tõsi, Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremas riimkroonikas mainitakse ka sõdivaid talumehi101, kes sakslaste vastu sõdisid, kuid arvan, et talumeeste all peetakse silmas eestlasi üldse. Siiski võib öelda, et talumehed osakasid vähemalt mingil moel relva kasutada, sellele viitavad suured talupoegade mässud Saja-aastase sõja päevil, nt. þakerii ja Wat Tyleri ülestõus. Kuid raske on öelda, kas nad suurematel sõjakäikudel osalesid (nt. Saja-aastase sõja omades), tõenäoline on, et nad väikestes, kohalike suurnike vahelistes tülides aktiivselt kaasa ei löönud. Et aga sõjavägedes oli rohkesti lihtinimesi tõendab lause Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremas riimkroonikas: Niisiis astusid meister ja vennad kõige väega välja ja lõid kaks lahingut nimetatud truudeusemurdjatega /---/ millistes langes umbes 12 000 uskumatut, ülejäänud löödi põgenema, siiski kaotustega ka vendadele, sest mitmed vaprad aadlikud tapeti maha, lihtinimesi lugemata102. Sama võib järeldada ühest lahingukirjeldusest Froissart’i kroonikates, kus langes väidetavalt 3 000 meest ning 26 rüütlit ja skvaierit103. Sama kroonik räägib Poitiers’ lahingu kohta, et prantslasi oli 50 000, neist 3 000 rüütlid, s.o. ülejäänud olid madalamast seisusest104. Ehkki arvud ei ole kindlasti täpsed on nende suhe ikkagi väga suur.

Sõjameeste arvu on veelgi raskem määrata, isegi erinevate sõjaväeosade suhet. See oli siiski küllalt oluline, sest tihti on taktikaliselt oluline, et erinevate sõjaväelaste suhe oleks õige, nt. pidid nad suutma kaitsta ambureid. Sõjaväed võisid olla suhteliselt suured, nt. 1444. a. koosnes Prantsuse vägi 30 000 mehest, kuid nad olid ka kindlasti suhteliselt väikesed, kui tegemist oli näiteks kahe väikeparuni erasõjaga. Samas oli alati raske saada kokku kogu võimalikku arvu, nt. 1452. a. saabus Friedrich III Rooma kõigest paari tuhande mehega, kuigi neid oleks pidanud olema mitmeid kordi rohkem105. Leian, et seetõttu on sõjameeste koguarvu üle diskuteerida suhteliselt mõttetu ning sel põhjusel ei pööra ma sõjameeste arvule eriti suurt tähelepanu. Palju olulisem ja huvitavam on erinevate väeosade suuruste suhe lahinguväljal.

1471. a. oli Burgundia hertsogil 1250 turvistes ratsameest, 1250 piigimeest, 1250 püssimeest ja 5000 vibu- või ammukütti106. See teeb kokku 8750 meest, iga ratsamehe kohta 6 jalameest; iga ratsamehe kohta 1 piigimees, 1 püssimees ja 4 vibu- või ammukütti. Iga nelja vibu- või ammuküti kohta on 1 ratsamees, 1 piigimees ja 1 püssimees. Iga viie kaugrelvastuses mehe kohta on kaks lähivõitluse meest. Need arvudki näitavad kaugrelvade tähtsust. On mõnevõrra arusaamatu, miks on kaugrelvastuses meeste arv nii suur võrreldes teistega (u. 71%), sest viimased peaksid lahingus kaugrelvastuses mehi kaitsma lähirünnaku eest. Võimalik, et sellest hulgast piisas, et kaitsta püssimehi, ammu- ja vibukütte, kuid võib-olla peitub põhjus faktis, et Burgundia hertsogil ei jätkunud raha107, ja siis hankis ta lihtsalt suure hulga vibu- või ammukütte ja ei hoolinud erinevate väeosade suhtest. Nt. Machiavelli (XVI saj. mõtleja) leidis, et edukas armees peaks olema iga ratsamehe kohta 20 jalameest, kuigi ta ei täpsustanud, kuidas jalaväelased relvastatud oleksid pidanud olema108. Üldiselt tundub, et kaugrelvastuses mehi oli sõjaväes rohkem, sest kroonikates on nende arv peaaegu alati palju suurem. Tihti ulatub vahe tuhandetesse109, kuigi mitte alati, nt. Poitiers’ lahingus inglaste poolel oli lihtsalt jalamehi rohkem110.

On võimalik, et nt. Crécy’, Poitiers’ ja Agincourti lahingus olid vibuküttide arvud nii suured lihtsalt nende efektiivsuse tõttu. Kuna inglased võitsid need lahingud paljuski tänu vibuküttidele, kroonikud leidsid hiljem, et neid pidi palju olema.

Mõnevõrra saab andmeid ka Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast: Jüriöö ülestõusu ajal (1343.-1345. a.) saatis Preisi kõrgmeister meister Burchardile appi 2 komtuuri, 27 venda ja 600 tugevasti sõjariistus meest111. Kuigi keskaegsete kroonikate arvandmed on alati kahtlase väärtusega, võib siit mõned järeldused teha. Komtuurid oli Saksa ordus suure mõjuvõimuga isandad ning vennad olid enamikus ministeriaalid, kes olid sõjakunstis väga vilunud, hästi varustatud (s.o. neil olid head turvised ja relvad) ja tõenäoliselt ratsa. Raskem on defineerida, kes olid “tugevasti sõjariistus mehed”. Ilmselt olid nad lihtsalt palgasõdurid, kes olid hästi varustatud, mitte küll nii hästi kui vennad, aga peaaegu kindlasti paremini kui kohalik rahvas. Kahjuks pole selle kohta, kas nad olid ratsa, mingeid andmeid. Oletan siiski, et nad olid jalamehed, kuna 629 hobuse toomine laevadel (millega nad tulid) oleks läinud liiga kulukaks ja oleks pidanud väga palju laevu saatma. Vaevalt et neile kohapealgi hobuseid anti, kuna 600 hobust ära anda oleks olnud väga suur väljaminek. Seega, oletades, et need 600 meest olid jalamehed ja 29 (vennad ja komtuurid) ratsamehed, tuleks iga ratsamehe kohta u. 20 jalaväelast. Nagu näha, kattub see Machiavelli pakutud numbritega, kuid see on ilmselt kokkusattumus.

Ilmselt oli ka suuri ratsavägesid. Jällegi Liivimaa nooremas riimkroonikas on mainitud, et 1346. a. tungis Võnnu foogt Hans Prusse 500 ratsanikuga Leedusse, kus nad varsti lüüa said; lahingus surmati foogt ise ja 14 orduvenda, 7 venda põgenesid112. Seega võib oletada, et lahingus oli 21 venda, ülejäänud aga kergemini relvastatud ratsanikud. Selle järgi tuleks iga raskeratsaväelase kohta u. 25 kergeratsaväelast.

Aga et kõik kroonikates leiduvad arvulised andmed on väga kahtlased ja nii mõnigi kord ei saa nende järgi öelda isegi seda, kas vastased olid vähemuses või vastupidi, sest tihti on vaenlasi rohkem. Seega on ka suhtarvud väga hinnangulised ja seepärast on võib-olla parem leppida väitega, et ilmselt olid suhtarvud olemas, kuigi rohkem tähelepanu pöörati nendele XVI saj.113

On raske ka määratleda, millised olid divisionid, kellest nad koosnesid. Teada on, et ammu- ja vibukütid moodustasid erinevaid salku114, samuti piigimehed, kelle kohuseks oli moodustada odade mets, millest ratsanik ei suudaks läbi tungida, kuid muude kohta on harva informatsiooni. Mina jaotan sõjaväeosad järgmiselt:

1. ratsavägi
2. raskeratsavägi (ehk rüütlivägi)
3. kergeratsavägi
4. jalavägi
5. jalamehed (meeste hulk, mis võitles lähirelvadega ratsaväe kõrval)
6. piigimehed
7. ammukütid
8. vibukütid

Igas sõjaväes oli ka mittesõdivaid inimesi: habemeajajaid (kes olid ka arstide eest), kaupmehi, võib-olla prostituute, töölisi (nt. seppasid), kokkasid, vankrijuhte, loomulikult isandate teenreid, mõnikord ka isandate naisi jne., kes liikusid sõjaväega kaasa, lootes kasumit teenida. Need jätan ma oma uurimusest siiski välja, kuna käsitlen vaid sõjaväelasi.

Raskeratsavägi

Raskeratsavägi koosnes kõrgkeskajal valitsevast eliidist, kes olid valitsevad ka lahinguväljal (mitte arvuliselt, vaid taktikalise tähtsuse poolest). Kuid juba XIII saj. hakkas see muutuma ja jalaväe tähtsus aina kasvas. Selle üks põhjuseid oli palgalise armee tekkimine — mitte tänapäeva mõistes, kus kõik sõdurid on palgalised, vaid valitsejad said kilbimaksu ja selle eest palgati lisaks sõjamehi, kes ei olnud küllalt jõukad, et endale hobust ja rasket turvist osta, kuid olid väljaõppinud jalaväelased. Ratsavägi oli küll edukas organiseerimata rahvamassi vastu, kuid peaaegu mitte kunagi distsiplineeritud jalaväelaste vastu115. Nii hakkaski ratsanike tähtsus ja efektiivsus lahinguväljal vähenema.

Raskeratsaväelased olid XIV saj. kaetud plaatrüüga, mis XV saj. vahetus klassikalise raudrüü vastu. Need turvised olid loomulikult väga rasked, samuti olid need tihti ka hobustel seljas, seetõttu said nad rünnakul enamasti vaid traavida116. Ometigi olid rüütlid oma odaga küllalt osavad, et jalaväelane teda peatada ei suudaks. Tegelikult oli sellist rüütlit hobuselt paisata väga keeruline. Ta oli raske, jalad olid tugevasti jalustes, sadulal olid ees ja taga kõrged servad ning oda ulatus kaugele ette. Efektiivsed olidki vaid kaugrelvastuses mehed ja piigimehed, kelle piigid olid lihtsalt pikemad ning tihedamalt ette sirutatud.

Juba XV saj. oli raskeratsavägi tegelikult kadumas — rüütlid võitlesid tihti jalgsi, nt. Poitiers’ ja Agincourti lahingus117. Pealegi võis sajandi lõpu poole püssimeeste salk kergesti peatada ratsaväe rünnaku. Ratsaväe vähenemise tendentsi on märgata ka piltidelt: kui XIII saj. on väga paljudele lahingupiltidele joonistatud ratsavägi118, siis XV sajandist on piltidel rüütlid enamikus jalgsi, vaid mõned üksikud on hobustel. Nn. Manessa koodeksis on pilte XIV saj. algusest119, kus on peal põhiliselt ratsanikud ja kõik rüütlid on hobustel (kuigi jalamehi on samuti, erinevalt XIII saj. joonistest, mis näitab juba siis jalaväelaste tähtsuse kasvu), kaasaegsel joonisel Crécy’ lahingust120 (1346. a.) on küll palju jalamehi, kuid need on põhiliselt amburid ja vibukütid, kõik rüütlid on ratsa. On veel mõned mõõkadega jalamehed, kuid need tunduvad olevat madalamast klassist, kui silmas pidada nende turvist. XV saj. piltidel on rüütlid väga tihti jalgsi121, samuti mõnel XIV saj. joonisel122. Muidugi ei ole see nii kõigil XV saj. joonistel, sest raskeratsavägi siiski eksisteeris ja oli isegi suhteliselt oluline lahingus, kuid arvan, et ratsa on paljud rüütlid seetõttu, et seal olid nad palju silmapaistvamad ja uhkemad, nii et kunstnikul oli neid hea seal kujutada.

Kergeratsavägi

Kergeratsaväe kohta on väga vähe informatsiooni. Keskaegsetelt kunstiteostelt neid ei leia, kroonikates on neist juttu ainult vihjamisi või saab ainult oletada, et tegemist oli kergeratsaväega. Siin on tegemist ilmselt jällegi sellega, et raskeratsaväelased olid valitsev klass ja nägid toredamad välja. Raske on oletada, mis turviseid selline väeosa kandis ja võib isegi esitada küsimuse, kas ta üldse olemas oli. Arvan, et selles pole siiski kahtlust — sattun siin teadlikult vastuollu John Keeganiga, kes väidab, et kergeratsavägi tekkis XVI saj.123 —, sest armeel pidi olema kiire luurevägi, kes uuriks tundmatut maad eespool ja võib-olla isegi organiseeriks toiduvarusid. Selliseks tööks ei sobi raske turvisega rüütlid. On teada, et sakslased kasutasid XIII saj. kergeratsaväelasi Ungari aladelt124, pole põhjust arvata, et XIV-XV saj. polnud sõjavägedel enam kergeratsaväelasi tarvis. Crécy’ lahingus panid prantslased ratsaväelased Genua ammukütte valvama ja kui viimased põgendeda tahtsid, koguni tapma125. Raske uskuda, et sellist ülesannet antakse uhketele rüütlitele. Kui enne Agincourti lahingut üritasid inglased prantslasi vältida ja neist suure ringiga mööda minna, liikusid viimased neile täpselt ette126, mis eeldab head luuretööd, sest on vaevu usutav, et prantslased riskisid ainult oletada, kuhu inglased lähevad. Selleks oli vaja kiireid ratsamehi, et prantslasi inglaste liikumisega kursis hoida ning samal ajal pidid nad olema valmis kohtama üksikuid inglasi ja nendega võitlema: sõjaväed nimelt liikusid keskajal üsna hajutatult, nagu ma allpool kirjeldan, ning nii võidi neile juhuslikult peale sattuda. Pealegi oli vägi enamasti teadlik ees ootavast sõjaväest, nt. inglastele teatasid seda nende skaudid127 (kes ilmselt olid ratsanikud, sest kiirus on luurajatele ikka oluline).

Kindlasti oli mitmeid mehi, kes suutsid endale osta hobuse ja võib-olla ka mõne kergema turvise, kuid mitte raudrüüd. On kaheldav, et nad seepärast jalaväelaste sekka määrati. Võimalik, et sellise luureratsanikud jalastusid lahinguks, kuid kahtlen selles: ratsanikul on jalamehe ees ikkagi eelis, vähemalt senikaua, kuni jalavägi pole kindlalt organiseeritud ratsaväe vastu (s.o. neil puuduvad vastavad relvad ja väljaõpe): juba seetõttu, et ta on kõrgemal ja teda on eluohtlikesse piirkondadesse raskem haavata. Samas ei maksa arvata, et hobusega mees lahingus kindel võitja on — kui jalamehel õnnestub hobune ratsaniku all tappa, kukub ratsanik hobuselt, võib selle käigus viga saada, ratsu alla kinni jääda või lihtsalt maha kukkuda ja vaenlase võimusesse jääda. Kuigi keskaja lahingutes oli väga vähe mitte spetsialiseerunud inimesi, võisid kergeratsaväelased ometigi kasuks tulla, nt. selleks, et lahingus vaenlast üllatuslikult kõrvalt rünnata (selleks läks tarvis kiirust) ja ta nn. “tangide” vahele võtta. Pealegi on raske uskuda, et kui kroonikas räägitakse 500 ratsamehest128 — olgugi, et see arv on ilmselt välja mõeldud ja võib lihtsalt tõlkida kui “väga palju” —, siis kõik need “väga paljud” olid hinnalistes raudrüüdes.

Kui kergeratsavägi eksisteeris — jätan alles “kui”, sest midagi kindlalt tõestada ei saa — polnud tema arvuline osakaal ilmselt kunagi eriti suur, kuna teda läks vaja vaid väga spetsiifilistes ülesannetes ja kui nad oleksid olnud väga levinud, oleks nende kohta rohkem informatsiooni.

Jalamehed

Tavaliste jalameeste kohta on samuti suhteliselt vähe informatsiooni, kuigi mõnel tolleaegsel kunstiteosel on neid näha. Kaasaegsed kroonikud mainivad küll jalaväelaseid129, kuid ei täpsusta, kellest nad koosnesid või mis relvastuses nad olid, ainult harva võib sellist informatsiooni leida. Nt. Crécy’ lahingus oli hulk ueilslasi, kes olid jala ja relvastatud suurte nugadega ning tapsid lahingus prantsuse aadlikke130.

Ilmselt olid jalamehed lihtsalt palgasõdurid, kes kandsid parimaid turviseid ja relvi, mida nad endale lubada said. Võimalik, et rännakul liikusid nad mõnikord ratsa: on andmeid, et nt. pooled inglise jalaväelased ratsutasid sõjakäigul šotlaste vastu ponide seljas131. Tõenäoliselt olid jalaväelased väga olulised, sest miks muidu tulid rüütlid lahingutes tihti hobustelt maha, et nende ridu täiendada, pealegi olid nad väga kasulik lisa armeele. Tundub, et neid oli väga arvukalt, sest kroonikates on nende arv tihti kõige suurem.

Linnadel olid kindlasti jalamehed, sest majade vahel ja müüridel pole hobusest kasu. Neid “laenati” või “üüriti” ka teistele valitsejatele, nt. Prantsusmaa kuningale Saja-aastases sõjas, nagu ilmneb Froissarti kroonikatest, kus neid mainitakse, ja väidetavalt tapeti neid seal u. 30 000. Loomulikult on see arv liialdatud, kuid jalamehi pidi olema arvukalt, sest teisi loetud tapetuid oli vaid kümnetes. Lisaks olevat järgmisel päeval tapetud veel neli korda rohkem jalamehi.132

Piigimehed

Piigimehed olid XIV-XV saj. sõjavägedes väga olulisel kohal; osalt nende tõttu kaotas raskeratsavägi oma efektiivsuse. Suured distsiplineeritud piigimeeste hordid tekkisid kõigepealt Šveitsis133 (õige pea loodi ka mujal sellised väeosad) XIV saj. alguses ja koosnesid suurest hulgast madalamat päritolu inimestest, kes kasutasid pikka piiki, mis lahingus sirutati kaugele ette, moodustades nii “odade siili”, nn. schiltroni, et takistada ratsaväelastel (või ka jalaväelastel) nende ridadesse tungimast. Enam-vähem ruudukujuliselt paiknenud meestesumma keskel olid sõjamehed odade, mõõkade, piikide või hellebardidega, kes nende keskele pääsenud vaenlasi tapma hakkasid134. Tavaliselt olid nad kergetes turvistes või ei kandnud neid üldse, mis tegi nad lahinguväljal hirmuäratavalt kiireks, XV sajandiks õppisid nad isegi organiseeritult faalanksina liikuma. Lõuna-Saksamaal ja Austrias loodi samasugused piigimeeste väeosad, aga seal oli nende ridades ka kõrgemast seisusest inimesi.135

Nende tekkepõhjuseid oli mitu: efektiivsus ratsaväe vastu, kiirus ja liikuvus, nt. oli inglise ratsameestel väga raske künklikut Walesi XIII saj. alistada. Sama oli Šveitsis, kus maa on mägine; piigimehed tõestasid oma efektiivsust ka lauskmaal: nt. Laupeni lahingus 1339. a. burgundlaste vastu ja lahingutes viimaste vastu 1476. a.136

Ilmselt hoidsid piigimehed piigi tagumist otsa maas, et nii hoida kindlamalt ära piigi nihkumist. Kuid sellega sai tappa vaid hobuseid, arvan, et ratsanike tapmiseks ja jalaväelaste vastu võitlemiseks hoidsid nad piike horisontaalset. Piigimehi sai lüüa kindla noolerahega või suurtükitulega (mida hiljem ka kasutati), mis ajas nende read sassi või lihtsalt kohkumismomendiga: kui piigimehed ei suutnud kindlalt seista ja read segi läksid, oli ratsanikel neid lihtne tappa.

Ammukütid

Ammukütid olid keskajal väga spetsialiseerunud ja nõutud seltskond. Nende olulisust ja mõrvarlikkust on ülalpool juba mainitud, kuid ma ei pea paljuks seda veel mitmete näidete varal rõhutada: nt. Bütsantsi printsess Anna Komnena kirjeldas ambusid, mis kreeklastele olid tundmatud, kuid mille efekt oli lausa saatanlik; kui Konrad IV (Saksa kuningas) tegi 1241. a. ettevalmistusi mongolite vastaseks sõjaretkeks, siis loetles ta ühena viiest abinõust: “Olgu neil ammukütid”137.

Nagu ülalpool mainitud sai, keelati 1139. a. Lateraani koguga ära ambude kasutamine ristirahva vastu ekskommunikatsiooni ähvardusel, seega olid ammukütid kiriku jaoks paariad: ketserid ja kiriku vastu mässajad. Siiski on kindel, et neid kasutati väga laialdaselt ning neile maksti isegi rohkem palka. On arusaadav, et kuna ammunool võis läbistada parimagi kaitserüü, siis proovis valitsev ülemkiht selle vastu võidelda. Sama reaktsiooni on mõnel pool märgata ka tulirelvade tekkimise ajal: Euroopas vähemal määral, kuna siin tekkisisid nad väga aeglaselt arenedes ja alguses tõenäoliselt ei pakkunud ammule erilist konkuretsi138 (ehkki hiljem, XV-XVI saj. hakati püsside vastu hoogsamalt võitlema), kuid nt. XVI saj. Jaapanisse ilmusid tulirelvad ühe hoona suhteliselt arenenud tasemel ning ohustasid valitsevat klassi, kuna neid võis kasutada igaüks ning surmata kergesti ka hea mõõgamehe ja vibuküti. Arvan, et ammu keelustamise põhjuseks oli just seesama laastamisvõime ja efektiivsus. Ja loomulikult oli see ka peamine asjaolu, miks teda kasutati.

Ammukütte kasutati tihti nagu tänapäeval snaipereid: nad lasid maha vastaste väejuhid139. Loomulikult oli seda võimalik vibuga samuti teha, kuid ammul oli suurem laskekaugus ja läbistusjõud, mis andis amburist snaiperile eelise vibuküti ees.

Ambu ei saanud kasutada hobuselt, täpsemini öeldes sai teda küll lasta, kuid uuesti laadida oli võimatu. Seega olid enamik ammukütte tõenäoliselt jalamehed, kuigi keskaegsetelt joonistelt140 on mõnikord näha, et ka ratsanikud kandsid ambusid. Tõenäoline on siiski, et amburid kasutasid hobuseid ainult liikumisvahendina ning lahinguks jalastusid. Ühel hilisel XV saj. joonisel141 võib näha huvitavat kombinatsiooni: seal on kujutatud klassikalises raudrüüs rüütel hobuse seljas ning ammuga relvastatult. Teisi relvi ei tundu olevat. See püstitab küsimuse, kuidas niimoodi varustatud rüütlid ambu kasutasid: tegid nad enne lähivõitlust ühe lasu, heitsid siis ammu käest (või andsid relvakandja kätte) ning tormasid vaenlasele kallale, või oli see tal kaasas juhuks, kui ta peaks sattuma olukorda, kus seda saab kasutada segamatult, sest amb oli, nagu eelpool mainitudki, positsioonirelvana kasulikum. Arusaamatu on, miks rüütel kannab ambu käes rännaku aja ning pole ühegi teise relvaga varustatud, võimalik, et siin on tegu hoopis kunstniku eksituse ja asjatundmatusega. Kui ta oleks ametilt ambur, siis ei kannaks ta ometigi hirmkallist raudrüüd, sest amburina võiks ta vaenlaste noolte eest varjuda mingi asja taha. Seega võiks oletada, et tema teised relvad on relvakandja käes, aga miks ta siis kannab rännakuks sedavõrd ebapraktilist relva?

Ilmselt olid siiski nn. ratsaammuküttide salgad, s.o. amburid, kes liikusid ratsa ning lahinguks jalastusid. See oli hea kombinatsioon, kuna siis oli ühendatud ratsaväe liikuvus ja ambude hävitusvõime. Sellist salka sai kiiremini liigutada nt. kahe divisioni vahel, kuid rohkem oli ilmselt sellest kasu lahingus, kus ratsaammukütid said kiiresti positsiooni vahetada.

On tõenäoline, et keskaja sõjavägedes oli suhteliselt palju ambureid. Seda esiteks nende paljuräägitud efektiivsuse tõttu. Teine põhjus oli ammu kasutamaõppimise lihtsus. Kui vibu laskma peab õppima aastaid, isegi lapsepõlvest alates, siis ammulaskmiskunsti oli märgatavalt lihtsam omandada. Vibunoolt pidi nimelt peaaegu alati kaarega laskma, kuid ammunool lendas sirgjooneliselt, kuigi oli võimalik ka kaarega lasta. Samas ei saanud ambureid olla väga massiliselt, kuna oma oskuste eest võtsid amburid suurt raha ning nende palkamine oli väga kulukas. Mõnevõrra oli kindlasti takistuseks ka ammu enda kõrge maksumus, sest sellist relva ei olnud kindlasti mitte kerge valmistada.

Nagu eespoolgi mainitud, oli ammuküttidest palju rohkem abi positsioonivõitluses, seda nende väikese laskekiiruse tõttu. Ammukütil oli vaja aega, et ambu segamatult laadida, erinevalt vibust võttis see suhteliselt palju aega. Seetõttu osutusid nad eriti kasulikuks piiramisel, kus amburid võisid kindlusest vaenlasi häirimatult lasta. Lahinguväljal pidid nad olema kaitstud kas ratsa- või jalaväega, vaenlase noolte eest kaitsesid neid ilmselt suured kilbid. Ammuküttide tähtsust näitab ka fakt, et Läti Henriku kroonikas mainitakse peaaegu iga kord, kui eestlased mingit kindlust piiravad, et ammukütid tapsid eestlasi ja peaaegu igas lahingus mainitakse nad ära142. Läti Henriku kroonika on küll kirjutatud XIII saj., kuid leian, et pole tõenäoline, et ammuküttide tähtsus oleks vähenenud XIV-XV saj., sest selle aja jooksul amb täienes ja kaugrelvade tähtsus tõusis.

Vibukütid

Teine liik kaugelt võitlevaid sõjaväelaseid olid vibukütid. Läbi ajaloo on just nemad olnud tihti lahingu lõpptulemuse otsustajateks, nt. Hastingsi lahingus143, kus normannid purustasid inglaste väe, Crécy’ lahingus, samuti ka Poitiers’ ja Agincourti lahingutes.

Hea näide vibude eelisest lahinguväljal on Crécy’ lahing, kus Genua ammukütid hakkasid inglasi laskma, kuid põgenesid kohkunult vibunoolte saju all, sest ”genualased polnud kunagi sellist laskmiskunsti kohanud”. Enne lahingu algust oli olnud aga tugev vihm, mis võis ambude nöörid märjaks teha ja nii ei olnud neil endist löögijõudu, vibukütid said aga oma nöörid kergesti vibult võtta ja seni kuivas kohas hoida, kui vihm läbi sai.144

Eriti väärtustatud olid inglise pikkvibukütid, Inglismaal olid nad ka kõige levinumad, mandril kasutati palju rohkem ambu. Vibuga sai lasta 10-12 noolt minutis, mis võisid teatud kauguselt läbistada isegi raudrüü. Vibuküttide täpsus oli hämmastav: kui mees lasi 100 m kaugusel (maksimum laskekaugus oli u. 300 m) olevast märgist mööda, oli ta halb vibukütt145. Selle järgi saab oletada, millist hävitustööd nad suutsid lahinguväljal korda saata: lihtne arvutus näitab, et 10 head vibukütti võisid minutis tappa 100-120 meest! Samas on väga tõenäoline, et 10 vibukütti minutis 100 meest ikkagi ei tapnud: iga lask ei pruukinud siiski tabada, võib-olla polnud vastane nii lähedal, iga vastane ei pidanud tabamusest surema, kindlasti iga lask ei läbistanud ka turvist (teatud nurga all tabades võis nool lihtsalt eemale põrkuda), kuid isegi kõiki neid tegureid arvestades võib ette kujutada, millist hävitustööd olid vibukütid suutelised tegema. Lisaks, kui nad ei tapnud ega tabanud ka ratsanikku, võis piisata hobuse tabamisest, kes tihti valust pööraseks läks ja ratsaniku seljast viskas või suvalises suunas põgenes.

Ilmselt ei kandnud vibukütt rasket turvist, kuna enamasti kasutas ta vaid kaugrelva ja oli nii otsesest ohust väljas, pealegi juhul, kui rüütlid neid ründasid, oli hea kui nad olid kiired, et vaenlaste eest põgeneda, kuna enamasti ei jäänud nad rünnakule vastu võitlema.

Vibukütil oli enamasti üks või kaks 24-noolest noolepundart146 (mis olid enamasti vööle seotud), s.t. tavaliselt võis ta lasta kõige vähem kaks minutit (tingimusel, et ta kõik nooled ära raiskab) ja maksimaalselt neli minutit. Arvan, et tegelikult pidi neil olema rohkem nooli kaasas, nt. vankrites, sest on raskesti usutav, et Henry V läks Prantsusmaa vastasele sõjaretkele arvestades ainult kahe kuni neljaminutilise noolesajuga (kuigi selle hetkega võisid nad teha tohutut hävitustööd). Siiski raisati need ilmselt ära esimeses lahingus.

Samas ei pruukinud see nii olla: kui kaasas oli nt. 8 000 vibukütti, siis oleks pidanud kaasa vedama u. 200 000 noolt, et igaüks saaks ühe puntra veel. Pealegi ei lasknud vibukütid mõnedel juhtudel nooli, kui lähivõitlus oli alanud, et mitte tabada oma mehi (nt. Agincourtis, kuigi seal oli teine põhjus147). Seega, kui vibukütid alustasid laskmist 300 m kauguselt (loogiline on, et lahingut alustasid vibukütid) ja samal ajal hakkas vastaste ratsavägi liikuma, siis — oletades, et ratsanikud liikusid u. 6-7 m/s148 — olid ratsamehed kohal kiiremini kui minutiga. Järelikult lasid vibukütid lahingus u. 10 noolt. See jätaks varuks nooli veel 3 lahingu jaoks. Kahtlane on aga, kas ratsanikud said kohe pärast esimest noolepilve liikuma hakata, ehk oli tarvis enne hobusele ronida vms. Sel juhul saaksid vibukütid palju rohkem nooli lasta, samuti siis, kui tegemist oleks jalaväega. Kuid tihti jäid vibukütid teiste väeosade varju ja lasid vastaste kaugrelvastuses mehi.

Kolmas võimalus on, et pärast lahingut mindi lahinguväljale ning lõigati vastaste seest nooled välja (tõmmata ei saanud, sest siis oleksid nooleotsad laiba sisse jäänud). Arvan, et tehti mõlemat: mingi varu oli kaasas ja nooled korjati kokku, kui vähegi võimalik. 200 000 noolt ei ole tegelikult nii palju, u. 1-2 vankritäit. Ja vankrid olid sõjavägedel nagunii kaasas, mida ma aga käsitlen allpool.

Vibukütid suutsid ka laiali ajada ratsarüütlite väe neid nooltepilvega üle külvates ja sellega põgenema sundides nagu juhtus mitmes lahingus Saja-aastases sõjas. See oli väga oluline, kuna see oli šveitsi piigimeeste ridadele heaks täienduseks ja asendamatud, kui piigimehi polnud. Nii olid vibukütid iga väe oluline osa, milleta oli lahingut raske võita.

Idamaades olid olemas ka ratsavibukütid, s.o. vibukütid, kes olid võimelised ratsutama ja samal ajal ka laskma. Euroopas kasutasid ratsavibukütte tihti Saksamaa rüütlid, kes palkasid neid endale Ungari aladelt149. Sellised vibukütid olid loomulikult eriti ohtlikud, kuna nad olid liikuvad ja seetõttu ei saanud neid ka nii kergesti purustada. Olgu veel mainitud, et pikkvibu ei saanud tema pikkuse tõttu hobuselt lasta150.

Tõenäoliselt sõdisid vibukütid ka lähivõitluses, kuna peale sõjavägede kokkupõrkamist ei saanud nad tihti lasta ja vibumehi oli alati arvukalt; on ebaloogiline, et nad pärast paari esimest minutit lihtsalt lahingutegevusest kõrvale tõmbusid. Mõnikord sai muidugi ka lahingus lasta: olles ise teiste varjus ja sihtides vaenlaste tagumisi ridu või ammu- ja vibukütte. Ning mõnikord nad lihtsalt põgenesid pealetormavate raskeratsaväelaste eest.

Käsitulirelvadega väeosasid XIV-XV saj. ei olnud, käsitulirelvi kasutasid vaid üksikud inimesed ja enamasti nagu ambe positsioonirelvana. Siiski 1490. a. lasti, nagu eelpoolgi mainitud, Veneetsias ammud vahetada tulirelvade vastu ja 1508. a. loodi seal ka käsitulirelvadega väeüksus, kuid see jääb minu uurimuse ajalistest piiridest välja.

Taktika

Taktika on läbi ajaloo olnud iga lahingu otsustav ja tähtsaim punkt. Hea taktikaga on võimalik võita ka paremini varustatud ja suures ülekaalus olevat vaenlast, selle heaks tõestuseks on hussiitide sõjad ning Crécy’, Poitiers’ ja Agincourti lahingud.

Peatükk on jagatud kaheks põhiliseks osaks: taktika kahe väe vahelises lahingus avamaal ja taktika piiramisel, mis on üksteisest väga erinevad. Lisaks uurin vägede formatsiooni, vägede juhendamist ja seda, kuidas võideldi erinevate väeosade vastu (nt. kuidas kaitsti end amburite eest ja purustati piigimeeste formeering). Siiski piirdun vaid ühe kõige tõenäolisema formeeringuga, mis töötas lauskmaal, sest tegelikult on iga lahinguväli pisut erinev teistest ja alati saab seda formatsiooni ja taktikat pisut muutes oma kasuks pöörata.

Sõjaajaloolane John Keegan väidab, et keskajal ei olnud taktika nii oluline kui paljude meeste individuaalsed oskused151. Sellega ei saa ma kindlasti nõustuda. Üksikisiku osatähtsus lahingus oli muidugi suurem kui tänapäeval, seda tingis juba keskaegsete sõjameeste relvastus, mille tegevusraadius oli suhteliselt väike, kuid see ei tähenda, et vaenlast nähes tormati üksteisele lihtsalt kallale ja vaadati, kes tugevam on. See võis juhtuda kahe rüütlisalga kokkupõrkel, kuid mitte suures lahingus, kuhu oli kaasatud mitmeid erinevaid väeosi. Pole ju võimalik, et nt. Agincourti lahingus, kus inglased olid mitmekordses arvulises vähemuses, olid inglased lihtsalt nii palju vapramad ja osavamad, et lihtsalt tapsid maha mitu tuhat prantslast ja võitsid lahingu — tegelikult just see lahing näitab, et inglased võitsid tänu heale taktikale vananenud taktikaga prantslasi, kes tegid lahingu käigus mitu jämedat viga. Keegan ise väidab oma teises raamatus, et juba varasemal ajal, nt. ristisõdades, oli väga oluline, et raskeratsavägi just õigel ajal vaenlasele kallale tormaks152. Seda enam pidi taktika olema tähtis XIV-XV saj., mil sõjandus oli oluliselt edasi arenenud.

Isegi lähivõitluse ajal oli taktika tähtis: vibukütid pidid õigeid mehi laskma, abivägi pidi õigel ajal õiges kohas ründama (üks põhjuseid, miks prantslased kaotasid Agincourti lahingu, oligi abiväe vale ajaline saabumine), Hastingsi lahingus lavastasid normannid põgenemise, et vaenlaste kilbivall segamini ajada153.

Taktika avamaal

Raske on oletada, kuidas lahinguväljal väeosad paiknesid. Tõenäoline on, et ratsavägi või tõenäolisemalt jalamehed pidid kaugrelvastuses mehi kaitsma ning asusid nende ees või külgedel. Vägede astetsemine reas üksteise vastas tundub mulle kõige loogilisem vägede paiknemine keskajal, arvestades tolleaegseid relvi. Ilmselt oli mitu rida üksteise taga, nt. vibukütid, jalamehed ja lõpuks ratsanikud (read võisid koosneda ka erinevatest väeosadest). Teise väega kokku põrgates need read ilmselt hajusid ja moodustasid võideldes sõõri, sest keskaegsed lahingud olid mees-mehe vastu võitlused154, iga mees otsis vastast. Tõenäoliselt polnud reas üksteise selja taga rohkem mehi kui neli või viis, kuna muidu oleks tagumistel olnud raske lahinguga liituda ja nii oleks paljud mehed vaenutegevusest lihtsalt mõnda aega eemal olnud. Loomulikult sõltus see ka ümbruse eripäradest, kitsas kurus pidi rida olema mõnevõrra sügavam.

Lahingus olid erinevad väosad eraldi ja moodustasid divisione või pataljone. Froissarti kroonikates mainitakse mitme lahingu eel, et moodustati pataljonid ja mindi vaenlasele kallale155. Üldiselt jääb mulje, et enne lahingut mõlemad sõjaväed peatusid ja korrastasid oma ridu ja formeerisid neid ümber. Enne lahingut saadeti mõned rüütlid vaenlaste vägede formeeringut vaatama, et selle järgi ise väed asetada (Prantsuse kuningas käskis oma rüütlitel enne Poitiers’ lahingut inglaste asetus üle vaadata, et kas prantslastel on parem jalgsi või hobustel võidelda)156. Froissarti kroonikates on huvitav lause, et enne Crécy’ lahingut seadis sõjavägi end üles “tavalisel viisil”157, see viitab, et väel oli oma kindel formeering lahingu pidamiseks, mis võib-olla oli isegi kogu keskaja sõjavägedel enam-vähem ühtne. Samas ei saanud see kindlasti olla üks ja ainuke, kuna siis muutuks ta praktiliselt kasutuks ja pealegi saatsid väejuhid alati luurajad vaatama, kuidas vastased on end üles rivistanud.

Tundub, et veidral kombel pandi vibukütid teiste väeosade ette: Froissarti kirjelduses Crécy’ lahingust on selgelt öeldud, et printsi vibuküttide taga olid sõjamehed, samuti käskis prantsuse kuningas Genua ammuküttidel ette astuda ja lahingut alustada158. Vibuküttide selline paigutus oli otsekui vastastele maha löömiseks ette seadmine, sest vibukütid ei olnud kaitsvates plaatrüüdes. John Keegan arvab, et vibukütte tappes ei võitnud au159, seetõttu on minu meelest võimalik, et rüütlid üritasid vibuküttidest mööda pääseda, et nende taga olevate rüütlitega võidelda, et sedaviisi au ja vangistamise korral raha teenida (ja nii ei ähvardanud vibukütte oht). Rüütlid pidasid ju isiklikul tasandil lahinguid esmajoones võidu pärast (kuna kaotus oleks kaasa toonud ebameeldivusi, alates surmast ja lõpetades raha kaotamisega), teiseks selleks, et lahingus silma paista ning au ja kuulsust saavutada, ning kolmandaks raha ja saagi pärast160. Froissarti järgi tormas üks krahv vibuküttidest mööda inglastele kallale, samuti teine ning ka kuningas tahtis nendega liituda, kuid vibukütid jäid ette161. Kuid juba Poitiers’162 ja Agincourti lahingutes peeti küllalt oluliseks vibukütte rünnata163, mis esimeses läbi kukkus, kuid teises mingil määral õnnestus.

Vibuküttide salgad seisid enamasti kolmnurkselt, nurgaga vaenlase poole, nagu on väidetud mitmel pool Froissarti kroonikates164 ja mida on kinnitanud ka John Keegan165. Ilmselt seisid nad üksteisest meetri-paari kaugusel ning selline asend võimaldas parimat sihtimist, kuigi seda väga palju tarvis ei länud, sest tõenäoliselt lasti nooli lihtsalt umbes mingi ala peale, kus nad tabasid vaenlaste tihedas massis ikka kedagi, kuigi vaenlaste ligemale tulles oli sihtimine rohkem võimalik ja kasulikumgi: sai lasta nt. noole otse pähe, hobust lasta vms. Vibuküttidel oli mitmeid viise end ratsaväelaste eest kaitsta: lüües maasse puust otstest teritatud orgid, mille otsa hobused jooksid (nt. Agincourti lahingus), kaevates enda ümber kraavid, mille sisse joostes hobused oma jalad murdsid (nt. Poitiers’ lahing), lisaks olid nad ka ise varustatud lähivõitlusrelvadega166.

Ratsaväelased olid enamasti ilmselt jalaväelaste taga167. Froissart ütleb oma kroonikates, et Prantsusmaa kuningas käskis jalameestel ette minna, et nad hobuste jalge alla ei jääks168. See esmapilgul vastuoluline lause võib anda informatsiooni lahingutaktika kohta.

Lahingut alustasid üldiselt kaugrelvadega mehed: amburid või vibukütid. Järgmisena läksid tõenäoliselt jalamehed, sest algses asetuses olid ratsamehed tihti nende selja taga, võimalik, et sellele viitab ka just seesama ülaltoodud kuninga lause. Jalamehed saaksid hobuste selja taga nende jalge alla jääda ainult siis, kui nad rünnakul ratsude vahelt läbi tormaksid ja nad närvi ajaksid, s.o. nad peaksid enne ründama. Ja ees olles ei trambita neil ainult siis hobustega otsas, kui nad enne ratsamehi lahingusse tormavad ning ratsanikud hiljem järgnevad. Samas oli mõnikord jalavägi kõige keskel ja tiibadel asusid ratsaväelased169. Aga kindlasti ei olnud see alati nii, mõnikord oli oluline kahe sõjaväe vaheline ala kiiresti ületada, juhul kui vaenlastel oli palju kaugrelvastusega mehi. Pealegi jääb siis ära nn. šoki efekt, kus ratsavägi tormas võimsa kabjamüdinaga jalameeste keskele ning ajas nad sellega paanikas põgenema, kuid XIV-XV saj. hakkas ju selline taktika nagunii oma ebaefektiivsuse tõttu hääbuma.

Mõneti on arusaamatu, kuidas keskajal vägesid juhiti, kindlasti ei loodetud ainult oma hääle tugevusele. Kõige ilmsemalt pasunate ja lippude abil, mis tuleb ka Froissarti kroonikates päris selgesti esile. Iga rüütel oli oma salgaga oma lipu all, tema salk järgnes ta lipule, rüütel omakorda enda isanda lipule ja nii näidatigi rünnaku üldist suunda. Lahingus orienteeruti ilmselt rohkem lippude järgi ja enne lahingut pasunate järgi: Froissarti kroonikates mainitakse lahingus tihti, et järgneti lipule, kuid enne lahingut kuuletuti pasunahüüde peale (millal hobused saduldada, relvastuda ja koguneda)170.

Juhtimist tegi kindlasti raskemaks asjaolu, et sõjanduse arenedes oli vaja panna erinevad väeosad koostööd tegema. Alati see ei õnnestunud ja siis võis tulemus katastroofiline olla, tihti kippusid mõned rüütlid ettepoole soovist silma paista ja nii kuulsust hankida, seepärast pidid juhid tihti surmaga ähvardades keelama lipukandjast mööda minemise171.

Oluline oli koostöö vibuküttide ja ratsaväelaste vahel piigimeeste vastu võitlemisel: kui amburitel või vibuküttidel õnnestus tiheda nooltesajuga piigimeeste read segi ajada, pidid ratsamehed just sel hetkel neile kalale tormama, enne kui piigimeestel õnnestus oma rivid taas korda seada ja hirmuäratavad piigid ette sirutada. Hiljem asendas kahurituli vibukütte; kahureid kasutati ka vibuküttide laiali ajamiseks172. XV saj. lõpuks oli inglise vibuküttide efektiivsus üldiselt minevik173, kuigi veel Floddeni lahingu 1513. a. šotlaste vastu võitsid inglased tänu pikkvibuküttidele174.

Keskaja lahingutes oli päris tavaline, et enne põhilist lahingut toimus paar väikest kokkupõrget üksikute väesalkade vahel, kes lihtsalt sattusid vastamisi, tahtsid võita kuulsust või aeglustasid sellega vastaste liikumist (nii tegid šotlased, et nende põhiväel jääks aega relvastuda). Selliseid üksikettevõtmisi juhtus ka piiramisel, kuigi tihti piirdus see ilmselt vaid noolte laskmisega.175

Taktika piiramisel

Piiramise puhul oli alati eelis kaitseval poolel, kuna keskaja ründevõimalused olid kesised. Piirajatel oli tegelikult kolm võimalust kindlus vallutada (õigem termin oleks vist ära võtta, kuna mõnel juhul ei olnud tegemist jõuga vallutamiseg): tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine.

Esimesest oli enamasti kasu siis, kui kindluse garnison oli nõrk176. Tormijooksuks kasutati redeleid ja piiramistorni ning ilmselt olid need suhteliselt ohvriterikkad. Kui kindlus oli ümbritsetud vallikraaviga, aeti see mulda ja puuoksi täis, et sealt saaks ligineda müüridele või väravale.177

Müüre sai lõhkuda mitmel viisil, üheks võimaluseks olid sõjamasinad. Katapuldiga loobiti kive vastu linnuse müüre või nende sisse, et sealseid elanikke vigastada, samuti loobiti nendega tulepotte. “Oinast” kasutati aga ainult värava lõhkumiseks ja teda kattis niiskete loomanahkadega üle tõmmatud katus, et takistada vaenlastel seda põlema süütamast.178 Võis ka müüride alla käigu kaevata. Selle lage toestati puupostide ja -taladega, ning töö valmis saades süüdati toed põlema, nii et need järgi andsid ja ühes müüriga kokku varisesid. See aga oli ebameeldivalt aegavõttev tegevus ning pealegi võisid kaitsjad vastu kaevama hakat ja nii ründajate plaanid nurja ajada.179

Näljutamise puhul loodeti vaenlase alistumisele nälja, reeturlikkuse või taudide valla pääsemise tõttu180. Või kui ei antud allagi, siis nälg ja taud igatahes nõrgestasid vaenlaseid küll. Samad taudid aga ähvardasid piirajaid ennastki, mis võisid sundida neid lahkuma. Samuti mingil määral nälg, kui ümberkaudsed maad ei suutnud neid enam ära toita ja varustamine ei olnud võimalik. Ja olgu öeldud, et vägagi tihti lahkuti kindluse alt seda vallutamata, nagu võib lugeda Froissarti kroonikatest181 ja Liivimaa nooremast riimkroonikast182.

Linnuse kaitsmisel olid olulisel kohal kaugrelvad ning tormijooksu korral kasutati nendena ka kive183. Seda on näha ka mitmetelt piiramist kujutavatelt piltidelt184. Need olid ründajatele tihtipeale nii häirivad, et nt. kuralased pidid 1210. a. Riia linna piiramisel endale suured kilbid ehitama185. Hiljem olid suured kilbid jalameestel juba olemas.

Populaarset uskumust, et müüridelt valati ründajatele tulist tõrva ei maksa eriti tõe pähe võtta, mina ei leidnud allikaid uurides ühtki viidet sellele ning ka Ain Mäesalu leidis oma loenuguseerias “Keskaja relvastus ja sõjakunst” sama ning arvas, et tõrva võidi valada “oinale”, et seda siis põlema süüdata186. Piiramisel kasutasid ka kaitsjad katapulte, nt. selleks et vaenlaste oma ära lõhkuda, nagu ilmneb Froissarti kroonikatest, kus kindluses ehitati selline sõjamasin ja hävitati sellega ründajate oma187.

Raske on öelda, kui suur oli välilahingute osakaal võrreldes piiramislahingutega. Välilahinguid oli ilmselt rohkem, kui nende sekka lugeda ka väiksemad kokkupõrked, kuid tähtis oli siiski kindluse või linna vallutamine. Inglased võitsid küll Crécy’, Poitiers’ ja Agincourti lahingud, kuid mitte need ei taganud neile edu kogu sõjas, sest nagu sissejuhatuses on mainitud põhines keskaegne kaitsesüsteem kindlustel.

Linnuste kõrged seinad said neile saatuslikuks, kui kahur sai üha efektiivsemaks. Prantsuse kungiga kahurid tõrjusid inglased Saja-aastases sõjas Prantsusmaalt välja188 ja võitsid paarkümmend aastat hiljem burgundlasi. Purustava jõuga kahurile ei suutnud vastu seista vanamoodsad kõrged kivimüürid, sest mida kõrgemad nad olid (mis oli seni olnud üks kõige suuremaid eeliseid), seda kergem oli neid võimsate laskudega alusmüüri vastu lammutada. Suureks probleemiks oli nende raskus, suurus ja liikumatus: sel ajal olid nad kinnitatud veel liikumatutele alustele ning iga kord, kui neid liigutada oli tarvis, pidi nad suurte pingutustega vankrile vinnama ja hiljem jälle sealt maha. Lisaks tulistasid nad kivikuule189.

XV saj. lõpul oli ka viimane probleem lahendatud: kahurid olid kergemad, varustatud ratastega — nii muutusid nad manööverdatavateks — ning tulistasid raudkuule, mis tegi nad loomulikult veelgi kohutavamateks relvadeks. Charles VIII võttis oma sõjaretkele Itaaliasse kaasa kergemad liikuvad kahurid ning 1494. a. pommitas ta maha Monte San Giovanni kindluse müürid ja vallutas selle 8 tunniga. Mõni aeg tagasi oli see kindlus seitse aastat piiramisrõngas olnud, kuid vastastel ei olnud kahureid ja nad ründasid seda traditsiooniliste meetoditega.190 Need relvad panid aluse täiesti uuele ajastule kaitsetehnikas.

Pärast XV saj. lõppu muutusid tulirelvad üha tähtsamaks ning just need — eriti käsitulirelvade areng ja levik — olid peamiseks põhjuseks, miks muutusid nii sõjapidamine kui taktika lahingutes.

Rännak ja varustamine

Suure ja tegelikult ka tähtsa osa keskaja sõjapidamisest moodustas vägede liikumine. Kiire liikumine oli oluline näiteks seetõttu, et kui vaenlane oli maal, rüüstas ta seda senikaua, kuni ta oli purustatud, põgenema aetud või ta ise tüdines. Nagu sissejuhatuses mainitud, oli keskaegne kaitsesüsteem üles ehitatud kindlustele ja sõjaväed paiknesid sisemaal, mitte piiridel. Nii oli tihti vaja võimalikult kiiresti piirialadele saada. Rännakut käsitlen koos varustamisega põhjusel, et need kaks on omavahel tihedasti seotud: varustamine mõjutas liikumist suurel määral.

Liikumine

Sõjaväed liikusid suhteliselt aeglaselt. Froissarti kroonikates on mainitud, et inglise ratsavägi liikus kiirustades päevaga u. 45 km191. See arv ei olegi ehk liialdatud. Tegemist oli ikkagi ratsaväega — muide, ratsavägi ei liikunud ilmselt väga palju kiiremini kui jalavägi, sest kihutada nad ei saanud, see oleks hobused väga kiiresti ära kurnanud; ainsad eelised olid suurem vastupidavus ja mõnevõrra kiirem samm (mis pika maa peal võis siiski palju lugeda) —, kellel polnud kaasas isegi mitte toidumoona. Üksikisik liikus päevas u. 25-60 km192, aga seda ilmselt teid mööda, mitte rabades, metsades ega mägede vahel nagu ülalnimetatud ratsavägi seda tegi.

Arvan, et sõjaväe tavaliseks liikumiskiiruseks võib pakkuda u. 20 km päevas, sest inglise sõjavägi liikus enne Agincourti lahingut kiirustades u. 25 km päevas193. Samale järeldusele on jõudnud ka John Keegan, kes väidab, et see oli jalaväele suurim kiirus üldse194. Liikumist takistas põhiliselt varustus: turvised, relvad, toidumoon ning varustusvankrid. Loomulikult kahandas väe kiirust rüüstamine, mida üldiselt rännaku peal võõral maal olles ohtralt tehti195. Mõnikord muidugi oligi sõjaväe eesmärgiks rüüstata ja röövida ja siis saagiga tagasi minna196, kuid nt. Saja-aastases sõjas ei olnud see peamine, vaid üritati ikkagi kindluseid vallutada (kuigi oli hea, kui sai külade põletamisega vaenlasele kahju ja endale kasu tekitada).

Pikemal rännakul pidi sõjavägi tegema ka öistele peatustele veel lisaks pikki puhkepause (isegi terve päeva), sest nii inimesed kui loomad kurnasid end mitmepäevase rännakuga ära ja päevane puhkus oli hädavajalik. Inglased pidid 1415. a., kui nad püüdsid prantslasi vältida ja nende eest põgeneda ikka ühe päeva ohust hoolimata puhkama197. Ööbimispaika valides üritati ilmselt leida mõni külalähedane koht, et vähemalt kõrgemast soost aadlikud saaksid katuse all ööbida. Ühe sõjaväe laagrisse jäämine oli sealsele ümbrusele ilmselt suureks õnnetuseks, kuna sõdurid elasid arvatavasti ümberkaudsete inimeste kulul ning röövisid, kuidas soovisid. Seda isegi omal maal olles, sest vaevalt tundis eemalt tulnud palgasõdur muret kohalike talumeeste elujärje pärast. Juhid jäid enamasti kuskile katuse alla198, näiteks kloostrisse, kuid lihtsõdurid hulkusid ringi ümbruskonnas. Et kõrgemast soost isikud olid harjunud varjualusega, tuleb välja krooniku sõnadest, kes kurdab, et metsas olles polnud peaaegu kellelgi kaasas kirvest, et endale katustki peale teha199. Ööbimiseks kasutasid aadlikud ka telke, sest minnes sõjakäigule šotlaste vastu, käsib Inglismaa kuningas Edward III (1327.-1377. a.) meestel kaasa võtta vankrid ja telgid200.

Rännakul kandsid mehed turviseid seljas, ilmselt alati ähvardava ohu (turvise selga saamine võttis palju aega) ja prestiiþi tõttu. Froissarti kroonikates nimetatakse mõnikord, et rüütlid olid sunnitud ööseks turvalisuse huvides kaitserüüd selga jätma, mis oli väga ebamugav201.

Rännakul ilma kindla ohuta ei liikunud sõjavägi tõenäoliselt ühes reas üksteise selja taga, nagu oleme harjunud nägema filmidest. Liiguti vabalt ringi ning põhiväest päris kaugele, näiteks toidu otsinguil (kohalikel oli ilmselt küllalt kogemusi, et kõik söödav ära peita, kui armee lähenes). Froissarti kroonikas mainitakse mitu korda, et koguti kokku ringihulkujad või oodati neid järele, 1327. a. šotlaste vastu ootasid inglased oma ringihulkujaid kaks päeva202. Ohu korral aga liiguti küll koos — näiteks teadmises lähedalolevast vaenulikust sõjaväest — ja surma ähvardusel keelati lippudest ette minna203.

Varustamine

Logistika ei olnud keskaja Euroopa sõdades eriti arenenud ning selleks polnud ka suurt vajadust. Toit võeti kaasa vankrites või rööviti tee pealt. Ilmselt praktiseeriti mõlemat viisi. Vankrid saatsid sõjaväge päris kindlasti, nt. kui 1415. a. Henry V Prantsusmaa rannikul maabus, võttis tema laevades palju ruumi varustus204. Vankrites oli ilmselt leiba, kuna see oli üks keskaja põhitoitudest, tavalise toiduse hulka kuulusid ilmselt ka oad ja herned, mis olid kerged kaasas kanda ning väga toitvad. Mõnikord tehti omale ka kaerajahust pätsike, kui muud ei olnud (seda tegid eriti šotlased, aga ka inglased)205. Palju ruumi võttis hobusetoit. Tavalised hobused said küll laagri lähedal rohtu näsida, kuid rüütlite spetsiaalselt aretatud lahinguhobused pidid ilmselt saama kaera, et nende jõud püsiks.

Arvan, et pisut kanti söögipoolist ka oma märssides, kuid selle kohta pole kuskilt informatsiooni leida. Tee pealt toidu hankimine oli samuti tavaline, kuigi raskendatud, sest nagu ülalpool mainitud, peitsid elanikud tõenäoliselt oma toidupoolise sõjavägede eest ära, sealhulgas ka elusloomad. Pärast Caeni vallutamist 1346. a. tegid inglased neljapäevase peatuse, et toitu muretseda206. Omal maal osteti tavaliselt toitu kohalikelt, kui endal enam olnud207. Seda juhtus ka võõrsil olles, Froissarti kroonikas on lause: Sai palju toitu osta: mõned maksid selle eest, mõned mitte208.

Piiramisel rüüstati ümbrust. Olles kindluse sisse piiranud elati ümbritsevate elanike kulul, kuid see viis ammendas end kiiresti, eriti kui piiramine venis pikaks. Ja mite ainult toidust ei jäänud väheks, ka nt. laskemoon võis otsa saada ja seda oli ümbruskonnast juba raskem saada. Nii pidi neid väga palju kaasa võtma või siis kaugemalt hankima ja siis kohale transportima.

Probleem oli ka jook. Ilmselt oli põhiliseks joogiks vein, kuna see ei roiskunud kiiresti ning peaaegu iga kord, kui kroonikates mainitakse rännakul tarbitavad vedelikku on see vein. Mõned üksikud juhud olid erandid, nt. šotlased ei võtnud veini kaasa, vaid jõid jõevett209. Arvan, et nii toimisid ka teised, sest mitmepäevasel rännakul on inimese vedelikuvajadus väga suur, eriti arvestades, et nad kannavad seljas raskeid turviseid, relvi ja võib-olla ka moonakotte. Seega kogu sõjaväe ärajootmiseks kaasavõetav kogus pidi olema tohutu. Seetõttu arvan, et juua eriti kaasa ei võetudki, kroonika järgi aga ilmselt pisut siiski. Pealegi oli see suhteliselt mõttetu, sest tõenäoliselt prooviti kasutada ära teel olevaid jõgesid ning võib-olla määrati isegi marsruut selle järgi. Pean ka tõenäoliseks, et igal mehel oli oma väike lähker vööl, et raske rännaku ajal sealt rüübata ning kui liiguti hajali, siis satuti kindlasti mõne kaevu peale.

Ilmselt polnud ka vankrites olev sõjaväe peale ühine, vaid igal rüütlil või juhil oma, millest piisas enda ja sõltlaste (sh. palgasõdurite) varustamiseks. Sellele viitavad üsna otseselt Froissarti kroonikad, kus kuningas käsib igal aadlikul sõjaretkele kaasa võtta vankreid ja telke210.

Vankrites polnud ka ainult toit: pidi olema varuks relvi ja võib-olla ka tööriistu (kuigi töölised liikusid nagunii sõjaväe taga). Rüütlite odad purunesid kergesti, samuti piigimeeste piigid, nooli oli hea varuks omada, ka kilbid purunesid kergesti, koguni ühe lahinguga (sellele viitavad nt. viikingite saagad, kus kirjeldatakse tihti, kuidas kilp puruneb211, ning arvan, et nad ka hiljem palju kauem vastu ei pidanud, sest kilp pidi olema kerge, et seda efektiivselt kasutada, kuigi mõnevõrra paksemaks nad ilmselt muutusid, nt. suured jalameeste kilbid ammu- ja vibunoolte vastu). Mustal Printsil oli Inglismaalt tulles kaasas toitu ja juveele, rõngassärke, kiivreid, odasid, kilpe, vibusid, nooli jms212.

Seega avaldas varustamine vägede liikumisele suurt mõju, varustusvankrid ja ebapiisav varustus ning proviant vähendasid oluliselt nende kiirust.

Kokkuvõte

Sõjad ja sõjaväed on läbi ajaloo etendanud väga tähtsat osa, nende edu või ebaedu otsustanud riikide tulevikku ning rahvaste saatust. Keskajal oli nende tähtsus eriti suur, kuna ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbiviimiseks.

Käesolev seminaritöö uurib ainult sõjavägesid — mitte sõjategevust nagu enamik keskaegseid sõdu käsitlevad teoseid —, nende koosseisu, taktikat, varustamist ja liikumist, relvastust. Töös kasutatud kroonikad on selle ala uurimiseks väga head, kuna nad kõik pööravad väga suurt tähelepanu sel perioodil toimuvale sõjategevusele ning teksti hoolikalt jälgides leidub vihjeid sõjaväegedele ja ülalnimetatud nendega seotud teemadele. Kogu teema heidab valgust keskaja sõjapidamisele, selle erinevatele võimalustele ja sõjavägede võimalikule liikumiskiirusele.

Põhiliseks uurimisalaks on Kesk- ja Lääne-Euroopa sõjaväed, kuigi on kasutatud ka Läänemeremaade ajalugu käsitlevaid kroonikaid ja on ka muidu mõningaid kõrvalekaldeid, mis on üldise selguse huvides vajalikud.

Keskaja sõjameestel oli väga palju erinevaid relvi kasutada, peamiselt kaitserüüde efektiivsuse ja muutumise tõttu. XIV saj. hakkasid levima seoses plaatrüü kasutuselevõtuga nürid löökrelvad (nuiad, sõjahaamrid), üldse raskemad relvad (bastard) või torkerelvad (enamik mõõku). Teivasrelvad muutusid veelgi olulisemaks, samuti plaatrüüde tõttu. Kaugrelvadest võitis üha enam populaarsust amb, mis oma purustusjõuga võis ka täisraudrüüst läbi lüüa. Ammust ei jäänud palju maha ka pikkvibu, millel puudus küll sama suur läbilöögijõud, kuid mille peamiseks eeliseks ammu ees oli kindlasti kiirem laskesagedus ning seega olid tema kasutusvõimalused laiemad, nt. lahinguväljal. Seevastu oli amb kõige efektiivsem positsioonivõitluses.

Kilbid kadusid täisturvise ilmumisega peaaegu täielikult või oli tähtis vaid nende tähenduslik külg: nt. peale maalitud vapp. Jalameestel säilisid siiski kilbid, muutusid isegi suuremaks, et kaitsta end noolte eest.

XIV saj. tekkisid ka täiesti uut moodi relvad: tulirelvad, mis esialgu olid vaid marginaalsed, kuid keskaja lõpu poole relvastuses üha suuremat tähtsust omasid. Eriti levisid suuremad tulirelvad, s.o. kahurid ning XV saj. lõpul olid nad kõige tähtsamad ja efektiivsemad piiramisrelvad.

XIV saj. tekkis ka kaks uut sõjaväelaste liiki: pikkvibukütid ja piigimehed. Pikkvibukütid olid kõige enam levinud Inglismaal (mandril olid põhilisimad kaugrelvastuses mehed amburid) ning lahinguväljal väga efektiivsed, nagu näitavad mitmed lahingud Saja-aastases sõjas. Piigimehed muutusid väga tähtsaks sõjaväe koostisosaks, sest nende vastu ei saanud ei jalamehed ega ratsanikud, ainuke viis neid purustada oli pideva noolerahega või hiljem kahuritulega.

Raskeratsavägi oli XIV saj. juba hääbumas ning oma efektiivsust kaotamas. Täisturvises üleni rauas hobusel rüütel hakkas lahinguväljalt tasapisi kaduma ning väga tihti võitlesid rüütlid tavaliste jalaväelaste kõrval jalagsi. Ilmselt olid vägedel ka kergeratsaväelased, kes tegutsesid äkkrünnakutel, tagaajamistel ja luurel. Keskaja lõpu poole muutusid üha olulisemaks kaugrelvastuses väeosad.

Lahinguväljal olid väed üksteise vastu üles rivistunud, vibuküttide salgad kolmnurkselt, et saaks paremini sihtida, enamasti seati nad ka teiste väeosade ette. Väed asetsesid üksteise vastas ühes või mitmes reas, lahingut alustasid tavaliselt vibu- või ammukütid.

Piiramisel oli kolm võimalust kindlust ära võtta: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine, kuid need ei garanteerinud sugugi alati edukat piiramist. Alles kahurite arenguga (kui nad muutusid kergemateks, liikuvamateks ja oli võimalik lasta raudkuule) sai kindluse müürid kiiresti puruks pommitada ja nad seejärel vallutada.

Keskaja sõjaväed liikusid u. 20 km päevas, vajaduse korral sai ka kiiremini, kuid see kurnas sõjaväelasi kõvasti. Tihti liiguti ratsa, kuid oli ka jalamehi. Rännakul ei oldud tihedas grupis koos (v. a. ohu korral) vaid liiguti hajali ringi. Ööd prooviti veeta paigas, kus vähemasti kõrgemast soost isikutel oli võimalik magada mingis varjualuses, kuigi tihti olid kaasas ka telgid. Teel oldi enamasti kaitserüüs, nii ohu kui prestiiþi pärast. Varustus võeti ilmselt kaasa, vähemasti mingi osa vajalikust osast, kuid palju toitu rööviti või osteti ka tee pealt. Kaasa võeti arvatavasti relvastust ja tööriistu, mida teel on mõnevõrra raskem hankida kui toitu.

Kindlasti saaks selle teema kohta veel palju uudset informatsiooni, kui uurida veel teisigi kroonikaid peale nende, mida mina kasutasin, kuid paraku puudus mul neile ligipääs. Siiski usun, et uued andmed ei sea kahtluse alla minu põhilisemaid järeldusija otsuseid, vaid pigem täiendavad ja kinnitavad neid.

Kasutatud kirjandus

1. Bartlett, Robert. Euroopa sünd. Tallinn, 2001.
2. Cardini, Franco. Sõjamees ja rüütel. // Keskaja inimene, koostaja Jacques le Goff. Tallinn, 2002.
3. Duby, Georges. Giullaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel. Tallinn, 1997.
4. Gravett, Christopher. German Medieval Armies 1300-1500. Men-at-Arms Series, London, 1997.
5. Gurevitš, Aron. Viikingite retked. Tallinn, 1975.
6. Howard, Michael. Sõda Euroopa ajaloos. Tallinn, 1999.
7. Keegan, John; Holmes, Richard. Soldiers: a History of Men in Battle, New York, 1986.
8. Keegan, John. The Illustrated Face of Battle. New York, 1989.
9. Keegan, John. A History of Warfare. New York, 1993.
10. LaRocca, Donald J. The Renaissance Spirit. // Swords and Hilt Weapons: album. Oxford, 1994.
11. Le Goff, Jacques. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn, 2001.
12. Maškin, N. A. Vana-Rooma ajalugu. Tallinn, 1962.
13. McNeill, William H. The Pursuit of Power. The University of Chicago Press, 1982.
14. Mäesalu, Ain. 13.-14. sajandi kaitserüüd Otepää linnuse leidude põhjal. // Muinasaja teadus. Tallinn, 1995.
15. Mäesalu, Ain. Otepää püss ongi maailma vanimaid käsitulirelvi // Kleio, Ajaloo ajakiri, 4 (18), Tartu, 1996.
16. Mäesalu, Ain. Relvastus ja sõjaline kultuur. // Inimene, ühiskond, kultuur. Tallinn, 2000.
17. Nicholas, David. The Evolution of the Medieval World. London, 1993.
18. Nicolle, David. The Age of Charlemagne. Men-at-Arms Series, London, 1999.
19. North, Anthony. Barbarians and Christians. // Swords and Hilt Weapons:album. Oxford, 1994.
20. Raudkivi, Priit. Caesarist Tudoriteni. 1500 aastat Britannia ajalugu. Tallinn, 2001.
21. Wise, Terence. Armies of the Crusades. Men-at-Arms Series, London, 1997.
22. Zaborov, Mihhail. Ristisõdijad Hommikumaal. Tallinn, 1987.

Allikad

1. Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika. Koostaja ja tõlkija Sulev Vahtre. Tallinn, 1960
2. Froissart’s Chronicles. Tõlkinud ja toimetanud John Joliffe. London, 2001.
3. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkija Julius Mägiste. Stockholm, 1962.
4. Mäesalu, Ain. Keskaja relvastus ja sõjakunst. Loenguseeria Tartu Ülikoolis, 1997. a.
5. Njalli saaga. Tõlkinud Arvo Alas. Tallinn, 2001.
6. Selart, Anti. Eesti keskaeg. Loenguseeria Tartu Ülikoolis, 2001. a.
7. Selart, Anti. Sissejuhatus ristisõdade ajalukku. Loenguseeria Tartu Ülikoolis, 2001. a.

Lisad

Lisa 1. Lahingupilt XIII saj. algusest. Allikas: Wise, Terence. Armies of the Crusades. Men-at-Arms Series, London, 1997. Lk. 21.

Lisa 2. Lahingupilt XIII saj. algusest. Allikas: Wise, Terence, 1997. Lk. 6.

Lisa 3. Röövretk XIV saj. algusest. Allikas: Gravett, Christopher. German Medieval Armies 1300-1500. Men-at-Arms Series, London, 1997. Lk. 8.

Lisa 4. Lahingupilt XIII saj. algusest. Allikas: Wise, Terence, 1997. Lk. 3.

Lisa 5. Lahingupilt XIII sajandist. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard. Soldiers: a History of Men in Battle, New York, 1986. Lk. 25.

Lisa 6. Lahingupilt XIV saj. algusest. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 3.

Lisa 7. Lahingupilt XIV saj. algusest. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 7.

Lisa 8. Crécy’ lahing 1346. a. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 64.

Lisa 9. Crécy’ lahing 1346. a. Allikas: Keegan, John. The Illustrated Face of Battle. New York, 1989. Lk. 78.

Lisa 10. Poitiers’ lahing 1356. a. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 85.

Lisa 11. Navarette’i lahing 1367. a. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 75.

Lisa 12. Agincourti lahing 1415. a. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 72.

Lisa 13. Agincourti lahing 1415. a. Allikas: Raudkivi, Priit. Caesarist Tudoriteni. 1500 aastat Britannia ajalugu. Tallinn, 2001. Tahvel 19.

Lisa 14. XV saj. lahing. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 21.

Lisa15. Jalameeste ja ratsanike võitlus XV saj. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 85.

Lisa 16. Jalamehed tapmas hobuselt kukkunud ratsanikke. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 20.

Lisa 17. XIV saj. lahing. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 26.

Lisa 18. Lahing XV saj. lõpus. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 87.

Lisa 19. Šveitsi piigimehed lahingus. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 62.

Lisa 20. Piiramine XV saj. lõpul. Kujutatud on tormijooksu, kaevamise tulemusena kokkuvarisenud müüri ning mitmeid tulirelvi. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 168.

Lisa 21. Piiramine XV saj. Kujutatud on müüride õõnestamist ja tormijooksu. Allikas: Keegan, John; Holmes, Richard, 1986. Lk. 172.

Lisa 22. Piiramine XV saj. esimesel poolel: kahur on veel liikumatul alusel ning muid tulirelvi pole näha. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 99.

Lisa 23. Prantslased piiramas inglaste võimuses olevat Bresti 1384.-1385. a. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 71.

Lisa 24. Prantsuse kindluse piiramine 1377. a. Allikas: Raudkivi, Priit, 2001. Tahvel 18.

Lisa 25. 1460. a. flaami miniatuur piiramisest. Näha on tormijooksu ja katapulti. Allikas: Keegan, John, 1989. Lk. 52.

Lisa 26. Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 41.

Lisa 27. Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 43.

Lisa 28. Hussiitide laager. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 38.

Lisa 29. Rüütel XIV sajandist. Näha on mitu kiivrit, mis asetatakse ülestikku. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 20.

Lisa 30. Visby’ lahinguväljalt välja kaevatud turvis 1361. aastast. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 10.

Lisa 31. Täisraudrüü XV saj. lõpust. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 36.

Lisa 32. Täisraudrüü XV saj. II poolest. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 36.

Lisa 33. Šafroon XV sajandist. Allikas: Vägi rännakul XV saj. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 24.

Lisa 34. Pottkiiver XIII sajandist. Allikas: Wise, Terence, 1997. Lk. 10.

Lisa 35. Koerakoonkiiver u. 1400. aastast. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 15.

Lisa 36. Amb XV sajandist, kõrval on vints vinnastamiseks. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 47.

Lisa 37. Jalameeste kilp XV sajandist. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 42.

Lisa 38. Teivasrelvad (paremalt vasakule): gisern, kettmorgenstern, morgenstern, hellebard, piik (ketas on vastase torgete tõrjumiseks). Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 16.

Lisa 39. Varane XV saj. joonis tulirelvast. Allikas: Gravett, Christopher, 1997. Lk. 19.

Viited

HTMLi ümber tõstnud Jaagup Irve