• Artiklid
• • Rollimängud
  • Drägon
  • Larp
• Otsing

Keskaja piinamisviisid

Sissejuhatus

Ma ei hakka üritama selgitada ei piinamise olemust ega põhjusi, miks seda tehti. Põhjusi on olnud alati mustmiljon - või umbes üks - panna inimene rääkima seda, mida ta rääkida ei taha. (Ehk tunnistama seda, mida ta tunnistada ei taha.) Piinamine on alati vägivallaakt, kui me ei räägi just partneritevahelisest kergest sadomasoseksist.

Ma võin kinnitada üht - piinamine on alati olnud ja saab alati olema. See ettekanne ei ürita hõlmata kõiki piinamisviise - inimmõistus on piiritu ning äärmiselt suur on ka erinevate piinaviiside ja vahendite arv.

Järgnev mahub teemasse "keskaegsed piinamisviisid". Need on kuivad, kiretud või iroonilised faktid, ei midagi muud.

Piinapink

Piinapink on piinamise vahend, mis koosneb nelinurksest raamist, harilikult puust, ning mille ühes otsas asub rullik. Ohvri jalad kinnitatakse raami ühte otsa ning randmed nööridega rulliku külge. Ülekuulamise käigus pinguldatakse rulliku küljes oleva hammasratta ja vända abil köisi, mille tulemusel ohvri jäsemed liigestest välja tulevad ning valu muutub väljakannatamatuks. Kui piinapingil tegevust jätkatakse, päädib aktsioon ohvri jäsemete küljestrebimisega. Versioonid seadeldisest võivad erineda, kuid põhimõte on neil kõigil sama.

Sageli kombineeriti pingil venitusega ka teisi piinamisviise - rebiti tangidega tükke ihust välja, lõigati küljest kõrvu ja munandeid jne. Vahel jäeti ohver mitmeks päevaks pingile venituse alla. Peale pingil piinamist pani hoolikas tohter jäsemed jälle paika (mis omakorda põhjustas hirmsat valu).

Inkvisitsiooni ehk ogatool

Ohver seotakse rihmadega (või kinnitatakse metallklambritega) toolile, ning toolil olevad ogad tungivad talle ihusse. Alati oli võimalus paigaldada ohvri kehale lisaraskusi või teda nüride esemetega kolkida. Kuigi suhteliselt valus, ei olnud tool iseenest saatuslik. Nakkus ja teetanus, mis päevade ja nädalate jooksul ohvreid nõudsid, ning toolilt (mis ei olnud ühekordseks kasutamiseks)alguse said, võtsid aga oma osa.

Kinnitused käisid ümber jalgade ja randmete, vöökoha ning rindkere, vahel ka kaela. Toolid omasid aeg-ajalt ka jalatugesid ning tallatoetusi (ka need olid ogadega kaetud). Toole valmistati kas puust või metallist. Viimasel juhul oli võimalus tool tuliseks ajada.

Juuda häll ehk öövaht

Ohver riputati raudvööd pidi, mis ta ülakeha toetas, lakke, käed ja jalad seoti, jalgade vahele jäeti kepi abiga kerge vahe, nii et isik end samal ajal liigutada ei saanud. Nõnda kergitati inimene nelihargi kohale, mis tipnes terava püramiidiga. Jalad tõmmati ettepoole ning inimene lasti alla püramiidi peale, nõnda et selle tipp tungis kas pärakusse või tuppe. Sellise fikseeritud asendi tulemusena ei saanud inimene puhata ega magada.

Ratas

Rattasse ajamine, rattale tõmbamine, nimetatud ka rattale punumiseks, oli kahtlemata üks valulikemaid piinamis-ja hukkamismeetodeid, mida Euroopas praktiseeriti.

Rattale tõmbamine oli poomise järel germaani alade kõige tavalisem hukkamismeetod alates keskajast ning ulatudes kuni 18.sajandini; Gallia ja Ladina-Euroopa aladel kasutati ratta asemel massiivseid raudvardaid ja vasaraid.

Alasti ohver asetati väljasirutatud jäsemetega maapinnale või tapalavale ning seoti postide külge või kinnitati raudklambritega. Puust alasid asetati randmete, küünarnukkide, pahkluude, põlvede ja puusade alla. Seejärel purustas timukas terasest rattaga jäseme jäseme haaval, vältides surmavaid hoope. Ohvrist sai seeläbi, nagu kirjutab 17.sajandi saksa kroonik "suur röökiv nukk, millest paiskus verd, nukk, millel olid merekoletise haarmed, mis moodustusid toorest, limasest ja kujutust luupuruga segatud lihast". Purustatud liikmed punuti ratta kodarate vahele ning inimene tõsteti horisontaalasendisse rahvale vaadata ning kaarnatele nokkida, kes siis lihatükkide ja silmade kallal maiustasid. Arvatavalt on tegemist kõige piinarikkama ja pikaajaliseima piinaga üldse.

Rinnarebija

Kas külmalt või hõõguvpunaseks aetult, aga need neli küünist on arvutu hulga rindu kujutuks massiks rebinud. Naisi, kes selle karistuse alla langesid, süüdistati kas ketserluses, verepilastuses, abieluvälistes suhetes, iseeneslikus abordis, valges maagias vms. Erinevates maades erinevatel aegadel - mõningates Saksamaa ja Prantsusmaa osades kuni 19.sajandi esimese pooleni - karistati kuumaks aetud rinnarebija hammustusega vallasemasid.

Peale karistamise kasutati rinnarebijat eduliselt ka ülekuulamisel piinariistana.

On teada, et vahel aeti seadeldis enne kasutamist jäässe.

Pirn

Pirn sai oma nime seadeldise suletud kuju välimuse järgi. Pikem pirni nimetus kõlab - anaal-, oraal- ja vaginaalpirn. Tegelikult kasutati kõigiks kolmeks otstarbeks täpselt sama seadeldist.

Meeste puhul sisestati pirn suhu või pärakusse, ning siis vedrule vajutades avanesid pirni "koored". Naiste puhul täitis sama otstarvet suu ja tupp. Äkiline surve ning teravad "koorte" koosmõju päädis alati koe rebenemisega igas võimalikus suunas.

Pirni armastati kasutada eriti, kuna toimides keha sisemuses, ei olnud vigastused väliselt näha ning piinatav tundus terve ja puutumatu.

Peapurustaja

Peapurustaja kujutas endast pinki, mille ühe otsa oli paigaldatud kruvidega allakeeratav pooliku pea kujuline raudmask.

Piinatav kinnitati pingile, mask paigutati tema kolbale, ning nüüd võis kruvisid pingutades koljule soovitavat survet avaldada, kuni kolju täieliku purukspressimiseni välja.

Kassikäpp ehk Hispaania kõditaja

Kassikäpp ehk kõditaja on oma nime saanud kahtlemata mitte ilma huumorisooneta timukalt. Kujult meenutas see seadeldis aiareha või seda toredat seadeldist, millega kevadeti hea mulda kobestada.

Neli või enam pikka teravaksihutud rauast küünist kinnitusid puust varre külge, millega siis kas piinapingile või häbiposti seotud piinatava ihu "riisuti". Väidetavalt ei olnud kassikäpa jaoks probleem ka luid rebestada.

Liha luudelt rebima - sellele väljendile on aluse andnud just kassikäpp ja tema muud sugulased.

Ketseri kahvel

Ketseri kahvel kujutas endast kahe haruga kahvlit, mille harud paiknesid varda mõlemas otsas.

Ei ole teada, mis oli kahvli täpne mõte, kuid igastahes paigutati see piinatava kõrile nõnda, et ülemine pool tungis lõuga (ja suhu) ning alumine kõrisõlmest allapoole ihusse. Rääkida kahvli omanik just eriti ei saanud, ega ka pead liigutada - ainsad tunnistuseks vajalikud sõnad: "ma ütlen lahti" sai ta aga ometi lausuda - ja rohkem polnud ka vaja.

Raudne neitsi

Just selle seadeldise järgi tundub oma nime saanud populaarne hard-rocki ansambel.

Raudne neitsi on üks välimuselt ilusamaid, sisult piinarikkamaid ning kahtlemata vaieldavamaid riistapuid piinakunsti ajaloos.

Neitsi eelkäijaid võiks leida juba e.m.a - kasvõi kuulus metallist hõõguvaks aetud härg, mille sisse ohvreid visata sai, ning siis suu kaudu nende karjeid kuulata. Samas leidub aga allikaid, mis väidavad, et raudset neitsit kui sellist pole üldse olemas olnud, ning tegemist on hoopis natside väljamõeldisega. Neitsit ümbritseb salapära - tema kasutust on leiutatud masina enda põhjal, allikaid, mis kirjeldaksid neitsi kasutamist inkvisitsiooni vältel, pole vähemalt mina leidnud. Samuti pole neitsi kasutust mainitud populaarses inkvisitsiooni kirjeldavas ilukirjanduses. Samas aga - tundub veidi absurdne, et natsionaalsotsialistid mingil põhjusel võtsid vaevaks võltsida puugravüüre ja ehitada leidlikke rauakolakaid, et need siis roostesse ajada ja muuseumisse paigutada.

Igastahes oli raudne neitsi leidlik seadeldis: väljast kujutas see sageli kenat neidist (või omas vähemalt naisepead) väidetavalt lausa Neitsi Maarjat. Piinatav lükati neitsisse nagu sarkofaagi ning uksed (neid oli kas üks või kaks - mõlemal pool kuju) suleti, mille peale strateegiliselt kinnitatud ogad, terad, nõelad jms tungisid piinatava ihusse. Loomulikult oli neitsi ehitamise juures juba välistatud fakt, et miski võiks elutähtsaid organeid ohustada - piinatav pidi võimalikult kaua elus püsima. Neitsit oli võimalik ka kuumaks ajada. Samuti sai kaheukselistel neitsitel tagumist ust avada, ilma et piinatav välja oleks pääsenud. Uste avamisel ja uuesti sulgemisel tungisid terad piinatava ihusse täpselt vanadesse haavadesse, põhjustades nii koletuid piinu. Kirjutatakse, et neitsi oli helikindel, v.a juhul, kui uksed avati.

Üks gravüüridest näitab aga neitsi all kavalat lisaseadeldist - nimelt vajus põhi vedrule vajutades alt ning piinatava keha kukkus nugade otsa, mis talle siis lõpu peale tegid ning ka keha tükeldasid.

Mis puutub aga dispuuti neitsi ajaloolise reaalsuse kohta, siis võtan ma endale õiguse arvata, et kuna piinamise ajaloo vältel kõikvõimalikud leidlikud seadeldised loodi, siis ei näe ma põhjust, miks oleks pidanud üks kavalamaid piinariistu leiutamata jääma.

Saag

Tegemist tõesti sama riistapuuga, millega ka puid saeti. Ning nagu kõik asjad, mida andis vähegi rakendada inimesele valu valmistamiseks, leidis ka saag kindlat kasutust piinamis-ja hukkamistööstuses.

Saeti otsast käsi ja jalgu. Pooleks saagimiseks aga riputati inimene jalgupidi tala külge, nõnda et ta pea alaspidi rippus, ning saagimist alustati jalgevahelt - kõik ikka selleks, et inimene võimalikult pikalt elus püsiks - ning tõesti, harva suri hukatav enne sae südameni jõudmist.

Keetmine ja küpsetamine

Seda, kui tore on tuli, ja kuidas selle erinevad kasutusviisid võivad ligimesele piina põhjustada, avastasid inimesed juba väga ammu enne meie ajaarvamist. Kuum õli, kuum vesi, tulised söed, hõõguvad raudplaadid jne jne.

Erinevaid kehaosasid või hukkamisena ka inimest tervikuna keedeti lõkke kohal vees (mitte ainult ärasöömise üllal eesmärgil), praeti tulises õlis, kinnitati raudklambritega tulisele raudplaadile (ning keerati teda selle peal, et küpsemine oleks ikka ühtlane).

Jalad paigutati raudsaapasse, seejärel valati sisse keevat õli või kuumutati saabast. Õliga määritud jalad asetati tuliste süte kohale. Käsi ja jalgu asetati keevasse vette - või siis esialgu külma vette, mis keema aeti. Õlis ja vees keedeti ka meeste munandeid. Kehale asetati tuliseid süsi, või suruti erinevaid jäsemeid sütele. Igas suuruses ja kujuga punasena hõõguvad raudplaadid leidsid laialdast tarvitamist.

Saabas

Kahtlemata tegemist ehk kõige tuntuma piinamisviisiga. Vähe on neid, kes ei oleks kuulnud hispaania saapast - seda juba tänu ilukirjandusele.

Saapal on kaks põhikuju üks neist puust või rauast, ning teine nahast.

Puust või rauast saapa puhul sarnanes seadeldis kuubiga, kuhu labajalg sisse mahtus, ning kui siis puust või rauast liiste külgedele ja peale lisaks lükati, muutus saabas järjest väiksemaks ja kitsamaks - nõnda pressiti esialgu liha ning hiljem ka luud sodiks. Rauast saabast andis ka kuumutada ning sinna tulist õli või muud vajalikku valada.

Nahast saabas valmistati paksust toornahast. Piinatavale tõmmati saabas jalga, ning nihutati teda siis vastavalt piinamise ägedusele järjest tuleasemele lähemale - toores nahk tõmbus järjest kokku ning tulemus oli umbes sama kui rauast saapa puhul, ainult et eemaldamisel lendas rohkem lihatükke ning nii mõnigi jupp saapast võis jääda piinatava jala jäänustesse pidama. Arvan siiski, et eemaldamisel andis järele pigem jalg kui saabas.

Ümber kepi keerutamine

Inglise keelne termin oli tegelikult "knotting". Kuid et tõlkes "sõlmimine" viib mõtte sõlmede sidumisele ning sellega tegelikult mingit pistmist ei ole, siis siit ka pikem termin "ümber kepi keerutamine".

See äärmiselt lihtne ja valus piinamisviis oli reserveeritud eranditult pikajuustelistele naistele (enamjaolt siis vallalistele) ning kes teab, ehk ka pikas vangistuses pikaks kasvanud juuste ja habemega meestele.

Timukas keeras kepi ümber juuste, ning hakkas seda siis peale järjest lähemale keerama, tarvitades lõpuks kahe tugeva sulase abi, nagu kirjutab ajalooallikas. Keerutamine päädis juuste peast rebimise, ning osaliselt ka skalbi lahtirebimisega kolba küljest.

Rinnatustamine

Inglise keelne termin on "mastectomy". Eesti keelne vaste sellele puudub, kuid et tegu on rindade eemaldamisega, sai toredaks tõlkeks loodud "rinnatustamine". (Umbes nii, nagu epileerimine on "karvutustamine".) <ü>Väga paljudel erinevatel põhjustel lõigati piinamise vältel või hukkamise eel ehk käigus naistel ära rinnad. (Meestel lõigati samaväärsena ära peenis ja munandid)

Vahel lõigati ära ka ainult üks rind.

Häbipostis topiti rinnad sageli naisele tagasi suhu, või toideti nendega toorel või praetud/keedetud kujul tema lapsi seda ikka ema silme all.

Pressimine

Nagu suuremat jagu piinamisviise, sai ka pressimist rakendada nii piinamis kui hukkamisviisina.

Nimelt asetati piinatava kehale lame raudplaat ning selle laoti siis lisaraskusi - alates kergest surveavaldamisest, mis hinge kinni lõi, kuni raskusteni, mis rinnakorvi vastu selgroogu surusid ning sundisid esimesi ribisid läbi selja välja tungima.

Pressitav inimene suri harilikult õhupuudusesse või sisemistesse verejooksudesse - kui see oli piinajate eesmärk, et ta sureks.

On kirjutatud ka sellest, et timukas oma abilistega piinatava rinnale asetatud raudplaadil keksis ja tantsis.

Seespidine kupatamine

Inglise keelne väljend on "scalding", mida võib tõlkida, kui "kuuma veega põletamist, aurutamist, kupatamist". Kuna tegemist erinevate enamjaolt kuumade vedelike sundmanustamisega, sai vasteks "seespidine kupatamine".

Et ketsereid ja nõidu peeti eriti räpaseks ning neid taheti seestpoolt "puhastada", siis valati neile kurku erinevaid vedelikke - keeva vett, õli, erinevaid happelisi või leeliselisi lahuseid.

Ütlust "pese oma suu enne seebiga puhtaks" väidetakse just sellest ajast pärit olevat.

Strappado

Tegemist ühe enimlevinud piinamisviisiga, seda tänu lisavahendite lihtsusele ning leiutise enda efektiivsusele.

Piinatav seoti kokkuseotud käsi pidi laes oleva ploki külge, mida sai tõsta ja langetada vastavalt timuka soovile - ning tõsteti ja langetati siis piinatavat järsult, mille peale tekkisid lihaserebestused ning luud liigestest välja tulid.

Efekti suurendamiseks seoti jalgade külge lisaraskusi - see päädis alati luude liigestest väljatulekuga. Kui piinapink tähendas aeglast luude nihkumist, siis strappado puhul toimus see kõik väga järsult.

Samuti võis inimest strappadole pikaks ajaks rippu jätta, kas siis raskustega või ilma.

Ploki ja seadeldise puudumisel võis rakendada suvalist painduvat puuoksa.

Küünte väljakiskumine

Küüned on inimese puhul hell teema, ning seda on aegade jooksul teadnud ka piinajad. Juba pind küüne all on väga valus.

Küünte alla aeti puust tikke, mis otsast süüdati, hõõguvaid vardaid, kitsaid hõõguvaid plaadikesi, mis küüne otseses mõttes lahti sulatasid - seda kõike tehti enne, kui tangidega (kas kuumade või jäistega) küüned ükshaaval välja kisti.

Seda kõike rakendati nii sõrme kui varbaküünte puhul.

Nõia häll

Üks humaansemaid vahendeid. Kuid kes teab.

Valiti noor painduv puu. Selle ladva külge seoti nööridega käsipidi piinatav. Latv koos seotuga hoiti pidevas kaootilises liikumises. Tulemuseks oli igasugune koordinatsioonikadu, iiveldus, oksendamine, hallutsinatsioonid, kuulmis-ja nägemishäired. Et seda rakendati eriti nõidade puhul, ning samal ajal neilt tunnistust võeti, ei maksa imestada, et need värvikad olid.

Ämblik

Järjekordne leidlik vidin, mis oma nime kuju järgi saanud. Ämblikuga rebiti küljest naistel rindu ja meestel munandeid. Nagu tangide ja rinnarebija puhul, aeti ka ämblik vajadusel hõõguvpunaseks või jääkülmaks.

Pöidlakruvid

Veel üks kuulsamaid piinamisvahendeid ning ka populaarsemaid. Pöidlakruvi ja saapa ning seespidise kupatamisega harilikult alustati piinamist.

See seadeldis koosnes põhimõtteliselt kahest kohakuti asuvast omavahel kruvidega ühendatud raudplaadist, millesse olid näpulaiused süvendid tehtud.

Pöidlakruvi vahele paigutati sõrm või sõrmed, ning kruvi järjest kinni keerates oli võimalik sõrmedele vajalikku survet avaldada - kuni luude murdmise ja lömastamiseni välja.

"Pöidlakruvid sõrmede ja saabas jalgade jaoks", kõlas ütlus.

Piitsutamine/peksmine

Piitsutamist ei rakendatud mitte sugugi ainult ihunuhtlusena, vaid sagedasti ka piinamisel. Ka siin oli arvutu hulk variante - millega piitsutada, kuidas piitsutada, mis asendis on piinatav, millega selg üle valada.

Nahast piits; piits, mille sisse oli põimitud metalli; metallist kidadega piits; toornahast piits; vitsad, puust ja metallist kepid jne jne. Üheksasabalise kassi leiutamiseni jäi veel sajandeid aega, aga ei maksa kahelda, nagu oleksid keskaegsed ja varasemad peksuriistad haledamad või vähemefektiivsed olnud.

Piitsutatav võidi siduda rippesse pea alaspidi; ta võis rippuda strappadol või lebada piinapingil. Piitsutas timukas üksi, või koos oma abilistega. Haavad kas seoti, või raputati neile soola (mis kokkuvõttes oli abiks, kuna tappis nakkused ja ravis), hõõruti punase pipraga, kaeti haavad tuliste sütega, lasti neil mädanema minna, puistati haavadesse vaklu (näib, et inkvisitsioon korjas neid kas teistelt ohvritelt või pidas kuskil nurgas pisikest privaatset vaglakasvatust) jne.

Tooreste keppidega peksmine oli samuti sagedasti rakendatav.

Tangid

Kasutusel olid suurelt jaolt needsamad tangid, millega ahjust sütt või muid tuliseid esemeid sai võetud. Või siis ka spetsiaalselt valmistatud ning teravaks ihutud.

Tuliseks aetud tangidega rebiti piinatava ihust tükke, naistel rebiti küljest rinnanibud, meestel munandid. Peast näpistati nina ja kõrvad. Samal ajal võis piinatav rippuda strappadol või olla seotud piinapingile.

Kui polnud enam vaja, et piinatav räägiks, või kui teda, vastupidi, tuli rääkimisest hoida, rebiti tangidega suust ka keel.

Nülgimine

Millega tegu, ütleb juba nimetus. Piinatava ihult nüliti teravate nugade või muu sarnasega naharibasid. Vahel tehti ka lihtsalt sälk sisse, ning rebiti siis nahk lahti. Ka nülitud kohtadele võidi riputada kõike sama, mis piitsutamis- ja peksuhaavadelegi - soola, punast pipart, hapet, leelist, jne.

Juuste põletamine

Selleks, et nõidade puhul veenduda, ega nende peanahal nõiamärki leidu, või ka lihtsalt piinamiseks seoti pähe takud ning süüdati need. Suurelt jaolt päädis juuste põletamine hullumeelsusega. Inimese peanahk on loodud väga tundlikuks.

Lisaks

Lisaks teadsid timukad alati, kuidas piinu suurendada ja tunnistusi välja pressida, lastes piinataval pealt vaadata, kuidas tema abikaasat, armastatut, ema, isa, last või muud lähedast piinatakse.

Piinatavatel lasti valida piinariistade vahel - see oli niiöelda valik kahe halva vahel ning muutis psühholoogiliselt piinatava ise oma timukaks.

Kinniseotud rinnaga imetavatel emadel lasti jälgida, kuidas imik karjudes nälga sureb.

Inimmõistus on hämmastav ja geniaalne - igal alal.

Suuremat osa ülalkirjeldatud piinamisviise ja veel paljusid uusi, mida moodne tehnoloogia võimaldab, rakendatakse ka praegu noorte naiste ja meeste kallal - pornotööstuses, et hardcore sadomaso filmid ja sadismile pühendatud pornopiltide vaatamist müüvad kodulehed, mida on tuhandeid, mitte välja ei sureks.

Selle ettekande koostamisel sattusin ma paratamatult paljudele sellistele lehekülgedele, ning ei, ma ei usu, et tegemist on tipptasemel arvutigraafikaga või kunstvere ning jube osava näitlemisega - mitte keegi ei näeks sellist vaeva. See, mida ma nägin, on tõeline. Kas piinatavad modellid on raha eest tõesti nõus või mitte, ma ei tea. Aga isegi minul läks kergelt silme eest mustaks.

Niisiis, ärge muretsege, keskaegsed piinamistehnoloogiad ei ole varjusurmas, need elavad jõuliselt selleks, et hälvetega mehed saaksid arvuti või teleri taga istuda ja pihku peksta.

Pisike nali lõpetuseks

Netist piinaviise otsides sattusin järgmisele geniaalsele viisile, mis mind alul segadusse ajas ning hiljem muigama pani, kuigi vaevalt isik, kelle kallal seda viisi rakendati, eriti naerutujus oli.

Leiutajamaa ei ole teada, kuid minu pakkumine oleks prantslased või shotlased.

Piinatav seoti kinni, tema labajalad paljastati, valati soolveega üle, ning siis lasti ruumi kits!

Väike vihje - kitsed armastavad väga soola.

Protseduuri korrati.

Ja kui te nüüd arvasite, et tegemist oli kohutava kõdikuuriga, siis te eksisite. Kõdi võis ju olla - esimesed 5 minutit. Kuigi, ei oska öelda. Kas keegi tahab järgi proovida? Võtke järgmine kord kits kaasa, ma võtan soola.