• Artiklid
• • Rollimängud
  • Drägon
  • Larp
• Otsing

Ahne varas, julm preester ja ontlik võlur

ehk õpetlik lugu ahnusest ja rumalusest.

Eessõna

See on tegelikult lugu, mis mind Drägoni juurde tõi. Vanem vend käis ülikoolis ja hakkas seal sellise laheda asjaga tegelema, mina siis passisin Tallinnas ja ootasin, et vennas jälle kodu tuleks ja muinaslugusid räägiks. Juba pärast teist korda tekkis mõte, et võiks asja kirja panna ja väikese raamatu koostada.
Eks ta natuke lapsik tuli, aga ega mul vanust siis eriti polnud ka. Ja teine põhjus oli, et tegemist oli mängijatele esimese mänguga, kellel polnud ei reeglitest ega loitsudest ega eriti ka mängu ülesehitusest aimu.
Samas on väga mõnus jälgida tegelaste ja mängijate arengut seikluse edasi arenedes. Sirvisin nüüd ise ka lugu üle teab mis aja ja tuttav nostalgiline põnevustunne tuli sisse. Nii et nautige... kui iganes keegi viitsib selle läbi lugeda. Sel juhul poleks muidugi ka kommentaarid liiast.
Tegemist oli veel DD 1 editioniga. Aasta oli vist 1995. Mängujuhiks oli Raul Aan, mängijateks üliõpilased Laur, Kristjan ja Sven.
Tegelikult pole tegemist päris täpse mängukirjeldusega, paljuski pidin enda fantaasiale toetuma, kuna vennal polnud kõik meeles, mis juhtus. Eriti muidugi kirjelduste ja tekstide osas.

Kirja pannud Ilmar Kelder, 22. september 1996, Jüri (Eessõna 2004)

Esimene sõjakäik Ternosesse

kus räägitakse, kust ja miks kogu see lugu alguse sai

Päkapikk Roarch Carch istus kõrtsilaua taga ja jõi õlut. Oma kapuutsiga mantli oli ta korralikult kokkupanduna kõrvaltoolile pannud. Juues silus ta oma terasnagadega tugevdatud nahkhamet ja sättis habet. Tegelikult oli ta üsna edev.
Küla, kus see kõrts asus, oli väike - maju oli kõigest kahekümne ringis. Selle küla nimi oli Lyyg. Temast põhja ja idasse jäid suured Teemantmäed, lõunasse jäi hiiglasuur mets ja lääne suunas läks aga rada, mis viis sind külasse nimega Gun, kus elasid tublid metsamehed.
Korraga põrkas keegi talle selga, käis kolakas, kellegi röögatus ja siis kostis rämedahäälset vandumist. Roarch keeras ringi ja nägi maas siplevat pundart. Sealt kerkis esile turjakas talumees, siis veel teine ja lõpuks nägi ta haldjat, kes õnnetu näoga maas istus.
"Mina olen Zeela, võlur," tutvustas ta ennast Roarchi nähes.
"Mina olen Roarch Carch," ütles Roarch.
Talumees haaras Zeelal natist kinni, tõstis ta üles ja hakkas sõimama. Zeela vabastas end ettevaatlikult ja teatas:
“See oli õnnetus. Ei maksa vihastada sellise pisikese asja pärast. Hei, peremees, too nendele kahele poisile õlut, minu kulul.”
Talumehed istusid urisedes lauda ja jäid ootama.
“Matsid jäävad matsideks,” pomises Zeela Roarchi juurde tulles.
“Mida!” kostis selja tagant röögatus.
“Ära mölise, raisk,” ütles Zeela ringi pöördudes, “ole õnnelik, et ma... noh, hea küll,” ta haaras mõõga vöölt ja pakkus välja, et lähevad välja ja lahendavad oma tüliasja mõõkadega. Talumees jäi selle peale päris vait ja hakkas õlut jooma.
“Vat nii, ma teadsin kohe, et ta argpüks on,” sõnas Zeela Roarchile.
Nad hakkasid rääkima maast ja ilmast, noh, nagu esimesel kohtumisel ikka räägitakse.
Roarch oli kaupmehe poeg ja ema oli tal suur sõdalane. Nüüdseks olid nad mõlemad surnud. Roarchi ema Therese oli hea väejuht ja koos Roarchi isaga, kelle nimi oli Bink Carch, ehitas ta mägedesse kindlustuse, kuhu kogunes palju päkapikke. Kuna edaspidi oli see mägede osa ja ümbritsevad alad päkapikkude kaitse all, tekkis sinna asundusi ja külasid. Nii elasid nad rahulikult kuni ajani, mil Bink läks reisile, võttes Roarchi kaasa ja jättes kõik muu Roarchi ema valitseda. Aga juhtus nii, et just sel ajal puhkes sealkandis suur sõda metsameeste ja mäekollide vahel. Mäekollid olid kaua selleks salaja ettevalmistusi teinud ja tulid korraga suure hulgaga sealsete maade peale. Kohe sõja algul ründas see suur sõjasalk mägede piiril asuvat päkapikkude elupaika ja pika heitluse järel vallutasid mäekollid linnuse ja rüüstasid selle. Linnusest pääses põgenema vaid väike salk, kes Therese juhtimisel liikusid piki jõge ülespoole, kus lootsid kohata metsamehi. Kuid paari miili kaugusel sattusid nad vastamisi mäekollide ja vargide salgale, kes suure arvulise ülekaaluga purustasid väikese põgenejate salga ja tapsid kõik. Kui Roarch ja ta isa tagasi sinnakanti tulles sellest kuulisid, oli Roarchi isa kurbus ja viha nii suur, et ta tõotas kogu sealse mäestiku mäekollidest puhastada. Ta lasi endale mäestikku uue ja veel tugevama kindluse ehitada ning palkas suure hulga sõjamehi, kelle abiga ta mägedes elutsevad mäekollid sootuks hävitas. Siis ta müüs kindluse ja nad asusid Roarchiga elama ida poole. Kuid kõik need sündmused olid Roarchi isa muserdanud ja pikk sõjapidamine ta laostanud. Nad elasid vaesuses, kuni isa suri ja Roarch läks rändama ning viimaks sattus Lyygi. Selle ajani oli ta elanud kahtlast elu, olles nii sõjamees kui ka muidu kelm.

Zeela aga oli elanud Lyygist edelasse jääva külakese Vandella lähedal asuva metsa haldjariigis. Lapsena aga oli ta kohanud üht võlurit, kelle nimi oli Jeiadpei ja kes avaldas talle sügavat muljet. Kui ta täiskasvanuks sai, otsustas ta minna ja otsida mõni võlur ning proovida ka ise muud võlukunsti peale haldjate oma õppida. Vastu kõiki ootusi saatis teda ka mõningane edu ja selleks ajaks kui ta Lyygi ilmus, oli ta juba ühtteist õppinud.
Nad olid juba kaua oma laua taga vestelnud, kui äkki puhkes kõrtsis valjuhäälne lärm ja arutelu. Arutati hiljutist kaubavoori röövimist ning kiruti musta ja õudset võlurit Pargelit, kes selle taga pidavat olema.
Zeela ja Roach vaatasid mõnda aega teineteisele otsa ning siis ütles Zeela oma laia, pisut segavat mantlit kohendades:
“Tead, Roarch, tegelikult ma selleks siia tulingi, et too Pargel kinni püüda. Olen temast natukene kuulnud, ta röövivat kõiksugu voore ja on siinsetele inimestele suureks nuhtluseks. Tahtsin ta kinni püüda, sest tema pea eest pakutakse suurt hulka raha.”
“Hm. Tead sa, mis, Zeela, tegelikult tulin ka mina selleks siia. Tema eest on välja pandud kümme tuhat kuldtükki. Me võiksime kõrtsmikult tema kohta mõningaid andmeid välja pressida.”
Zeela hüüdis kõrtsmikku ja kõrtsmik, kelle nimi oli Adolf, tuli nende juurde, pani käed paksule kõhule kokku ja küsis:
“Mis sooviks on?”
“Tervist, minu nimi on Roarch Carch...” alustas Roarch.
“Ja minu nimi Zeela,” torkas Zeela vahele.
“Tervist,” noogutas kõrtsmik, “Mina olen Adolf.”
“Khm,” köhatas Roarch, “Me...ee...me võtaksime ühe õlu.”
Adolf tümpsis leti taha, valas õlled välja ja tõi need Roarchile ja Zeelale.
“Need on minu kulul,” sõnas ta.
“Täname väga. Adolf, me oleme kuulnud, et kusagil siin kandis elavat koletis, keda kutsutakse Pargeliks?”
“Seda küll. Ta on hirmus koletis, kes röövib kaubavoore. Tema eest on välja pandud tohutu summa - kümme tuhat kuldtükki.”
“Me tulimegi selle autasu pärast. Tahame selle Pargeli kinni püüda.”
Kõrtsmik muheles hetkeks, siis tõsines ja ütles:
“See oleks tore küll ja igati tänuväärt tegu. Ma võin teid isegi aidata - ma olen kuulnud, et ta pesitseb siit Sarktoni pool.”
“Tänan,” sõnas Zeela, “me sooviksime teada, kas siin ööbida ka saab ja palju see võiks maksta?”
“Neli kuldtükki terve nädala eest,” vastas Adolf.
“Kas saaksime siis kaks tuba?”
“Jah, seda saab.”
“Suur tänu, me siis õhtul tuleme siia.”
Roarch ja Zeela rüüpasid õlled lõpuni, tõusid püsti ja sammusid ukse poole. Kõrtsitoas oli arutlus Pargeli ja tema tegude üle juba vaibunud ning talumehed jõid rahumeeles edasi, vesteldes tulevasest viljasaagist. Uksel kõõlus punase peaga poisinolk. Roarch viipas talle ja nad astusid kõrtsist välja. Roarch küsis talt, et kes külas teab kõige rohkem Ternose lossi varemetest, lubades talle hõbetüki.
“Arvatavasti too napakas vanamees Mürt,” ütles poiss. “Ta elab seal küla servas, valges majas,” lisas poisike üliinnukalt, käega küla serva poole viibates.
Roarch andis talle tema tasu ja poiss kadus kõrtsiuksest sisse. Kõrtsiukse kohal ilutses silt, millele oli kirjutatud “Kuldne Jahilind“ ja selle alla joonistatud kollane pistrik. Kahjuks kaks seiklejat lugeda ei osanud. Zeela ja Roarch astusid aeglaselt kõrtsi vastas asuvast väikesest külakirikust mööda ja suundusid küla serva poole, kuhu poiss oli näidanud.
Järsku torkas Zeelale pähe astuda läbi kirikust tutvuda sealse preestriga. Nad keerasid ringi ja läksid kiriku juurde. Kirik oli ümara katusega ja uksel kohal oli kahe vertikaalse kriipsu vahel täppidest rõngas. Arvatavasti sümboliseeris see selle kiriku preestri usku. Uks oli suletud ja Zeela koputas suure vasest koputiga kolm korda. Varsti ilmus uksele preester. Ta oli keskeas mees, suure rohelise mantliga, millel oli pika otsaga kapuuts. Juuksed olid tal valged ja tal oli suur habe. Preester kutsus nad sisse. Zeela seletas viisakalt, miks nad teda tülitavad - et nad on otsustanud Pargeli kinni püüda ja tahavad kõigiga külas tutvust teha ning saada võimalikult palju informatsiooni Pargeli kohta. Preester vastas Zeela pikale seletusele:
“Meeldiv tutvuda, Pargeli kohta pole mul küll midagi öelda, ma ei tea temast rohkem kui tavaline talumees, aga mul on teile omalt poolt midagi muud pakkuda.”
Öelnud seda, suundus preester taharuumidesse ja väljus sealt varsti hoides käes kahte väikest klaaspudelit.
“Siin on teile natuke ühte väga tervistavat vedelikku. See on teile kindlasti teie otsingutel kasulik.”
“Väga suur tänu. Kuidas seda kasutatakse?” küsis Zeela.
“Lihtsalt võtke sealt üks lonks, kui olete väga väsinud või haavata saanud. Igas pudelis on umbes kolme korra jagu.”
“Tõepoolest, see on vast väärt vedelik,” sekkus ka Roarch, “suur tänu teile, me nüüd peaksime minema hakkama, linnapea juurde.”
“Ma näen seal annetuste karpi, kas me võime ka omalt poolt veidi talumeeste kirikut toetada?” küsis Zeela.
Preestri noogutuse peale läks Zeela annetustekasti juurde ja lasi sinna ühe kuldmündi. Ka Roarch tümpsis tema järel ja toimis samuti. Seepeale nad väljusid ja suundusid küla serva poole. Neile sammusid vastu jõukad talupojad ja lõbusad karjapoisid, ajades enda ees lehmi ja härgi. Taluõuedelt kostis koerte haukumist ning aedade peal istusid varesed ja teised linnud. Aeg-ajalt viskas mõni üleannetu poisike mõnda lindu kiviga, mispeale linnuke õhku tõusis ja pahaselt häälitsedes üle majakatuste minekut tegi. Ühe talumaja katusele oli roninud kass ja pisike poiss mangus, et ta sealt alla tuleks. Oli kuulda talumeeste jämedaid tõsiseid hääli rääkimas homsest ilmast ja ebameeldivustest viljalõikuse ajal. Oli keskpäev ja enamus talumehi olid siiski põllul ja tegid kuuma päikese käes rasket tööd. Seega oli küla üsna välja surnud, ainult ühe suurema ja uhkema poe ees seisis haruldaselt juhmi näoga koljat ja vahtis maha. Nad jõudsid küla servas asuvate talumajade vahele külatanumale. Poisi seletusest polnud eriti abi, sest paljud majad olid valged, aga Zeela küsis ühelt õues tukkuvalt vanamehelt teed ja neid juhatati maja juurde, mida piiras ilus sammaldunud kiviaed, mis oli osavalt kujundatud kiviktaimlaks. Õue peal seisis üks nooremapoolne pikk mees, kes tegi aiatööd ja piilus huvitatult nende poole. Nad läksid aia juurde ja kõnetasid meest:
“Tervist, me otsime vanahärra Mürti. Meid juhatati siia.”
“Jah, siin ta elab küll. Minge sealt uksest sisse. Siis leiate ta. Mina olen ta poeg.”
“Meie oleme Roarch ja Zeela. Rõõm tutvuda.”
Nad sisenesid laia valge ukse kaudu ja leidsid end küllaltki suurest köögist. Seal oli suur tool, millel istus vana mees. Tal oli pikk hall habe, silmad asetsesid tal sügaval ja käed olid vaatamata vanusele pealtnäha tugevad, seda oli sõrmedest näha. Ta oli üpris pikka kasvu või õigemini öeldes oli ta seda kunagi olnud, sest nüüd oli tal kookus selg ja pea oli sügavale õlgade vahele vajunud.
Roarch ja Zeela tervitasid Mürti, kuid tema ei vaadanud nende poolegi. Roarch seletas, kes nad olid ja miks nad olid tulnud. Ent Mürt vaikis endiselt.
Zeela ja Roach kõmpisid majast välja ja küsisid Mürti pojalt, miks Mürt nendega ei rääkinud.
“Kas te tubakat tõite?” naeratas Mürti poeg, “Ta nõuab kõigilt informatsiooni eest tubakat, sest ta on hirmus suitsetaja. Talle ei ole iialgi küllalt.”
Zeela ja Roarch lahkusid maja juurest ja sammusid pudupoe poole. Kaupmees oli lühikest kasvu trullakas mees. Hoolimata sellest, et ta paistis olevat neljakümnendates, oli ta kiilaspäine, ainult üks juustevööt läks ümber pea, mis algas kõrva juurest, läks kukla tagant läbi ja lõppes teise kõrva juures.
“Tervist!” hüüdis ta, “Tore teid minu poes näha. Mis sooviks? Loodan, et suudan seda teile pakkuda. Palun, siin on näiteks suurepärane kuub. Saate väga odavalt - viie kuldtükiga. Ei soovi? Hüva mul on veel ...”
“Tahaksime pisut tubakat,” ütles Zeela.
“Tubakat? Aga muidugi. Millist - mul on siin võõramaise päritoluga väga head ja kallist tubakat ning ka kohalikku, mis on odavam?”
“Võtaksime selle parema, kaks rulli,” otsustas Zeela.
Kaupmees sammus riiuli juurde, ise kogu aeg rääkides. “Minu poodi tulge alati, kui midagi vajate, see on parim siinkandis, tõesti. Kui te seda ei usu, eks küsige järele. Muide,” küsis ta ennast võimalikult pikaks venitadas, et tubakakotti ülalt kätte saada, “mis te arvate linnapea uuest teatest? Minu arvates on asi kahtlane. Midagi on viltu. Palun, siin on soovitud tubakas,” ütles ta kahte rulli letile pannes, ”see maksab kaks kuldtükki.”
Nad kiirustasid majast välja ja tõttasid tagasi Mürti juurde.
See istus samas asendis laua ääres. Zeela pani tubaka tema ette ja jäi ootama, mis mõju see vanamehele avaldab.
Mürt kahmas selle pihku ja pistis tasku.
“Mida te tahate?” küsis ta madala häälega.
“Tahaksime natukene teada Ternose lossist ja ka Pargelist,” vastas Zeela rõõmustades, et sai lõpuks mingi vastuse.
“Varemetest ei tea ma mitte midagi, aga lossist ja tema endistest peremeestest tean küll. Ma võin teile pisut ajalugu rääkida, kui soovite.”
“Muidugi!” hüüdsid Roarch ja Zeela kooris, “Me kuulame hea meelega.”
“Noh, kuulake siis. Ternose lossi isandaks oli Ternosete suguvõsa. Nende järgi on ta oma nime saanud või vastupidi. Selle lasi ehitada Ternos I-ne, kes oli seal ka esimeseks valitsejaks. Ta olevat olnud väga hea kuningas, rahva vastu hea ja vaenlaste vastu raske käega. Lossis elasid tollal palju haldjaid ja päkapikke, kes seal kaevandasid teemante ja muid kalliskive ning lõbutsesid toredasti.
Pärast Ternos I surma sai troonile Ternos II. Ega temalgi viga polnud, aga noh.... ta kogus raha rohkem endale mitte nagu tema isa, kes lausa jagas raha vaesematele perekondadele. Ega temagi muidugi kõike endale jätnud, hädasolijad said tihti abi. Nojah, pärast teda tuli Ternos III. See oli paras kaabakas. Ei tea, kuidas tema nii ära keeras. Rahvas hakkas nurisema, maa käis alla. Ta kogus kõik raha endale, võttis suuri makse ja kaevuritele maksis viletsasti. Juba siis lahkusid paljud päkapikud ja haldjad, kuid osad siiski jäid. Loomulikult ei saanud siis enam nii palju kulda ja kalliskive ja muidugi kannatas rahvas.
Siis aga suri Ternos III ja troonile tõusis tema nõbu Ternos IV. Tema oli Ternos I moodi. Jagas raha vaestele ja rikastele, kaevuritele maksis hästi, hoidis suuremad teed röövlitest puhtad ja kaubandus hakkas jälle õitsema. Kuid ta suri noorelt ja tema asemele tuli Ternos V. See oli vastik lurjus, hullem kui Ternos III ja nuhtluseks ümberkaudsetele maadele, lausa needus. Tema ajal vaesustusid kõik tohutute maksude tõttu. Rikkad ta hukkas ja võttis neilt varanduse valesüüdistuste põhjal, olgu ta neetud isegi surnuna. Tema ajal lahkusid kõik päkapikud ja haldjad lossist, kes ainult said, teised tapeti. Ternos V tappis ka kõik oma isa nõunikud ja abilised, kuid mõned suutsid oma saatuse eest põgeneda ning asutasid Valge Ringi ordu, mis hakkas võitlema Ternos V-da hirmuvalitsuse vastu. Siis tuli suur kodusõda. Ternos V kasutas mäekollide ja vargide abi, aga lõpuks said nad siiski lüüa. Sõja ajal oli loss varemeteks muutunud ja keegi ei läinud sinna enam elama, peale mäekollide ja muude nendetaoliste elukate, kes elavad seal ilmselt siiani. Arvatavasti on seal veel järele jäänud unustusse vajunud varandusi.”
“Ah, seal on varandusi?” küsisid Roarch ja Zeela elavnedes.
“Noh eks kunagi oli, aga mäekollid on arvatavasti enamuse ära viinud, olgu nad neetud oma ahnuses ja julmuses, aga kes teab... “ jäi Mürt mõttesse.
Zeela ja Roarch küsitlesid veel Mürti lossi ehituse ja ruumide ja võimalike trikkide kohta. Mürt rääkis neile kuidas kunagi loss oli ehitatud, öeldes et kuigi ta omal ajal tundis lossi nagu oma viit sõrme ei oska ta lossi praeguse olukorra kohta midagi öelda.
Seepeale Roarch ja Zeela tänasid ning tegid minekut.
Tegelikult oli Mürt kunagi tõesti Ternose lossi hästi tundnud. Omal ajal oli ta teatud seltskonnas kuulus mees ja mängis Viimases Mõõga sõjas tähtsat osa. Oma nooruses oli olnud Ternos V-da parim ihukaitsja, aga nähes, kuidas rahvas kannatas ja kuidas tema isand halastamatult süütuid tappis ja röövis, hakkas ta Ternos V-dat vihkama. Kui veel lossiisand laskis hukata valesüüdistuse põhjal tema parima sõbra, sai ta mõõt täis. Mürt hakkas jälgima oma isanda ettevõtmisi ja nähes, et Ternos V peab nõu mäekollidega, kahtlustas ta mingit jubedat vandenõu ümberkaudsete maade vastu ja teatas sellest Valge Ringi ordule, kes otsekohe hakkas asja uurima. Tuligi välja, et Ternos V tahtis endale mäekollide abiga allutada suured maa-alad. Siis tuligi suur kodusõda, mida nimetati ka Viimaseks Mõõga sõjaks. Mürt osales kõigis lahingutes ja ka viimases, kus ta sai hirmsa haava. Pärast seda ta loobuski oma osast ja läks erru.
“Läheks nüüd õige linnapea jutule,” pakkus Roarch, “ehk saab temalt mingit abi. Ükskõik, kas rahalist või annab niisama nõu. Ühtlasi saame end tutvustada.
“Teab nüüd, kas külavanemal üldse on aega meid kuulata,” arvas Zeela.
“Noh, prooviks siiski. Mis kõrge isik ta siis ikka on? Külavanem teab kõige asjalikumaid uudiseid. Neid on meil vaja.”
Zeela nõustus ning nad sammusid pikki tolmust teed külavanema maja poole. Nagu eespool mainitud sai, oli ilm haruldaselt palav ning päike lõõskas neile otse lagipähe. Päkapikul oli ebamugav sellise palavuse käes ja ega haldjaski end palju paremini ei tundnud. Iga maja ümber oli paar puud, mõnede harvemate majade ümber olid isegi aiad.
Nad jõudsid peagi külavanema maja ette ja koputasid uksele. Uks avati ning vanaldane teenija teatas Roarchi ja Zeela küsimuse peale:
“Härra külavanemat ei ole hetkel kahjuks kodus.”
“Millal ta tuleb?”
“Ei oska öelda, aga te võite minna linnuse juurde ja sealt küsida. Minu arusaamise järgi pidi ta sinna minema.”
“Ah nii, no täname väga, eks me lähe siis sinna,” ütles Zeela ja nad hakkasid Roarchiga linnuse poole minema.
“Noh,” ütles Roarch, ”nüüd peame me siis sinna minema. Aga pole midagi parata, me peame külavanemaga heal jalal olema. Ehk annab ta meile Pargeli jahtmiseks mingi varustuse kaasa. Pealegi võib meil hiljem olla kasulik tema silmis heas kirjas olla.”
“Igastahes,” noogutas Zeela kaasa, ”aga ega mina tegelikult temast suurt ei looda. Meie peale ta nüüd küll raha raiskama ei hakka.”
“Aga see on tema enda huvides. Ma ei usu, et talle tihti selliseid juhuseid ette tuleb, et keegi vabatahtlikult ennast Pargelit püüdma pakub.”
“Ta ei usugi, et me sellega hakkama saame või arvab, et oleme petised. Et võtame raha ja kaome, selliseid peaks üsna palju olema. Aga mis siin ikka tühja vaielda, me ju ei teagi, kas me ta üldse kätte saame.”
Roarch ei vastanud ja teed jätkasid nad vaikides, kuni nad linnuse juurde jõudsid. Linnuse ees nägid nad tervet hulka mehi, kes veeretasid tünne, kandsid kotte ja tirisid vankreid. Roarch ja Zeela astusid ühe mustade juuste ja natukene paksupoolse mehe juurde, kes veeretas puhkides suurt tünni.
“Jõudu!” hõikas Roarch.
Mees aga nügis tünni edasi ja ainult urises vastuseks.
“Kas te teate midagi Pargelist?” küsis Roarch lihtsalt selleks, et kuidagi juttu alustada.
Paksuke lükkas tünni edasi ja raputas tõrjuvalt pead.
“Me otsustasime ta kinni püüda,” sõnas Zeela, tünnilükkajaga kaasa jalutades.
Nüüd vaatas mees juba üles.
“Teie?! Teie?” Ning ta muheles neid vaadates.
Lähemal töötajad teritasid kõrvu ja katkestasid töö.
“Ega sa ei tea, kus külavanem on?” küsis Roarch kuulajate muigel suid pahaks pannes.
“Eks ta linnuses ole,” arvas tünnilükkaja kukalt sügades ja hakkas uuesti tööle. Sama tegid ka kuulajad. Roarch ja Zeela aga läksid linnuse väravate poole, kui neid peatas hüüe:
“Hei, hei, kas sa, äbarik, ei tea, et siseneda tohivad ainult sõjamehed ja kindluseülema loaga isikud. Kaduge minema!”
“Või äbarik!” vihastas Roarch, kuid teda katkestas naerulagin.
“Ettevaatust!” karjus keegi, ”Äbarik läheb ägedaks!”
Seepeale kostis uus naerurõkatus.
“Vaat selliseid sõdureid läheb kindluseülemal vaja!”
Korraga astus väravast välja vihane habemik, kes käratas:
“Vaikust! Mis lahti?!”
“Ei midagi erilist. Ainult paar hulgust, kes tahavad sisse tulla.”
“Hulgust...?!” Zeela ei saanud viha pärast edasi rääkida.
Vanamees värava taga vaatas Roarchi ja Zeelat umbusklikult.
“Kes te olete ja mida te tahate?”
“Oleme rändurid. Tahaksime külavanemaga rääkida, ta pidavat olema linnuses.”
“On jah. Sisse ma teid lasta ei või, aga te võite sõna saata või kirjutada, kui oskate. Mul on jooksupoiss kõrval. Vahel tundub, et selleks ma siin olengi. Noh, kas kirjutate?”
“Saatke talle sõna, et... et me oleme külas - Roarch ja Zeela ning oleksime väga rõõmsad, kui saaksime temaga kohtuda. Öelge veel, et oleme otsustanud Pargeli kinni püüda selle väljakuulutatud autasu eest. Me peatume kõrtsis.”
“Nii,” ütles Zeela kui nad olid linnusest eemale saanud, ”peaks veel veskis tolle Härra Õpetaja juures käima, aga me ei jõua. Võiks veel kullassepa juurest läbi käia. Teeks ennast lihtsalt tuttavakski.”
Roarch noogutas. Ega muud polnud tõesti teha, päike on juba loojumas. Roarch kujutles end kõrtsis jahedat õlut rüüpamas. Pärast seda sööks tubli õhtusöögi ja seejärel poeks põhku.
Kullasspa juurde teed küsinud ja sinna jõudnud, astusid nad sisse ja nägid letti, mille kõrval seisis suur juhmi näoga kolakas mees, nii pikk, et ta ukseavast läbi minnes oleks pidanud kummarduma.
Ruum ise oli üpris kõrge, kõrgem kui kõrtsituba ning ühes nurgas oli maast laeni ulatuv kellakapp, ilusasti nikerdatud ja keskkohast natukene kõrgemal asus kell ise, millel oli ümmarguse aknaga uks ees. Kell oli ilus, osutid olid vasest, numbrid olid kullast ja sisse vaadates (kellakapil oli suur piklik uks, kust võis sisse vaadata) võis näha hõbependlit hõbeketi otsas rippumas. Muidu oli ruum tühi, välja arvatud lett ja selle taga paistvad väärisesemed.
Roarch ja Zeela teretasid meest ning küsisid ta nime, mispeale hiiglane ütles, et Koin tuleb kohe. Zeela tutvustas ennast ja Roarchi, kuid hiiglane ei osanud selle peale midagi öelda. Kohe ilmuski leti taha rahuliku ilmega mees, kes naeratades küsis, millega ta abiks saab olla. Kuulnud, et tegemist on nii-öelda tutvumisvisiidiga surus ta neil kätt, soovides edu ja juhatades nad uksele, ütles:
“Tulge millal soovite, alati on meeldiv äri ajada.”
“See oli küll lühike külastus,”ütles Zeela väljas.
Roarch noogutas, tal olid silme ees veel nähtud kalliskivid.
Nii läksidki nad “Kuldsesse Jahilindu” tagasi tagasi, sõid õhtust ja läksid magama.

***

Hommikul tõusid nad varakult, einestasid kiiruga ja pidanud natukene aega plaani otsustasid nad minna veskisse Härra Õpetaja juurde ja siis...!
Veski juurde ronisid nad väikesest trepist üles ja koputasid uksele. Seest kostis puhkiv hääl:
“Üks hetk!”
Roarch ja Zeela kasutasid seda “hetke” selleks, et veskit vaadelda. Veski oli üsna tavaline vesiveski ja üpris korras. Uks oli jõe poole ja ülevalt kaarega, mis Roarchi ja Zeelat üllatas - kuidagi liiga uhkeldavalt mõjus. Selle juurde viis lühike trepp, millel nad hetkel seisid ning veski katuseks oli roogkatus, mis näis üsna vana ja sammaldununa. Siis hakkas seest kostma tümpsivaid samme ja varsti avanes uks ning nende ees seisis jässakas valgepäine mees, kes ütles end olevat veskimees ja tahtis teada nende tuleku põhjust.
“Talumeestena te just ei näi,” märkis ta lisaks.
“Talumehed me tõesti ei ole,” vastas Zeela, “me oleme lihtsad rändurid, kes praegu peatuvad Lyygi külas. Me kuulsime seal Härra Õpetajast räägitavat ja mõtlesime ennast talle tutvustama tulla ja pisut nõugi paluma Ter...”
Roarch tonksas Zeelat jalaga ja segas vahele:
“Lühidalt öeldes, me tahaksime Härra Õpetajaga kohtuda, juhul kui ta nii lahke on.”
“Mhh...ta on lahke küll, aga... ma ei tea, kas ta... hästi ma vaatan, tulge teie seniks sisse.”
Roarch ja Zeela astusid veskisse ja vaatasid ringi. Nad sattusid ümmargusse ruumi, kus oli ringis seitse ust, toa keskel oli laud, mille ümber olid mõned toolid. Ühe ukse taha veskimees kaduski. Siis ilmus ta sealt jälle välja ja ütles:
“Ta tuleb kohe,” ning kadus teise ukse taha. Ilmselt oli ta õppinud Härra Õpetaja kohtumistest eemale hoidma.
Kui Roarch ja Zeela olid pisut oodanud, avanes uks ja sealt ilmus Härra Õpetaja. Ta oli pikka kasvu ja küllaldki vana väljanägemisega. Tema juuksed olid valged ja nägu kortsus. Tal oli pikk kongus nina ja hallid targad silmad, mis olid varjunud paksude kulmude taha ning ta suu oli justkui kriips, nii õhukesed olid ta huuled. Käed olid tal krobelised ja seljas oli tal kollane mantel pruunide mummudega.
“Mis te soovite?” päris ta Roarchile ja Zeelale istet pakkudes ja neile uuriva pilguga otsa vaadates.
“Khmm,“ köhatas Zeela, ”me väga vabandame, et me teile tüli põhjustame, aga asi on nii, et meie Roarchiga, tema on see päkapikk siin ja minu nimi on Zeela, otsustasime kinni püüda Pargli. Te vist olete temast kuulnud. No ja meie mõtlesime, et ehk teie teate temast midagi, mis meid aidata võiks.”
“Midagi erilist ma küll öelda ei oska, aga seda ma tean, et kui tal kõiki neid kidinaid ja vidinaid küljes ei oleks, siis ei oleks ta pooltki nii võimas. Rohkem ei oska ma teile midagi öelda, sest ma tunnen selle asja vastu vähe huvi ja tema kohta on andmeid väga raske kuskilt hankida.”
“Ah nii,“ ütles Zeela, ”täname väga. Oleme väga tänulikud.”
“Pole tänu väärt,” vastas Härra Õpetaja, noogutas neile peaga, keeras ringi ja kadus tagasi ukse taha.
Roarch ja Zeela väljusid ning võtsid suuna Sarktoni linna poole, lootes, et mõni tee viib Ternose lossi poole. Ja neil oli õigus: kui nad üle jõe olid läinud ja natukene edasi sammunud, viis vasakule väike võssakasvanud tee. Roarch ja Zeela hakkasid seda mööda prooviks minema. Tee oli väga umbe kasvanud, mõlemal pool oli nii kõrge rohi või hein, et ulatus neile üle pea. Ka põõsad olid haruldaselt suureks kasvanud. Tüki aja pärast jõudsid nad ühe silla juurde, mis tundus nii mädanenud, et peale astudes võis sealt läbi vajuda. All vulises väike ojake.
“Einoh,” ütles Roarch, “see sild küll vastu ei pea. Aga märjaks ka nagu ei tahaks saada.”
“Oota, ma lähen ees, mina olen kergem.”
Zeela toetas jala tasakesi sillale ja hakkas seda mööda astuma. Silla keskel ta seisatas.
“Kuule, Roarch, see sild on päris tugev, “ hüüdis ta ja trampis seal peal. Siin võib isegi kahekesi olla.”
Roarch siiski ootas, kuni Zeela oli üle läinud ja läks siis järele. Rada tegi palju käänakuid ja lookeid, otsekui tahtes seiklejaid eksitada. Järsku ütles Roarch:
“Mõtle vaid, Viira, mõtle, kui me sinna läheme ja leiame kaardi, kus on näidatud ristiga suure varanduse asukoht ja...”
Teda katkestas Zeela, tal käest kinni kahmates ja ärevalt sosistades:
“Tss, kuulsid?”
“Mida? Oh, on jah...”
Põõsastest kostis raginat. Zeela ja Roarch tõmbasid mõõgad välja ja valmistusid end kaitsma. Ragin kostus lähemalt ja põõsastest kargas välja päkapikk. Tal oli kollakas habe ja seljas oli tal kerge nahast rüü, kinni tõmmatud laia vööga. Seljas kandis ta seljakotti ja vööl rippus hirmuäratav nui. Roarch tõstis diplomaatlikult käe ja küsis:
“Mis sa siin teed ja kes sa oled?”
“Kes te ise olete?” küsis võõras päkapikk vastu.
“Meie oleme eksinud rändurid,” vastasid Roarch ja Zeela pärast hetkelist mõtlemist.
“Ega minagi midagi muud ei ole. Kuid mis on teie nimed? Minu nimi on Juudas.”
“Mina olen Roarch ja see haldjas siin on Zeela. Aga ütle mulle, mida sina siin teed?”
“See pole tähtis. Ma olen siinkandis lihtsalt läbikäigul. Aga teie lähete vist Ternose lossi varemete poole?”
“Mida sina neist tead?! Ee...ei me oleme eksinud, nagu me äsja ütlesime.”
“Jajah,” täiendas Zeela kõrvalt.
“Ah nii, mina juhtumisi ei ole eksinud, seega võin ma teile teejuhiks hakata, kui te soovite.”
“Ee, oota pisut, ma tahaksin oma sõbraga pisut nõu pidada.” Ja Roarch sosistas Zeelale kõrva:
”Kuule, äkki võtaks ta kaasa, ta paistab aus päkapikk olema? Siis oleks ka Pargli vastu rohkem mehi väljas.”
“Aga siis peab ka autasu kolmeks tegema? Ja kes teab, äkki on ta Pargli spioon? Mõni kuri mäekollidega kampa löönud päkapikk? Olen sellistest päkapikkudest kuulnud.”
“See ei loe, tema on hea, see on näost näha. Sellised päkapikud esinevad väga harva ja tõesti, sellise päkapiku tunneksin ma kohe ära, tema ei ole selline, usu mind.”
“No hästi, kui sa just nii kindel oled.”
Roarch ütleski kõva häälega:
“Kuule, Juudas, me oleme tegelikult küll Ternose varemete poole teel. Kui sa tahad, siis võid meiega liituda. Teeme kõik saagi pooleks, see tähendab kolmeks.”
“Hästi, olen nõus.”
“Asume siis teele,” sekkus Zeela äkki jutusse, ”tee peal võime sulle jutustada selle, mida me teame ja sina meile seda, mida sina tead.”
Seda nad tegidki. Juudas ei teadnud midagi sellist, mida Roarch ja Zeela ei olnud kuulnud. Nemad aga teadsid üsna palju sellist, mida Juudas polnud kuulnud ja nad rääkisid talle kõik ära. Jutu sees tuli välja, et Juudas oli preester.
Lõpuks jõudsid nad metsast välja ja nägid enda ees kõrgumas musti ja süngeid lossivaremeid. Ilmselt oligi see endine Ternose loss, mis nüüd oli ära lagunenud. Lossi nurkades olid nurgatornid, nendest tuli välja müür, mis moodustas lossi ümber kasti. Müür ise oli nii lagunenud, et oli ime, et ta veel püsti seisis. Ka tornid polnud paremas seisus. Tornidel olid aknad ainult üleval ja neidki oli kõigest neli. Tegelikult ei saanud neid akendeks nimetadagi, sest need olid nii peenikesed ja piklikud pilud, rohkem laskeavade kui akende moodi. Tornide ja müüri sakid olid ammugi tuulte ja tormide poolt tasaseks tehtud. Loss ise oli kunagi tehtud suurtest tahutud kividest, mis olid vihma poolt siledaks kulutatud. Oli näha, et kunagi oli see uhke ja hiilgav loss olnud. Ilmselt oli see ehitatud ka kindluseks, seda oli näha viisist, kuidas teda oli ehitatud. Seda välimist müüri kasutati (või mõeldi kasutada) kaitseks, sisemine oli aga selleks, et sinna viimase häda korral tagasi tõmbuda. Sellest, et lossi kavatseti kasutada (või kasutati) ka kindlusena, andis tunnistust ka juba mainitud laskeavad müüris ja siin-seal näha olevad müürisakid. Eesmüür oli pisut korralikum kui teised ja temalgi oli kummalgil pool uksi kaks akent või laskeava. Just need uksed mõjusidki imelikult. Need olid täiesti uued; nad paistsid lahti käivat kahele poole ja olid ülevalt ilusa kaarega. Vanad uksed olid sealsamas lähedal, üksteise peale laotud ja nägid mädanenud välja. Vasakus nurgatornis oli auk või koobas, mis mustas üpris õudustäratavalt vastu.
Juudas ja Zeela läksid vanade uste juurde, uurisid neid ja lõpuks tõstsid üles, et “näha, mis nende all on”, nagu Juudas ütles. Järsku hakkasid sealt välja vonklema mingisugused ussid või vaglad, rohelised ja silmadeta. Hakkas levima jube laibalehk. Esialgu paistis seal olevat umbes kuus kombitsat. Otsekohe rabasid limased kombitsad Zeela ja Juudase vangi ja pritsisid välja mingit vedelikku, mis tekitas nende ümber tiheda haisupilve. Zeelal, kellele see mõjus raskemini kui Juudasele, läks süda pahaks ja ta tundis hetkeks nõrkust. Nende õnneks olid neil käed vabaks jäänud, nad rabasid vöölt mõõga ja noa ja üritasid kombitsaid pooleks raiuda. Ka Roarch, kes oli kaugemal ja kelleni haarmed ei ulatunud, röögatas ja tormas vaklade kallale. Hetk hiljem pillas Zeela oma mõõga ja vajus meelemärkusetult pikali. Juudas ja Roarch raiusid meeletult, et neid jubedaid väänlevaid haarmeid läbi lõigata. Varsti said nad Juudase haarmetest lahti ja ründasid nüüd omakorda jäledaid sajajalgsete ristsugutisi. Nüüd, kui kombitsad olid hävitatud said, nad elukatest ruttu jagu. Puruksraiutud roomajad lamasid oma limas ja veres ning levitasid jubedat haisu. Seejärel ruttasid nad Zeela juurde. Proovinud teda asjatult turgutada, arvas Juudas:
“Noh, küllap ta värse õhu käes toibub, lohistame ta eemale. Viime ta siit eemale. Seejärel võiksime vaadata nende uste alla, äkki on neid elukaid seal veel.”
Roarch noogutas ja üheskoos tassisid nad Zeela eemale haisupilvest. Siis piilusid nad uste alla, kuid põrkusid kohe tagasi, sest jällegi tahtis hingemattev hais nad ära tappa.
“Paneme uksed ja jäänused põlema,“ pakkus Roarch, ”saaks neist siis lõplikult lahti, sest kes teab, äkki kasvavad neile uued kombitsad nagu vähkidele uued sõrad?”
Juudas nõustus ja varsti tossas taeva poole paks must suits.
“Kuule,” müksas Juudas äkki Roarchi, “Zeela ei tõuse ega tõuse. Peaks temaga midagi ette võtma.” Ning ta astus Zeela juurde, raputas, tiris ja lõi teda ka käega põsele. Miski ei aidanud.
”Tead mis, Roarch, “ jätkas Juudas, “viime ta külla, ärme kasuta veel seda preestri poolt antud vedelikku. See on liiga väärtuslik. Preester peaks saama teda terveks teha.”
Nad võtsid Zeela sülle ja hakkasid teda küla poole lohistama. Metsaveerele jõudes tuli Juudasele meelde, et peaks ka Zeela mõõga kaasa võtma. Ta keeras ringi ja sammus mõõga poole. Juba sirutas ta käe, et mõõka võtta, kui teda äkki tabas ammunool õlga. Juudas kukkus karjatades maha. Roarch vaatas kiirelt ringi ning silmas vasakpoolses nurgatornis goblinit, kes hoidis käes ambu, millele ta parajasti teist noolt peale seadis. Arvatavasti oli teda ustest ikka veel tõusev suits kohale toonud.
Roarch jooksis kuidas jalad võtsid, et jõuda metsa kaitsvasse varju ja peaaegu kohe tungis ühte puusse nool. Roarch piilus välja ja ootas, et goblin ära läheks. Aga see passis veel tornis ja vahtis eriti seda kohta, kuhu Roarch oli kadunud.
Goblinid on kurjad olevused, kes ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et kedagi tappa, piinata või niisama paha teha. Nad on kaetud üsna tiheda karvakattega; karvad on neil lühikesed, traatjad ja värvuselt pruunikast kuni mustani - kuidas kellelgi. Nina on neil nagu kärss või vähemalt selle sarnane ning nende suust ulatuvad välja kaks pikka kihva. Muidugi on ka teistsuguseid goblineid.
Mõningatel goblinitel (ma kaldun arvama, et tähtsamatel) on ninas veel vasest ninarõngas. Peas on neil tavaliselt sarvedega kiiver ja nad liiguvad paljajalu ning nende jalad on kõverad ja lühikesed. Relvadena kasutavad nad kõige enam mõõku, odasid ja sõjanuiasid.
Roarch vaatas goblinit uuesti. Tornitipp oli tühi. Roarch võttis kotist pudeli ja kallas selle sisemust Zeelale kurku. Rohul oli võimas mõju. Kohe Zeela toibus ning ajas end püsti, küll tuikudes ja häguse pilguga ringi vaadates. Roarch tõusis püsti ja piilus võsastikust valja ning nägi, et goblin oli kadunud. Ta hakkas tasakesi Juudase poole roomama, varjates end üksikute puude taha. Lõpuks, pärast pikka rabelemist, jõudis ta viimase puu juurde, mis oli alle kuni Juudaseni kilbiks ning nüüd pidi ta selle vahemaa ületama ühegi kaitsva esemeta. Roarch heitis viimase uuriva pilgu lossi ja torni poole ning tormas siis nii kiirasti, kui ta jalad võtsid küürakil Juudase juurde. Ta kükitas, võttis Juudasest kinni ja tõstis ta enda ette. Samal hetkel kuulis ta ülevalt tornist kivide krabinat, justkui oleks keegi seal roninud ja kõndinud. Ta hakkas kohatult kiirustama ning proovides Juudasele vedelikku sisse valada ajas ta seda maha. Ent piisas sellestki, mis suhu sattus. Juudas hakkas kohe läkastama. Roarch võttis maast Zeela mõõga, raputas Juudast, sosistas talle, et goblinid tulevad ja pistis metsatuka poole jooksu, Juudas järel. Nad polnud veel sinna jõudnud, kui neile lendas vihisedes järele nool, mis tabas Roarchi selga, tegelikult küll paremasse puusa. Zeela oli juba natukene eemale jooksnud ja ootas neid. Nad jooksid tuikudes mööda rada küla poole, endal haavadest kinni hoides. Varsti jäid nad seisma, et oma haavu ravitseda. Juudas võttis kotist välja sideme ja sidus endal õla kinni. Sama tegi Roarch enda omaga, mis koledasti veritses. Zeelal polnud pealtnäha midagi erilist viga, ta oli näost ainult haiglaselt kahvatu, isegi pisut rohekas. Siis sammusid nad küla poole, kõndides hulga kindlamalt kui enne.
Külla jõudes otsustasid nad, et kõige õigem on minna preestri juurde, et viimane nad terveks raviks. Nad koputasid preestri uksele. Seest kostis samme ja uks avati.
“Mis te...,” alustas preester, kuid vakatas siis ja vaatas nende veriseid sidemeid ja räpaseid rõivaid, “Tohoh tuhat mäekolli, mis teiega siis juhtunud on?”
“Khm,” köhatas Roarch, “me käisime Ternose lossi varemetes ja kohtasime seal goblineid. Me tulime siia, et äkki te suudate meid pisutki aidata ja tervendada.”
“Ma võin seda teha küll,” noogutas preester, kutsus nad sisse ja pani neile ümber mingid sidemed, mida ta enne immutas mingi salviga. Kui kõik valmis oli, saatis preester nad välja, andes neile veel ühe pudeli samasugust vedelikku nagu Roarchilgi natukene oli. Roarch, Zeela ja Juudas tänasid ja lahkusid. Nad läksid “Kuldsesse Jahilindu”, tellisid õhtusöögi ja istusid laua taha.
“Mis me siis homme teeme?” küsis Zeela, kes tundis end juba üsna kõbusalt, “Kas lähme jälle Ternose lossi.?”
“Ikka,” noogutas Juudas pead, “homme proovime sisse ka saada ja need vastikud goblinid ära tappa. Me peame olema palju ettevaatlikumad, et mitte lasta ennast üllatada nagu täna.”
Roarch haigutas ja ütles:
“Hea küll, hea küll, eks seda homme näe. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen igastahes rängalt väsinud ja kavatsen magama minna.”
Ta ajas ennast püsti, et üles minna, aga Zeela ja Juudas hüüatasid:
“Kuidas, kas sa süüa ei tahagi?!”
“Ah, õige jah,” pomises Roarch ja istus tagasi toolile.
Peremees tõi neile söögid-joogid ja soovis head isu. Nad sõid ja jõid ning läksid siis magama.

Teine ja kolmas sõjakäik kus jätkuvad seiklejate retked iidsetesse Ternose lossivaremetesse

Koidikul nad ärkasid ja läksid alla sööma. Nad toppisid endale võimalikult palju süüa sisse, et “lööks terveks päevaks ette,” nagu Zeela ütles. Nad panid endale kottigi pätsi leiba, külma soolaliha, ja mõned pudelid vett ning viimast suutäit mäludes tõusid nad lauast ja asusid nad Ternose lossivaremete poole teele.
“Loodame, et meil seekord paremini läheb kui eile,“ märkis Zeela, “eile ei saanud me lossi sissegi, olime juba sinna jõudes pikali.”
“Kui neid goblineid poleks olnud, oleksime küll sisse saanud,” ütles Juudas. ”Nende usside hammustused ei olnud midagi (“Sul hea öelda,” pomises Zeela vahele) selle kõrval, mida need goblinid, kellel ma veel naha üle kõrvade tõmban, tegid.”
”Jaah, hea öelda “kui poleks olnud”, sama hästi võiksid sa loota, et praegu Pargel meile vastu tuleks ja laseks ennast maha tappa,” ümises Roarch vastuseks, ise taevasse vahtides. ”Täna tuleb soe ilm,” ütles ta siis järsku.
“Mis meil sellest,” ohkas Zeela, “seal koobastas on ikka ühte moodi jahe ja sünge.”
“Ma arvan, et see on isegi hea,” sõnas Juudas, “muidu sulaksime üles.”
Nad jõudsid külast välja ja hakkasid piki teed edasi sammuma. Peagi keerasid nad lossi viivale rajale ning kõndisid vesteldes edasi. Nad olid umbes poolel teel, kui nad kuulsid põõsastest valju raginat, mis aga peagi vaikis. Zeela võttis seljast vibu ja noole ning puges sõnkestki lausumata teisele poole rada põõsastesse. Juudas krabas nuia pihku, Roarch tõmbas välja mõõga ja nad taganesid rünnakuks valmis olles Zeela poole. Siis hakkas põõsastes midagi jälle ragisema ja sealt kargas välja hiiglasuur hall hunt, silmad verd täis valgunud ja keel lõugade vahelt ripendamas. Ta ründas Juudast, kes oli kõige lähemal. Juudas röögatas ja virutas kõigest jõust oma nuiaga. See tabas hunti õlga, kes aga sellest suurt välja ei teinud. Siis torkas Roarch, kuid üpris ebaõnnestunult - mõõk libises kahju tegemata mööda hundi selga. Siis tinises põõsastikus vibu ja Zeela nool tungis hundile jalga. See laskis kuuldavale midagi möirge ja karje vahepealset ning hüppas Zeela poole. Ent Juudas lõi talle nuiaga kõigest jõust selga ja Roarch torkas mõõga ribide vahele. Hunt vajus nende jalge ette maha.
“Phuuh,” ähkis Roarch võidutsevalt ja pühkis laupa, “jagu saime!”
Juudas muutus rahutuks.
“Äkki on mäekollid läheduses?” ütles ta, “Vaatame, kas see on varg või lihtsalt hunt.”
Kolm pead kummardusid hundi kohale ja uurisid seda hoolega.
“See on hunt muidugi,” ütles Roarch, “ja ma loodan, et siin pole ka mäekolle.”
”Ah,“ sõnas Zeela targalt, “kui see ka varg oleks olnud, ega see siis poleks tähendanud, et siin mäekolle on. Nad on tegelikult väga harva koos.”
“Ma tean,” oli Roarch veel targem.
Nad hakkasid nüüd edasi liikuma ja mitte vesteldes nagu enne, vaid kuulatades ja ettevaatlikumalt. Jõudnud lossiesisele lagedale platsile, ei märganud nad midagi erilist. Ainlt üks ronk istus nurgatorni aknal ja kraaksus. Juudas sirutas käe tema poole ja pomises midagi. Seepeale tõusis ronk lendu ja maandus tema õlale.
“Kahju, et meist keegi ronkade keelt ei oska,“ kahjatses Juudas, vahtides enda õlal istuvat lindu, “ta on siin kindlasti nii mõndagi näinud ja võiks meile väärtuslikku teavet anda.”
“Ükskõik,“ ühmas Zeela ja rehmas käega, “vaatame parem uste alla.”
Nad lükkasid põlenud uksed eest ja pidid hirmsast haisust peaaegu lämbuma - selline pahvak mädahaisu tuli neile ninna. Uste all augus olid vaklade jäänused, mis paistsid ühtlase jubedalt ligeda massina. Kõik kolm taganesid nina kinni hoides ning läbisegi öökides ja kirudes.
Kui nad olid natukene hinge tõmmanud, läksid nad selle augu juurde, mis oli müüris ning piilusid ettevaatlikult sisse, endal mõõgad käes. Nägemata goblineid või midagi muud sellist, astusid nad sealt sisse ja läksid lossi seina äärde ja pidasid nõu.
“Mul on selline ettepanek,” ütles Juudas, ”keegi meist jääb siia valvesse, üks läheb paremale poole mööda müüri, teine vasemale.Varsti tuleme tagasi ja räägime teistele, mida me nägime.”
“Ei tasu hargneda,” vangutas Zeela kurjaennustavalt pead, “teeme ükskõik mida, aga teeme koos. Kui kolm goblinit siia juhtuvad, sellal, kui keegi siin valves on, siis on ta sama hästi kui surnud, aga kolmekesi võiksime nad ära tappa.”
“Mina olen Juudasega ühel meelel,” ütles Roarch, “me peame lihtsalt hästi kähku ära käima.”
“Noojah, kui te just mõlemad sedaviisi arvate. Minge teie, mina jääksin heameelega siia valvama. Aga ärge kauaks jääge - me peame sisse minema.”
Roarch läks paremale ja Juudas vasakule, ise hoolega maad uurides, kas seal ei leidu mõnda lõksu.
Zeela nägi kuidas nad mõlemad lossi nurkade taha kadusid. Ta vaatas hoolega ja kahtlevalt ringi - loss oli väga kurjakuulutava välimusega ja kuidas Zeela ka proovis, ei suutnud ta kuidagi kujutleda neid varemeid millegi muuna kui kurjuse pesana. Loss oli otsekui selleks ehitatudki. Tema sünged kõrged müürid mõjusid masendavalt ning mäed lossi taga olid sünged ja mustavad. Aeg oli samuti lossi õudsemaks teinud - tema seinad olid mustema ja rohekama läike saanud.
Zeela mõttekäigu katkestas mingi hääl, mis tundus talle sammude astumisena. Ta vaatas ärevalt ringi ja nägi, et lossi poolt tulevad tema poole kaks goblinit ja tõmbas mõõga välja. Üks goblinitest hüüatas imestunult ja lossiuksele ilmusid veel kaks goblinit. Nüüd hüüatas Zeela omakorda ja kõvemini, et sõbrad teda kuuleksid. Siis pani ta mõõga tuppe ja tõsti käed üles, peopesad goblinite poole ja tegi rahulikke liigutusi, et nad mõistaksid tema sõbralikke kavatsusi. Kõik goblinid panid samuti mõõgad ära (peale ühe), tulid Zeela juurde ja väänasid tal tema vastupanust hoolimata käed selja taha.
“Mis sa siit otsid?” uuris mõõgaga goblin ja vehkis sellega Zeela nina ees.
Samal ajal piilus Roarch, kes oli Zeela hüüatust kuulnud, lossi nurga tagant välja.
“Nonii,” mõtles ta, “ nüüd oleme hädas. Zeelal oli õigus, aga miks ta ei võidelnud - mõõk on tupes ja puha. Ehk ootaksin, kuni Juudas ka tuleb - praegu pole teda veel näha. Minu ja Zeela jaoks üksi on neid pisut liiast. Nad paistavad päris rahumeelsed olema - Zeela räägib nendega. Äkki saab ta niisama vabaks, mis on küll väheusutav, aga siiski võimalik.”
Zeela oli juba Roarchi märganud ja vastas:
“Mina ei otsi siit tegelikult midagi. Ma sattusin siia puhtast uudishimust. jalutasin metsas, kui järsku nägin enda ees iidseid lossivaremeid. Mõtlesin, et näe, oleks tore siia sisse vaadata ja siin ma siis nüüd olengi. Ma ei tahtnud teid sugugi segada.”
Goblinid paistsid vihastuvat.
“Sellised lihtsalt ringi hulkujad ongi need kõige hullemad,” ütles üks neist, ”viime ta minema.”
Roarch nägi, et Zeelat hakatakse ära vedama ja tormas nurga tagant koleda sõjakisaga välja. Teise nurga tagant jooksis nuiaga vehkides välja Juudas. Goblinid tõid kuuldavale koleda röögatuse, lasid Zeela lahti (kes kohe mõõga välja tõmbas ja lähimat vastast ründas) ning kaks neist tormasid Roarchile kallale. Viimane aga lähenes Juudasele ja peagi põrkasid nad kolisedes kokku, jagades teineteisele raevukalt hoope. Peagi nägi Juudas head võimalust ning osava pettelöögiga tabas ta goblinit. Tema nui värvus goblini verest mustaks. Juudas tahtis veel ühte lööki anda, kuid ta tundis valu rinnus ja tal kadus pilt silme eest. Juudas kukkus maha. Goblin tõmbas enda mõõga tal rinnust ja tõttas Zeela vastasele appi. Ent seda polnud vajagi - goblin tegi kiire torke ja Zeela langes lossiõuele.
Samal ajal oli Roarch ühe oma vastastest tapnud, kuid teine paistis olevat tamaga vehklemises võrdne; kaks goblinit tormasid oma kaaslasele appi ja nüüd pidi Roarch kolmega hakkama saama. Üks neist, tõsi küll, oli rängalt haavatud, aga siiski oli ta väga häiriv (ja ohtlik!). Roarchil oli õnne - tema vastane ei olnud küllalt hoolikas ja kukkus, saanud raske mõõgalöögi. Roarch möirgas võidurõõmust ja keerutas aina oma laia mõõka. Peagi tegi ta kavala pettelöögi ja endine Juudase vastane varises võikalt röögatades maha. Nüüd oli järgi vaid üks vaenlane, kes Roarchi raevukalt ründas, aga hoolimata tema püüetest ei suutnud ta päkapiku kaitsest läbi murda. Pärast pikka võitlust õnnestus Roarchil goblinil mõõk käest lüüa ja see kukkus kaugele, goblin keeras ringi ja hakkas mõõga poole jooksma. Ent sinna ta ei jõudnudki, sest Roarch tegi kiire hüppe ettepoole ja virutas mõõgaga. See tabas goblinit selga ja ägades vajus viimane pikali.
Roarch pani mõõga otsa maha ja toetus raskelt relvale.
“Ooh!” ägas ta, “oli see vast võitlus, ma olen täiesti väsinud. Huvitav, kuidas Viira ja Juudasega on? On nad päris surnud või ...”
Ta läks ja kummardas Zeela kohale ning valas talle tilgakese preestrilt saadud vedelikku huulte vahele. Zeela toibus. Roarch kordas sama tegevust Juudase juures ja varsti olid nad mõlemad püsti.
Juudas vaatas platsil ringi ja ütles venitamisi:
“Mnjaa, Roarch, päris hästi tehtud, pole midagi öelda. Ainult, et ...”
“Vait!” käratas Roarch pahaselt vahele, “Päris hästi?!! Teil üldse vedas, et mina siin olin. Muidu vedeleksite te mõlemad praegu... Aga mis me vaidleme! Lähme parem kärmelt külla tagasi. Minul küll pole mingit tahtmist uuesti goblinitega kohtuda.”
Ning peagi võis neid näha minemas küla poole.

***

Järgmisel hommikul ärkasid Roarch ja Zeela koos päikesega ja olid üpris üllatunud, kui nägid, et Juudast pole.
“Tohoh, “ ühmatas Roarch Zeelale, “kus Juudas tõusis täna vara. Ei tea, mis tuli temal takus siis on?”
Nad tatsasid trepist alla ja vaatasid kõrtsitoas Juudast otsides ringi.
“Imelik,” nentis Roarch, “teda pole siin. Lähme ja küsime Adolfilt, ehk on tema Juudast näinud.”
Adolf ainult lahutas käsi ja ütles, et tema ei tea.
“Egas midagi,“ ohkas Zeela, “istume lauda ja ootame. Ehk läks ta ainult välja jalutama.”
Süües ei rääkinud nad kuigi palju - nad olid Juudase pärast natukene mures ja isegi pisut pahased. Kui söök söödud sai, ootasid nad veel natukene, ent Juudast ei tulnud.
“No mina küll ei taha tema pärast tervet päeva raisata,” pahvatas Roarch viimaks, “Lähme ja vaatame, äkki läks ta kirikusse - ta ju ise kah preester. Ja kui teda seal ei ole, siis mina igatahes lähen Ternose lossi.”
Aga preester ei olnud Juudast näinud.
Roarch ja Zeela asusid lossivaremete poole teele. Endise Ternose lossi juurde jõudes oli päike juba kõrgel taevas ning kuldas enda säraga üle kõik esemed ja elusolendid. Taevas oli pilvitu ja õhus valitses lämmatav kuumus. Linnud, kes raja alguses olid kõvasti laulnud, vaikisid lossi läheduses. Ainukesed hääled, mis Roarchi ja Zeela kõrvadesse ulatusid olid mõned varese kraaksatused.
Roarch ja Zeela pugesid jällegi ettevaatlikult müüriavast läbi. Lossiõuel polnud märgata midagi iseäralikku, peale selle, et goblinite laibad olid kadunud. Siis liginesid nad ettevaatlikult uksele ja piilusid sealt sisse. Midagi tundunud olevat. Sisenedes nägid nad nelinurkset kivist seinte ja põrandaga ruumi; seinad olid niiskusest rohekad ning ruumis oli külm ja rõske. Kahel pool mustasid ukseavad. Otse vastas paistis auk, mis oli kunagi kamin olnud. Keset tuba seisid neli vana tooli ning laud, korrapäratult laiali. Roarch uuris neid hoolega ja tähendas:
“Kunagi olid nad ilmselt väga ilusad. “
Ta võttis pistoda ja lõikas tooliriide lõhki ja käristas auku laiemaks. Sobranud veidi aega tooli sisemuses, lükkas ta tooli põrandale ja peksis mõõgaga tükkideks.
“Siin pole ka midagi!” urises ta.
“Mis sa hull lõhud, vaata nad ruttu kõik läbi ja liigume,” arvas Zeela.
Kolmanda tooli sisemuses sobrades, läks Roarchi nägu korraga kavalaks. Ta tõmbas sealt välja ühe sõrmuse, suure kullast nõela ja suure peotäie kuldmünte.
“Vaata aga vaata, mis ma leidsin!“
Zeela ruttas lähemale.
“Sõrmus mulle! “ ütles ta ahnel häälel kätt õieli ajades.
“Päh! Kes selle leidis, ah? Ja pealegi me pidime ju kõik kasu pooleks tegema ja seda me teemegi, hiljem, “ sõnas Roarch nõela rinda ja sõrmust tasku pistes, “praegu lähme parem edasi.”
Zeela puges seepeale hoogsalt kaminaaugust sisse ja tõusis seal püsti. Tema hirmsaks ehmatuseks kostis seepeale imelikku laperdamist kamina- lõõrist. Zeelaga üheaegselt lendas kaminast välja must nahkhiir, kes kadus vastasseina juures.
Zeela ajas end püsti, kloppis riided prahist ja puges jälle kaminasse. Seekord hakkas ta kamina sisemust uurima. Ava kohal lõõris oli kivist eend, millel lebas läikiv pistoda. Rohkem midagi ei paistnud. Zeela võttis kindas käega ettevaatlikult pistoda ja ronis välja.
“Tohoh, hõbedast nuga, “ hüüatas Roarch, “näita siia.”
“Hõbedast jah,“ pomises Zeela ükskõikse näoga pistoda vööle torgates, “vaataks veel seda kaminat.”
Nüüd pugesid nad koos kaminasse. Roarch ronis Zeela õlgadele ja uuris nüüd lõõri. Midagi ei tundunud olevat.
“Lähme sinna,” ütes Zeela, kui nad olid välja tulnud, osutades sissekäigust paremal olevale ukseavale.
Nad sisenesid järgmisesse ruumi. See oli peaaegu samasugune kui eelmine, ainult mööblit ei olnud ja kamin oli väiksem ja mitte nii peenelt ehitatud. Roarch ja Zeela uurisid jällegi kaminat. Zeela tõmbas mõõga ja soris sellega kaminapõhjas olevas prahis. Olles seekord ettevaatlikum, surus ta ennem kaminasse astumist mõõgaga mitmes kohas tugevasti selle põhjale. Ülevalt hakkas kostma kahinat ja kaminasse kukkus mütsatades suur ja jäme puupakk, lüües üles tolmupilve.
“Uuh,” ohkas Zeela eemale tõmbudes ja käega üle otsaesise tõmmates, “küll vedas, et sisse ei astunud...psst! kas kuulsid?”
Nad tardusid paigale. Eelmisest toast kostis selgesti paljaste jalgade tatsumist. Roarch ja Zeela hiilisid vaikselt ukse poole ja nägid, et toas askeldasid kaks goblinit.
“See koht paistab goblinitest lausa kubisevat.”
“Mürt ju rääkis ka.”
“Ta rääkis rohkem mäekollidest.”
“Võtame nad maha?”
“Aaaarrararagh!”
“Uuuuruururghhhh!”
Zeela ründas enda vastast nii raevukalt, et viimane pidi taganema. Zeela läks sellest julgemaks ja hüüdis:
“Hoi hoi, andkem pihta!”
Nüüd tegi goblin aga kiire petteliigutuse ja Zeela suure mõõga eest kõrvale põigates, suskas oma lühikese mõõga talle õlga. Zeela õlg värvus verest punaseks ja ta hüüdis veelkord:
“Hoi hoi!” keerutades oma mõõka nüüd ainult ühe käega ja nii osavalt, et tabas goblinit otse näkku, virutades goblini ristseliti põrandale.
Zeela ruttas Roarchi goblini poole, kuid ei märganud, et ukseavale ilmus veel kaks goblinit, kes sihtisid neid ambudega. Ammunöör tinises ja üks nool tabas Zeelat selga. Zeela varises kokku.
Roarch heitis pilgu maas lebavale haldjale, kuid sai samal hetkel goblini mõõgalt löögi. Matsti! Roarch tundis lõikavat valu. Haav ei tundund olevat eriti ohtlik, aga Roarch keeras ümber ja põgenes tagasi teise toa poole. Kamina ees jäi ta seisma, et võtta lonksuke preestri antud pudelist, kuid märkas samas, et goblinid ei olnud talle tuppa järgnenud, vaid kõõlusid uksel ja vadistasid midagi oma vastikus goblinikeeles. Pudel sai selle sõõmuga tühjaks. Roarch virutas selle vastu seina ja liikus ülbelt ukse poole, mõeldes ise:
“Tagumikku kõik see värk. Azhâgal’i nimel, kuhu nad kadusid?”
Uksel nägi ta, et goblinid olid Zeela juurde läinud ja lohistasid teda vastasukseava poole. Roarch hüüatas, rabas pistoda vöölt ja virutas selle lähima goblini poole. Nuga tabas goblinit kõrri ja verd hakkas lahmama, kui goblin hääletult kokku vajus. Seejärel hakkas Roarch oma suuri viskenooli heitma, ent need jäid kinni goblinite kilpidesse. Nüüd tõmbas Roarch oma mõõga ja ründas. Mõõgad kõlisesid ja Roarchil õnnestus mõlema löögid pareerida. Peagi langes esimene vaenlane ja varsti kukkus ka teine - Roarch oli suur sõjamees. Kui Roarch kummardus Zeela kohale, nägi ta, et too on vaid haavatud. Seepeale jootis ta Zeelale tilgakese imejooki (Zeela enda kotist). Peaaegu kohe ajas Zeela end istukile ja vaatas juhmaka näoga ringi. Järsku nägi Roarch, et ukseavale ilmus veel üks goblin, kes neid nähes vihaselt vanduma hakkas ja minema jooksis. Roarch kuulas natukene aega ta jalgade müdinat, ajas siis end püsti ja korjas surnud goblinitelt ära nende mõõgad ja otsis laibad läbi. Ta leidis mõned vaskmündid ja pani need tasku. Siis vaatas ta hoolega goblinite mõõku ja pani tähele, et need olid teistmoodi tehtud ja võisid maksta päris palju. Zeelagi ajas end püsti ja uuris samuti pikalt goblinite mõõku.
“Ärme raiska aega,” kurjustas Roarch, “kui goblineid peaks veel tulema, siis me saame päris kindlasti surma. Me pääsesime praegu ju üle noatera.”
Zeela tõusis püsti. Seejärel korjasid nad ka ülejäänud mõõgad kokku ja raske koorma all vankudes hakkasid küla poole vaaruma.
Relvasepp Geesbi hindas hetkeks pilguga mõõku ja pakkus:
“Kaksküd kõlda.”
Roarch raputas pead.
“Kolkünd on nood siin väärt.”
“Äste. Kolküd kõldtõkki.”
Geesbi viskas neile leti alt võetud kõhuka kukru letile ja palus mõõgad tagaruumi kanda.
“Ütli koest su nood mõega olliva sannu?”
“Noh, teate isegi, me jahime seda Pargelit, seal Ternose varemetes. Sealt me nad saimegi.”
“No kui näid sääl niisamma olliva, sis läen sinna ommepäiv,” ütles Geesbi ja naeris põrinal.
Roarch ja Zeela naersid sunnitult. Seejärel nad võtsid raha, andsid relvad ja lahkusid.
Kõrtsis läksid nad Adolfi juurde ja küsisid Juudase kohta.

Goblinite varandusekast

kus pannakse alus suurele ja keerukale seiklusele

Roarch haigutas, ringutas ja laskis siis silmadel toas ringi käia. Pani riidesse, astus toast välja ja koputas Zeela toa uksele. Keegi ei vastanud. Roarch lükkas ukse lahti ja tardus - Zeelat ei olnud oma voodis. Roarch virutas ärevusega toa ukse prõmdi! kinni ja tormas ummisjalu trepi poole. Äkki tehti Juudase toa uks lahti, Roarch põrkas täielt hoolt vastu seda ja kukkus aietades maha.
Juudas vaatas talle imestunult otsa.
“Mis sa märatsed siin?”
Roarch kebis kähku põrandalt üles ja kargas Juudasele ninna.
“Mis?! Sina siin?! Kus sa vedelesid, sa igavene... igavene...? Ah?! Nüüd on suu vett täis, jah? Me Viiraga tuulasime kogu küla läbi, otsides sind!”
“Seda poleks küll vaja olnud. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen oma jumala unarusse jätnud ja pühendasin selle päeva temale.”
Roarch mühatas tigedalt ja tähendas siis paljutähendavalt:
“Nüüd on Viira kadunud.”
Juudas suhtus asjasse märksa rahulikumalt.
“Küllap tal on ka tegemist - ta on ju võlur. Lähme parem alla kõrtsiruumi, sööme-joome ja lähme Ternosesse.”
Söömise ajal rääkis Roarch, mis nendega viimati lossivaremetes juhtus. Pärast seda tekkis vaikus. Roarch kuulis kõrvaltlauast talumehi põllundusest rääkimas. Kuna ta arvas, et talumeestega tuleb häid suhteid hoida, tõusis ta püsti ja astus nende juurde.
“Jajaa, varsti on viljalõikamiskuu käes...” ütles üks talumees.
“Ahsoo, te kõnelete novembrikuusest viljalõikusest, jah?” segas Roarch asjalikult vahele.
“Tegelt augustikuusest,” vastas talumees aeglaselt, “novembris ei lõigata vilja, tead. See on siis rikenend.”
Talumehed vaatasid Roarch nagu napakat ja hakkasid siis jälle omavahel kõnelema. Päkapikk lõi hoogsalt kaasa, kuid jõudis lühikese aja jooksul nii palju lollusi rääkida, et talumehed ütlesid talle suu sisse, et ta on loll ja ei mõista talupidamisest mitte midagi. Roarch jäi siis vaikseks, kuid kuulas hoolega ja jättis meelde. Kui talle tundus, et on juba küülalt kuulnud, siis läks teise lauda, kus talumehed vestlesid, ja istus.
“Varsti on august ja viljalõikamise aeg on käes,” teatas ta.
“Jah, seda küll.”
“Peab selleks ajaks vankrid terveks tegema ja koodid viljapeksmiseks korda seadma.”
“Jaa.”
Roarch lasi aga jutul voolata ja talumehed vaatasid imestunult seiklejat, kellel olid põllunduses nii laiad teadmised. Kui päkapikk tundis, et tema teadmised on ammendunud, tõusis ta püsti ja hüüdis:
“Vaadake!”
Lähimad lauasolijad vaatasidki. Roarch koogutas ennast ja hakkas võimalikult vaikselt hiilima, ise igale poole piiludes. Ta üritas oma varga oskusi kasutades talumehi imetlema panna. Talumehed vaatasid hiilivat päkapikku ja vaikisid. Roarch ajas end sirgu ja ütles uuesti vaadake! Ta astus seina juurde ja proovis sellest üles ronida, aga õnnetuseks sai ta ainult natukene ronitud, siis kukkus ta alla. Talumehed jälgisid tema liigutusi ja vahetasid omavahel pilke.
“Jajaa,” teatas siis üks neist silma pilgutades ja pöördus tagasi oma õlle juurde.
Roarch tammus natukene jalalt-jalale ja läks siis tasakesi Juudase juurde tagasi.
Varsti asusid nad Ternose lossi varemete poole teele. Enne aga põikasid nad relvakaupmehe juurde sisse. Seal ei olnud kedagi. Roarch ja Juudas hüüdsid. Ikka ei midagi. Roarch hakkas jalaga vastu letti taguma ja karjuma. Siis tuli torisedes tagatoast välja Geesbi ise ja inises:
“Ma ei müi prõegast mette meskitkeski.”
“Aga me just mõtlesime, et oleks vaja mõnda koera tellida. Kas teie saaksite seda kuidagi toimetada?”
“Et kõerõ või? Jaa, settõ kõl. Messe kõerõ sa tahha?”
“Mismoodi millist koera? Koera nagu koera ikka.”
“Nu kasse jõha või sõja või võrõkõerõ sa tahha?”
“Aa, ma tahan ikka sõjakoera. Kaua tema kättesaamine aega võtab?”
“Nu messe iikõ,” Geesbi arvutas sõrmedel. “tõtsi nõdla pärra.”
“Ah kahe nädala pärast? Tore! Käsiraha ka?”
“Iikõ,” ajas Geesbi käe pikale.
Ka Juudas tahtis koera. Geesbi lubas. Juudas päris kaupmehelt kilpide järele. Saab neid osta? Sellega seoses tuli Roarchile meelde, et ta tahtis endale vibu (ta oli nimelt otsustanud vibulaskmist õppima hakata). Geesbi kadus tahatuppa ja tõi tagasi tulles kaasa kolm kilpi ja kaks vibu. Siis tõi veel teise korragi sama palju. Roarch küsis kaupmehelt, milline on kõige parem vibu. Geesbi hakkas seletama:
“Sõõ o´ sii kõigõ pikõma lasekõgõssa,” ütles ta, näidates endapikkust vibu, “aga visti lõiga pikkõ senu jooks. Settõ on pisõm, ag´ nõrk. Settõ siin o´ kaa väega hää. Sedõ kundi kõõlõ sõjamehi Gõsõvik. Ag´ sullõ pisi tugõvivõtu. Arvistõ, et sedõ siin o´ perim sullõ, pisõ ja hää lasekõgõssa.”
“Eks ma siis selle võtangi,” arvas Roarch ja maksis. Sama tegi ka Juudas, kes oli juba omale kilbi välja valinud.
Väljas ütles Juudas:
“Nüüd pudukaupmehe juurde!”
“Mis sinna?”
“Mul on mõte,” muheles Juudas salapäraselt.
Pudukaupmees tegi neid nähes rõõmsa näo ja hüüdis lärmakalt:
“Tere, tere. Vanad tuttavad jälle siin. Eks ma ju öelnud, et te tulete tagasi. Kas pole tõsi? Mis nüüd sooviks? Jälle tubakat? Äsja saabus esmaklassiline, lausa imehea tubakas. Ise ka proovisin. Noh, läheb või?”
“Ei lähe.”
“Nõnda? Aga mis teie riietega juhtunud on? Katki ja... Aga seda viga annab parandada. Näete, seal on...”
“Ei, ei,” raputas Juudas pead, “ me tahame suurt puuri, kuhu mahuks lühikene inimene püsti seisma.”
Roarch raputas imestunult pead ja porises midagi habemesse.
“Mhh,” sügas kaupmees kimbatust tundes kukalt, “sellist eset mul küll praegu ei ole. Aga mul on linnupuur...”
Juudas raputas pead.
“Aga oodake,” tärkas kaupmehel, kelle nimi oli Alvuke, lootus, ”ma võin selle sepalt tellida. See võtab küll aega, aga kui mina tellin, siis saab ehk kiiremini kui tavaliselt. Teate küll, tutvused. Ta on mu hea sõber. Kõlbab?”
“Muidugi. Aga kaua võib aega minna?”
“Noh, kaks nädalat ehk.”
Tänaval olles küsis Roarch, mis Juudas selle puuriga teeb.
“Vaata,” seletas Juudas, ”kui puur käes on, siis püüame mõne goblini kinni, paneme ta puuri ja hakkame teda raha eest näitama. Kas pole geniaalne idee?”
“Ma arvan, et enamus siinseid inimesi on goblineid näinud. Aga lähme nüüd Ternosesse. Või ei, käime enne veskis ära, äkki on Viira seal.”
Teel sinna tuli Roarchile veel üks mõte. Ta otsustas, et laseb Härra Õpetajal neile öelda, mida nende leitud asjad teevad, sest Roarch oli kindel, et need on võlutud.
Nad koputasid veski uksele. Peagi see avanes ja veskimees pistis pea välja.
“Kas Härra Õpetaja ka kodus on?” küsis Juudas enne, kui mölder midagi öelda sai.
“Tere-tere. Härra Õpetaja? Ei ole.”
“Nõnda,” oli Roarch pettunud, “aga kas sa oled siin näinud seda haldjat, kes siin koos minuga eelmine kord oli?”
“Ei.”
“Nõnda,” ütles Roarch jälle, “ega sa ei tea, millal Härra Õpetaja tagasi tuleb või kus ta on?”
“Ei.”
“Nõnda,” ütles Roarch kolmandatki korda, “egas midagi, eks näeme.”
“Jah,” ütles mölder.
Siis hakkasid nad iidse Ternose lossi poole astuma. Mõne aja pärast olidki nad kohal. Uksest sisse astudes ütles Juudas, et kui nad eelmine kord paremale läksid, siis oleks mõtekam nüüd vasakule keerata. Roarch tõmbas mõõga, Juudas nuia ja neid pigistades hiilisid nad ukseavani ja piilusid tuppa. Ei tundunud midagi olevat.
Ruum sarnanes üldkujult eelmisega, aga kaminat ei olnud ja laua ja toolide asemel olid kirstud. Neid oli kokku viis, kaks parema ja vasaku seina ääres ning viies (kõige suurem) oli keset tuba.
Roarch ja Juudas läksid ühe väiksema kirstu juurde ja proovisid seda avada. Vastuseks kostis seest kume hääl:
“Kas Pargel on sinuga?”
Roarch ja Juudas võpatasid.
“Mis me ütleme?”
“Tõtt.”
Ja Juudas ütles kõva häälega:
“Ei ole.”
“Unusta ära,” vastas hääl kirstust.
Juudas kabistas veel kirstu kallal, ent tagajärjetult. Roarch läks järgmise kirstu juurde ja proovis seda avada.
“Kas Pargel on sinuga?”
“On.”
“Unusta ära.”
Nii kobistasid nad kõikide kirstude juures ja proovisid kõikvõimalikke vastuseid, aga ikka oli vastuseks seesama lause: “Unusta ära.”
Siis läksid nad vastasseinas asuva ukse juurde ja proovisid seda avada. Ei õnnestunud. Roarch võttis rinnalt nõela ja torkas selle lukuauku. Ukse tagant kostis karje, sajatus ja eemalduvate sammude müdin. Roarch purskas kõigest kõrist naerma.
“Ha-ha-ha-ha-ha-ha-haaaaaaaa! Praegu mingi goblin passis meid ja ma torkasin talle nõelaga silma.Ha-ha-haaaa.”
Juudaski irvitas parastavalt kaasa.
Järsku keerati lukuaugus võtit, uks läks lahti ja seal seisid kaks paljastatud mõõkadega goblinit. Roarchi ja Juudase naer lõppes ning relvi tõstes nad ründasid. Ent peagi kukkus Roarchi mõõk kõlisedes põrandale ja ta ise mütsatas selle kõrvale. Juudas sattus ärevusse ja hakkas võideldes taanduma, aga Roarchi vastane hiilis talle selja taha ning peagi lebasid Roarch ja Juudas kõrvuti.
Goblinid sidusid nad kinni ja vedasid minema.

***

Juudas avas silmad ja oigas. Siis vaatas ta ringi. Tuba, kus nad lebasid oli väike ja mööblita. Seal oli kolm ust, üks neist oli rauast ja lukustatud tabalukuga. Tema kõrval lamas Roarch, kes oli samuti toibumas ja pilgutas silmi.
“Kus me oleme? Mis kell on?”
“Pole aimugi,” vastas Juudas, “peab haavad parandama.”
“Kuidas? Meil ei...” Roarch jäi vait, sest nägi, et Juudas asetas oma kinniseotud käed haavale, mispeale see tervenes kui imeväel. Pika pusimise peale saadi ka Roarchi haav parandatud.
Möödus veel pisut aega, kuni uks lahti läks ja sisse astusid kolm goblinit. Kaks neist olid nagu goblinid ikka, aga kolmandast oli näha, et ta pidi olema pealik.
Ta ei kandnud relvi, tema riided olid uhkemad ja ninas oli tal vasest ninarõngas.
Pealik pani käed risti, kortsutas kulme ja ütles:
“Nii, oletegi meil viimaks käes! Miks te siin käite ja minu rahvast tapate? Nende eest te veel maksate! Ärge lootkegi mingile halastusele. Oletegi juba surnud, täpselt nagu meie kaaslasedki.”
Roarch ja Juudas hakkasid kärmelt vabandama:
“Meie pole süüdi,” ütlesid nad korraga, ja siis jätkas Roarch, “teie mehed ründasid meid, meie tahtsime nendega veel rääkida, aga nemad ei kuulanud, muudkui tulid aga mõõkadega kallale. Meie ei saanud midagi teha, ainult kaitsta ennast, sest surma me ka ei tahtnud ju saada. Mõelge ise, mida teeksite teie, kui teid järsku rünnatakse? Me ei saanud tõesti midagi parata. Oleksime meeleldi teiega liitu astunud, oleksime tegutsenud koos ja palju verevalamist oleks jäänud ära ning palju tublisid goblineid oleks ellu jäänud. Aga nad ei kuulanud meid. Ma muidugi ei taha öelda, et nemad süüdi on, aga meie ka mitte. Meie tulime siia täiesti rahumeelsete kavatsustega,” pläras Roarch edasi, “me eksisime metsas ära ja järsku näeme - lossivaremed. Muidugi tulime kohe siia, lootuses ööseks vähemalt katuse alla saada. Niipea, kui teid nägime, tahtsime sõprust luua, aga te kohe ründasite. Tõesõna, meil polnud üldse mingit paha kavatsust.”
“Vale!” käratas pealik vihaselt, aga rahunes siis, “nojah, mul ükskõik, sest räägite mis te räägite, ära tapame me teid nagunii.”
Juudas kaalus hetke ja ütles siis:
“Aga kas te meid raha vastu ei taha vabaks lasta?”
“Palju eest?” huvitus pealik ja teistegi silmad lõid särama.
“Noo, sada kuldtükki mõlema eest?”
“Jama!” ütles pealik.
“Möga!” ütlesid teised goblinid.
“Hästi, määrake siis ise hind.”
“Kümme tuhat kuldtükki.”
“Hea küll!” ütlesid Juudas ja Roarch korraga, vaevaga suutes oma õhinat varjata, “Kuidas me selle teie kätte toimetame?”
“Ee... mõned teie sõbrad väljast võiksid selle siia tuua.”
“Ei,” vangutas Juudas pead, “see meelitaks ka tema ju lõksu. Mul on teine ettepanek. Kumbki meist läheb ja toob raha.”
“Ei, siis ei näe me midagi, ei raha ega sind.”
“Ega ma siis oma sõpra hätta jäta.”
“Ei, sellega pole me nõus.”
“Meie pole jälle teie tingimustega nõus. Te võite ju selle, kes raha toob, ära tappa ja meid ka. Teie ei usalda ju meidki, ehkki meie oleme päkapikud ja teie olete...” Juudas jäi järsku vait.
“Jaah? Mis me oleme? Aga hästi, olgu nii. See on teie viimane võimalus. Kas olete meie tingimustega nõus?”
Roarch ja Juudas pidasid omavahel päkapikkude keeles nõu.
“Meil pole nagunii raha.”
“Jah,” kinnitas Juudas ja ütles siis kõvasti:
“Ei ole nõus.”
Pealik kehitas õlgu.
“Oma viga,” teatas ta ja luristas ninaga. Siis ütles ta midagi oma keeles. Goblinid haarasid neist kinni ja vedasid kõrvaltuppa. Seal oli laud, millel lebasid kõik nende asjad ja mille ümber istus veel neli goblinit. Keset tuba oli laeni marmorist goblini kuju, kellel oli oda pea kohale tõstetud. See kujutas endast Suurt Goblinit, nende jumalat.
Üks istuvatest goblinitest võttis selle sõrmuse, mille Roarch oli leidnud tooli seest kohe esimeses ruumis, ja küsis, mis see on.
“Nooh,” venitas Roarch, “mis ta ikka on, eks ikka sõrmus.”
“Ma ei küsinud mitte misasi see on, vaid mida see teeb? See on kindlasti maagiline.”
“Maagiline? Sugugi mitte. Vähemalt ma arvan nii. Ma täpselt ei tea, sest ma leidsin selle. Sarktoni turuplatsilt.”
“Vale!” käratas goblin.
Roarch ja Juudas tegid vihase näo.
“Mis vale!”
“Mina ei valeta kunagi, ma...”
“Vait!”
Goblinid rääkisid midagi goblinikeeles ja siis viidi Roarch tagasi eelmisesse tuppa. Juudas ja kaks goblinit, kes Juudasega olid jäänud, kuulsid sealt mütsumist ja goblinikeelseid hüüdeid. Kaks goblinit irvitasid. Siis läks uks lahti ja sisse astus pealik. Küsis Juudaselt sõrmuse efekti kohta. Juudas ei osanud muidugi midagi öelda, kuna ta tõesti seda ei teadnud. Pealik muudkui küsis ja ähvardas, et kui Juudas ei ütle, siis läheb sõbral teises toas halvasti. Juudas kinnitas, et tal pole aimugi.
Juudas viidi Roarchi juurde ja ise mindi teise tuppa nõu pidama. Juudas vaatas Roarchile näkku. See punetas löökidest ja huul jooksis verd. Muidu tal viga ei olnudki, alandus oli suurem kui valu.
Peagi tulid goblinid tagasi, lohistasid Juudase tagasi “oma” ruumi. Ta jäi üksi. Juudas pingutas lihaseid ja proovis köisi puruks rebida, kuid ei jõudnud. Siis üritas ta ennast lauani veeretada. See õnnestus päris lihtsalt. Järgmiseks proovis ta end püsti ajada. See oli juba raskem, sest ta käed olid selja taha seotud ja jalad olid samuti kinni köidetud. Lõpuks sai ta sellega hakkama ja ta ulatus üle laua ääre vaatama. Kõik asjad olid laua keskel ja sinnani ta ei ulatunud; ainult sõrmus oli asetatud teistest eemale, laua äärele lähemale. Juudas pingutas, vingerdas, rabeles, hüples ja lõpuks saigi sõrmuse hammaste vahele võtta. Järsku tundis ta, et ta suudab nöörid enda ümbert kergesti eemaldada, rebides need lihtsalt puruks. Juudas vaatas imestunult oma käsi. Siis äratas teda kõrvaltoast kostev vali sõnamulin ja sõim. Ta hakkas kähku tegutsema, ta võttis laualt Roarchi viskenooled, mis aga tema sõrmede vahel lömastusid.
“Hohoo!” mõtles Juudas, “Neid mul küll vaja ei ole.” Ning ta haaras Suure Goblini kätte. Sellega purustas ta ukse ja seisis järsku ehmunud goblinite ees.
“Nii!” hüüdis Roarch ülbelt, taibtes kohe olukorda, “Hakatuseks võiksite mind lahti siduda.”
Pealik andis märku. Üks neist tegigi seda. Siis aga röögatas goblinite ülemus ja ukseavale ilmusid veel viis goblinit. Juudas viskas nende poole kuju (mis mitu goblinit lömastas) ja krabas pealiku järgi, et teda pantvangiks võtta. Ta sai Pealikul peast kinni, aga õnnetuseks läks see tema käte vahel puruks kui muna. Nüüd tegi Roarch, kes vahepeal juba vabaks oli saanud, jälle häält ja käsutas kõiki goblineid nurka minema. Need kohe läksid ka.
“Visake relvad ära!”
Mõõgad kukkusid kõlisedes maha. Roarch võttis ühe neist endale. Juudas ka mõmises midagi, millest küll keegi kahjuks aru ei saanud, sest sõrmus oli ta suus kinni kui linnuliimiga. Roarch käskis enda ja Juudase asjad tuua, samuti köie. Toodigi. Roarch sidus nad kõik ühte puntrasse, mässides kõik veel eraldi ka sisse. Siis võttis ta nööri otsapidi pihku ja hakkas minema, neile järgnes vaikiv Juudas, goblineid hoolega silmas pidades.
Kui nad lossi õuele jõudsid, tegid goblinid suu lahti ja hakkasid paluma.
“Haa,” irvitas Roarch kahjurõõmsalt, “Nüüd on kohe teine laul, mis? Hirm naha vahele pugenud? Aga kessed enne irvitasid ja suurustasid, kui te mind peksite? Ah?”
“Pealik käskis, me ise poleks teinud.”
“Vale!” hüüdis Roarch, matkides goblinite juhi häält nii hästi kui suutis.
“Aga kui me enda vabastamise kinni maksame?”
“Kui palju?” jäi Roarch seisma.
“Täpselt ei tea,” läksid goblinid hasarti, “aga palju küll. Me teame, kuhu üks varandus on maetud.”
“Kus? Me laseme teid vabaks, kui te tõtt räägite. Aga kindlasti on see kümne päeva teekonna kaugusel ja otsekui juhtumisi satume me mäekollide pesapaika?”
“Ei, ei. See on siinasamas. Otse müüri ääres.”
Goblinid juhatasid nad sinna ja hakkasid Roarchi käsul kaevama. Samal ajal andis Juudas igati märku, et tal on paha olla - vehkis kätega, häälitses, kargas. Ent Roarch ei teinud kuulmagi - ta jälgis hoolega goblinite tegevust. Need kraapisid küüntega, ja nähes kui viletsasti nende töö edeneb, viskas Roarch neile oma pistoda. Kaevamine edenes siiski visalt, kuni lõpuks põrkas pistoda millegi vastu. Roarch muutus ärevaks ja passis kummargil hingeldades kohta, kus goblinid kaevasid. Need tirisid sealt välja kirstukese.
“Tehke lahti.”
Goblinid avasid kirstu ja sealt lõi vastu säravkollane helk - kullahelk. Roarch kargas sellele lähemale, pani kaane kinni ja ütles ringi vaadates:
“Noh, lähme siis, ” ja haaras nöörist, mis hoidis goblineid ning hakkas minema. Juudas mõmises ja astus teele ette. Ta andis märkidega mõista, et goblinid tuleb lahti lasta. Roarch vabastaski kaks neist ja ütles, et teised jäävad külaservani pantvangideks.
Jõudnud teele, hakkasid goblinid vastassuunas minema, hoolimata Roarchist, kes neile abitult järele lohises ja karjus. Siis sirutas Juudas käe nööri järele ja tõmbas...
Läbi külatänavate minnes, jätsid inimesed oma tööd ja tegemised ning järgnesid neile, suud ammuli. Aeg-ajalt loopisid poisikesed goblineid kividega ja pilkasid.
Pudukaupmehe ukse ees jäi Roarch seisma, pistis Juudasele nööriotsa pihku ja palus end oodata. Siis sisenes ta poodi.
Samal ajal tegi Juudas külatänaval trikke. Ta haaras ühest vankrist kinni ka vehkis sellega pea kohal. Talumehed ahhetasid. Siis pani Juudas vankri maha ja juuris kõrvaloleva puu välja. Rahvas hõiskas. Järsku saabus pahase ilmega külavanem.
“Mis segadust te siin tekitate?! Mis siin üldse toimub?! Kes need elukad on?”
Juudas pistis kätega vehkima ja seletas:
“Mmõmmhh. Mõmmumõho õo.”
“Noh?! Neelasid keele alla?”
“Momõoumh.”
“Räägi korralikult, sa tuhat sarvelist tonti!”
“Muõ oo õemuõ õõ!” seletas Juudas aeglaselt ja viisakalt.
Õnneks saabus Roarch, kes seletas linnapeale asja ära ja vabandas. Siis läksid nad kõrtsi, kususid Adolfi ja pärisid, kuhu nad goblinid võiksid panna.
“Ei, viige nad kohe ära, minul sellist kohta ei ole! Mina neid oma katuse alla ei taha! Mina ei teagi, kus selliseid hoida! Kes tahaks olla ühe katuse all mingite goblinitega?! Pealegi ei ole mul niikuinii ühtegi kohta. Viige nad siit ära!”
“Saad kakskümmend kuldtükki!”
Adolf jäi vait ja ainult maigutas suud. Siis juhatas ta nad maja taha, kus oli üks uberik. Sinna nad pandigi.
Roarch ja Juudas läksid nüüd kärmelt preestri juurde, kuna Juudas oli juba näost rohekaks tõmbunud. Preester võttis talt sõrmuse lihtsalt suust ära (ja Roarch, kes kasutas ära seda, et Juudas uimane oli, pani selle muidugi oma tasku).
Hiljem oma kõrtsitoas olles lugesid nad kirstust saadud raha üle ja said kokku kakssada kuldtükki - täpselt sada mõlemale. Lisaks oli kirstu põhjas üks kaart, mis kujutas endast Lyygi ja selle ümbruse plaani. Metsas oli veel üks koht ristikesega ära märgitud ja juurde kirjutatud: palju raha on siin.
Arutlenud selle üle ja tarka juttu ajanud, läksid nad goblinite juurde. Juudas köhatas hääle puhtaks ja alustas ülekuulamist.
“Öelge, mis on selle ukse taga, mis asub selles ruumis, kuhu te meid kõigepealt viisite? Need rauast ja tabaga kinni?”
“Me ei tea, me pole seal käinud. Sealt kostab aeg-ajalt ainult nii ilusat laulu, et kes seda kuuleb, jääb seda otsekui lummatult kuulama.”
“Kuidas pääseb teisele korrusele?” päris Roarch.
Täpselt ei tea, aga kuskilt nendest ruumidest, kus teie vangis olite. Meie ei taha sinna minna, seal on mäekollid.”
“Mis esimesel korrusel veel on ja palju teid seal on.”
“Esimesel korrusel pole meid enam üldse järele jäänud, seal on nüüd ainult elavad surnud - luukered ja muu selline rahvas. Meie oleme alati nendest kõrvale hoidnud.”
“Mis kuju see seal oli? See millega ma vehkisin?”
“See oli Suur Goblin, meie jumal. Tema veel karistab teid selle eest.”
“Kuhu need kaks jooksid, kelle me vabastasime?” uuris Juudas edasi.
“Arvatavasti mägedesse, meie rahva juurde.”
Rohkem küsimusi ei osanudki nad välja mõelda. Nad pidasid salakesi nõu, mida teha goblinitega. Roarch oli nende tapmise poolt, Juudas aga, kes oli sõnapidaja päkapikk, tahtis neid vabastada. Nad vaidlesid tükk aega, kuni Juudas tuli ideele, mis oli ta enda arvates kole tark.
“Kuule, Roarch, teeme nii. Laseme nad lahti väljale jooksma, sina harjutad nende peal oma vibulaskmist.”
Sellega oli Roarch nõus. Nad viisid goblinid külatagusele põllule ja lasksid nad lahti. Roarch haaras oma vibu ja hakkas laskma. Õnnetuseks polnud sellest kasu midagi - Roarch raiskas hulga nooli ja goblinid kadusid metsa vahele.
Järsku kosti lähedalasuvatest põõsastest raginat ja sealt kargas välja Zeela. Hoolimata kõigist küsimustest ei öelnud ta, kus ta oli olnud - ta oli selle koha pealt väga tagasihoidlik.
Siis läksid nad magama. Zeela läks kõrtsi vastas oleva puu otsa magama; ta oli ikkagi ju haldjas. Hommikul ärkas ta igatahes selle peale, et tundis kuidas mingi kõva ese talle vastu nägu lendas. Zeela ajas end istukile ja nägi all kobaras poisinolke, kes teda kivikestega pildusid ja naersid. Zeela tegi kurja häält, mispeale lapsed natuke eemale taganesid, aga ära ei läinud. Seejärel ronis Zeela puu otsast alla ja läks väärika näoga kõrtsi. Roarch ja Juudas olid juba seal ja sõid. Nad otsustasi uuesti Härra Õpetaja juurde minna ja välja uurida, mida nende leitud esemed siiski teevad, muidugi juhul kui nad on maagilised.
Seekord oli Härra Õpetaja isegi kodus.
“Tervist,“ noogutas ta, “mis mureks on?”
“Me palume vabandust, et me tülitame, aga asjalood on nüüd sellised, et me käisime Ternose lossivaremetes ja leidsime sealt mõningaid väga huvitavaid esemeid. Arvame, et need on maagilised, nad olis sedaviisi ära peidetud, et oli üsna raske neid üles leida ja nii me siis tulimegi teie, kes te nii kogenud ja osav sellistes asjades olete, jutule,” ütles Zeela.
Selle jutu jooksul võttis Roarch välja leitud asjad ja ladus nad järjekorras lauale. Võlur korjas need kokku, käskis oodata ja kadus kusagile tahapoole. Varsti oli ta tagasi ja pani asjad lauale.
“Jah,” ütles ta, “te arvasite õieti, need on maagilised esemed ja väga vanad. Näiteks see nõel siin, kui see rinda torgata, aitab see kandjal kergemini vältida mõõga- ja muude relvade hoope. Aga see hõbepistoda on väga kasulik elavate surnute, nagu näiteks zombide vastu kasutamiseks. Sellega on neid parem tabada ja ta tekitab ka rohkem vigastusi. Sõrmus aga annab kandjale kivihiiu jõu, aga seda ei või ükski hea elusolend kanda, sest kandja peab olema sama iseloomuga, mis kivihiidki.”
“Khm,” köhatas Zeela, “nii... ee... asi on nii, ma olen ka väikest viisi võlur. Ma mõtlesin, et ehk te olete nõus mind edasi aitama. Ega ma päris algaja ka ei ole, ma ikka oskan ka võluda.”
“Hm, hea küll, isand Zeela, ma võin teid õpetada küll, aga mul ei ole esialgu aega. Võib-olla nädala pärast.”
Siis nad läksid tagasi külla ja elasid seal mõnda aega niisama. Juudas otsustas midagi kasulikku õppima hakata ja nii läkski ta puusepa juurde õpipoisiks. Harold (nii oli puusepa nimi) oli meelitatud, kuna tal siiani veel polnud ühtegi õpipoissi. Nad said Juudasega kohe headeks sõpradeks ja veetsid mitmeid õhtuid kõrtsis istudes. Roarch tahtis ka midagi kasulikku teha ja hakkas õppima kahe käega võitlemise tehnikat - ühes käes on mõõk, teises pistoda.
Ka koerte kättesaamise aeg oli peagi käes. Juudas ja Roarch läksid oma sõjakoerte järele. Geesbi juures nad nägidki, kuidas sepp tuli kõrvaltoast välja, talutades kõrval kahte tugevate ja suurte käppadega... väikest koerakutsikat.
“Te päete näd isi ülissi kõsvamä,” seletas Geesbi, “mudu ää kõõlo sõnnu ja põlege sõjakõerõ.”
Juudas ja Roarch tänasid teda ja pärisid, kas sepp oskavab koeri kasvatada. Nemad ei osanud ja olid väga rõõmsad, kui sepp pead noogutas.
“Tore!” hüüdis Juudas, “äkki te õpetaksite meid ka ja aitaksite meid? Meil selline austusväärne oskus puudub.”
“Nooäää... äste küll, ma äitõn tää. Omme olgõ sään!”
Päkapikud jätsid hüvasti ja lahkusid rõõmsalt. Kogu järgmise nädala olid seiklejad külas ja tegelesid rahumeelsete asjadega - Juudas teenis oma jumalat ja õppis puusepa juures oma ametit, Roarch askeldas kodus (ja salaja arendas oma vargaoskusi) ning Zeela tegeles oma maagiaõpingutega.
Juba mõne aja pärast tuli neil himu teravate elamuste järele ja nad otsustasid uue retke Ternose kollide vastu teha. Pisut ettevalmistusi ja juba nad tõttasid kärmel sammul Ternose lossivaremete poole. Kõigepealt läksid nad sellesse ruumi, kus olid kirstud. Nad urgitsesid nende kallal, lootes, et kostab küsimus kas Pargel on sinuga? Nad proovisid avada kirstu, Juudas kangutas seda, ei õnnestunud. Roarch läks talle appi, kuid järsku tundsid nad, et keegi lükkab seda seestpoolt. Roarch ja Juudas kargasid eemale. Kirst avanes aeglaselt ja kirjeldamatu õudusega nägid kolm sõpra kirstu servast kinni haaravat pikkade sõrmedega mustaks tõmbunud inimese kätt. Kirstust ronis aeglaselt välja zombi!
Zombid on hirmuäratavad ja vastikud elavad surnud. Need on inimolendid, kes on pärast surma mõne kurja võluri poolt zombina ellu äratatud ja kes kuulab oma ärataja sõna. Paljud võimsad kurjad võlurid on kasutanud neid kui oma ihukaitsjaid. Zombisid on mitut erinevat sorti - on osavaid, on viletsamaid, kuid nende suureks eeliseks võitluses on hirm, mida nad oma vastastes tekitavad. On teada, et mõnedel neist on küljes jubedad haigused, mis võivad nakatuda ja muuta su välimuselt samasuguseks, kui zombi. Nad liiguvad aeglaselt ja kohmakalt, nende välimus on lühidalt öeldes jube. Rohekashalliks tõmbunud nahk, lihast on mõned tükid väljas, kust paistavad kondid, silmad on neil kalbed ja elutud ning sõrmed pikad ja kondised.
Seiklejad seisid õudusest tardunuina. Alles siis, kui zombi hakkas aeglaselt nende poole liikuma, tuli neile elu sisse. Roarch tõmbas mõõga ja kõik koos hakkasid nad ukse poole taganema. Zombi liikus aeglaselt, järskude liigutustega. Ukse juuras jäi Juudas seisma, sirutas käed välja ja pomises midagi. Selle peale keeras zombi ümber ja ronis tagasi kirstu.
“Puhh,” ähkis Zeela, “see elukas tegi mul küll olemise kõhedaks. Kuidas teiega oli?”
Roarch noogutas, Juudas kehitas õlgu ja tegi näo nagu oleks ta selliste asjadega juba ammu harjunud.
Mõnda aega oli vaikus. Siis ütles Juudas:
“Tapame ta ära. Avame kirstu kaane ja tapame ta ära. Praegu on ta jälle oma surmaunne vajunud.”
Pärast mõningat kõhklust nõustusid sellega ka teised (Roarch pomises veel midagi sellist, et “Häh, see on ju kõigest üks surnud inimene.”).
Juudas ja Roarch avasid kirstukaane ja Zeela torkas pistodaga. Õnnetuseks läks mööda! Pistoda teravik põrkas vastu kirstuäärt ja pudenes kirstu. Zombi hakkas liigutama ja ronis aeglaselt kirstust välja. Selleks ajaks olid seiklejad juba eemal ukseavas ja Zeela laskis zombit nooltega (kõik lendasid mööda). Siis kordas Juudas uuesti oma trikki ja kõigi hämmastuseks läks zombi tagasi kirstu.
“Kuule, kuidas sa seda õige teed?” uuris Zeela Juudase käest huvitatult.
“Päh, iga vähegi õppinud preester saab sellega hakkama - ta oli ju kõigest zombi. Proovime nüüd uuesti.”
Nad kordasid oma tegevust ja kui zombi hakkas kirstust välja tulema, äsasid kõik talle kogu jõuga. Zombi kukkus koledasti korisedes kirstupõhja. Roarch tahtis sealt hõbepistoda võtta, kuid Juudas takistas teda.
“Ära parem näpi zombit, muidu oled varsti ainult üks mädahunnik või saad endale mõne jubeda needuse külge. Siin tuleb tegutseda kavalusega,” lisas ta asjaliku häälega.
Samal ajal õngitses Zeela hõbepistoda kahe noaga välja ja pani selle vööle.
Toa teises otsas oli uks, tugevast puust ja lukustatud. Roarch proovis seda muukides avada, aga ei õnnestunud.
“Uks maha!” karjus Juudas seepeale hasartselt.
Roarch ja Juudas võtsid hoogu ning tormasid vastu ust (Roarch lõi pea ära). Uks ragises. Roarch ja Juudas taganesid veel kaugemale ja jooksid kõigest jõust. Uksetükke paiskus igasse ilmakaarde laiali ja vandaalid lendasid pilpasajus uksest läbi vastu seina. Ukse taga olev ruum oli tegelikult lihtsalt midagi koridori sarnast. Roarch ja Juudas vajusid mõlemad uimaselt maha - õnn veel, et neil kiivrid olid, muidu oleks neil mõlemal pead puruks olnud. Zeela kargas neile järgi ja nägi, et nende poole liikusid aeglaselt kaks valget kogu. Zeela tõmbas mõõga ja tõkestas osavalt kitsas koridoris veheldes neil tee. Teda ründasid kaks mõõkadega luukeret! Peagi toibusid ka Juudas ja Roarch, kes asusid Zeelat abistama. Kuna koridor oli liiga kitsas, jäi Roarch tahaplaanile ja loopis luukeresid põueodadega. See oli küll raske, sest Juudas ja Zeela olid ees, aga ometi sai ta ühele isegi pihta. Zeelagi ründas elukaid vihaselt. Juba pärast kahe-kolme löögi vahetamist õnnestus tal luukeret tabada. Nüüd võitles ta hoogsalt edasi ja tõesti! järgmise hoobiga õnnestus Zeelal luukere hävitada. Peaaegu samal hetkel lõi Juudas võimsalt oma luukerele nuiaga pähe ja purustas selle. Luukered vajusid klõbisedes kokku ja neist jäi järele ainult hunnik luid - nii nagu nad kogu aeg peaksid olema. Asi oli tõesti imelik! Kõikjal olid mingid elavad surnud - zombid, luukered.
Siis uurisid nad luukerede relvi. Õnnetuseks olid need roostes, ära täkitud ja viletsad. Roarch korjas oma põueodad üles ja pistis põue. Zeela ja Juudas trügisid temast mööda ja hakkasid pikemalt mõtlemata järgmist ust maha lõhkuma. Mitte küll nii agaralt nagu enne, sest Juudasel oli veel eelmine lops hästi meeles. See uks oli õnneks mädanenud ja piisas mõnest jalahoobist. Roarch ja Zeela kargasid sisse, relvad käes. Neile järgnes Roarch, Carchi poeg, pigistades käes oma ustavat mõõka. Aga toas ei olnud kedagi.
Ruum oli harilikult nelinurkne, seinad olid rohekad ja hallitanud. Kambri vastasseinas paistis uks. Toa nurgas olid kapp ja laud ning toa keskel oli veel üks laud, sahtliga. Roarch proovis selle lukku lahti muukida, kuid jälle ei õnnestunud. Seejärel keeras ta laua tagurpidi ja proovis sahtlit avada lihtsalt jõuga. Ikka ei tulnud välja. Siis astus ligi Juudas.
“Lase mind,” ütles ta ja lükkas Roarchi eest, vabastas vöölt nuia, keerutas seda ja äigas vastu sahtli põhja.
“Nii,” ütles ta siis rahulolevalt ja vaatas uhkelt ringi.
“Nii,” vastas Roarch ja tõstis purunenud sahtli põhjast välja mingeid kivitükke, “Hästi löödud, Juudas. Huvitav, mis see oli,” tähendas ta siis ja proovis kivipuru kokku panna (lootusetu ettevõtmine).
Samal ajal oli Zeela nurgas olevasse lauajalga oma mõõga kinni löönud ja hüples nüüd selle kallal. Siis läksid Juudas ja Roarch laua juurde ning keerasid ta ümber (Zeela oli selleks ajaks mõõga kätte saanud). Seest kostis kõpsatus. Juudas pani käe ümber sahtli käepideme ja tegi järsu tõmbe kõigest jõust. Sahtel tuli tervenisti välja ja Juudas lendas selili põrandale.
“Neetud, see polnudki lukus,” kirus ta valju häälega.
Zeela ja Roarch keerasid laua jälle õiget pidi; Roarch astus sealjuures mingi löga sisse, mis oli arvatavasti sahtlist välja voolanud. Otsekohe hakkas ta saabas susisedes kärssama. Roarch karjatas, rebis saapa jalast ja peksis seda vastu maad. Varsti jäi kärssamine järgi ja Roarch tõmbas saapa uuesti jalga. Põlenud august paistsid välja räpane auguga sokk ja mustad varbad (muide, Roarchi sokid olid erinevat värvi). Roarch liigutas oma varbaid mõtlikult. Siis võttis ta kotist tühja pudeli ja korjas sinna pistoda otsaga maas olevat sodi. Pikapeale saigi ta sinna võrdlemisi palju.
Zeela läks kapi juurde ja leidis sealt vana kübara, mille tema kui võlur arvas olevat maagilise (seega ei julgenud ta seda pähe panna). Siis saabus rutuga Roarch. Nähes, et ta on hiljaks jäänud ja kapp on tühi, lõhkus ta pettunult selle tükkideks.
Uks, mida Juudas juba uuris, oli lukus. Juudas proovis seda siiski avada.
“Pea!” sõnas Roarch, “Siin on vaja asjatundja kätt.”
Zeela ja Juudas nägid, kuidas Roarch luku kohale kummarduses midagi urgitses ja ukse avas. Seejärel astus ta lihtsalt uksest sisse ja sulges selle enda järel.
“Kentsakas,” imestas Zeela ja lähenes ettevaatlikult uksele. Talle kostis kõrvu vaikne meeldiv laul, nii meeldiv, et tekkis tahtmine selle laulja juurde minna ja teda igavesti kuulata. Zeela kargas kõrvu kinni kattes eemale.
“Mis lahti?” päris Juudas lähemale astudes.
Zeela tegi pidulikult tõsise näo ja teatas hauahäälel:
“Roarch on ära tehtud.”
“Mis sa sellega mõtled? Et ära nõiutud või?”
“Täpselt. Aga kuna ma olen sellistest asjadest kuulnud, siis ei tohiks see meile ohtu tekitada. Sealt seest kostab imeilusat laulu, arvatavasti on Roarch selle kütkeisse langenud. Topime endal kõrvad midagi täis, lähme sisse ja toome Roarchi sealt välja.”
Juudas võttis kähku kotist mingid räpased kaltsud ja nad toppisid need endale kõrvadesse, sidusid teise riideribaga kinni ja sisenesid.

Avanev pilt oli üsna hirmuäratav. Keset tuba oli pikk laud, mille ümber istusid väga uhkelt riietatud luukered. Riietel oli veel märgata koltunud vapitunniuseid ja toolide seljatugedele olid samuti riputatud vapid. Nende kollakad koltunud luud seisid mingil ilmelikul põhjusel koos. Pead ripnesid jõuetult alla ja sõrmused paistsid nende sõrmedes olevat tohutu suured. Nende ees oli igaühel üks uhkete kaunistustega veinipeeker. Zeela ja Juudas väristasid ennast. Siis nägid nad Roarchi. Ta seisis kamina ees ja vaatas liikumatult selle kohal olevat pilti. Zeela hüüdis teda. Roarch ei teinud kuulmagi. Zeela noogutas Juudasele halbaennustava näoga pead ja võttis kotist veel mõned kaltsud, millega ta toppis kinni Roarchi kõrvad. Nüüd Roarch ärkas! Ta rabas tupest mõõga ja tormas raevukalt nendele kallale. Zeela tõmbas samuti mõõga ja asus kaitsele, pareerides väledalt Roarchi vihaseid lööke. Samal ajal hiilis Juudas märkamatult Roarchi selja taha ja lõi talle kilbiga pähe. Käis kõva kolakas ja Roarch kukkus kui kott maha. Juudas sidus ta kinni. Zeela hakkas Roarchi välja lohistama, kui märkas Juudase kohale kerkivat varju, nägi Juudast kukkuvat ja tundis ise kellegi jäiseid küüniseid oma kuklas. Need tungisid aina sügavamale ja Zeela langes teadvusetult külmale põrandale.

Varandusejaht

kus minnakse suurele riskile ja leitakse saatuslik kaart
Kui Roarch toibus, imestas ta kus ta on. Käed olid seotud ja soonisid valusalt, kõrvad olid midagi täis, peas tagus kui sepikojas ning suus oli oksemaitse. Ta ei mäletanud, mis oli temaga juhtunud. Ta hakkas meeleheitlikult rabelema, aga nöörid olid tugevasti ja asjatundlikult seotud. Siis proovis ta käsi pistodapeani küünitada, mis tal peaaegu õnnestuski. Teistkordsel katsel see tuligi välja. Roarch hakkas ettevaatlikult köisi läbi saagima. Pärast pikka pusimist olidki ta käed vabad ja tõmbas jalaköidikud ühe ropsuga katki. Siis jäi ta paha aimates vaikselt lamama ja piilus tasakesi ringi. Ta nägi Juudase ja Zeela veriseid kehasid ja hakkas muretsema. Järgmiseks avastas ta kaks jubedat elukat - pooleldi naise ja pooleldi linnu kehaga olendit. Nende näod olid kalgid ja julmad, silmad külmad ja tapahimuliselt kiiskavad.
Need olid harpüiad, tormideemonid. Nad on hulljulged, julmad, õelad ja väga ohtlikud. Häda sellele, kes nende nägemisulatusse satub. Harilikult ta kistakse mitmeks tuhandeks tükiks, kraabitakse silmad välja ja süüakse elusalt. Harpüiadele meeldib oma ohvreid piinata. Neist on kuuldud ainult halba ja hirmuäratavat, küla, mis asub harpüiade elupaiga lähedal elab pideva hirmu all ja tihti leitakse lõhki kistud laipu. Ka kõige suuremad sõdalased on hukkunud nende küüniste läbi ning leidnud nii kurva ja kannatusterohke otsa.
Roarch polnud muidugi neist midagi kuulnud.
Harpüiad istusid toa nurkades olevatel postamentidel ja paistsid tukkuvat. Just nüüd hakkas üks neist liigutama ja heitis Roarchile õela ja kahtlustava pilgu. Päkapikk võdises ja otsustas, et tuleb tegutseda. Ta veeretas end välkkiirelt toolide vahelt laua alla ning jäi sinna lõõtsutades ja pistoda pigistades ootama. Toast kostis tiivaplaginat, mis aga üsna pea vaibus. Nii istus Roarch tükk aega sügavas vaikuses. Lõpuks muutus Roarchil igavaks ja ta otsustas midagi ette võtta. Ta roomas ettevaatlikult laua all luukere jalgade suunas, et siis kähku ukseni joosta, aga enne, kui ta sai sealt pooleldigi välja, kostis tiivaplaginat ja Roarch taganes kärmelt.
Roarch jäi mõtteisse ja pidas plaani. Kui ta sellega lõpuni oli jõudnud, süütas ta tõrviku ja ronis ettevaatlikult laua alt välja. Juba lendaski üks harpüiadest kriisates tema poole, aga Roarch pistis talle tõrviku ette ja harpüia pidi tule ees taganema. Ta hakkas raevukalt ümber Roarchi tiirlema, aga sellest hoolimata ei saanud ta vaprale päkapikule, kes aeglaselt ukse poole liikus, lähedalegi. Aga enne kui Roarch ukseni jõudis lendas teine harpüia ligi ja ta pidi lahingupaiga maha jätma ning uuesti laua alla varjule pugema.
Roarch oli jälle laua all ja mõtles. Ent teda segas järsk krabin laua all ja ta nägi harpüiat, kes kiiresti tema poole kribis. Ta haaras tõrviku ja hoidis seda jälle enda ja jubeda tormideemoni vahel. Harpüia kriiskas ja keksis, proovides tõrvikust mööda saada. Roarch kobas teise käega taskutes ja leidis lõpuks selle, mida otsis - oma pudeli susiseva vedelikuga. Ta virutas selle kõigest jõust vastu harpüiat ja nägi kuidas see purunes. Viskamise ajal oli ta lasknud tõrviku madalamale ja elukal avanes võimalus, mida ta ka kasutas - kargas tõrvikust üle ja rabas küüntega Roarchi poole. Roarch tundis valu ja jällegi tundis ta mõistust kaduvat.
Ta toibus peagi ja nägi enda ees harpüiat maas väänlemas, rindkere sees haigutas suur mustavate servadega auk. Varsti vana naise näoga lind korises viimast korda ja jäi paigale. Roarch roomas laua ääre alla ja pistis pea välja. Midagi ei tundunud olevat. Ronis tervenisti välja, ikka ei midagi. Ka harpüiat ei olnud näha. Roarch haaras Zeelast kinni ja vedas ta suure rutuga uksest välja. Järgmiseks tuli ta Juudase järele. Vaevalt oli ta saanud preestrist kinni haarata, kui kostis tuttav karje ja tiivaplagin. Rorch jooksis ukse poole, aga harpüia oli tal kannul ja surus oma küüned talle selga. Roarch langes.
Varsti toibus ukse taga võlur Zeela. Nähes, et ta on ukse taga ja sõpru ei ole temaga koos, taipas ta kohe, et päkapikud on toas. Ta piilus ukse vahelt sisse ja nägi Juudast ja Roarchi vennalikult kõrvuti lebamas. Zeela pani ukse kinni ja lahkus. Ta läks külasse.
Jõudnud sinna, astus ta sisse kõigepealt “Kuldse Jahilinnu” kõrtsi.
“Ahoi, kõrtsmik!” karjus ta ja istus lauda.
Adolf tuli.
“Kõigepealt, Adolf, too mulle veini, siis räägime edasi. Võta endale ka, minu kulul!” käsutas Zeela.
Adolf tõigi.
“Nii, istu nüüd maha ja kuula. Mulle on vaja mõnda seiklejat või vastava minevikuga isikut. Tead sa mõnda, kes praegu Lyygis elaks?”
“Hmmmmm....!” mõtles Adolf kuuldavalt, “Jah, siin kandis enam eriti sellist rahvast ei leia. Räägitakse küll, et vana Mürt oli nooruses sõjamees ja osales neis suurtes lahinguis viimase Ternose vastu. Kui te tahate, siis võin ma teid talle tutvustada.”
“Ei, tänan. Teda ma juba tunnen. Kedagi teist on vaja.”
“No rohkem ei oska küll pakkuda.”
“Aga mõnda rändurit või kaupmeest?”
“Kaupmehi käib kogu aeg siit läbi. Ahjaa, siiski on veel üks saladuslik mees. Tore mees. Keegi ei tea, mis ta teeb. Kaob järsku ära ja ilmub siis jälle äkki välja. Mõnikord päris pikalt kohe, aga viimasel ajal pole ta seda teinud, nii et ta peaks kodus olema. Tema nimi on Fred.”
“Kena! Kus ta elab?”
Adolf seletas. Zeela tormas minema, ilma, et oleks oma veini puutunudki. Adolf ootas veidi ja jõi haldja selle siis ise ära.
Zeela tõttas Fredi maja poole.
Zeela koputas uksele. Seest kostsid sammud, uks avanes ja ilmus noor imeilus naine, kes talle kahtlustavalt otsa vaatas (Zeela riided olid rebenenud ja verised) ja teretades noogutas. Zeelast käis värin läbi ja ta tundis, kuidas mured ja üleelatud katsumused ununevad ja südamesse asub imeline rahu.
Zeela astus sammu lähemale, lükkas oma ilusad mustad juuksed hoolimatu liigutusega kõrvale, keeras külje ette ja ütles:
“Olen Zeela, võimas võlur, sõjamees ja kuulus seikleja. Kuidas käsi käib, kaunis naine?”
“Freeeeed! Ma arvan, et sulle tuli külaline. Tulge sisse.”
Zeela astus naise järel sisse, kes juhatas ta ilusasse ahjuga ruumi. Ahju ees istus keskealine mees, üleni punases ja nikerdas mingi asja kallal. Zeela lähenedes pani ta selle tasku ja tõusis püsti.
“Tere, minu nimi on Fred. Kas me oleme enne kohtunud?” Fred vaatas Zeelale uurivalt otsa. Zeelale meeldisid ta riided ja rahulik hoiak.
“Kardan, et mitte. Mina olen Zeela, seikleja, esimesi päevi Lyygis.”
“Väga meeldiv. Võtke istet. Mis teid siia tõi? Aga ma näen, et te olete veidi räsitud. Mis ma teile pakkuda võin?”
“Keelekaste kuluks ära küll.”
“Tore! Margaret, too veini!”
Margaret saabuski, tuues mõlemale kruusid ja kannuga veini. Zeela vaatas salaja ta kaunist keha ja hakkas mõttes vanduma. Persse kuradi seiklused ja muu tühi-tähi, naist tahaks endale hoopis, mõtles ta kurvalt. Fred kangutas korgi lahti ja valas.
“Nii, ehk lasete nüüd oma lool tulla?”
Zeela jutustaski, algusest peale kogu loo (mitte küll üksikasjalikult, aga tähtsaimad asjad mainis ikka ära). Kui ta lõpetas, oli Fred tükk aega vait ja jõi.
“Nõndaks, su sõbrad on siis hädas? Ja nagu ma aru saan, tahad sa, Zeela, et ma nad välja aitaks?”
“Jah, tänan väga.”
Nad leppisidki kokku. Fredi ainuke tingimus oli, et ta peab üksi minema. Zeela oli asjade sellise seisuga rahul.

***

Roarch ja Juudas avasid silmad ja nägid enda kohale kummarduvat aetud habemega mehenägu. Nad kobisid püsti ja avastasid, et tunnevad end päris hästi.
“Kes te olete?” päris Juudas.
“Minu nimi on Fred. Teie sõber Zeela saatis mind teile järele.”
“Oo, vaat kui meeldiv. Zeelaga on siis korras? Kaua me siin lamasime?”
“Zeelaga on kõik hästi. Zeela jutu uskudes olete te siin olnud mõned tunnid. Olge nüüd mõni aeg vait. Külas räägime pikemalt ja pühitseme teie pääsemist.”
Külas said nad kokku Zeelaga, kes neid kõrtsi ees ootas. Fred kutsus neid õhtuks enda juurde külla ja nad läksid tänusõnade saatel lahku.
Kolm seiklejat läksid kõrtsi, seadsid end enam-vähem korda. Siis läksid nad sööma ja süües rääkis Zeela, kuidas ta Frediga kokku oli saanud.
“Hmm, huvitav,” ütles Roarch ja jäi mõtesse nagu oleks haudunud mõnda plaani...
“Ahsoo, sulle siis tundub, et õhtul tuleb tõsine pühitsemine,” läks Juudas rõõmsaks, “ahaa, vaat see on rõõmustav uudis. Kas võtame ise ka jooke kaasa?”
Õhtul olid nad juba varakult Fredi ukse taga, kes võttis nad rõõmsalt vastu. Öö möödus neil kiiresti, lõbusalt ja väga edukalt: hommikuks oli Fred purupurjus ja tema kolm kaaslast mitte vähem.
Juudas tõusis üles ja vaatas ringi. Tema ümber magasid Zeela, Roarch ja Fred. Juudas raputas Roarchi, kes seepeale norsatas kõvasti ja keeras teise külje. Zeela ärkas seevastu kergesti üles ja koos läksid nad Fredi kööki midagi hamba alla otsima. Seal askeldas Fredi naine, kes nende sisenedes neist väljagi ei teinud ja kärarikkalt edasi askeldas. Zeela võttis pangest kopsikuga vett ja jõi.
“Tere hommikust,” ütles ta lõpetades Margaretile.
Margaret ei vastanud mitte midagi, vaid tõstis hommikusöögi lauale.
Zeela ja Juudas vaatasid teineteisele otsa ja hakkasid sööma.
Varsti olid teisedki olid juba üleval ja peagi nad lahkusid, sest Fred oli üsna hapu näoga - kartis vist naiselt peapesu saada. Roarch oli väga uimase ja loppis näoga ning kaebas trummipõrina üle peas. Ta arvas, et on kuskil seda viisi kuulnud.
Kõrtsis nad sõid ja pidasid nõu. Otsustasid, et lähevad metsa varanduse järele kaardi järgi, mille nad leidsid goblinite poolt juhatatud varandusekastist (see mõte oli neil juba ennegi meeles mõlkunud).
Nad käisid veel veskis Härra Õpetaja juures ja küsisid, kas kübar on maagiline. Oligi, see pidavat kandja palju meeldivamaks tegema. Külas tagasi olles pakkisid nad asjad, Juudas tõi poest köie - juhuks, kui tuleb vajadus puu otsa peitu ronida (päkapikud on ju liiga lühikesed) - ja lõuna paiku asusid nad teele (loomulikult varustatud labidate, kirka ja kangiga).
Kaardi järgi pidid nad minema Lyygist lõuna poole ja sinna kanti nad suuna võtsidki.
Metsaalune oli sünge ja pime. Tundus ohtlik. Päikesekiired ei suutnud puude võrastikust läbi tungida. Maa oli täis kuivanud lehti ja puujuuri, mille otsa Juudas peaaegu kogu aeg komistas. Iidsed puud olid suured, jämedad ja ähvardavad. Aeg-ajalt nägid nad mõnda tuulest murtud puud või isegi hirve, kes hirmunult üle nende tee lipsas. Roarch tahtis neid küttida, aga Zeela ei lubanud - sööki neil oli ja niisama lõbu pärast küll ühtegi looma tappa ei või. Juudas ja Roarch nägid enda arvates iga puu taga varitsevat ohtu. Lähemal uurimisel selgus muidugi, et see oli põõsas või kivi. Zeela oli ainuke, kes paistis rahul olevat - tema kui haldjas oli metsaga harjunud ja tundis end nagu kodus. Seda Roarch ja Juudas märkasid ka, et Zeela kõnnib tantsiskleval sammul vaevalt maad puudutades ja tema rohelised riided olid täpselt metsaga ühte värvi, nii et veidi neist eemaldudes võis ta kohe nende silmist kaduda.
Juba hakkaski pimenema. Järsku kuulis Zeela justkui okste raginat ja teatas sellest kohe oma kaaslastele. Kõik läksid ärevile. Zeela ronis ruttu puu otsa ning Roarch ja Juudas andsid talle meeleheitlikult märku, et ta neile köie ulataks, mida Zeela ka tegi. Peagi olid kõik kolm üleval ja kuulasid hoolega. Nüüd kuulsida ka Roarch ja Juudas raginat. Järsku kargasid põõsastest välja kaks hundisarnast elukat ja jäid puu alla seisma. Nad olid tohutult suured, palju suuremad kui harilik hunt, punakaspruunid, nende silmad põlesid punaselt ja nendes helkis raev. Nende lõuad olid suured ja kui nad need avasid, tuli mustade igemete vahelt auru. Juba tõmbas Zeela tasakesi pingule oma ustava vibu, kui ootamatult tundsid nad puud vappuvat ja kuulsid raskeid hoope vastu põlist maakamarat. Zeela lasi vibunööri lõdvemale ja vaatas tähelepanelikult ja mitte päris ilma hirmuta ringi. Päkapikud olid näost valged ja needisid südamepõhjas seda metsa ja kõiki tema elanikke. Nad nägid üsna lähedal puude kohal õõtsuvat tumedat inimesekujulist varju. See tundus olevat hiid, tema sammud olid selgelt tunda. Kostis ka mingit valjuhäälset seletamist ja siis hakkasid sammud jälle eemalduma. Ka “hundid” olid puu alt kadunud.
Metsas valitses taas vaikus, ainult mõned öökullid huikasid ja kaugustes ulgus üksik hunt. Siis hakkas Roarch end liigutama ja küsis:
“Mis see siis oli? Hiid?”
“Ilmselt. Keegi muu ju sellist kasvu ei ole.”
“Meil vedas,” ütles Zeela imelikult peenikese häälega, “kui ma oleks neid põrgukoeri lasknud, oleks nende ulg hiiu siia meelitanud, siis oleks ta meid märganud, siis oleks meil häda käes olnud ja seega oleksime me pidanud põgenema ja me ei leiaks varandust päris kindlasti. Edasi...”
“Kui hiid meid märganud oleks, ei oleks mingit “edasit,”” segas vahele Juudas asjalikult nagu ikka, “Muidugi on mõned hiiud ka kenad ja viisakad, aga ma ei usu, et see üks nendest oli.”
Roarch, kes Zeela ja Juudase vestlemise ajal kaarti oli uurinud, sõnas kogemata valju häälega:
“Rutakem nüüd edasi. Kaardi järgi peaksime me varandusele väga lähedal olema.”
Juudas lasi seda kuuldes ennast mööda köit kiiresti alla ja käskis teisi kiirustada.
Peagi selgus, et Roarchil oli õigus olnud. Nad olid umbes veerand tundi kõndinud, kui Juudas (ta oli Roarchilt kaardi küsinud) jäi seisma ja ütles pühaliku häälega:
“Siin see on!”
Nad olid jõudnud lagedale platsile, ainult üks õõnes puutüvi lebas maas. Märkide järgi pidi see õige olema. Selle põhjapoolsest otsast lugesid nad viisteist sammu ja hakkasid kaevama.
Auk läks sügavamaks ja sügavamaks ning kolm seiklejat muutusid närviliseks. Roarch peksis kirkaga kõigest jõust vastu maad, Juudas ja Zeela rabelesid labidatega tööd teha. Lõpuks kostis Juudase labida alt kops. Algul arvasid nad, et see on kivi, aga pärast pikemat uurimist osutus see suureks kirstuks. Kolm sõpra panid sellele köied alla ja tirisid ta ühisel jõul välja.
Kast oli suur, tugev ja raudvitstega sitkemaks tehtud. Roostes raudosad tõendasid, et kirst oli kaua maa all olnud. Kaanel olid mingid kirjad, millest aga õnnetuseks mitte midagi aru ei saadud (ega eriti hoolega ei uuritud ka).
Juudas murdis luku kangiga lahti ja avas kaane.
Kõik kolm seisid mõned hetked liikumatult. Kuuvalgus langes nende tumedatele kogudele, augule ja avatuna nende ees olevale kulda täis kirstule. Pilt oli üsna sünge. Kuskil kraaksatas vares. Kuu kadus pilve taha.
Siis tuli Juudasele elu sisse. Ta läitis tõrviku ja pistis selle maasse. Zeela tegi sama asja teisega. Roarch läks seeaeg juba kirstu juurde ja vaatas seda lähemalt. Kõige peal olid neli ilusat suurt rohelist teemanti; need pistis Roarch kohe tasku, kuid Juudas lausa röögatas:
“Oäouhh, pane tagasi, varganägu, pane tagasi. Kõik teeme pooleks, õiglaselt ja ausalt!”
“Muidugi, aga hiljem. Praegu võiks parem kirstu vaadata...”
“Ära keeruta midagi,” segas ka Zeela vahele, “sind me juba teame. Jagame kohe ära ja jutul lõpp - ei ole pärast õiendamist.”
“No kuhu nüüd kiire. Küll te saate oma osa, viiks äkki kõik enne külla ja siis võib jagada. Mis mõtet on siin praegu jamama hakata.”
“Ei ole siin midagi. Muidu on jälle nii, eks ole, et tagasi minnes teatad, et sina tassisid need kivid külla ja saad endale - või siis midagi sama tobedat. Jagame kohe ära - ei ole pärast mingeid tülisid.”
“Mis siin ikka pikalt kõnelda, Roarch,” sõnas Juudas karmi häälega ja pani käe nuiale, “jagame kohe ausalt ära ja kõik!”
Roarch oli mõistlik päkapikk ja nähes, et Zeela on samuti ähvardava positsiooni võtnud, pistis ta käe tasku ja... tundis ehmatusega, et ainult kolm teemanti on alles.
“Kuulge, sõbrad,” ütles ta, “mul on selline paha tunne, et need vääriskivid on maagilised - üks on kadunud. Näete otsiga mind või läbi, ” lisas ta teiste nägusid nähes.
“Mis sa jamad!” oli Juudas kohkunud, “näita siia!” Juudas kobas Roarchi ja leidis tõepoolest ainult kolm kivi.
“Teate,” tõstis nüüd võlur häält, “mõnikord pannakse sellistele varandustele nõidus peale. Siin võib ka millegi sellisega tegemist olla. Aga sellegipoolest, jagame need kolm siis ära.”
“Haa, aga vaat siis, äkki tegelikult teeb Fred siin nalja - ta on ju siuke teadmata mees. Vehkis meilt teemanti sisse ja...”
“Ah, mis sa jamad. Ükski varas ei ole nii osav, et saaks lagedal platsil kellegi taskust midagi pihta panna. Isegi Fred mitte.”
Roarch andis Juudasele ja Zeelale kummalegi ühe teemanti, kolmanda pistis sügavale tasku põhja ning pöördus koos teistega kirstu juurde. Nad tõmbasid koos naeltega servadest kinni löödud riide ära ja vaatasid siis hämmastunult kirstu. See oli kuldmünte ääreni täis. Juudas röögatas, astus ligi ja surus käed sügavale kulla sisse ja sosistas:
“Siin on tuhandeid, sõbrad. Tuhandeid! Ja see on hea, puhas kuld!”
Roarchki sirutas käed kullasse ja libistas seda hullumeelse naeruga sõrmede vahelt läbi. Päkapikkude silmad särasid himukalt, kui nad hunnikut vaatasid ja sellega mängisid. Haldjas ei olnud mitte vähem vaimustatud ja tegi kõik kaasa. Ometi oli ta esimene, kes vabanes kulla kütkeist.
“Päkapikud!” hüüdis ta, “Hakkame jagama! Enne hommikut tahaks ikka magada ka.”
Neile tundus see tark idee olevat. Roarch ja Juudas laotasidki riidetüki maha. Zeela hakkas jagama:
“Üks mulle, üks Juudasele, üks Roarchile, mulle, Juudasele, Roarchile...”
Raha kõlises ahvatlevalt ja tõrvikuvalgus langes kolmele ahnelt ettepoole kummarduvale kogule. Kuhjad nende ees aina kerkisid ja valgus mängles jagajate nägudel ja kullal.
Mõne tunni pärast oli kast tühi ja Roarch (hetkel oli tema jagaja) võttis kirstupõhjast välja kaardi. Sellele oli märgitud küla, Ternose loss ja kogu ümbrus. Ka nende praegune asukoht oli kaardile kantud. Seda otsustasid nad hiljem hoolikamalt uurida.
Mis rahasse puutus, siis said nad kokku kolm tuhat kuldtükki, seega sai igaüks tuhat. See oli lausa metsik summa, keegi neist ei olnud iialgi sellist summatoamanud ja tundsid end nüüd lausa õnne tipul olevat. Tuhat kuldtükki ja kalliskivi!
Roarch, Zeela ja Juudas panid kuldtükid kottidesse (need vajusid täiesti looka, Zeela kartis, et nad hoopis rebenevad), ajasid end püsti ja kuulatasid hoolega. Vaikus. Järsku kostis metsast praksatus! Ja nende poole liikus mingi vari. Kolm seiklejat jooksid kõigest väest puu poole, kui äkitselt kuulsid häält, mis hüüdis:
“Pidage, pidage! See olen mina, Fred. Külast.”
Roarch ja Juudas, kes tundsid ta juba ära, läksid tema poole ja teretasid. Zeela ronis siis ka puu otsast alla.
“Noh,” ütles Fred, “näen, et olete kena saagi saanud.”
“Jah, mitte just halva,” nõustus Juudas, “aga kuidas sina siia said?”
“Noh,” seletas Fred, võib-olla natuke piinlikust tundes, “kuna mul oli meeles, et te eile öösel rääkisite midagi varandusejahist, siis pidasin teid silmas ja nii ma siis siia jõudsingi.”
“Sa jälgisid meid siis kogu aeg?”
“Jah.”
“Kuule, Fred,” segas nüüd vahele Roarch, kes ei saanud suud kinni hoitud, “meil läks siin vahepeal üks väärtuslik asi kaotsi. Teemant. Ega sina juhuslikult ei tea, kuhu see kaduda võis?”
“Jaah, ma leidsin ühe. Näe, siin see on,” ja Fred ulataski Roarchile kalliskivi. Roarch poetas selle võimalikult märkamatult tasku.
Nad hakkasid minema, kuid juba üsna varsti jäid nad seisma, ronisid puu otsa ja otsustasid magama jääda.
Kõik magasid, kui Juudas veel üleval oli ja kurje mõtteid mõlgutas - kas tappa Fred, kes oli neile nõnda ebasobival hetkel järgi tulnud, une pealt, oodata ja pidada teistega enne nõu või jätta ta elama ja tema aususele lootma jääda. Ta ei olnud oma mõtetega lõpule jõudnud, kui tundis vastupandamatut und ja vajus lõpuks rahututesse unenägudesse.
Hommikul äratas neid Fredi vali hääl.
Juudas pilgutas silmi ja vaatas taeva poole. Vaevu koitis. Fred seletas, et rändur peab alati olema varakult teel ja valmis seiklema. Lisaks on muidugi veel see eelis, et jõuab rohkem maad läbitud.
Nad einestasid ja asusid siis uuesti küla poole teele. Oli imeilus ilm. Puudel siristasid lõbusalt äsja ärganud linnukesed ja aeg-ajalt märkasid nad vilkaid väikeseid metsaelanikke, kes nende lähenedes minema putkasid. Mets lõhnas imehästi ja neli rändurit tundsid, kuidas nende südametesse puges imeline rahu ja headus. Esimesed päikesekiired paistsid õrnalt läbi tiheda rohelise puuvõrastiku ja soojendasid mõnusalt. Põõsad paistsid nende ees kummarduvat, kivid teelt eest veerevat ja maa vetrus nende sammude all pehmelt; iga puu paistis isegi Juudasele ja Roarchile ütlevat tere! ning mõlemad päkapikud meenutasid taas ja taas oma imepärast kotisisemust. Roarch näppis taskus omandatud kahte kalliskivi ja mõtles, kuidas saaks endale tagasi ka ülejäänud kivikesed. Ja nähes enda ees Juudase õõtsuvat selga, tuligi tal idee. Roarch astus Juudase õnnetuseks kõige taga ja tema ees kõndiski preester. Varas kiirendas vaikselt sammu ja hääletult oligi ta Juudasel peaaegu kannul. Pahaaimamatu Juudas kõndis rahulikult edasi. Ettevaatlikult ajas Roarch käe päkapiku tasku ja kohe tundis ta näppude all kalliskivi, varas sirutas veel kätt ja saigi lõpuks kivikese kätte. Preester ei märganud midagi. Tema aga polnud sugugi unustanud teemanti, mille Fred Roarchile andis ja otsustas endamisi see Roarchilt tagasi saada. Kui vaja, võib ju ka haldjalt toetust saada, aga esialgu tuleb proovida ikka üksi. Sel ajal, kui Fred läheduses on, ei tasu seda teha, sest need kaks paistavad hästi läbi saavat. Zeelal olid seevastu peas hoopis teistsugused mõtted. Tema imetles suurepärast loodust, mitmekesist taimeriiki ning korjas tee pealt erinevaid ilusaid lilli ja muud rohelist.
Korraga kontrollis Juudas oma teemanti (kahe varga seltsis liikudes igati kasulik ettevaatusabinõu) ja pistis käe tasku. Siis kostis üle metsa kajav röögatus ning Juudas keeras nagu vurr ümber ja haaras Roarchist kinni. Roarch rabeles lahti ja käratas:
“Käed küljest! Mis sa tahad?”
“Teemant! Ma tahan oma teemanti tagasi või löön su maha!” lõugas Juudas, “teemant siia, varganägu!”
Fred ruttas eestpoolt lähemale ja päris, milles asi.
“See siin varastas mu teemanti!” karjus vihane Juudas.
“Kulla mees, ise pillad teemante ja karjud siis nende peale, kes need lahkelt üles korjavad, et sulle nad tagastada. Võta, tänamatu!”
Juudas pistis selle pomisedes tasku ja kui nad teed jätkasid, lasi Juudas Roarchi ette ja jäi nii viimaseks.
Nii nad jalutasid ilusas hommikus, kui järsku jälle midagi koledat ja hirmsat juhtus. Juudas, kes käis kõige taga, karjatas ja kui teised selja taha vaatasid, lamas Juudas maas, ammunool seljas. Fred sööstis tema poole, kuid sai ise ka noole õlga. Tegemata sellest välja, murdis ta selle otsa ära ja kadus joostes paari meetri kaugusele võssa. Zeela haaras vibu, kuid mõelnud natuke, pani ta vibu ära. Ta võttis mõõga, kuid nähes, et kedagi ei tule, pani ta selle samuti tagasi vööle. Võlur võttis uuesti vibu, kuid mõtles siis kähku ümber ja pani selle tagasi selga ning rabas mõõga. Selle aja peale lendas põõsastikust veel kolm noolt, millest kaks tabasid teda rindu ning Zeela kukkus raskelt maha, värvides kena rohelise maapinna oma verega. Samal ajal haaras Roarch mõõga, tormas puu juurde peitu ja pidas hoolikalt ümbrust silmas. Roarchi poole tormasid kaks meest, teised (kokku oli neid üsna palju) asusid juba Zeelat ja Juudast läbi otsima. Samal ajal pidas Roarch oma meeleheitlikku võitlust. Mõõgaga vehkides toetus ta vastu krobelist puutüvi, et tema vaenlased ei saaks teda ümber piirata. Siis tegi ta järsu rünnaku ette, mis oli nii edukas, et üks nurjatu langes ägades maha.
Äkitselt lendas Zeelat ja Juudast rahulikult röövivate kurjategijate poole põõsastest visatud viskenooled. Kaks meest said pihta, hakkasid peaaegu otsekohe tõmblema ja kukkusid korisedes maha. Esimesele kolmele viskenoolele lendas järele järgmised kolm, mis tapsid veel kolm meest. Ülejäänud jooksid paanikas minema.
Roarch rables endiselt edasi. Ta oli korra juba haavata saanud, kui nägi Fredi röövli selja taha hiilivat. Roarch vahetas veel mõned löögid ja siis tõmbas Fred pistodaga tema vaenlasel kõri lõhki. Tõesti professionaalselt. Läbi selgroo. Pilt oli jube - verd hakkas hullusti lahmama ja röövlil oli pea peaaegu otsast ära lõigatud. Sel ajal, kui Roarch surnut vaatles (ja mitte ilma tülgastuseta), läks Fred rahulikult Juudase ja Zeela juurde ning torkas neile midagi nina alla, mispeale nad kohe toibusid. Roarch pani tähele, et need röövlid, kelle Fred oli tapnud, hakkasid mädanema. Fred läks nende juurde, võttis enda seljakotist teise koti, lõikas surnud teeröövlitel pead maha ja toppis need kotti. Roarchi küsimuse peale (Roarch oli ju nüüd enda arvates Fredi usin õpilane), miks ta seda teeb, vastas Fred, et äkki on teeröövlite eest autasu välja pandud. Roarch pani need sõnad kõrva taha.
Roarch vaatles surnuid ja uuris kohusetundlikult Fredilt, et miks tema tapetud laibad ära mädanevad. Fred vastas, et tal on omad meetodid.
Roarch vedas Fredi pisut kõrvale ja päris:
“Kuule, äkki saad sa mullegi neid oma meetodeid õpetada? Ma näen, et see on üsna efektiivne.”
“Aah, ära sa hakka sellega parem praegu jamama. See nõuab teatud kogemusi. Võib-olla hiljem.”
Nad lõpetasid kõneluse, sest Juudas, kes oli juba nende poole paar rahutut pilku heitnud, küsis, et kas on aeg liikuma hakata. Fred (muide, kolmele seiklejale tundus, nagu oleks nende kummaline kaaslane pisut hajevil ja mõtteis) noogutas ja nii nad läksidki.
Järsku jäi Fred kõige ees seisma, nagu oleks talle midagi meelde tulnud. Siis ta teatas:
“Kuulge, kamraadid, on juhtunud väike valearvestus. Need mehed, kes meid ründasid on külaelanikud. Parem on, kui me nad siiasamasse maha matame ja külas sellest sõnagi ei räägi.”
“Külamehed! Ja teeröövlid?! Kuid siis me peaksime just külaelanikele sellest teatama.”
“Te ei tea külainimestest midagi. Nende ühtekuuluvustunne on liiga tugev. Miks peaksid nad uskuma mind ja kolme kahtlast võõrast? Iial ei tunnistaks nad nii väheste tõenditega kedagi endast röövliks. Ja muidugi ise oleksid veendunud, et neil on õigus. Meid süüdistatakse mõrvas ja poodakse üles. Teadagi! Sellised need talumehed on ja eks nad jäävadki sellisteks. Pole veel teistsuguseid kohanud. Ennast täis ja juhmid. Võtke nüüd oma labidad ja kirkad kätte ja hakkame pihta.”
Tunni pärast olid pead maetud ja neli “vandenõulast” olid valmis teele asuma. Äkki kuulsid nad noolevihinat, midagi lendas nende vahelt läbi ja plaksatas puusse. Oli ka kuulda eemalduvat raginat. Fred sööstis kohe sinnapoole, Zeela tõi kuuldavale hüüde “Hõi!” ja tormas Fredile järele. Juudas ja Roarch üritasid tal kannul püsida, aga jäid maha. Peagi olid nende kaaslased silmist kadunud ja päkapikud jäid nõutult seisma keset hiiglasuurt metsa.
Samal ajal olid ka Fred ja Zeela hätta jäänud - neid lasknud mees oli kadunud. Kogu laas oli vaikne. Ainult linnulaulu ja puude sügavat kohinat oli kuulda. Järsku lendas uuesti nool ja riivas Fredi. Haldjas ja inimene tormasid laskja suunas. Seekord oli neil rohkem õnne - Zeela, nähes meest, jäi seisma ja hakkas pomisema ning kätega vehkima. Kuuldus õrna kõlinat ja põgenev röövel jäi liikumatult seisma, paistis justkui longu vajuvat. Fred kargas talle selga ja surus ta maha. Seepeale ärkas mees ja rabeles vastu, kuid selle aja peale oli Zeelagi kohal ja nööriga valmis. Röövlil seoti käed kinni ja rebiti püsti. Siis kuulsid nad Roarch ja Juudase hüüdeid ja hakkasid läbi põõsaste sinnapoole minema...
Juudas sidus meest puu külge kinni ja kõkutas kurjalt naerda. Teised vaatasid seda vaikides pealt.
“Nii,” ütles Juudas kättemaksust lausa põledes, kui oli omadega valmis saanud, “kohtutund on kätte jõudnud. Ja see kohus on karm. Ära pääsemisele loodagi.”
“Sinu nimi on ju Uku, kas pole?” uuris Fred, kes paistis mehe ära tundvat.
“Ärge mitte proovigegi, ma ei räägi mitte midagi,” vastas Uku, “sa, Fred tead isegi, mis külas teie jutust arvatakse. Ma ei räägi teile mitte midagi.”
“Või nii on siis lood!” hüüdis jälle vahele Juudas, “Siis pole muud teha, kui piinama hakata. Kohus on karm, kas pole? Hahaa. Ma võin lõkke süüdata. Siis saab teda tuliste oradega põletada.”
“Ei, selleks pole vajadust. On ka teisi, lihtsamaid mooduseid,” ütles Fred, ”mina näiteks torkaks talle puuliistud naha alla ja paneks otsast põlema. Vana hea viis.”
“Jah,” jätkas Juudas hoogsalt, ”mina tean aga sellist viisi: viilime tal hambaid viiliga ja paneme siis sidrunit peale! Kas kellelgi viili on?”
“Oh, mis siin ikka” segas vahele Roarch, “lõikame tal lihtsalt varbad maha!”
“Hea küll, hea küll,” hüüatas Uku kiiresti ja paaniliselt vahele, “ma räägin kõik! Kõik! Ärge ainult...”
“Nooh, lase siis käia!”
“Me oleme olnud siinseteks teeröövliteks juba võrdlemisi pikka aega. Ega külas ei teata, et me sellise asjaga tegeleme. Ega me muidu oma külaelanikke ei röövi. Üldse oleme väga ettevaatlikud ja proovime tampida ainult võõraid. Enamasti saame väikesi summasid, aga vahetevahel, kui veab, saab rohkem ka. Meil on oma kamp, oma viiskümend pead. Kõik ei ole Lyygist, mõnedest tüüpidest ei teagi, kust nad on. Imelikud mehed. Aga nad on tõesti tõelised professionaalid. Käitumisest näha. Muidugi on ka lihtsalt hulguseid. Meie juhiks on Morgan, ise ma teda näinud ei ole. Aeg-ajalt lähvad meie retked üsna kaugele, need on alati kõige saagirikkamad. Ja soos on väike varjupaik, kuhu on palju varandust kokku aetud. Kui te mu vabaks lasete ja lubate vaikida, siis võin ma teid sinna juhatada. Saate kõik endale.”
“Ei, ei. Seda pole vaja. Mul pole mingit isu minna kuskile sohu sinu juhatatud varandust otsima,” vangutas Fred pead.
“Aga mis me temaga nüüd ette võtame?” uuris Juudas, “Ellu ei saa teda jätta, sest muidu pasundab ta kogu küla jamajuttu täis.”
“Selles suhtes on Juudasel igati õigus,” kinnitas ka Roarch.
“Ei või,” oli Zeela vastu, “me ju lubasime ta vabaks lasta.”
“Pole me midagi lubanud,” segas Juudas kahjurõõmsalt vahele, “tapame aga ära.”
“Ärge tapke, ma tõesti ei räägi. Sellega seaks ma ju end vähemalt halba kuulsusesse. Kui mulle midagi hullemat ei tehta.”
“Laseme ta vabaks,” sekkus Fred, “ma ei usu, et ta midagi halba meile julgeks teha, küll aga võib tema vabastamine meile kasuks tulla. Usaldage mind selles ajas.”
Roarch nõustus, eriti kui mõtles sellisele asjale nagu Varaste Gild (ta oli nendest mõndagi kuulnud). Zeela oli kui haldjas südames hea ja oli samuti vabastamise poolt. Lõpuks nõustus ka Juudas vastumeelselt, ennustades häda.
Fred lõikas Ukul köied läbi, olles teda enne hoiatanud. Vabanedes tormas Uku kohe minema.
Nad asutasid end jälle neljakesi minekule.
“Fred,” küsis Roarch (tal kripeldas südamel see röövitud kuld) juba kõndides, “ega see vist ei oleks hea olnud, kui me oleksime Ukuga kaasa läinud seda varandust nende pesitsuspaigast tooma? Need viiskümend röövlit oleks meile kohe lõpu peale teinud.”
“Aah, meestest poleks lugu,” vastas Fred muiates, ”aga Ukule poleks mingit raskust valmistanud meid kuskile lõksu vedada ja soomülkasse uputada.”
“Aga kas Uku tõesti ei räägi? See halb kuulsus pole ja midagi selle kõrval, mis meie võime teha, kui suudame külavanemat veenda?”
“Ma ei usu, et ta räägib. Ta võib meile kasu tuua, kui sa, Roarch, aru saad, mis ma sellega mõtlen. Sellepärast ma ta vabastasingi.”
Küla läheduses tegid nad veel ühe peatuse ja einestaid. Siis läksid nad uuesti reipal sammul küla poole.
Nad jõudsid külapiirile ja nägid endale vastu ruttavaid sõjamehi, külavanem kaasas ja Uku nende vahel. Fred kargas kohe neid nähes põõsastesse ja kadus. Zeela, Roarch ja Juudas seisatasid, vandusid vaikselt ja Juudas tähendas:
“Mis ma ütlesin!”
Sõjasulaseid oli palju, oma kümme meest. Nad tulid kolme seikleja juurde, piirasid nad ümber ja võtsid neilt relvad. Kui seiklejad selle peale küsivalt külavanema poole pöördusi, vastas see, et nad on teeröövlid ja mõrvarid ning peavad saama karistatud. Uku, keda nad metsas ründasid, olevat talle kõik ära rääkinud. Sellise jutu peale puges kolmele võõrale hirm naha vahele. Zeela hakkas rääkima:
“Ei, mu kallid sõbrad, minu arvates saite te asjast hoopis valesti aru. Olen kindel, et Uku ajas midagi segi ja sai meist hoopis teistmoodi aru. Me ei teinud üldse midagi sellist. Teil kõigil on vale arusaamine asjast. Meie ei tahtnud midagi paha, nemad ise olid süüdi. Ma arvan, et pisut seletamist ajaks need asjad kenasti joonde. Te kindlasti arvate, et me oleme röövlid. Aga üldsegi mitte, need, kes nii arvavad, on täiesti valel arvamusel, te eksite. Ära mölise,” ütles ta karmilt Roarchile, kes üritas midagi vahele rääkida ja pöördus siis jälle külavanema poole, “Vaadake, kulla sõbrad ja tublid inimesed, meil olid ainult head kavatsused...”
Nüüd segas vahele Juudas, julmemalt, kui Roarch. Ta virutas Zeelale ribise vahele ja teatas otsekoheselt:
“Me ei ole mingit Ukut näinudki! See mees siin on põrunud.”
“Uku küll nii ei arva. Ja teda me tunneme kui ausat meest juba aastaid.”
“Aga me tõesti ei ole teda enne näinud!” segas Zeela uuesti vahele, “tõesõna, ma ei tea mis sellel mehel viga on. Me tegime lihtsalt ühe väikese rännaku metsa, lihtsalt huvi pärast.”
Selle jutu peale jäi külavanem mõttesse ja hoolimata Uku seletustest, teatas ta oma targa ja eksimatu otsuse: Uku ja Zeela tuleb mõlemad jõkke visata. See, kes põhja vajub, valetab. Roarch ja Juudas, kellel oli selliste katsete kohta kogemusi, läksid närvi ja üritasid külavanemale seletada, et mõlemad upuvad ära. Aga juba liiguti jõe poole. Õnnetuseks mainis Zeela vaidluses piinamist. Külavanem haaras sellest kohe kinni ja nad peatusid, alustades uuesti seletusi. Nüüd oli eitamine mõtetuks muutunud.
“Uku valetab. Tema ja ta röövlid ründasid meid. Selja tagant.”
“Jah,” võttis Zeela jutujärje üle, “Uku valetab. Tema ise on teeröövel, mitte meie. Ta ise rääkis, pärast seda, kui olime ta vangi võtnud.”
Ja Zeela rääkis, kuidas asjad tegelikult olid, Fredi jättis ta jutust välja ja etendas ise tema osa.
Selle jutu peale viidi nad küla vanglasse, kus neile midagi ei jäetud, peale riiete. Nende protesti peale vastati, et kui vabastatakse, siis saavad nad kõik asjad tagasi. Muidugi avastati ka nende varandusekotid, mis viidi külavanema kätte kui tõendusmaterjalid. See masendas oletetavaid röövleid loomulikult kõige enam.

Kadunud mõõk

kus leitakse iidne ese, mis oleks paljudele hukatuseks, kui see satuks valedesse kätesse

Nad olid seal olnud vähemalt tunni, kui ilmus külaline. Selleks oli puusepp Harold.
“Tere. Kuidas läheb? Nojaa, mis siin küsida, näen isegi. Pahasti küll, et nii on lood. Teid tahetakse puua.”
“Mida?! Aga me oleme süütud! Me ei teinud midagi!”
“Mis parata! Palju süütuid on oma tuulepäisuse eest kannatada saanud. Ma tean küll, kuidas see võis välja näha. Tahtsite teha nalja, aga siis hakkasid mehed vastu ja nali väljus kontrolli alt.”
“Üldsegi mitte! Me ei...”
“Hea küll, ärme räägime sellel teemal,” segas Harold vahele ja vaatas pelglikult ringi, “öelge parem, mis ma saaksin teie heaks teha?”
“Hmm, tead sa, mis,” ütles Zeela, “mine õige Härra Õpetaja juurde ja räägi meist. Ütle, et oleme süütud.”
“Seda ma teen,” kinnitas Harold, “see on tõesti kõige parem idee. Nüüd pean ma lahkuma - liiga kauaks ei tohi jääda.”
Puusepp lahkus.
Tunni aja pärast tuli uus külaline - Härra Õpetaja. Küll kolm vangi rõõmustasid.
“Nõndaks, rääkige mulle ära, mis siis tegelikult juhtus,” küsis ta pärast tervituste vahetamist.
Zeela rääkiski, kuid jättis siiski Fredi välja ja asendas seekord ta Juudasega. Härra Õpetaja teatas, et homseks on nad vabad ja lahkus kiirustades. Vangidel hakkas kohe kergem ja lahedam. Elu tundus ilus ja helge olevat, nad kuulsid väljast linnulaulu ja pime kamber oli justku valgemaks läinud. Neil oli jällegi palju rohkem lootust.
Saabus öö ja saabus hommik ning hommikusöök jäi kuidagi hilja peale. Tegelikult ei tulnud seda üldse. Tuli ainult näost valge valvur, kes nende vangikongi avas, asjad tagasi andis (välja arvatud varandusekotid, need pidi külavanem ise tagastama) ja ise kogu aeg korrutas:
“Öääk, kui jube, õudne pilt. Öök, öökima ajab. Õõh.”
“Misasi, mis juhtus?” pärisid kolm endist vangi.
“Minge vaadake ise. Jube pilt.”
Zeela, Roarch ja Juudas astusid linnusest välja ja nägid, et rahvas liigub ühes suunas. Nad läksid rahvasummaga kaasa ja jõudsid ühe pisikese maja juurde. Selle tolmustelt akendelt paistsid juba kuivanud alla voolanud verenired nagu oleks seal sees midagi väga verist toimunud ja inimesed läksid maja uksele, kuid taganesid sealt kähku, näost lubivalgetena.
“Mis lahti?” päris Zeela kõrvalseisjalt.
“Ei tea täpselt, võõras, aga tundub, et teie olete süütud. Uku on vist tapetud ja tema juurest leiti kirjad kelleltki Morganilt, röövlijõugu pealikult, mis tõestavad, et Uku oli teeröövel. Ilmselt see Morgan ta ära tappiski.”
“Haa, näed siis, mis juhtub valetejate ja röövlitega,” oli Juudas asjade käiguga rahul.
Siis märkasid nad rahvasumma seas Fredi. Nad trügisid tema juurde, teretasid ja pärisid, miks ta neid vanglasse vaatama ei tulnud.
“Mulle ei meeldi vanglad. Pealegi oli mul palju tegemist,” jätkas ta kavalalt muiates, “mängisin natuke kirjakandjat.”
Roarch, Juudas ja Zeela vaatasid sõnatus hämmastuses (ja austuses) üles.

***

Fred pidi nüüd koju minema - naine ootas. Ka Roarch, Zeela ja Juudas lahkusid Uku maja juurest ja otsustasid esialgu kõrtsi minna ja asju arutada - kuidas raha kätte saada, mida edasi teha ja muud sellist. Seda plaani ei saanud nad täita, sest nende juurde astus keegi virgatsi moodi mees ja ütles, et härra külavanem soovib neid näha. Seiklejad läksid sõnumitoojaga natuke rahutute tunnetega kaasa, külvanema maja juurde. Virgats juhatas nad sisse ja näitas neile, külavanema ust - sinna nad pidid minema. Juudas avas ukse ja nad sisenesid. Külavanem istus suure seljatoega toolis laua ääres ja viipas neile, et nad istet võtaksid. Isegi kolm tooli olid ritta asetatud.
Kui Juudas, Zeela ja Roarch istunud olid, hakkas külavanem rääkima:
“Ma pean kogu küla nimel teie ees vabandama. Kardan, et teile ei ole jäänud meie külalislahkusest eriti head muljet. Loodan siiski, et te mõistate, miks me uskusime oma vana tuttavat ausat või ausaks peetud meest, mitte võõraid. Meie ammune tuttav külamees tuli meie juurde ja kaebas, et teda on röövitud ning loomulikult otsustasime me õiguse jalule seada. Õnneks vabastas see ootamatu ja kurb juhtum teid valesüüdistusest ja vabastas meie silmad pimedusest. Ma olen otsustanud selle röövlijõugu kaotada ja Morganit karmilt karistada ning peagi ma võtan nende suhtes midagi ette.
Ma siiski hindan teie alistuvust meie maade seaduste vastu, mida te näitasite üles minnes vanglasse ilma suuremate vastuvaidlemisteta. Ja seda sooviksin ma kuidagi ka tõestada, nii palju, kui see minu võimuses on. Palun, on teil mingeid soove, milles mina teid aidata saaksin?”
“Hmm, tegelikult on küll,” ütles Roarch, “me oleme nimelt juba pikka aega mõelnud siia külla maja osta, ehk saate teie meid selles aidata?”
“Aga muidugi! Praegu elab kenas kahekorruselises majas üks joodik, kellest me juba pikka aega oleme mõelnud vabaneda. Nüüd on see maja muidugi pisut korrast ära, aga seda saab kergesti parandada. Kui teile sobib, siis läheksime kohe seda vaatama - ma tulen kaasa, et joodik teaks, et kõik käib seaduste kohaselt,” ja nad leppisid kokku, et majaostjad tulevad külavanema majja kahe tunni pärast.
Kui nad saabusid, oli külavanem juba valmis minekule asuma. Nad võtsid suuna küla lääneveerele. Üsna varsti nad nägidki talumaja, mis oli küll käest lastud, aga nad nägid näha, et kunagi oli see üsna kena maja olnud. Külavanem koputas uksele.
“Sisse!” ütles kellegi uimane hääl.
Roarch, Zeela ja Juudas astusid külavanema ees sisse ja nägid haisvat, määrdunud, koli täis tuba, kus laua ääres konutas kruusiga kaltsudes keskealine mees.
“Mis te, raisk, tahate?!”
“Khm, me tahaksime rääkida teie majaostust, härra külavanem on ka siin.”
“Külavanem! Sada tuhat sarvilist kolli, ma veel näitan talle majaostu. Ta veel saab mu käest, sa sinine suits ja tatikas.”
Nende sõnadega haaras mees seinalt kirve ja tormas sellega vehkides õue külavanema poole. See taganes ehmunult, aga enne kui joodik sai midagi paha teha, tormas Roarch talle järele, kargas selga ja tõmbas ta pikali. Joodik rabeles, aga kange alkohol oli oma töö teinud ja Roarchil läks õnneks tal kirves peost väänata. Roarch ja Juudas pidid joodikut ainult natukene kinni hoidma, sest peagi saabus Zeela koos sõjasulastega, keda ta juba kutsutuma oli läinud.
Pärast külavanema tänusõnu läks majaost kiiresti - nad vaatasid maja üle, jäid sellega rahule ja maksid raha.
Juba samal õhtul kolisid nad sisse (Zeela muidugi mitte, tema magas väljas puu otsas) ja jäid magama.
Juudas ajas end voodis istukile, ringutas põhjalikult ja hüüdis valjusti:
“Oooeeoohh! Hommik käes, pimmadipommadi-pah! Ha!”
Teisest toast oli kuulda kuidas Roarch kolistas, ta oli vist juba ärganud. Juudas toppis end riidesse ja läks vaatama. Zeela oli ka seal ja nad paistsid olevat valmis kuhugi minema, sest nad pakkisid hoogsalt asju.
“Noo-noh, kuhu siis nüüd,” päris Juudas, uurides endise majaomaniku samakamasinat.
“Ternosesse! Me Roarchiga uurisime veidi seda kaarti, mis me koos rahaga leidsime. See näitab, et ühte Ternose lossi nurgatorni on midagi peidetud. Näe,” andis Zeela Juudasele kaardi.
Juudas uuris seda. Nii see tõesti oli, ühele nurgatornidest oli rist peale tõmmatud ja all oli segane seletus:

“Selege kui vesi!” hüüdis Juudas targalt. “Seal on veel kulda. See asub nurgatorni esimesel korrusel.”
“Me siin Roarchiga mõtlesime seda asja ja otsustasime, et kuna päike on päikesetõus, see on ida. Sealt ta ju tõuseb! Nii, sealt on ta seitsme jala kaugusel, see on siis, et viie jala kaugusel idapoolsest seinast ja nelja jala kaugusel põhjapoolsest seinast. Pimedus on põhi - seal on ju pikad ööd ja lühikesed päevad. Ja esimesel korrusel. Kas pole targasti lahendatud? Sa, Juudas, pane ka end valmis, meil on asjad pakitud.”
Nägu näete, lahendus oli geniaalne.
Tunni aja pärast olidki nad teel Ternose lossivaremete poole. Nad ruttasid mööda umbes rada ja mõtlesid ainult varandusele; sedavõrd oli nende meeli köitnud eelmine rahakast. Pole ka ime, kolm tuhat kuldtükki on tohutu summa ja kui veel mõelda, et tegemist on päkapikkudega! Ja haldjaga! Ega see rahvas pole peaaegu üldse vähem kullahimuline kui seda on päkapikud.
Peagi kerkis nende teele sünge Ternose lossivare. Roarch, kes kõndis kuiva heina sisse jälgi jättes kõige ees, läks peatumata parempoolse nurgatorni juurde ja astus sinna sisse.
Torn oli ümmargune. Põrandat ei olnud, oli ainult kõva maapind. Juudas mõõtis kaugused seintest ja nad hakkasid kaevama. Kaevasid. Kaevasid. Pikka aega kaevasid. Midagi ei tundunud olevat.
“Kuule, sa, Juudas mõõtsid valesti. See ei saa ju olla seitse jalga!”
“Ei peagi ju olema! Neli jalga oli idapoolsest seinast.”
“Ooeeoohh. Juudas, ma löön su mättasse, raisk,” ägas Zeela, “Seitse jalga oli.”
“Aa! Noh, siis ma mõõtsin tõesti valesti. Õige koht on siis... siin.”
Seiklejad alustasid uuesti kaevamist. Nüüd kostis juba veerandi tunni pärast kolksatus ning Roarch ja Juudas kaevasid kolksuva eseme ruttu välja. See oli ilus kast, kaetud kenade ornamentidega, aga õnnetuseks ajaga kannatada saanud.
“Oot, laske mind!” ütles Juudas ja trügis kasti ette. Ta haaras oma nuia ja virutas metsikult vehkides luku puruks. Siis astus ta tagasi.
Roarch kummardus kasti kohale ja avas selle. Kasti kattis veel äärtest hoolikalt kinnitatud kallis ja uhke riidetükk, punane ja kaetud kollaste ruunidega. Õnnetuseks ei osnud neid keegi lugeda. Neid natukene tunnistanud, ütles Roarch vaikselt: “Mingid ruunid...”, võttis vöölt pistoda (Juudas ja Zeela läksid kaugemale) ja lõikas järsu liigutusega riide puruks. Ava hakkas järjest laienema ja äkitselt volksas sealt välja pikk valge madu! Kohe vingerdas ta juba eemale karanud Roarchi poole. Päkapikk komistas ja kukkus. Tundes kuidas külm higi selga mööda voolab, pigistas Roarch peos olevat pistoda ja äsas sellega ründavale maole. Sellest oli vähe - madu sisises, sööstis välkkiirelt edasi ning hammustas. Roarchil läksid lihased krampi, ta kõõksatas ja kukkus maha, tõmbudes näost halliks. Mürk oli väga tugevatoimeline ja kiire. Juudas vehkis samal ajal kätega ja karjus midagi. Selle peale toimus mao käitumises muutus. Ta lõpetas vingerdamise ning suundus tasakesi ja vaikselt sisisedes Juudase poole. Pilt oli vastik (ja ka hirmuäratav) ning Juudas tundis pükstes midagi märga ja hetkeks hakkas maailm silme ees pöörlema. Ta pistis jooksu, madu järel. Kuid siis võttis Juudas südame rindu, keeras ringi, avas oma seljakoti ja puistas selle sisu maha. Madu oli juba lähedal. Juudas avas koti ja üritas madu sinna sisse saada. Tükk aega mässanud, juhtis mao hoolimata tülgastusest õrnalt kotti. Kui valge peletis lõpuks seal oli, sidus ta kotisuu kõvasti kinni, võttis oma nuia ja hakkas meeletult naerdes kotti materdama.
Zeela, nähes, et Juudasega on kõik korras, läks kirstu juurde, mässis endale igaks juhuks käe ümber riideriba ja kummardus kasti sisu kaema...
Juudas tümitas veidi aega madu edasi, ise ikka naerdes. Lõpuks tundus maoga asi ühel pool olevat ja Juudas vaatas ringi. Roarch lebas maas, näost hall. Zeela seisis kummargil kirstu kohal ja jõllitas selle sisemust.
“Hoo, Zeela, mis seal on?”
Zeela ei vastanud, isegi ei liigutanud. Juudas muutus kahtlustavaks. Ta hüüdis uuesti. Ikka ei teinud Zeela Juudasest välja. Juudas haaras maast kivi ja viskas sellega Zeelat. Kostis kolks ja Zeela kukkus ümber, jäädes samasse asendisse. Juudas astus lähemale. Pani käe Zeela õlale, kuid tõmbas selle ehmunult jälle ära. Ta oli katsunud kivi! Ettevaatlikult kompas ta Zeelat ja veendus, et vapper mõõgamees ja tulekerade pilduja oli seekord kiviks muutunud. Juudas vandus ja tegi oma pea kohal mingi märgi. Sellest hoolimata piilus ta kah kasti sisse ja nägi seal imeilusat säravat mõõka, kalliskividega kaunistatud ja kullaga kaetud. Juudas lõi kaane kinni ja pistis selle kotti. Kivistunud Zeela viskas ta põõsastesse, lootes, et talle midagi paha ei sünni. Siis võttis ta Roarchi selga ja hakkas teda Lyygi poole vedama.
Lyygis viis ta Roarchi kiriku ukse taha ja koputas. Seest kostsid sammud ja uks avanes. Lävel seisis preester ja vaatas oma jalge ees seisvat lühikest päkapikku ja maas lamavat pundart.
“Noh, mis siis nüüd viga?” päris ta muigel suuga.
Juudas keeras Roarchi ümber ja preester nägi pahupidi silmi ja ebaharilikku värvi nägu. Ta muutus otsekohe tõsiseks ja käskis Juudasel oma sõber sisse tuua. Juudas haaras Roarchist kinni ja lohistas ta sisse.
“Pane ta sinna tahatuppa voodisse!”
Juudas tassis oma kaaspäkapiku voodisse ja tuli siis vaikselt eesruumi tagasi.
“Kas saate ta terveks teha?”
“Mnjaa, saan. Aga see on raske. Ma ei saa üldse aru, mis tal viga on. Seda ravida saab olema väga vaevarikas.”
“Aga teda ikka saab ravida, kas pole? Palju see maksab?”
“Palju. Ma ei tea, kas teil on nii palju maksta. Koos kõigi kulutustega teeb see tuhat kuldtükki.”
“Oo! Nii palju on tal küll. Millal ta terveks saab?”
“Ei oska täpselt öelda, aga üsna kiiresti.”
“Väga hea! Tuhat tänu teile. Ma siis hakkan minema, selle haldjaga on ka natukene probleeme. Hüvasti.”
Preester noogutas talle vastuseks ja kadus tahatuppa.
Juudas tõttas kiiresti kõrtsi, kus ta kasti ilusa mõõgaga voodi alla peitis ja ukse siis väljastpoolt lukustas.
Varsti võis jälle teda näha kiire sörgiga külast eemaldumas. Juudas sörkis peaaegu pool teed, siis läks kõnnakule üle, sest tahtis Zeela kandmiseks jõudu säästa. Peagi oli ta kohal ja haaras Zeela sülle. See tähendab proovis - haldjasuurune kivitükk pole just eriti kerge. Siis sidus ta Kivizeelale nööri ümber ja hakkas teda järel lohistades minema. Pooleteise tunni pärast oli ta veski ees ja koputas. Veskimees tuli uksele (õnneks oli Juudas kuju ära peitnud).
“Tere, ma tahaks Härra Õpetajaga kohtuda. Väga tähtis.”
“Möhöh. Ma lähen ja kutsun ta.”
Härra Õpetaja tuli ja kui Juudas nägi, et nad on omavahel küsis ta:
“Kas oleme omavahel või? Mul on teile midagi õudset näidata.”
Juudas lippas välja ja tuli siis Kivizeelat lohistades uuesti sisse. Härra Õpetaja vaataski kuju imestunud pilguga.
“Kuidas see siis juhtus? Räägi parem kõik algusest peale!”
“Nii, kõigepealt juhatasid goblinid meile kätte pisikese varandusekasti. Seal oli üks kaart ka. See juhatas mets suurema varanduse juurde. Läksimegi siis selle järele ja saime kätte ka. See oligi see suur jama, kus te meid aitasite. Sealt leidsime ka ühe kaardi, mis näitas kätte ühe koha Ternose lossivaremetes. Läksime sinna ja leidsime ühe kasti. Sealt tuli välja jube valge madu, kelle ma ära tapsin ja samal ajal üritas Zeela võtta midagi sealt kastist, aga muutus kiviks. Ma ka siis piilusin ja nägin seal imeilusat mõõka, nii ilusat...”
“Mida!” karjatas Härra Õpetaja ja kargas kohkunult püsti.
“Jah, mõõga.”
“Milline see oli?”
Juudas seletas.
“Kus see praegu on?”
“Kõrtsis voodi all.”
Härra Õpetaja vilistas veidi ehmunud näoga.
“Kuidas te küll selle kätte saite? Kujutad sa ette, kamp seiklejaid lihtsalt leiab selle. Kas te ka teate, mis see on? Ma räägin teile, tingimusel, et te sellest mitte kellelegi peale nende, kes selle looga otseselt seotud on, sõnakestki ei ütle. Kui te seda teete, ootab teid kohutav ja halastamatu surm.”
Juudas noogutas pead ja Härra Õpetaja juhatas ta ühte hämarasse, kuid hubasesse kaminaga ruumi. Kaminas põles vaikselt tuli ja selle ette oli pandud kaks suurt mugavat tooli. Võlur istus mugavasti ühte tooli, pakkus Juudasele istet ja süütas piibu. Seda pahvides ja suitsurõngaid puhudes alustas ta oma lugu:
“See Mõõk on üks võimsamaid maagilisi esemeid maailmas, ta on artefakt. Ta on väga ammu valmistatud, tolleaegse Heade Võlurite Nõukogu poolt. Kogu maa võimsaimad head võlurid kogunesid, et valmistada selline artefakt, mis suudaks võidelda kurjuse jõududega ning nende ettevõtmine õnnestus. Mõõk tuli võimas. Algselt oli ta sepistatud maa parimate seppade ja kaunistatud kõige osavamate kullasseppade poolt, siis panid Võlurid sellesse palju maagiat ja võluväge, ning suutsid teha mõõga nii võimsaks, et tal oli oma mõistus, oskas teha võlurite loitse ja lahingus oli ta peaaegu võitmatu. Tal oli ka võime oma valdajat enda võimusesse haarata.
Hoolimata tema oma võimsusest ja talle pandud kaitsest juhtus see, mida kõige enam kardeti - Mõõk kadus. Head võlurid kulutasid palju aega ja vaeva, et välja uurida, kuhu see kadus ning lõpuks oli sellel ka edu. Saadi teada, et võimsad kurjad maagid on selle oma võimusesse saanud ja Mõõga ümber nõidunud, teinud Mõõga samuti kurjaks. Kindlasti sai artefakt sellega veel võimu ja väge juurde. Sellest ajast saati oli Mõõk kurjuse kätes ning külvas surma ja hävingut kõikjale, kuhu ta sattus. Kord jõudis Heade Võlurite Nõukogusse teade, et Mõõk on siinse valitseja Ternos V käes. Siia saadeti saadikud, aga neist ei olnud kasu - nad hukati, peale ühe, kelle nad saatsid Võluritele teadet viima. Peagi tuli suur sõda ning pärast Ternos V lüüasaamist kadus Mõõk jäljetult. Seda on otsitud, kuid pole leitud. Vähemalt mitte enne, kui tulite teie.
Selle mõõga peate te nüüd muidugi Heade Võlurite Nõukogule andma, kuid te saate ka väärilise tasu. Ärge muretsege, teie poleks sellega nagunii midagi teha suutnud - kurjad jõud oleks sellest teada saanud ja see oleks teie hukk olnud. Rääkimata muidugi hävingust, mida nad artefaktiga külvata oleks suutnud. Tulge siit paari päeva pärast läbi, aga praegu tooge Mõõk siia, siin on kindlam.”
“Kuidas siis Zeelaga jääb?”
“Ma vaatan, mis ma temaga ette saan võtta,” lubas võlur.
Juudas ja Härra Õpetaja koputasid piibud tühjaks ja päkapikk lahkus. Kõigepealt viis ta Mõõga Härra Õpetajale ja läks siis tagasi külla, Mürti juurde (tubaka võttis ta kaasa). Ta jutustas Mürtile mõõgast (Härra Õpetaja jutu jättis ta loomulikult välja). Kui Zeela Mõõka mainis, muutus Mürt näost kaameks ja hakkas värisema.
“See Mõõk!” karjatas ta, kuid muutus siis ükskõiksemaks ja päris: “Mis mõõk?”
“Noh, on üks väga võimas artefakt, mis meie oma kaaslastega leidsime.”
“Leidsite? Kust siis?”
“Teate ju, et me käime seal Ternose lossivaremetes ja eks me sealt ta leidsimegi.”
“Lihtsalt leidsite?”
“Nojah. Tähendab, me saime goblinitelt kaardi, mis juhatas meid ühe teise kaardi juurde ja see kaart näitaski meile kätte Mõõga asukoha.”
“Olen sellest mõõgast natukene kuulnud. Kas te teate, et selle omamine on väga ohtlik? See tapab teid. Soovitan teil see ära anda kellelegi väga võimsale isikule, mina võin teid juhatada inimese juurde, kes on täiesti sobiv seda probleemi lahendama, võin teiega tema juurde kaasa tulla.”
“Ma tean seda. Õnneks olengi ma Mõõga juba ära andnud.”
“Kellele?!”
“Härra Õpetajale, sellele võlurile, kes elutseb seal veskis küla lähedal. Ma olen temaga juba tuttav, ta on väga võimas võlur. Tema jutustas mulle Mõõgast ja tema otstarbest ka natukene.”
“Oh, siis on hästi. Tema on täiesti usaldusväärne inimene, tunnen teda. Mõõk oleks teile väga ohtlikuks osutunud - minagi olen tema läbi kannatada saanud. Näed,” Mürt võttis särgi seljast ja näitas oma seljal sügavat punetavat haava, “see haav on löödud Mõõgaga. Ehkki ma olin ise ka üsna osav mõõka kasutama, aga selle võlujõule ei suutnud ma vastu hakata. Kuid kuidas teie selle oma valdusesse saite, ilma et midagi juhtunud oleks?”
“Juhtus küll. Mõlemad mu sõbrad on ravil - päkapikk Roarch on preestri juures maohammustusega, kes oli koos Mõõgaga kirstus ja haldjas Zeela muudeti kiviks. Viisin ta Härra Õpetaja juurde, ta ütles, et on lootust.”
“Noo, siis on hea. See tähendab, see on hea, et Zeela tervaks saab. Aga see Mõõk...” Mürt vajus mälestustesse.
Juudas seisis veel tükk aega tema kõrval, kuid nähes, et temast ei tehta enam välja, lahkus ta. Juudas läks kõrtsi ja sõi. Pärast seda läks ta magama.

***

Samal ajal nägi Zeela, kes oli juba oma tavalise kuju tagasi saanud, unes kõiki selle mõõga valdajaid. Ka Ternos V-dat, kes Zeelale tundus juba välimuselt kuri. Ternos V võitles suurel väljal. Tema ümbrus kihas võitlevatest mäekollidest, vargidest ja inimestest, kuid tema vastu ei saanud keegi. Siis kohtas ta ühte noort meest, kelles Zeela tundis ära Mürti. Ternos V karjus midagi ja Mürt ründas. Ternos V-da käes keerles Zeelale tuttav kaunis mõõk, Mürt võitles osavalt kahe pika mõõgaga. Ta pidas kaua vastu, kuid Mõõka ei suutnud ta võita. Mõõk lahvatas leekidesse, võttis erinevaid kujusid ja temast lendas välku ja tuld. Varsti pärast seda tabas Mõõk veel jõuliselt võitlevat Mürti raskesti selga.

***

Järgmisel päeval ärkas Roarch Carch kirikus. Tema juures istus preester, kes teatas, et Roarch peab veel puhkama. Päkapiku pea vajuski tagasi padjale. Õhtupoolikul toibus Roarch uuesti ja seekord lubas preester tal üles tõusta ja koju minna. Aga enne üllatas ta päkapikku küsimusega:
“Aga tasu? Ma leppisin juba su sõbraga kokku.”
“Eh? Mina pole midagi leppinud. Aga muidugi, sellisest maohammustusest päästmise eest, mis on kindlasti väga raske, peab ikka maksma.Palju see tuleb siis?”
“Me leppisime Juudasega kokku ühele tuhandele kuldtükile.”
“Tuhat! Aga nojah, arusaadav. Ma toon selle kodust ära.”
Roarch astus välja päikesepaistesse. Ta läks kärmelt kõrtsi, kus ta leidis Juudase, kes sõi. Roarch tundis järsku metsikut nälga.
“Noh, tere siis,” sõnas ta Juudasele ja tellis prae.
“Kus Zeela on?”
“Zeelaga on pahasti - ta muutus kiviks ja on praegu võluri juures ravil. See mõõk, mis me leidsime (seal kirstus oli mõõk, imeilus), ei olnud üldsegi harilik mõõk, see oli Mõõk. Selline võimas asi, mida hüütakse artifaktiks, kõige võimsam maagiline ese maailmas. See mõõk oskab teha võlurite loitse, nendega ta Zeela kiviks muutiski, ja temaga võitleja on peaaegu võitmatu.”
“Mis te sellest siis ära andsite!?”
“Meie jaoks oleks see liiga võimas olnud. Peagi oleks sellest teada saanud kurjad jõud ja see oleks meie hukk olnud. Pealegi, ma ei andnud teda ära, me saame ta eest tasu ka - varsti lähme veskisse ja vaatame.”
Selle peale rahunes Roarch maha ja hakkas isukalt sööma.
“Kust sa selle mõõga kohta teada said?” päris ta.
“Härra Õpetaja ütles. Ma räägin sulle, mis ta jutustas.” Juudas rääkis peaaegu sõna-sõnalt Roarchile sama loo, mille võlur talle eile oli jutustanud, lisades ka hoiatuse.
“Loodame, et Härra Õpetajal õigus on ja me vähemalt hea tasu saame,” oli Roarchi kommentaar sellele.
Õhtul viis Roarch preestrile tasu ära.
Järgmisel päeval olidki nad veski juures. Nad koputasid. Vastu tuli veskimees, kes nad kohe võluri juurde juhatas, ta pidi juba ootavat. Päkapikud ruttasid möldri juhatuse järgi uksest sisse ja nägid Zeelat Härra Õpetajaga laua ääres istumas. Võlur tõusis nende sisenedes püsti, kuid Zeela istu tuimalt edasi.
“Tere, Zeela!” hõikasid Juudas ja Roarch kooris. Zeela vaatas nende poole ja uuris neid imestunult.
“Kuidas te mu nime teate?” küsis ta.
“Kuidas ma tean! Ma olen ju Roarch. Ja see on Juudas.”
“Kahju küll, aga ma ei tunne ühtegi päkapikku.”
Härra Õpetaja sosistas Roarchile ja Juudasele:
“Ärge muretsega, ta on pisut põrunud praegu. Tal läheb see varsti üle ja tuleb jälle kõik meelde. Lähme meie kõrvaltuppa.”
Kõrvaltoas uuris Roarch:
“Olete te ikka kindel, et ta toibub? Ma mõtlen, et kas see on täiesti kindel? Ei ole mingit võimalust, et midagi nässu läheb?”
“Kulla sõber, kui asi maagiasse puutub, ei ole midagi täiesti kindel. Alati võib midagi valesti minna, aga praegu ei ole see eriti tõenäoline, sest ta on esialgse šoki üle elanud. Istuge!”
Päkapikud ja võlur istusid ümmarguse laua taha ja panid piibud põlema.
“Nii, nüüd räägiksin ma Mõõgast. Ma oletan, et sina juba tead seda lugu?” pöördus ta Roarchi poole. Viimane noogutas.
“Hästi siis. Nõndaks. Ma pidasin nõu suurte maagidega Heade Võlurite Nõukogust. Otsustasime, et Mõõk tuleb hävitada, sest seda ei nõiu enam ümber ükski vägi. Teiegi saate selle eest tasu ja Heade Võlurite tänu. Mõtlesime, et autasu anname teile valida - kas tahate rahalist tasu või mõnda maagilist asja.”
“Palju rahaline tasu on?” uurisid kullaahned päkapikud.
“Viis tuhat kuldtükki. Sealt muidugi Zeela ravimise raha maha arvata.”
“Palju see on?”
“Tuhat kuldtükki.”
“Hästi. Aga mis need maagilised asjad on?”
“Maagilised asjad? Sellised esemed, mis valdavad teataval määral võlujõudu...”
“Ei, ei, seda ma tean. Aga need maagilised esemed, mis teie tahtsite meile anda? Mis nad teevad?”
“Ahsoo. Need on selliseid vanad sõrmused, mis annavad neid sõrme torgates võime vee peal kõndida. Väga kasulikud.”
“Hmm, teate, me ootaks kuni Zeela toibub, siis anname vastuse. Kas see sobib?”
“Sobib,” noogutas Härra Õpetaja pead, “ülehomme peaks ta terve olema.”
“Tegelikult,” arutles Juudas, “võiks ju sõrmused võtta. Siis saaks vaadata, mis seal soos on. Tead küll, Roarch, mida ma mõtlen.”
“Õige küll, täiesti õige. Jah, me võtaksime sõrmused.”
Nad vestlesid veel mõne aja ja siis päkapikud lahkusid.
Järgmise päeva veetsid nad omi asju ajades - puuseoa juures või niisama vedeledes. Ja muidugi oma koeri hoolega dresseerides, sepa Geesbi abiga.
Tuli aeg Zeelale järgi minna.
Zeela oligi terve, tegelikult tuli ta juba hommikul külasse Juudase ja Roarchi majja.
“Tere. Ma olen jälle tagasi!”
“Tere jah. Noh, terve?”
“Terve,” kinnitas Zeela, “Nii, Härra Õpetaja palus vabandada, kuid tal oli väga kiire. Soovin õnne Mõõga eest tasu valimisega. Kuld poleks nende sõrmuste eest midagi. Praegune valik on sada korda parem, just see mille mina oleks valinud. Näete, siin on teie tasu. Kahjuks pean ütlema, et vee peal kõndimise sõrmuseid Võlurite Nõukogul nii palju ei olnud. Härra Õpetaja valisis ühe teise, see on selline sõrmus, et seda sõrme pannes võid kätt kasvõi lõkkes hoida, midagi ei tunne. Palun, siin nad on. Mina võtsin vee sõrmuse.”
Juudas võttis tulesõrmuse, Roarch veel kõndimise oma.
Nad sõid hommikust kõrtsis ja siis läks Juudas puusepa juurde, Roarch Geesbiga koera treenima ja Zeela õiendas omi asju. Õhtul kogunesid nad oma majja.
Zeelalt päriti, mida ta päeva jooksul tegi.
Zeela ringutas ennast mõnusasti toolil ja hakkas siis hoogsalt seletama:
“Haa, paljugi. Ma leidsin väga põneva ja tasuva töökoha. Ja arvake ära, kelle juures? Haa, lähen mööda tänavat ja mõtlen, mida teha. Tuli meelde Juudas, kes on õpipoisiks puusepa juures. Mõtlen, et võiks ka õpipoisiks hakata. Kelle juures? Geesbi? Ei, jama, pealegi tegeleb see ju teie koertega. Siis tuli suurepärane idee - juveliir. Läksingi Koini juurde. Ta võttis mind rõõmuga õpipoisiks ja seal ma nüüd töötangi.”
“Koini juures!” hüüatas Roarch.
“Seal jah. Sa, Roarch, ära mõtle kohe rahale ja vargusele, õpi parem mõni kasulik töö ära, nagu meie Juudasega.”
“Mis vargusele!” tegi Roarch solvunud nägu.
“No hea küll, mis siin ikka vaielda,” sekkus Juudas, ”aga Zeelal on õigus küll, kui ta ütleb, et peaksid tööle minema.”
“Ah, mis te lällate, mul muudki teha. Raha mul ka praegu on.”
Selle peale jäid teised vait ja varsti läksid kõik magama. Väljas oli pime, ainult kuu heitis oma külma valgust ja taevas särasid tähed. Kõik oli vaikne, kui mitte arvestada rohutirtsude siristamist ja aeg-ajalt kostvat öökulli huiget. Ka küla vaikis ja kõik magasid. Nii kestis see segamatult koidikuni, mil ühe maja teise korruse aken tasakesi avanes. See oli Seiklejate Maja (see nimi pandi päkapikkude ostetud majale) tagaaken. Sinna ilmus lüheldane hall vari, kes end köie abil alla laskis ja maas olles uurivalt ringi vaatas. Nähtuga rahule jäädes kadus vari udusse. Umbes tunni aja pärast tuli kogu tagasi, ronis uuesti aknast sisse ja sulges selle.
Hilishommikul tõusid Roarch ja Juudas üles ja keetsid endale tulel teed. Peagi astus sisse ka Zeela, kes uhkustas oma uue tööga ja kiirustas seejärel Koini juurde. Ka päkapikud lahkusid varsti.
Zeelal ei olnud hetkel midagi teha. Ta jalutas hajmeelselt poes ringi ja vaatas vääriskive. Seal oli neid palju, nad olid ilusad ja säravad, kohe kutsusid kätt enda poole sirutama. Kuid Zeela pidas vastu, ta oli aus haldjas. Järsku hakkasid talle silma kaks erakordselt ilusat, suurt ja puhast teemanti. Need tundusid talle kuidagi tuttavad. Olidki! Need leidsid nad ju suurest metsast varandusekastist. Zeela läks nendega Koini juurde ja päris, kuidas need siia said.
“Ah need! See sinu sõber Roarch tõi nad siia täna varahommikul, ajas mu peaaegu üles. Tema õnneks olin ma täna varem tulnud, muidu oleks ma ta välja visanud.”
“Oh, isand Koin, lubage ma käin korra ära, ma tulen kohe tagasi?”
“Noojah,” nõustus Koin, “aga...”
Kuid Zeela juba tormas uksest välja, jättes selle pärani. Koin raputas tasakesi oma austusväärset pead.
Zeela jooksis puusepa juurde, lootes, et Juudast sealt leida. Sinna jõudes pühkis ta higi ja teatas Juudasele, mida ta kullasepa juures näinud ja kuulnud oli.
“Kaks!” karjatas Juudas, “Fredi oma ka! Läheme!”
Zeela ja Juudas tormasid sepa juurde, kuid seal Roarchi ei olnud. Nad leidsid ta kodust. Juudas kargas talle kallale ja hakkas temaga maadlema. Varsti ta saigi Roarchi raudsesse haardesse ja surus ta maha.
“Nii,” ütles Juudas ja ajas käe Roarchi kukrusse. Seal olid vaid mõned kuldtükid. Zeela leidis hunniku raha Roarchi toast kotist voodi alt.
“Nõnda, mis me selle pikanäpumehega siis teema?”
“Jätame ta karistuseks rahast ilma,” pakkus Zeela.
“Mis! Ei tohi! Vähemalt üks neist peab mulle jääma - see on minu jagu,” hüüatas Roarch naljakalt pettunud häälega.
“Phäh! Sinu oma! Sa varastasid meilt teemanti ja proovisid seda varjata. Karistuseks jääd kõigest ilma!”
“Ei, Juudas, olgem leebed. Anname talle veerandi, ise võtame ülejäänu.”
“Noh, hea küll. Aga pea meeles, Roarch, see on hoiatuseks. Järgmine kord anname halastamtult sõjasulaste kätte.”
Raha jaotatigi ja Roarch pistis rõõmsalt oma osa tagasi kukrusse, sest kui ta vahele jäi, ei lootnud ta midagi saada. Siis pöördusid kõik tagasi oma endise tegevuse juurde.
Õhtul pidasid nad plaani ja otsustasid, et hommikul lähevad nad Ternose lossivaremetesse.

Saatuslik konflikt

kus lõpeb kõik ilus ja rõõmustav

Juba varahommikul olid kolm seiklejat külast väljas ja nende ees kõrgusid Ternose lossi varemete sünged müürid. Nad sisenesid julgelt ja liikusid tuppa, kus olid kirstud. Nad olid otsustanud need kõik avada ja tappa sees olevad zombid ja luukered.
Nad avasid kirstukaane ja vastavalt nende ootustele, ronis sealt välja zombi. Hoolimata ettevalmistustest, tundsid nad enda südant hirmust krampi tõmbuvat ning Roarch ja Zeela karjusid Juudasele:
“Tee oma loitse! Tee, et ta tagasi läheks!”
“Mul ei ole loitse! Ega ma mingi võlur ei ole! Mul on ainult oma jumal ja mõistus. Aga ma loodan, et jumal aitab mind ka seekord.”
Juudas vahkis kätega ja pomises midagi. Seepeale keeras zombi tagasi ja ronis kirstu. Kolm sõpra lähenesid sellele ja leides zombi rahulikult lamavana, tõstsid oma relvad ja äsasid kõigest jõust. Pritsis midagi vastikut, mis lehkas koledasti ja määris nende käed. Selle peale hakkas Juudas kohe tegutsema. Ta võttis kotist kiiresti mingid kaltsud, pühkis kõigepealt endalt selle mögla maha ja siis käskis teistel sama teha. Pärast seda karjus ta midagi lae poole ja asetas oma käed Roarchi ja Zeela peale.
“Noh, nüüd peaksime me kaitstud olema,” teatas ta pärast neid toiminguid, “asume teiste kirstude kallale.”
Seda nad tegidki. Kuid seekord, kui Juudas üritas zombit kirstu minema sundida, läks midagi viltu ja kohutav elav surnu liikus otsustavalt edasi. Juudas karjatas midagi segaselt, teised samuti, kuid tõstsid siis relvad ja tormasid zombile kallale. Kõik käis üllatavalt lihtsalt ja kergesti. Roarch, kes oli kõige ees, kaitses end mõne kiire löögiga ja tegi siis löögi. See tabas tema vastast jalga, kuid samal ajal õnnestus Juudasel zombile selja tagant nuiaga pähe lüüa. Zeela ei jõudnudki midagi teha.
Selle elukaga oli ka siis valmis.
“Teate, mul tuli idee,” teatas Zeela, “avaks õige selle suure kirstu - vaatame, mis juhtub. Äkki on seal midagi muud sees.”
“Hea mõte!” vastas Juudas, “Ma just pidin seda mainima, aga sa jõudsid minust ette. See kirst on natuke liiga suur, et seal zombi võiks olla.”
“Jah, seal on kümme zombit.”
Roarch, Juudas ja Zeela läksid hiigelkirstu juurde. See oli valge ja kui teised kirstud olid võrdlemisi lihtsad, siis see oli kaetud ohtrate ornamentide ja ilustustega. Seiklejad uurisid neid. Enamasti olid seal ringid ja ruudud, mingid tundmatud ruunid ja lahingute kujutised. Nendest ei osanud nad midagi järeldada, peale Zeela, kes teatas, et sinna on kindlasti asetatud mõne kuulus sõjamees - võib-olla, et isegi Ternos ise.
Juudas ja Roarch proovisid kaant kergitada, kuid see oli liiga raske. Siis tuli Zeela appi ja koos nad lükkasid seda. Liikuski, kuid korraga tundsid päkapikud ja haldjas, kuidas mingi teine jõud seda tõukama hakkas. Nad tormasid kirstust eemale. Kirstukaas paiskus tohutu jõuga kirstult maha ja purunes kolmeks tükiks. Sealt ronis välja hirmuäratav hiidzombi, kõiges muus selline, nagu tema väiksemad kaaslased, kuid tohutu suur; ja kui teised võitlesid küüntega, siis tema oli varustatud hiiglasliku kahekäemõõgaga, mida ta ohtlikult õõtsutas. Juudas karjus jälle midagi lae poole, kuid sellest ei tundunud palju abi olevat. Siis korjas ta maast mõned kivid ja liigutas nende kohal oma sõrmi.
“Jooksem lahku!” karjus Roarch ja seiklejad tormasid igaüks ise suunas mööda tuba laiali. Hiidzombi järgnes Juudasele, kes hakkas enda õnnistatud kivikesi pilduma. Õnnetuseks tabas neid vaid üks, mille peale koletis kohutavalt röögatas ja mõõka pea kohale tõstes Juudase poole kiirenenud sammul läks. Roarch heitis talle järele mõned pistodad, Zeela jooksis vapralt ise, vehkides oma suure mõõgaga. Juudas haaras nuia, kuid juba oli hiidzombi kohal ja lõi. Juudas langes metsikus agoonias karjatades maha ning jäi sinna vaikselt ja veriselt lamama. Siis pöördus zombi ümber ja Zeela tormamine aeglustus. Roarch rabas vibu ja lasi, kuid kuna ta selles eriti osav ei olnud, läksid kõik nooled mööda. Zeela oli juba hiidzombi juures ja lõi kiiresti ja kõigest jõust kahe käega. Koletis möirgas õõnsalt, kuid muud viga ei paistnud see hoop talle tegevat. Tema hiiglaslikul kerel paistis see vaid väikese haavana. Siis keerutas ta oma hirmuäratavat mõõka ja äigas sellega kõigest jõust võlurile. Mõõk tabas Zeelat õlga ja lõikas ta peaaegu pooleks. Selle peale Roarch karjatas ja jooksis minema, vahtides üle õla. Tema suureks õnneks ja rõõmiks zombi ei järgnenud.
Tunni pärast julges Roarch ettevaatlikult tagasi minna, kartes iga krõbinat ja võpatades iga kujutletud sahina peale. Lõpuks jõudis ta Kirstude Ruumi lähedusse. Roarch hiilis selle ukse juurde, needes jalge all krabisevaid kivikesi, mida ta kõigist püüetest hoolimata vältida ei suutnud. Ta piilus uksest sisse. Seal oli kõik vaikne; peale lamavate haldja ja päkapiku ei tundunud midagi olevat, suure kirstu kaas oli tagasi lükatud ja kuidagi tükid kokku sobitatud. Roarch võttis mõõga ja hiilis seda pigistades tuppa, vahtides hoolega ringi. Nii jõudis ta Zeela juurde, ilma, et midagi kohutavat oleks juhtunud. Roarch pistis mõõga tuppe ja lohistas võluri välja, kus sidus ta haavad nii hästi-halvasti kui sai. Siis tiris ta Juudase välja ja sidus ka tema haavad. Seejärel jooksis ta varemetest välja ja valmistas ruttu kahest oksast ja oma mantlist kanderaami. Siis tõstis ta oma kaaslased sellele ja läks neid lohistades küla poole. See oli vaevarikas rännak, oksad olid tal ees ja ta komistas kividele. Kogu rännak võttis kaks korda rohkem aega, kui muidu. Lõpuks jõudis ta metsast välja, teele, mis viis Sarktonisse. Sarktoni poolt paistis seisvat mingi puntras seisev salk, kes midagi arutas.
“Hmm, kahtlased kujud,” arutles Roarch endamisi, “kes teab, äkki on Uku ametivennad. Lurjused! Peab olema ettevaatlik.”
Roarch puges tagasi põõsastesse, istus maha ja jäi Juudast vaatlema. Preestril oli käsi kanderaamilt maha libisenud. Kui Roarch selle tagasi tõstis, puutus talle silma midagi, mis oli Juudase sõrmes. See oli sõrmus.
“Tjaa,” ümises Roarch, vaadates Juudase sõrmust, “kui ma ei eksi, siis see on see sama sõrmus, mis ta Härra Õpetajalt sai. See, mis sind tule vastu kaitseb. Päris kasulik, kui endalgi selline oleks. Võtaks? Ei, siis oleks tal jälle õiendamist. Aga samal ajal... midagi pean ma ju tasuks ka saama, et ma teda vean. Jajah. Täpselt nii.”
Roarch võttis sõrmuse ära ja pistis endale tasku. Siis ajas ta end jälle istukile, pühkis higi (päev oli palav), võttis vöölt lähkri ja jõi.
“Nõndapsi,” ütles ta ja pühkis suu kuivaks, “vaatame, mis see salgake seal teeb.”
Ta ajas end püsti ja vaatas põõsaste vahelt välja. Kamp kadunud ja käänaku tagant lähenes üksik vanker. Roarch ootas, kuni see temani jõudis, kargas siis välja ja hüüdis:
“Tervist, peremees!”
“Oheh!” ehmatas vankris istuv talumees, “mis sina siis oled?”
“Mina olen Roarch ja elan praegu Lyygis. Mu kaaslased on haavatud, ehk te aitaksite nad sinna viia?”
“Noh, võib ju ka,” nõustus talumats venitamisi.
Roarch ronis võssa ja tiris sealt kanderaami välja.
“Aita nad mul vankrisse tõsta!” käsutas ta.
“Nad on hoopis surnud!” hüüatas talumees.
“Vahet pole. Tule aita nüüd... palun.”
Talumees tuli ja koos tõstsid nad kaks elutut kere vankrile. Roarch kobis ka sinna ja peremees hüüdis “Nõõ!”
“Kuidas need mehed puruks raiuti?”
“Röövlid. Jalutasime metsas, kui järsku mehed tulid ja ründasid. Mina ainukesena suutsin vastu panna. Ajasin röövlid põgenema.”
“Aa.” vastas talumees intelligentselt.
“Mõhõh,” oli Roarch veel targem.
Üle silla minnes ütles Roarch:
“Keera nüüd sinna veski juurde, ühe paneme seal maha.”
Roarch viiski Zeela võluri juurde, kes ta muigelsui vastu võttis ja Juudase andis ta preestri kätte - mõlemad oma ametivendade juurde.
Ise läks ta koju ja avastas oma taskust sõrmuse. Tal hakkas süda kripeldama - äkki Juudas teatabki külavanemale. Ta istus tooli, pani ahjus lõkke põlema ja piibu tossama ning vajus mõtetesse. Lõpuks näis ta otsusele jõudvat. Väljas oli juba pime. Ta võttis sõrmuse ja otsis labida, mis neil oma otsingutest järele oli jäänud, ning läks nendega maja taha, kuhu ta sõrmuse mattis. Peale seda puhastas ta korralikult labida ja läks varakult magama.
Hommikul mõtles ta veel hoolikalt ja läks siis kirikusse, et vaadata, kuidas Juudasega on. Juudas istus oma kambris ja kui Roarch sisenes, vaatas päkapikust preester talle imeliku pilguga otsa ning tõstis käe Roarchi näo ette ja ütles:
“Maga!”
Roarch tundis vastupandamatut und ja juba ta magaski.
Juudas võttis voodi alt köiepuntra ja sidus ta kiiresti kapi külge, käed ja jalad laiali. Varas ärkas peaaegu kohe pärast seda.
“No kuule, Juudas, mis naljad need siis on? Mis sul hakkas? Mis sa tegid mulle, eh?”
“Panin su natukeseks magama, varas. Jah, varas! Sa panid mu tulesõrmuse pihta, ma tean küll. See on kadunud.”
“Tulesõrmuse?” päris Roarch tohutut imestust väljendava häälega.
“Jah, tulesõrmuse. Ära aja midagi tagasi. Kui zombi mind lõi, siis oli sõrmus alles, ärgates ei olnud. Ja preester seda kindlasti ei võtnud, see on välistatud. Zeela oli ka surnud. Seega ainuke võimalus - sina.”
“No kuule, mina ei teadnudki, et sul sõrmus kadunud on. Ja ära sa preestrit niisama välja jäta midagi. Ma ise arvan, et selle võtsid röövlid. Kuula, ma räägin sulle. Tulen teid vedades, kui näen väga kahtlast salka lähenevat. Mõtlen, et mingid Uku sõbrad või Morgani mehed. Noh, jätan teid maha lebama, ise ronin eemale põõsastesse peitu. Näen, kuidas mehed tulevad teie juurde, kummardusid te kohale ja arutasid midagi. Siis nad lahkusid. Varsti lähen teie juurde, pealtnäha midagi häda ei olnud ja tirisin teid siia. Ja see on siis sinu tänu!”
“Phääh! Kes seda jama usub. Röövlid oleks kindlasti sõrmuse ära võtnud ja muu värgi meile jätnud. Ja Zeelale ka sõrmuse alles. Sinul muidugi tema sõrmust vaja ei läinud, aga tulesõrmust sul polnud. Ära parem jama, sa pole seda kuigi põhjalikult läbi mõelnud.”
“Mõelnud! Mis mul mõelda oli, kõik nii juhtuski. Võib-olla olid nad rahul selle sõrmusega, see on ju ka suur saak, kas pole? Küll sa näed, et Zeela jääb mind uskuma.”
“No nii loll ta nüüd ka ei ole. Mis siis, et haldjas. Ma lähen kutsun ta siia, eks siis näeme.”
“Lähme koos,” pakkus Roarch.
“Häh. Paned ju plehku.”
“Ei pane!”
Kuid Juudas juba läks ning Roarch jäi üksi köidikuisse rabelema. Roarch väänles ja proovis vabaneda, kuid see ebaõnnestus. Ta mõtles oma loo uuesti läbi ja otsustas, et see on veatu. Zeela, kui erapooletu kõrvaltvaataja, jääb teda kindlasti uskuma. Kuid ta eksis.
Juudas saabus Zeelaga, kellel oli üsna väsinud nägu - Juudas oli ta voodist välja ajanud.
“Noh, Zeela, mis sina siis sellest arvad?” küsis Juudas, kes oli Zeelale juba loo ära rääkinud.
“Muidugi varastas. Mina küll ei usu Roarchi, vana varga, juttu. Juudasel on täiesti õigus.”
“Näed nüüd!” hüüdis Juudas võidukalt. Ütle, kuhu sa mu sõrmuse panid?”
“Ma ei ole seda võtnud. Kuule, Zeela, ära jama, millal mina enne varastanud olen? Juudas kindlasti valetas midagi kokku. Ma ausõna ei võtnud. Juudaselgi proovisin lihtsalt oma võimeid, ma oleks kalliskuvi talle pärast tagasi andnud.”
“Vaevalt. Oled ju üdidni varas, tahtsid Fredi õpipoisiks hakata.”
Zeela ja Juudas arutlesid natukene omavahel, tegemata välja Roarch vahelesegamistest. Siis toppisid nad vihase ja vastupunniva päkapiku kotti ning lahkusid kirikust.
Tänaval jäid inimesed kummalisele paarile järgi vaatama. Päkapikk ja haldjas, kandes kotti, mis rabeles ja sõimas mingis imelikus keeles. Juudas tassis koti oma majja, kus nad seotud Roarchi välja võtsid ja tooli külge kinni sidusid.
“Noh, kus on sõrmus!” karjus Juudas, kes kõndides oma viha üles oli kütnud.
“Pöö, ma ei võtnud midagi.”
Juudas lõi Roarchi jalaga ja Zeela, võttes eeskuju robustsest ja julmast preestrist, lõi vargal ühe hoobiga mõlemad silmad siniseks. Nii nad pinnisid Roarchi pikka aega (ehkki tegelikult väga vähe vägivalda kasutades, eriti võrreldes tolleaegsete ülekuulamismeetoditega), aga see ei andnud järele, sest Roarch aimas, mis temaga siis tehakse, kui ta üles tunnistab. Vahepeal kadusid nad mõlemad ära, aga poole tunni pärast olid nad tagasi ja jätkasid ülekuulamist. Samuti otsisid nad terve maja läbi, aga tagajärjetult. Juudas isegi põletas Roarchi koera sabaalust, et äkki tema teab, kuhu varas tema sõrmuse peitis (nagu ennegi juba mainitud on, oli preester oma südames julm ja kuri). Kui pimenes, võtsid Juudas ja Zeela Roarchist kinni ja vedasid ta maja taha, kuhu nad augu olid kaevanud. Sinna matsid nad halvale teele sattunud päkapiku, jättes ainult pea välja. Toas teatas Zeela Juudasele:
“Tead, ma arvan, et maagiat kasutades suudan ma su sõrmuse üles leida.”
Ja kui preester innukalt nõus oli, valmistus Zeela ette ja hakkas silmad kinni ja pomisedes majas aeglaselt ringi käima. Varsti ta teatas:
“Sellest ei olnud kasu. Roarch on sõrmuse kuskile mujale peitnud. Homme suudan ma uuesti proovida, näiteks aias, kuhu ta selle matta võis. Praegu olen ma liiga väsinud.”
Zeela ja Juudas läksidki magama.
Aga väljas külmetades ja kuud vahtides needis päkapikk Roarch oma julmi ja ebaõiglaseid kaaslaseid.
Hommik oli külm ja kõle, kuid keskpäev tõotas tulla soe. Juba vara ilmusid päkapikk ja haldjas aeda, kus nad Roarchi kohale kummardusid ja pärisid sõrmuse asukohta. Tige päkapikk vaid sülitas oma külmunud huulte vahelt.
Siis Zeela enam ei oodanud vaid tegi oma loitsu ja hakkas kindlalt ühes suunas liikuma. Roarch, kes teda pingsalt silmitses, nägi teda maetud sõrmuse poole minemas ja vandus seepeale. Siis jäi Zeela seisma ja teatas:
“Siia see maetud on!”
Juudas jooksis labida järele ning varsti oli sõrmus tal jälle sõrmes.
“Haa, salga nüüd!” hüüdis ta võidurõõmsalt Roarchi poole vaadates, “Sõrmus oli maja taha maetud! Mis sa selle peale ütled?”
“Mis mul ikka öelda on? Mina seda ei võtnud ja kõik.”
“Ära aja tagasi. Zeela, viime ta tuppa ja vaatame, mis temaga nüüd ette võtta.”
Nad kaevasid ta välja ja lohistasid majja.
“Mis me siis teeme temaga?” uuris Zeela.
“Noh, üks võimalus oleks ta lihtsalt üles puua, selline on ju varguse eest karistus, kas pole Roarch? Sina peaks ju selliste asjadega väga hästi kursis olema?”
“Ei ole, varguse eest tehakse trahvi ja sa pead asjad tagastama,” vastas Roarch vihaselt, “mis sa üldse enam jamad sellega, said oma sõrmuse kätte, maksite mulle kätte, ehkki ma seda sõrmust ei võtnud, nüüd peaksime tasa olema.”
“Häh, tasa! Pole siin midagi, kui me asja niisama jätame, siis varastad sa meilt uuesti midagi. Parem on sind ikkagi üles puua.”
“Ei, seda ei või,” segas nüüd Zeela vahele, “meid võidakse mõrvas süüdistama hakata, parem teeme midagi muud.”
“Mida? Aga... ! Tean, mis me teema,” ütles Juudas, “võimudele me teda ei anna, need saadaksid ta külast lihtsalt välja, kuna tal on ju nii libe keel, et... nii, mul on igatahes selline mõte, et karistus oleks selline: võtame kõik tema relvad ja raha ja sõrmused ära ning seome siis metsa kinni. Kui ta pääseb, siis tal vedas ja on ehk õpetust saanud, kui ei pääse, siis olgu see talle karistuseks.”
“Mis!? Metsa!? Seal murravad mu loomad kohe maha, kui just mõned teised elukad mind enne ei leia. See võrdub ju kindla surmaga!”
Tegelikult see nii oligi. Sellel ajal oli nii ohtlik, et öö metsas kinniseotult veeta võrdus kindla surmaga. Kui vedas ja metsloomad sind ära ei söönud, liikus öösiti metsades ringi röövleid ja väga hirmsaid koletisi. Ainult tõelise õnne korral võib pääseda.
“Noh, mis siis?” vastas Juudas.
“Mõelge, teil tuleb metsa minna, pime, vastik, külm, seate end surmaohtu ja kõik lihtsalt selle pärast, et mulle tühise asja pärast kätte maksta. Pealegi, ma ei varastanud seda neetud sõrmust. Mul oli ju endalgi ja ma ei oleks kuidagi saanud vargust ju varjata.”
“Ega sa ei saanudki,” oli Zeela nõus.
Pimeduse saabudes veeti vastupuiklev aluspesu väel kotti pandud Roarch sügavale metsa, kus Juudas ja Zeela ta kahe puu vahele sidusid - käed olid maasse torgatud vaia külge seotud, jalad olid taeva poole; nöör, mis jalgu kinni hoidis, oli suure puu jämeda oksa küljes. Nad olid ka Roarchi koera sinna toonud ja jätsid ta oma peremehe juurde koos väikese hunniku söögiga, ise Zeela ja Juudas rahulolevalt lahkusid.
Oli pime. Roarch kuulas, kuidas hundid ulusid ja tundis külmavärinaid üle selja jooksvat. Siis hakkas ta meeletult rabelema, kuid kasutult - Juudas oli oma töö asjatundlikult teinud. Siis üritas ta oma koerale selgeks teha, et ta köied läbi näriks.
“Noh, näri, näri, kutsa, näri! Näed, need köied. Noh!”
Koer vaatas teda, pea viltu ja kummardus siis söögi kohale. Roarch vandus ja vaatas vesistades pealt, ta ei olnud ju eelmise päeva hommikust mitte midagi söönud.
“Nüüd tuleb siis vist tõepoolest surra,” ohkas Roarch endamisi ja tuletas meelde oma kuulsusrikkaid võitluseid.
Korraga kuulis ta raskeid samme. Selliseid oli ta ennemgi kuulnud. Siis, kui tema, Juudas ja Zeela läksid metsa suure varanduse järele... see oli hiid! Sammud lähenesid ja keegi mörises kõva häälega ning jorutas laulu. Roarch rabeles ja nägi oma koera minema jooksvat, saba jalge vahel. Siis nägi ta enda ees kõrguvat suurt varju ja jäi tasaseks. Hiid oli tohutu. Muidu nagu inimene, välja arvatud tema tohutu kasv. Ta pistis olevat väga lõbusas tujus ja Roarchi nähes purskus ta kohutava mürinaga naerma.
“Ahahaa, on see vast pilt, eh, raisk!” röökis ta oma labasel kombel, “Ale kääbus tilpneb pea alaspidi puu otsas. Ha-ha-haa.”
“Khm, jah. Ma saan täitsa aru, et teil naljakas on, ma võin tõesti pisut naeruväärne praegu välja näha, aga...”
“Pisut! Niukest pilti põle ma elu sees näind. Ahahaaa! Pisut! Naljakamat asendit sa küll põleks saand välja mõelda. Alasti päkapikk keset metsa puu küljes kinne! Ha-ha-haa!”
“Nojah, aga mina pole süüdi. Seda tegi üks teine päkapikk, vastik elajas, ja haldjas, lurjus nagu teisedki. Oh, kui vaid nad uuesti pihku saaks...”
“Ha-ha-haa. Mis siis oleks?”
Hiid kummardus ja rebis köied puruks. Siis ta lahkus, ikka veel heas tujus.
Roarch ajas end istuli, jäädes hiiule tummalt järgi vahtima. Tema arvamus nendest tõusis palju kõrgemale. Ta istus sedamoodi umbes viis minutit, kuni koer tagasi tuli. Roarch tõusis püsti ja pöördus tema poole:
“Noh, sõjakoer, kus küla on? Koju, koju!”
Kutsikas hakkas saba liputades minema ja Roarch sörkis aeglaselt järele. Möödus tund ja siis jõudsid nad äkki metsaveerele. Küla tume siluett paistis Roarchile selgesti kätte ja ta haaras oma koeral turjast kinni.
“Oota, tubli kutsa, oota. Peame nõu,” sosistas ta.
Päkapikk hüples kohapeal ja mõtles.
“Kõigepealt läheks koju,” arutles ta, “ei, seda ei või, viivad mu veel uuesti metsa. Mis siis teha? Sepa juurde minna ei või, ta ei suuda mind aidata. Seda suudaks ainult Fred. Peaks vist tema juurde minema? Jah, saab mindud.”
Roarch kutsus koera ja nad liikusid aeglaselt küla äärt pidi edasi ning varsti olid nad Fredi ukse taga. Roarch koputas. Vastust ei tulnud. Roarch koptas uuesti. Nüüd kostsid seest sammud ja uks avanes vaikselt. Päkapikk nägi Fredi pimeduses seismas ja sosistas:
“Fred! Siin Roarch. Olen suures hädas. Saad sa mind aidata!”
“Tule sisse,” vastas Fred ja sulges peaaegu alasti päkapiku järel ukse, “mis imelik rõivastus see on? Mis juhtus? Aga ole tasa - mul naine magab.”
“See on pikem jutt. Sul mingeid rõivaid on, olen täiesti läbi külmanud? Süüa ka, ma ei ole kaks ööpäeva midagi hamba alla saanud.”
Fred tõi talle oma püksid ja jaki, mis olid Roarchile liiga pikad, kui see-eest soojad. Roarch keris ennast mõnusasti lohmakatesse riietesse ja alustas, järades Fredi toodud külma liha:
“Tulime parajasti ühelt retkelt Ternosesse ja Zeela ja Juudas olid rängalt haavatud ning mina tassisin nad ravile. Ühe preestri juurde ja teise Härra Õpetaja ravida. Ise läksin koju magama. Hommikul olin juba varakult kirikus, et Juudase kohta pärida, aga tema oli juba üleval. Pani mulle mingi loitsu või lummuse peale (jumala abiga, nagu ta ise alati väidab) ja ma jäin magama. Kui ärkasin, oli ta mind kapi külge kinni sidunud, vastik koer selline, ja hakkas mingi sõrmuse kohta pärima, millest mul polnud aimugi. Ütles, et mina olevat selle varastanud. Simulant selline, tegelikult tahtis lihtsalt oma hooletust minu kaela veeretada. Mina muidugi eitasin kõike, sest ma tõesti ei teadnud asjast midagi. Kui ta nägi, et ei saa minuga üksi midagi peale hakata, läks ta veskisse Zeela järele. Lootsin, et Zeela vähemalt on mõistlik ja usub mind, kuid ma eksisin. Nad toppisid mu kotti ja vedasid oma koju, kus nad mu tooli külge sidusid. Seal hakkasid nad mind peksma, aga nähes, et mul ei ole midagi öelda, kaevasid nad mu terveks külmaks ööks maa sisse. Samal ajal tegi Zeela, kes on võlur, oma loitse ja nende abil leidis ta, imelik küll, meie maja tagant maa sisse kaevatuna selle sõrmuse. Mina ei mõista, kuidas see sinna sattus, võib-olla pani Juudas ise selle sinna, et minust lahti saada. Pärast seda olid nad muidugi veendunud, et mina olen varas ja koorisid mu paljaks, võtsid mult riided, raha, relvad ja muu kraami kõik ära. Siis panid nad mu kotti ja vedasid metsa, kus nad mu kinni sidusid ja sinna jätsid. Ma olin kindel, et nüüd on asi otsas - kui metsloomad mind maha ei murra, siis tulevad mõned muud koletised ja tapavad mu niisama ära. Ripun siis seal, pea alaspidi, kui kuulen raskeid samme ja siis näen enda kohal hiidu! Minu tohutuks õnneks oli ta väga heas tujus ja lihtsalt rebis köied puruks ning mina sain lahti. Minu arvamus hiidudest tõusis tohutult ja mõni aeg ma lihtsalt vahtisin talle järele. Siis tuli mu koer tagasi ja siis ta juhatas mu siia. Ise poleks ma küll õige tee leidmisega hakkama saanud.”
“Ja nüüd?” päris Fred.
“Kui ausalt öelda, siis ma ei tea. Relvi mul pole, riideid pole, süüa pole ja raha pole ka. Koju ei saa minna, sest siis viivad nad mu tagasi metsa või Juudas täidab oma endise kavatsuse - poob mind üles. Relvadeta ei saa ma neile vastu hakata ja pealegi on Zeela suur loitsija.”
“Noh, alustuseks võin ma sulle raha anda, et saaksid omale relvad ja riided. Kui sa oled need hankinud, tule siia tagasi - ma tahan sulle midagi näidata.”
Kõigepealt laskis Fred Roarchil magada, sest viimane ei olnud korralikult puhanud eelmise päeva algusest. Kui Roarch ärkas, siis andis Fred talle raha ja päkapikk läks pudupoodi. Sealt sai ta endale korralikult riided, mille ta endale kohe selga ajas. Siis läks ta sepa juurde. Ta kutsus Geesbi enda juurde ja ütles vaikselt ja usalduslikult:
“Tead, Geesbi, ma ei soovita sul selle päkapikuga, kes koos minuga koera ostis, väga tihedalt läbi käia. Tunnen teda hästi, ta on loomadega väga hooletu ja isegi julm!”
“Määs sa seelägõ mõõtäläd?”
“Noh, näiteks eile põletas ta lihtsalt lõbu pärast minu koera sabaalust!”
“Mida?! Kidas seo reo jõlgõs?! Ma tälle võõl näetan, mina tõõmaga enäm ei tõegele! Kasvigõ isi uma kõerõ!”
“Õige! Sellist asja ikka lubada ei või! Aga rääkigem nüüd ärist, mul oleks relvi vaja.”
“Mehokesõ?”
“Kõigepealt...”
Sepikoja ees ringutas Roarch mõnusalt. Päeva algus oli edukas - osa kättemaksust oli täidetud ja tal olid relvad, millega ta saab vastu astuda oma endiste kaaslaste ebaõiglusele. Nüüd läheb ta Fredi juurde, kellel oli vist talle üks plaan välja pakkuda.
Juudas astus sepikoja uksele ja tervitas. Koer oli tal kõrval.
“Tere, pererahvas!”
Geesbi astus kurja näoga päkapiku ette ja ütles talle ülalt alla vaadates:
“Kõo mu sõpakujäst, lõõmapäänaja sõllinä! Mina sõllistä õlukategõ õi tõgele! Väljõ!”
“Aga...”
“Väljõ!”
“Auline...”
“Kõhe!”
Juudas hakkas juba lahkuma, kuid keeras siis ringi ja küsis:
“Kus on lähim koerakasvataja?”
“Gunis.”
Juudas käis kullasepa juurest läbi, kus ta teatas Zeelale, et läheb Guni koerakasvatajat otsima. Ning siis lahkuski Juudas Lyygist lääne poole.
Üsna varsti külastas kullasseppa veel üks päkapikk ja see oli Zeelale suureks üllatuseks. Zeela nokitses parajasti ühe kullakuhila kallal, kui uks lahti läks ja seal seisis lüheldane kuju. Zeela kargas püsti ja ajas seda tehes nii mõnegi kullatera maha.
“Tere, Zeela. Noh, mis teed siis siin?” küsis Roarch kullateri piiludes.
“Roarch!? Mis... kuidas... sa oled...”
“Just, just,” noogutas Roarch tähtsalt pead, “ma tulin oma raha ja asjade järele. Üllatunud? Ha-haa. Sa ütle sellele Juudasele ka, et ma tahan raha tagasi. Ja kõike muud värki ka. Muidu ma veel... no ma ei ütle rohkem. Millal me kokku saame? Ja kus?”
“Ee... ee praegu Juudast pole siin. Teeks homme õhtul, päikeseloojangu ajal? Teie majas?”
“Nõus. Ja et kõik olemas oleks või...” Roarch lahkus.
Zeela jättis kogu oma töö sinnapaika ja tormas Juudast otsima, et talle teatada, et Roarch on tagasi ja ähvardab. Zeela suundus Guni poole, lootuses, et kuna tema oli kiirem, püüab ta Juudase poolel teel kinni. Päev lõi alles lõunatundi ja seega oli lootust vähemalt õhtuks koju saada. Ja siis plaane pidada. Ta leidis Juudase mõne tunni kaugusel Lyygist teepervel rahulikult söömas.
“Juh... Juh... Juudas!” ähkis Zeela, kes oli kiirelt kõndinud, “Roarch on tagasi! Ta pääses! Tahab kogu oma värki tagasi.”
“Mida! Ma ütlesin, et oleks pidanud varga pooma!”
“Pooma, pooma! Ära ole nii vägivaldne.”
“Muud võimalust pole,” ütles Juudas süngelt püsti tõustes, “me olema ju kõik ta riided ja relvad maha müünud ja mina küll sõrmust tagasi ei taha anda. Ja vaevalt, et sinagi oma nõela tahaks vargale tagasi anda.”
“Noojah. Muide, me saame homme õhtul kodus temaga kokku. Ta nõudis kokkusaamist ja ma määrasin selle koha.”
“Väga hea. Homme õhtul? Siis on meil natuke aega plaani pidada, lähme tagasi.”
“Jah. Mul juba on üks idee.”
“Räägi tee peal. Kutsa, tule!”
Kui nad juba pimeduses sisenesid Lyygi, väljusid teiselt poolt kaks sünget mantlisse mässitud kogu. Kui üks neist oli suhteliselt pikk, siis teine oli seevastu lühike ja jässakas. Nad ületasid jõe ja pärast soost möödumist keerasid metsa.
Need olid Fred ja Roarch. Fred viis Roarchi soosaarele, kus asus sealne Varaste gild. Tal olid seal mõned tuttavad. Ta lootis neilt mõningat abi Roarchile ja teadis, et nad otsisid just Roarchi moodi meest. Soo äärde jõudes kahetses Roarch küll, et tema veel kõndimise sõrmus ära võeti (soo oli sügavaid hukutavaid laukaid täis), kuid teha polnud midagi. Fred aga juhtis päkapiku kõhklematult läbi mingi kindla tee, mida Roarch küll tähele ei oannud. Küllap olid Fredil omad märgid. Tüki aja pärast tundis päkapikk oma jalge all tahket maad ja nägi ka Fredi julgemalt ringi tammumas. Siis juhatas ta oma kaaslast saare sisemusse, aga ootamatult neid peatati.
“Seis!” kostis hüüe ja Roarch nägi puu tagant eralduvat uduaurude ja hämaruse tõttu ähmast kuju. Samas pani ta ka tähele jändriku puu otsas olevat meest. Mõlemal olid ammud neile suunatud.
“Kes te olete?”
“Olen sõber. Tulen siia Koopasse pealikuga nõu pidama.”
“Nimi?”
“Fred.”
“Kes su kaaslane on?”
“Uustulnuk, keda tahan tutvustada pealikule. Ta nimi on Roarch ja on täiesti usaldusväärne.”
“Märgusõna?”
Fred lähenes mehel ja sosistas selle talle kõrva. Ilmselt ei tahtnud ta mingil põhjusel seda veel Roarchile öelda. Seepeale lubasid mehed neil minna. Fred viis Roarch saare keskele, kus Roarch nägi väikest majakest, mille ähmased tuled vaevalt nendeni kumasid. Fred juhatas ta sisse. Nad sattusid suitsusesse ruumi, mis sarnanes kõrtsile ja oli rahvast üsna täis. Fred viis Roarch ühe laua juurde ruumi kekel, tellis talle juua ja käskis teda natukene oodata ja mitte kuhugi minna. Siis kadus ta kuhugi.
Roarch istus ja vaatas natukene ebaledes ringi. Varsti vajuski üks läikivate silmadega mees vastastoolile ja päris:
“Noh, uus?”
“Uus,” noogutas Roarch.
“Hea, et uusi tuleb. Meil on siin tore elu, teenib ka palju. Mina näiteks...”
Siis saabus Fred.
“Kao minema, Thomas. Roarch, lähme!”
Ja kui päkapikk temaga kaas läks sosistas Fred talle kõrva:
“Me lähme Morgani juurde. Soovitan sul viisakas olla - tapsid ju mitu tema meest.”
“Mina?”
“Nii ta arvab. Sa räägi talle kogu oma lugu ära ja vaatame siis, mis saab.”
Fred viis Roarchi tagatuppa, kus väikesest osavasti peidetu salauksest pääses trepist alla, kust nad sattusid kivist seintega koridori. Arvatavasti oli see juba maa all. Fred keeras paremal asuvast uksest sisse ja Roarch oli väikeses ruumis mõne tooli ja ühe suure ümmarguse lauaga. Laua otsas istus pikk sünge näoga ja vuntsidega mees. See oligi Morgan. Roarch ja Fred istusid tema vastu toolidele. Morgan vaatas teda tõsiselt ja uurivalt.
“Noh, Roarch, sul pidi mulle mingi lugu olema,” ütles Morgan.
“Jah, seda küll.”
“No, lase siis tulla.”
“Mina ja mu kaks kaaslast tulime parajasti ühelt rännakult, nemad olid haavatud. Mina viisin nad mõlemad ravile ja kui nad toibusid hakkasid nad mind süüdistama mingis varguses, millest mina mitte midagi ei teadnud. Ma olevat mingi sõrmuse ära varastanud, see oli muidugi puhas vale. Oma loitsudega said nad minust jagu ja hakkasid mind piinama mitmel erineval moel. Lõpuks leidsid nad kuidagi maagia abil sõrmuse üles, see oli minu maja taha maetud. Mina ei tea, kuidas see sinna sai, aga seal ta oli. Ma arvan, et nad ise panid selle sinna, et mind saaks süüdistada, eemaldada ja siis kõik minu asjad endale võtta. Mul oli palju väärtuslikku kraami kogunenud, mida nad endale ihaldasid. Siis viisid nad mu metsa, kuhu mu kinni sidusid, ütlesid, et karistuseks, aga see on ju selge mõrv. Kui ma olin seal natukene olnud, kostsid rasked sammud ja minu juurde astus hiid. Arvasin, et mul on ots käes, aga ei olnud. Minu õnneks oli hiid väga heas tujus ja ta päästis mu lahti. Siis juhatas mu koer mind tagasi külla, kuhu ma ise ei osanud tulla ja ilma Fredi abita ei oleks ma kuigi kaua vastu pidanud - mul polnud ei raha ega ka relvi. Õnneks Fred aitas ja ma leppisin oma endiste kaaslastega homme õhtuks kohtumise kokku.”
“Kust te tulite, kui su kaaslased haavatud olid ja sina nad ravida viisid?”
“Me uurisime parajasti Ternose lossivaremeid - need on umbes tunni tee kaugusel siit.”
“Ma tean kus need asuvad. Aga ütle mulle, mis sa nüüd oma kaaslastega ette võtad? Küsid raha tagasi?”
“Kätte maksan! Ja võtan oma varanduse tagasi, ehkki see saab raske olema.”
“Maksad kätte? Oled sa kindel?” uuris Morgan, “Vaata, Roarch, meil oleks sulle üks töö pakkuda, mis sul kindlasti paremini õnnestub oma kaaslaste abiga.”
“Töö? Sellega olen ma nõus küll. Aga siiski tahan ma oma raha ja üldse kogu kraami tagasi. Juba õigluse pärast.”
“Nojah, see on muidugi probleem,” ütles Morgan aeglaselt ja mõtlikult, uurides viletsa rasvaküünla valgel Roarchi nägu, “me võime aidata sul oma asjad tagasi saada, kui te pärast seda täidate meie ülesande.”
“Muidugi.”
“Nii, teeme siis nii: sina lähed homme õhtul nendega kokkusaamisele, küsid oma varanduse tagasi ja siis esitad meie pakkumise, millest ma kohe räägin. Kui kraami tagasiküsimisel tuleb probleeme, siis mine Fredi juurde ja vaatame siis, mis ette võtta.”
“See oleks hea plaan, kui tegemist oleks tavaliste inimestega, aga nemad just nimelt ei ole tavalised. Juudas, see kellelt ma olevat sõrmuse võtnud ja kes mind kõige rohkem piinas, tema on kuri päkapikk. Ma arvan, et tema juba niisama minu asju tagasi ei anna - tal on juba praegu arvatavasti plaan valmis, kuidas mulle ots peale teha ja sel juhul minust Fredi juurde minejat enam ei ole. Muidu ma neid ei kardaks, aga neil on maagia ja loitsud abiks.”
“Hmm,” ümises Morgan ja jäi tükiks ajaks vait. “Selle vastu leiab abi,” teatas ta siis, “aga kui sa nõus oled siis annaks ma ülesande juhised sulle kätte. Mul on tegelikult üsna kiire.”
Roarch noogutas peaga.
“Nii. Te peate meie jaoks ühe asja üles otsima ja see on seotud ka mõningate ohtudega. Te peate leidma ühe väga-väga vana oda, mis on üsna võimas relv. Seda kasutati kahe kuulsa sõjamehe poolt - üheks oli rüütel Maritornes de Gardelle ja teiseks Lohetapja Ansgar. Pärast Lohetapja kadumist kadus ka oda, mida pole siiani leitud. Nüüd oleme välja uurinud, et see peaks asuma teile tuttavas kohas - Ternose lossivaremetes.”
“Ohoh!”
“Jah, aga põhjalikumalt räägin ma siis, kui te tagasi olete. Tasu suhtes ja nii edasi. Nüüd aga oodake natukene,” Morgan tõusis püsti, kutsudes Fredi kaasa ja lukustades enda järel ukse.
Roarch jäi ootama.
“Huvitav, olen ma nüüd vang või?” arutles ta omaette nina nokitsedes, “Ei usu, ta poleks siis öelnud, et oodaku. Pigem ei taha ta, et ma siia hulkuma läheksin.”
Varsti keerati lukus võtit ja Morgan tuli tagasi, kuid ilma Fredita. Ta istus maha ja ütles Roarchi poole pöördudes:
“Sa ennist kaebasid selle üle, et su kaaslastel on loitsud ja maagia abiks. Ma annan sulle midagi maagia vastu, kuid sa pead selle tagastama, niipea, kui kõik korras on.”
“Jah.”
“Kui sa meid petta peaksid proovima, siis sa peaksid ka teadma, mis sind siis ootab. Sa vist nägid Uku maja?”
“Jah,” vastas Roarch õudusvärinaga.
“Näed, nii juhtub meestega, kes astuvad vastu Varaste gildi käskudele. Anna oma sõpradele sama teade edasi.”
“Jah.”
“Siin on sulle sõrmus. Kui see kätte panna, siis loitsud pöörduvad oma tegija vastu ja sind ei vigasta need mingit moodi. Ja nüüd ütlen ma head aega. Homme õhtuni võid siin olla.”
“Jah, tänan väga, head aega, tänan,” Roarch kummardas ja läks uksest välja. Seal ta seisatas, hingas sügavalt sisse ja ronis treppidest üles tagasi.
Kõrtsitoas käis endine melu. Roarch tellis endale õlut, otsis Fredi üles ja nii nad jäid omavahel jutlema.
“Terekest, Fred,” kostis järsku madalahäälne tervitus.
“Hohoo, tere-tere Trelaborgi Rollo, kuidas käsi käib?”
“No, kuidas muidu kui hästi. Jälle sai Rooma rajal inimesi tambitud. Päris kasulik tehing oli. Näe, see on minu praegune kaaslane Harald,” tutvustas Rollo oma sõpra, kes oli samuti lähemale liibanud (ta lonkas paremast jalast üsna tugevasti). Harald oli karune hiiglaslik mees, pika habeme ja salkus valgete juustega. Ta tervitas tusaselt.
“Tere. See siin on Roarch, ta on praegu minu kaaslaseks, aga väga lühikest aega veel. Roarch, Rollo on minu vana hea sõber.”
“Meeldiv tutvuda,” raputas Rollo Roarchi kätt ja istus koos Haraldiga nende lauda.
Läks lahti vestluseks, millest Roarch ei osanud eriti osa võtta ja Harald vaid mühatas paar korda ja põrnitses Fredi. Varsti läks nende kahe vahel sõneluseks, kuid see vaibus peagi. Harald ei sallinud Fredi juba algusest peale. Varsti sõnelus kordus ning juba karmimate sõnade ja liigutustega. Viimaks tähendas Fred (kogemata) midagi robustsete tapjatest röövlite kohta ja juhtus Haraldi poole vaatama. Valgejuukseline hiiglane kargas selle peale püsti ja vägevasti vandudes päris ta Fredilt, kas ta vihjas temale.
“Üldsegi mitte,” vastas Fred rahulikult.
“Rahune maha, Harald,” ütles ka Rollo.
“Rahune maha!” röögatas Harald, sattudes sellest veel suuremasse raevu, “Rahune ise, näss selline. Ma löön selle lõualõksutaja mättasse!” Harald haaras vöölt suure lihunikunoa ja ligines Fredile. Viimane kargas püsti ning ütles rahuliku ja külma häälega:
“Pane oma nuga tagasi, või sa oled minuti pärast surnud.”
“Harald, tule mõistusele!” hüüdis ka Rollo, kes teadis Fredi võimeid ja oli Haraldi pärast mures.
Roarch aga libistas end vaikselt toolilt maha. Harald tormas Fredi poole, kes tema eest kõrvale lipsas ja enda pistoda haaras. Kuid siis kargas laua varjust välja Roarch, tool käes ja äsas sellega Haraldile pähe. Hiiglane varises meelemärkusetult maha.
Kõrtsipidaja, kes oli selliste stseenidega harjunud, lasi Haraldi ära vedada ja peagi käis kõik tavalist rada pidi. Rollo surus salaja Roarchi kätt ja sosistas talle, et olevat Haraldi elu päästnud. Pärast seda vahejuhtumit rääkisid Rollo ja Fred veel mõni aeg, aga siis pidi Rollo lahkuma. Pärast tema minekut pidasid Fred ja Roarch veel homse üle plaani, kuid peagi keerasid nad ennast vaipadesse ja jäid magama taharuumi - homme pidi värske ja energiline olema.
Möödus järgmine päev ja juba hakkaski päike loojuma.

***

Juudas istus kodus ja proovis oma nuia tugevust ja uuris selle vastupidavust. Zeela istus oma nurgas, raamat süles ja näis seda pingsalt lugevat. Varsti tõusis ta püsti, võttis vibu ja pingutas seda. Võttis siis vibunööri maha, pani peale, sihtis vibuga, siis võttis mõõga ja hakkas seda teritama. Juudas otsis välja pika nööri ja sikutas seda, proovides tema tugevust.

***

Roarch ilmus ettevaatlikult külasse ja vaatas hoolega ringi, olles valmis Zeela ja Juudase lõksudeks ja kavalusteks. Ent ei juhtunud midagi. Roarch läks oma “kodu” ukse taha ja koputas. Zeela avas ukse.
“Tere, Roarch, astu sisse,” ütles ta rõõmsa häälega.
“Tere!” vastas Roarch ja vantsis sisse.
“Nii,” tuli ka Juudas lähemale ja ütles: “hakkame siis kohe peale. Me panime kõik kaminaga toas valmis ja seal võikski nõu pidada.”
“Hästi.”
“Aga enne veel üks ettepanek: jätame oma relvad siia tuppa, siis on kindel, et ei teki mingeid... noh, jamasid, ütleme nii.”
“Mm... hästi,” vastas Roarch, kes oli tegelikult Zeela ja Juudase rahumeelsusest imestunud.
Juudas tahtis head eeskuju anda ja asetas oma nuia lauale.
“Hästi jah,” lisas ta siis, pannes tähele Roarchi sõrmes olevat sõrmust, “parem paneme oma sõrmused ka siia, eks ole?”
Roarch mõtles natukene.
“Mina jätan oma sõrmuse sõrme,” vastas ta siis. Zeelal hakkas imelik tunne. Ta oli kuulnud sellistest sõrmustest, mis teevad tema loitsud kasutuks.
“Miks nii?” päris Juudas, “ma arvan, et jätame kõik asjad siia, et ei tekiks mingeid jamasid.”
“Mina ei saa üldse aru, miks seda värki vaja üldse on. Mina võtaks kõik asjad kaasa, minu poolt küll mingit jama ei tule,” sõnas Roarch, tehes kannatamatut nägu.
“Einoh,” ütles nüüd Juudas, “väga hea, kui sina ei põe, ma just mõtlesin, et sa meid kahtlustad ja see oleks ju sellisel kohtumisel suureks kahjuks. Lähme siis.”
Nad astusid kõrvaltuppa (Juudas võttis nuia kaasa), kus kaminas põles mühinal leek ja laud oli toa keskele tõstetud.
Nad istusid toolidele, mis olid laua ümber.
“Noh, Roarch, ma kuulsin Zeela käest, et sul olevat meile mingid nõudmised?” uuris Juudas.
“Jah,” vastas Roarch kindlalt ja rahulikult, “on küll. Midgi hirmsat ei ole, täiesti õiglased. Nagu öeldud, mina su sõrmust pihta ei pannud, selles olen ma täiesti süütu ja kannatasin seega samuti süütult, aga ma olen valmis sellest mitte välja tegema. Muidugi juhul, kui te mu nõudmised täidate. Need on üsna lihtsad: te annate mulle tagasi kõik, mis te võtsite. Raha, relvad, riided, sõrmuse, selle nõela ja muud mitte midagi. Nagu näete, ei ole ma eriti nõudlik - ei mingit kahjutasu maas sees ööbimisest ega ka metsa viimise ja piinamise eest.”
“Ega me sind eriti ei piinanudki,” vastas Juudas, “aga seda pole tõesti nii metsikult palju, kui oleks võinud arvata. Kahjuks oleme me su asjad maha müünud.”
“Kurb küll. Siis olen ma nõus sellega, et te mulle rahas need tagasi maksate. Pluss maagilised esemed.”
“Hästi, meil praegu nii palju raha ei ole, aga poole saame kokku. Kas sa oled nõus ootama?”
“Jah, kui te poole ära maksate.”
Juudas tõusis püsti ja läks kamina juurde. Selle pealt võttis ta kõhuka kukru ja andis Roarchile.
“Näe, siin see on,” ütles ta.
Roarch võttis kukru, kallas selle sisu lauale ja hakkas püsti seistes raha lugema. Juudas kõndis samal ajal mööda tuba vaikides ringi ja haudus kurje mõtteid. Niimoodi tammudes jõudis ta varsti Roarchi selja taha. Ta kummardus kiiresti ja haaras Roarchi jalgade järele, lootes teda pikali tõmmata, aga see ebaõnnestus - tema haare ei olnud just eriti kiire. Roarch tundis seda ja väänas end kiiresti Juudase viletsast haardest välja ja tõmbas röögatades mõõga ja pistoda. Juudas kargas tagasi ja haaras nuia ning oma kilbi. Nad tormasid vihaselt teineteise peale ja rasked hoobid raksusid Juudase kilbi pihta. Roarchil oli üsna raske end ilma kilbita Juudase võimsate hoopide eest põigelda, aga rünnates oli tal oma kahe relvaga suur eelis. Zeelale tundus, et viivitada ei maksa ja tõstis käed. Tema sõrmedest lendas välk Roarchi poole, aga keeras siis välkkiirelt ümber ja tabas Zeelat ennast. Sõrmus oli oma töö teinud. Zeelal läks silme ees pimedaks, aga kuna ta teadis oma loitsu efekti, siis jäi ta ootama, et mõju kaoks. Samal ajal võitlesid Roarch ja Juudas edasi. Roarch, kellel olid nii mõõk kui pistoda, sai sellega, nagu öeldud, endale tohutu eelise. Juudas tõrjus kilbiga mõõgahoobi, kuid pistoda ta enam vältida ei suutnud. See tabas teda otse rindu ja kuri päkapikust preester Juudas kukkus, karjatades: “Neetud varas!” See Roarchi tapmise üritus jäigi tal viimaseks kurjaks teoks tema elus. Preester Juudast ei olnud enam. Sel hetkel taipas Zeela appi hüüdma hakata ja ust otsima - ei tea miks ta seda enne ei teinud - võib-olla arvas, et Juudas võidab Roarchi. Siis kuulis ta tema poole tõttavaid samme. Ta haaras mõõga ja vehkis sellega umbes enda ees. Sellest oli isegi kasu, sest tema mõõk tabas Roarchi oma ja juhtis selle natukene kõrvale. Mõõk haavas teda küljest, selle asemel, et tabada südant, kuhu Roarch sihtinud oli. Zeela karjus appi ja vehkis edasi ning korraga sai ta nägemise tagasi. Ta nägi Roarchi enda ees mõõga ja pistodaga ning ründas teda karjudes. Zeela võitles meeleheitlikult, kuid peagi tegi Roarch kavala petteliigutuse ja mõõk tabas Zeelat pähe. Zeelal lõi silme ees mustaks ja ta kukkus prantsatades raskelt maha. See oli hea haldja ja võlur Zeela lõpp. Roarch kuulis alt kohalike talumeeste ja muu rahva samme, keda olid üles ärritanud metsik võitluskära ja Zeela hüüded. Ta kargas laua juurde, haaras sealt korraga nii palju raha, kui sai ja kadus akna kaudu. Kohalejõudnud inimesed leidsid vaid surnud võluri ja preestri.
Päev hiljem oli külamajade seintele pandud teade:

Tagaotsitav!
Tuua õiglase kohtu ette Roarch Carch,
kes mõrvas oma kaks kaaslast.
Mõrtsukas on päkapikk, 48 tolli pikk,
kollakas pikk habe, pikad juuksed,
suur nina ja hallid silmad.
Seljas nahkhame, mantel,
vööl mõõk ja pistoda. Seikleja.
Ohtlik. Mõrtsuka kinnipüüdja
saab 30 kuldmünti.

Lyygi auväärse külavanema käsul,
16. Juuni, 3441, Teine Ajajärk.

Võrku pani Jaagup Irve.