Kuusteist põlve tagasi olevat tulnud üle mere suure laevastikuga sealse kuninga noorem poeg, Dagobert, oma kaaskonnaga ja rajanud omale riigi. Kõigepealt ehitati väike sadamalinnriik, mis nüüd ammu oma senise tähtsuse on kaotanud. Üksteise järel vallutati ümbruskonna alad ja alistati kohalikud hõimud. Et pealikud sõnakuulelikumad ja ustavamad oleksid ning ülestõuse ei tekiks, võeti pealike pojad pantvangideks ja toodi õukonda, kus nad üles kasvatati. Nendest said uue kuninga kaaskondlased ning ainult väga vähesed pöördusid tagasi koju.
Erinevate kohalike rahvaste alistamine võttis aega umbes kuus põlvkonda, täis sõdu, rüüsteretki, verd ning tapmist. Kuid lõpuks olid kohalikud sunnitud Dagoberti järglaste ülemvõimu tunnistama ja makse maksma.
Viienda kuninga ajal rajati riigi keskossa esimene ja võimsaim kivist kindlus, millest sai kuningriigi keskus ning mille jalamile tekkis pealinn Ferdia. Pealinnas asuvad ka kõigi jumalate templid, ning muud tähtsad keskused nagu ordude, vennaskondade omad, maagide gildid.
Pealinnas on siiski kõige rohkem levinud usk Dangorisse, kuningalossi eeskujul. Vahepealsetest- kolmest, neljast põlvkonnast teatakse rääkida ainult legende, sest selle aja kohta käivad ürikud hävisid Suure Raamatukogu tulekahjus. On teada, et sel ajal aega valitses riigis ja kuningakojas kaos. Jutustatakse, et sel ajal puhkesid jälle ülestõusud duatha-de-danaanlaste eestvedamisel, kellega liitusid veel mitmed kohalikud hõimud. Siinne rahvas polnud kõigi nende sajandite jooksul ikkagi lõplikult alistunud. Rahuajal taastasid nad oma jõu, ehitasid metsa salajasi varjupaiku ning druiidid ohverdasid agaralt jumalatele.
Aga ülestõus suudeti maha suruda, ning karistuseks hävitati danaanlased peaaegu täielikult. Allesjäänud pagesid suurtesse sügavatesse metsadesse ja redutavad seal tänaseni või sulasid muu rahva hulka. Teatakse veel rääkida, et sel ajal leidnud kuninga lähikondlaste seas aset suur reetmine, mille tulemusel loodi Punane vennaskond- kuninga kuulus ihukaitsevägi, kes kuningat kunagi silmist ei lase ning kuninga vaenlasi kasvõi surmani jälitavad, kui see vajalikuks peaks osutuma.
Kui varem peeti tihedat sidet ülemere sugulastega, posti-, kaubalaevad lahkusid igapäev sadamast, siis viimaste valitsejate ajal on see side katkenud. Üksikud teated Lõunast lubavad oletada, et sealne kuningriik on langenud Lõunast tulevate vallutajate kätte, kes kummardavad tuld. Lõuna kuningapere kohta pole mingeid teateid. Kardetakse, et selle suguvõsa vanem liin on katkenud.
Siinse kuningriigi praegune kuningas on Theodeberti poeg Theodred. Rahvas tunneb teda karmi ja õiglasena. Kuninganna Adelheid suri mõni aasta tagasi tiisikusse ning Theodebert võttis nüüd lõpuks endale uue naise, Ragori vennatütre Morgana. Kuu aega kestnud pidustused said lõpuks läbi, ja valitseja sõitis uuesti rüüsteretkele kuningriigi idanaabrite vastu. Kuningal on eelmisest naisest kaks kaunist tütart Merewin, Isle ning räägitakse, et ka nägus ning julge sohipoeg, kelle kuningas sõjakäigule kaasa võttis.
Üks kord aastas kogunevad kõik isandad, auväärsed sõdalased, aadlikud pealinna, ja toimub Maapäev, kus valitakse sõjapealikud, arutatakse riigiasju, sõja, rahu üle, mõistetakse kohut. Seda kõike juhib kuningas ning loomulikult toimuvad samal ajal pidustused, laadad. Kuninga otsese valitsuse all olevad maad on kõige tihedamini asustatud ja peamiselt tegeletakse põlluharimisega.
Nagu eelpool öeldud, kuninga maad on kõige tihedamini asustatud, ja ka kõige paremini kindlustatud, kuigi paljud kindlustused on tänu pikale rahuajale hakanud vaikselt lagunema või on tühjaks jäänud. Tegeletakse peamiselt põllumajandusega.
Muid alasid, hertsogkondi see-eest katab tihe mets, milles väiksed asustussaarekesed- külad. Linnu on kuningriigid kaks: pealinn Ferdia ja sadamalinn Cua. Isegi hertsogite kantsid meenutavad pigem suuri, uhkeid talusid, kui losse.
Metsahertsogkonna peamine küla paiknebki suure metsa sees ja see, kes ei tea, seda üles ei leia. Kuna selle hertsogkonna maa on hiigelsuur metsaga kaetud ala, siis rahvas elab enamasti just lõunapoolses osas, Põhjas enne mägesid usutakse elavat haldjaid, kuid kindlaid teateid pole, sest ainult väga vähesed on seal käinud ja mitte kõik pole tagasi pöördunud. Halli kantsi maavaldustel on nii mägesi kui metsi, kuid ka seal on peamiselt põllud, ja tegeletakse vilja-, karjakasvatusega.
Tuultemaa hertsogkond on künklik, lage ala, idas piirneb Tormimäestikuga, kus usutakse elavat trolle. Mäestiku juures on ka veel iidset metsa säilinud, kus asuvad danaanlaste peidupaigad.
Tuultemaa elanikud tegelevad karja, hobusekasvatusega.Idas ja läänes on vaenulikud hõimud või kuningriigid, põhjas Igimäestik, kus legendide järgi elavad päkapikud, ning lõunas, üle mere asuvad vana kuningriigi maad. Sellest veel lõunasse, paikneb suur tühermaa, kus midagi peale kiviklibu ei leidu.
Üldiselt riietusest: kantakse lina, villast, nahka (või mis näeb sedamoodi välja). Muud kangast, materjali pole nähtud, või siis ei osata toota. Ülikutel on muidugi paremad relvad või kallid, metalliga kaunistatud riided, ehted. Peamine sõdalase turvis on rõngassärk, mingid muud turvised on haruldus.
Samuti palume mitte kasutada renessanssi stiilis rõivaid (jällegi, oskused nende valmistamiseks puuduvad). Pigem võiks olla tegemist väga varajase keskajaga.
Selle maa andis Dagobert tänutäheks oma ustavaimale sõdalasele Usnale, kelle sugu seal siiani on suutnud püsima jääda. Lauldakse veel laule, kuidas Usna ja tema naine Deidre nende tuulistele ja karmidele aladele elama asusid, ning siinsed hõimud endale kuuletuma panid.
Ajapikku sulasid sissetulnud kohalike inimestega, Usna ülikud hõimupealike perekondadega. Siinne rahvas on karm ja töökas, aga ka siiani veel head meresõitjad. Hetkel on hertsogiks vana Uthar, kes veel mõned suved tagasi hea tervise juures oli, kuid nüüd harva selge mõistuse juurde viibib. Tema poeg Usna on kaaskonnaga kuningaga sõjaväljal, kuid tütar Dana kodus. Dana oli kihlatud ühe kuninga ülikuga, kuid isa haigestumisega oli asi katki jäänud. Ajutiselt hoolitseb majapidamise eest hertsogi nõunik.
Nagu üldiselt siinmail kombeks, põletatakse surnud tuleriidal. Pühadeks peetakse kevade karja väljalaskmisaega ja suvist pööripäeva. Siis peetakse suuri pidustusi ja tuuakse jumalatele pühades kohtades ohvreid. Ohvrikohtadeks on pühad kivid, hiied, kuhu viiakse toitu, relvi. Siin asub ka õhu elemendi üks tähtsamaid templeid.
Sadamalinn, või nüüd juba pigem suurem küla, kust kunagi lähtusid sisemaa vallutused. Sidemete katkemisega lõunasuunal veel rohkem mandunud. Peamine elanikkond pätid, kaabakad, päevavargad, mereröövlid, palgamõrvarid, põgenenud talupojad. Koht, kuhu tavaline inimene meelsasti ei lähe.
Omab vabalinna staatust, kuningas kohalikesse asjadesse ei sekku, niikaua kui maksud tasutud ja suuremaid korrarikkumisi pole. Selle riigi ainukene teadaolev orjaturg. Võib müüa kõike, osta kõike, küsimus on vaid väljakäidud rahasummast.
Metsa hertsogkond on siiani iidse suguvõsa käes, sealse rahva üks pealikuid, Callahan, vandus kuningale truudust ning sai maa vastutasuks endale. Järglased kasvasid küll kuningakojas, kuid tulid alati koju tagasi. Veel on traditsiooniks olnud, et selle suguvõsa järglased naivad alati omakandi neiu. Metslased, nagu muud ülikud neid nimetavad, elavad küll sügaval metsas, aga on siiski avatud maailmale: Halli Kantsi ning kaupmeestega käib agar kaubavahetus. Metslaste põhitegevus on küttimine, kuid olulised on ka kalastus, ja vähesel määral ka alepõllud, ravimtaimed.
Nugiste nahkade eest ostetakse vilja, punast veini ja muud vajalikku. Sealne rahvas kannab enam-jaolt rohelist, et ümbrusesse paremini sulanduda. Nende tunnusvärvid on Eldorili värvid: tumeroheline ja veinipunane.
Rahvas ise on lõbus, muretu, kaval, nõtke. Varjuvad enamasti hästi metsas, ja armastavadki puude vahele ennast nii ära peita, et neid keegi ei näe. Vahest aetakse neid isegi segi haldjatega. Kuna Metsa hertsogkonna territoorium on väga suur, siis reaalselt suudavad nad kontrollida ainult lõunapoolset osa metsast.
Põhjas mägede lähedal pidavat elutsema haldjad ja seal usutakse olevat ka nende püha tempel. Metslased ei vaja suuri kivist kantse, sest vaenlane, kes metsalaande satub, võib ära eksida või lõksu kukkuda, ning metslaste külasid on peaaegu võimatu üle leida, kui nad seda just ise ei taha.
Metsa hertsogkonna rahvas on tuntud vibukütid, ja seepärast hinnatud ka kuninga sõjaväes. Siin on lubatud kõik usud, aga valdav enamus austab siiski Eldorili. Nad usuvad, et igal asjal looduses on hing. Muinasjutud räägivad elus puudest, ja nende valvuritest, haldjatest. Usutakse, et tuule käes sahisevad puud võivad omavahel rääkida.
Eldorilile pühendatud pidustused on sügisel, kui jahihooaeg algab. Süüakse palju liha, juuakse veini ja tantsitakse.
Metsa hertsogkonda valitseb hertsog, kellel on abiks traditsiooni järgi ka paar nõuandjat . Tähtis koosolek peetakse sügisel Eldorili pidustustel, kus hääletada võivad kõik vabad Metsahertsogkonna mehed. Hertsogil on siiski kõikide asjade üle vetoõigus.
Suhted naabritega: Ammustest aegadest peale juba on Metsahertsogkond ja Hall Kants üksteise peale hammast ihunud. Samas ei takista see kaubandust ning ajutisi rahuaegu esineb. Suuremad tülidest on olnud lohemunade, kalliskivide pärast. Kumbki pole siiani teist vallutanud, metslased Halli Kantsi ei lähe ja viimase sõdalased ei taha süngesse laande kadunuks jääda. Ülejäänud naabritega on suhted neutraalsed, kui välja arvata hundirahvas põhjast, kes viimasel ajal mõlema maadele on tunginud, ja rüüsteretki korraldanud.
Hetkel on Metslaste hertsogkond ilma valitsejata, räägitakse, et hertsoginna pidavat vaimuna ringi käima. Rahvast on läbi sõdade, õnnestuste, rüüsteretkede tublisti vähemaks jäänud.
Halli Kantsi hertsogkonna keskus on, nagu juba nime järgi aru saada, sünge kindlus. Peale segaduste aega pandi sinna valitsema kõrk aadlik Alfgar, kes oma saatjaskonnaga siis äärealadele kolis. Piiriäärse maa-alana on hertsogkond pidevas sõjas mitmesuguste põhja hõimudega ning Metsa hertsogkonnaga, millega siiski nüüd pikka aega rahu on säilinud.
Läbi aegade on hertsog ja tema lähikondlased hoidnud ennast rangelt eraldi alamast rahvast. Relvakandjad, raskes varustuses rüütlid, ongi seal piirkonnas ainult hertsogi ülikutest sõjamehed. Sõjapidamine on au sees ning iga mõõka hoida jaksav kõrget päritolu noormees läheb koos teistega piire valvama. Mehed viibivad kaua kodudest eemal, kuid abikaasa truudusetust karistatakse karmilt.
Hertsogi suguvõsa, ning tema rüütlid valivad naised kas oma aadlike või teiste hertsogkondade suguvõsade seast.
Siinset aadlikku iseloomustab siis kõrkus, uhkus, auväärne käitumine. Hertsogkonna värvid on must ja kuldne.
Kummardatakse Draxxi, ning seepärast on ka lohed väga austatud. Varasematel aegadel toimis isegi Kantsi ja lohede vaheline koostöö (lohed võisid siinsel maa-alal elada), kuni nad siin piirkonnas hävitati, ja selles on suur teene metslaste küttidel.
Talurahvas harib peamiselt põldu, ning maksab makse, ja siin on neid palju. Kuid kõik vastuhakud on lõppenud jõhkra mahasurumisega, ning talupojad on oksa tõmmatud.
Maa-alal laiuvadki viljapõllud, ning eriti lõuna osa on suhteliselt tihedalt asustatud, on näha, et elustiilis on palju üle võetud kuninga aladelt. Talust tallu rändavad kaupmehed, kes käsitööd jms müüvad.
Viimased teated räägivad, et palju külasi on huntide rüüsteretkedega hävinud, ning vana hertsog, ja ka kaaskond on suures osas surma saanud. Pärija Ulfgar pidavat olema kuningaga sõjatandril.
Kantsis valitseb tühjus, kuid rahvas hoiab sealt eemale, sest räägitakse, et miski kummaline olevus olla sinna elama asunud.