Ajatu Põhjamaa taust

Ajatu Põhjamaa taust on osa Juunior-LARPi taustast.

III seeria ajal

Ajal, mil võimas Põhjala riik veel tekkimas oli, toimus palju sõjaretki piiride laiendamiseks. Kuid mitte kõiki alasid ei võidetud lahingute ja armeedega, sest tol ajal leidus Ajatul Põhjamaal veel hulganisti tsivilisatsiooni hüvedest (ja vigadest) mahajäänud paiku, kuhu sõjaväe saatmine oleks olnud ebapraktiline. Ometi vajasid ka need alad mingisugust eeltööd, enne kui kuningriik sinna oma juuri ajama sai asuda.

Kuningas Ernest Esimesel, kes oli lisaks jõule tuntud ka aru poolest, ei jäänud kunagi puudu plaanidest kuningriigi laiendamise osas. Kõikide suuremate võõrastemajade seintele ja asulate teadete-tahvlitele lasti üles panna kuningliku pitseriga üleskutsed järgnevaga:

"Kõrgeima riikliku võimu, kõikide maade üle taevalikult paistva päikese, suursuguse ja uhke Kuningas Ernest I korraldusel kutsatakse üles kõiki vapraid seiklejaid ja rändureid, julgeid ja uudishimulikke, nooremaid ja vanemaid vabu kodanikke tänuväärsele ja kangelaslikule rännakule kuningriigi kaardistamata ääremaile eelsalgana, et kõrvaldada kõik koha peal olevad meie tsivilisatsiooni ja selle arengut ohustavad takistused, tuua valgus metsikusse pimedusse ja kindlustada kuninga nimel uued maa-valdused tulevate koloniseerijate jaoks, tuues meie kõigi armastatud hiilgavale kuningriigile suurt au ja sõnastamatult palju kasu, mida mäletatakse veel põlvkondi pärast. Ning loomulikult on üllameelse Kuninga poolt kindlustatud ka tasu vaprate ja ennastsalgavate tegude eest kõrgeima tunnustuse ja väärilise tasu näol kuninglikust varakambrist ning vapratest vapramaile ehk ka valdus kättevõidetud maa-aladelt ja sellega kaasnev tiitel."

Sellel järgnes asustamiste ajajärk, kus tsiviliseeritud inimesed haarasid üha enam metsikut maad enda kontrolli alla või jäid rikkust taga ajades märkimata haudadesse puhkama. Samal ajal käib uue kuningriigi sisemuses äge võimuvõitlus ja vahel on raske vahet teha kohaliku jarli meestel ja bandiitidel.

I ja II seeria ajal

Ajatu Põhjamaa on pika ajalooga kuningriik, ajalooga, mis on enamjaolt olnud täidetud erinevate sõdadega, jättes maa siiani sõjaarmidesse. Sõjapidamine oli kunagi siin rahvusliku spordiala asemel. Kuid aegamööda mindi liiga julgeks ning pärast kaugeid vallutusi, mis oli suuresti ammendanud Ajatu Põhjamaa sõdalastevaru, hakkasid vallutatavad ühise jõuga rindejoont tagasi suruma, saades lõpuks tagasi praktiliselt kõik oma endised alad. Vallutussõdade endine noor ja vapper juht, Kuningas Ernest Esimene, on juba vana, kuid suudab veel hoida riiki mitte küll väga õitsval järjel, kuid vähemalt stabiilses seisus. Naabridki ei paista lähiajal sõda soovivat, vaid on õnnelikud, et nüüd saab pisut rahus elada. Kuninga endine mitmekümne tuhande pealine sõjavägi on nüüdseks kahanenud vaid mõneks tuhandeks meheks, hoidmaks elu rahulikuna kõigis riigi nurkades. Endise aja sära ja uhked sõjaretked on lakanud ning praegune elu Ajatul Põhjamaal on hea ja rahulik.

Siiski – järjest raskem on kuningal võidelda suurenevate röövlijõukude vastu, ning ta tunneb oma jõudu raugevat. Kuna tema poeg, prints Waldemar, ei ole siiani trooni ülevõtmise suhtes huvi äratanud ja tütar Ursula oma soo tõttu riiki valitsema ei kõlba, on karta, et tulevast valitsejat tuleb riigi huvides otsida mujalt. Kuna see kuuldus on levinud suust suhu ka üle terve riigi, üritavad vaprad noormehed üle kogu maa korda saata vägitegusid, mis oma suuruselt ja vahvuselt jõuaksid ka kuninga kõrvadesse. Paraku on vägitegude võimalustega kitsas käes. Lohesid pole siin riigis enam ammu nähtud ja see viimane, mis kuningriigis mäletati olevat, oli tegelikult mäletatavasti täitsa meeldiv ja tore olevus, kes mägedes kaevurpäkapikkudega koostööd tegi ja nende kullal silma peal hoidis. Paraku leidis ka tema oma otsa isehakanud kangelase läbi, kes selle eest ka kohe kuninga käsul võlla tõmmati.

Nimelt ei meeldi kuningale mingil kujul vägivald. Sõjad ei tule arvesse, kuna need on äärmiselt auväärsed ettevõtmised, kuid labane tapmine on kuninga silmis vääga taunitav. Nii leiavadki end vägimehed kangelasteo sooritamise järel üpris tihti trooni asemel võllast. Kuid ega seepärast üritamine lõpe.

Lisaks inimestele elavad Ajatul Põhjamaal ka juba mainitud kaevurpäkapikud, töökas ja tõsimeelne rahvas, keda väljaspool mägesid väga harva kohtab, kuid kelle käsitöö on kõrgelt tuntud ja hinnatud üle kogu maa.

Ega metsapäkapikkegi tihti kohta, sest nemad saavad metsalt kõik, mis neile eluks tarvilik ning lihtsalt ei pea vajalikuks sealt välja tulla.

Metsades elavad ka haldjad, ehkki mitte kunagi samas kohas, sest nende läbisaamine päkapikkudega teadupärast just kõige soojem ei ole. Metsast võib leida veel teisigi elukaid, kuid kuna inimesed sinna minna ei tihka, ja kuna metsapäkapikud, kes üpriski agressiivse loomuga on, pärimise peale vaid tigedalt urisevad ning haldjad küsimise peale vaid saladuslikult naeratavad, ei oska ükski inimene arvata, keda kõike sealt leida võib.

Aga ega mets ainus koht ole, kus elada annab. Kääbikud on näiteks oma elamise lausa maa sisse uuristanud ning tunnevad end seal suurepäraselt. Kuna neid ei huvita suure rahva tegemised, tuleb ka nende kohtamiseks minna nende elupaika, kuid ega seal midagi huvitavat ei ole. Nii ei olegi noormeestel suurt lootust kangelaseks saada ning olles mõni aeg tulutult mõnda kolli või koletist otsinud, pöörduvad nad pettunult kodukohta tagasi, leiavad mõne neiu, abielluvad ja saavad lapsi, kes tulevikus samamoodi käituvad.

Inimesed elavad aga kõikjal, kus pole eelnimetatud rasse. Neid leidub sisemaal, kus nad teenivad elatist vilja kasvatamisega. Üpris jõukalt elavad inimesed mägede ääres, kus eelkõige tegeletakse päkapikkude käsitöö vahendamisega soovijatele üle kogu maa, kusjuures vahelt mitte väikest tasu ei võeta. Mägedeäärne rahvas on hääd võitlejad, kuna ei sa ju ometi lasta juhtuda sellel, et soovijale kättetoimetamisel kallis ehe, relv, raudrüü või muu ese röövitaks. Tõsimeelne ja kange rahvas elab rannaaladel, kus tegeletakse kalapüügiga. Eriti tuntud on rannarahvas oma kaunite naissoo esindajate poolest, kes kuulujuttude kohaselt oma ilu saanud seetõttu, et nende soontes voolab tilgake mererahva verd. Kuid ärgu lasku kergemeelne kosjaline end ilust petta – pole olemas karmimaid ja tugevamaid naisi kui rannapiigad, ning kes ühega naitub, peab olema julgem mees kui kõik kuningriigi kangelased kokku. Mitmeid kuulsaid naissõdalasigi on sirgunud just mereäärsetelt aladelt. Ometi ei lase rannakülade noormehed end sellest heidutada ning ega sealgi abielud sõlmimata ja lapsed tulemata jää.

Kõik need tegelased, vastavalt rassile ja uskumustele kummardavad sadu erinevaid jumalaid, ja nii mõnigi kord on tekkinud kõigi nende religioonide esindajate vahel tõsiseid konflikte, mis tihti viivad välja suuremat sorti verevalamiseni, mis kestavad, kuni üks pool on langenud teise poole mõõkade (hangude, aerude, labidate jne…) läbi ja võitjad kuninga käsul üles poodud. Nii on jälle mõni usk vähem ja seega ka probleeme vähem. Kuid ega sellest pikka pidu ole – peagi avastab keegi kõrtsus just enne sulgemisaega uue jumala, keda ta lahkelt kuulutama hakkab. Ja nii voolab elu ajatul Põhjamaal omasoodu. Kuninga sõdurid võitlevad üha tigedamalt metsaservades pesitsevate röövlijõukudega ning vahetevahel võib ägedamat võitlust ette tulla mereäärsetel maadel, kus lõunapoolsetelt aladelt tulnud piraadid üritavad kambaga vägivaldselt kosja tulla võluvatele rannakülade piigadele, kes aga end sugugi ära viia ei lase või kui juhtubki, et mõnest saadakse kambakesi jagu ja viiakse kaasa, siis mõne kuu möödudes toovad lõunamaa mereröövlid nad heaga tagasi.

Kuningas Ernest Esimene aga tunneb enda õlul aasta-aastalt üha raskenevat vanadusekoormat ja hoiab kõrvad lahti kangelastegude või muude väärt ettevõtmiste suhtes siin kuningriigis.