Eferdain

Eferdain I: Cathernaia

Eferdain I: Cathernaia
Kuupäev	12.-14.08.2005
Koht	Taevaskoja
Korraldajad	Eferdaini Mängujuhid

Eferdain on maailm, mis kulgeb teiste maailmade seas omasoodu, olles just selline, nagu tahab. Eferdainil on oma teadvus, oma hing, mille üle juba aegade algusest on valvama määratud arvukad jumalad, kellest kõige tähtsamad on peajumalannad Dalavesta ja Elenya. Need kaks lõid oma kätega kõik Eferdaini asukad: nii loomad kui rahvad. Eferdainis elavad inimesed, haldjad, päkapikud, kääbikud, deemonid ja orkid. Arcaloni saart asustavad ükssarvikud ja soobikud. Eferdaini meri seilavad mereröövlid. Maastiku poolest on Eferdain endale lubanud kõike: siin voolavad suured ja väikesed jõed, leidub piisaval hulgal mägesid, ka metsi on küllaga. Kõige selle vahele on end sisse seadnud platood, tasandikud, orud ja sood.

On 1374 aasta Espisus. Muidu rahulik ja harmooniline Eferdain on kistud sõjakeerisesse - Arcaloni pimedusest ja mustade draakonite väest tõusnud Loheratsanik, Pimeduse Isand, on koondanud arvukad väed ning järjest suuremaid tükke rebivad tema ahned lõuad viljaka Eferdaini küljest. Viimase 10 aastaga on hirmu küntud ja külvatud. Nüüd on lõikuse-aeg.

Arcaloni kimbutavad enim Loherüütlid, õudsed Arkaia mereröövlid, Pimeduse Isanda liitlased - seevastu mandrielanikud peavad vastu panema põhivägedele. Langenud ja rüüstatud on rahulikud inimeste linnad - Tasmalea, Anterna, Utygion. Mueron ja Niemor seisavad tummalt Thania ja eneste kaitses.

Veel ei ole sõjalaine haldjateni jõudnud, ent hukk ja häving loksub järjest lähemale.

Ühte aimavad kõik - kui peaks langema Denhalia, ei ole Eferdaini rahulikel asukatel enam pikka pidu....

Ja siit algab meie lugu -

11. espisus, Aktion. 1374 aasta Eferdainil.

Hommikuvalguses saabub Denhalia kantsi üksi ja kibeda kapakuga lahkunud haldjakuninga parim sõber ja endine eelitväe juht Andraen. Ta kõneleb kuningannale, et too peab kiiresti lahkuma - Pimeduse Isand ründab peagi Denhaliat. Keegi ei mõista, kust Andraen oma info sai, ent šamaan Airerothion kinnitab tema sõnu, ning nõnda pakivad kuninganna valitud lähikondlased kibekiiresti kokku hädavajaliku kraami.

Paari tunni möödudes on nad peaaegu minekuvalmis - ning siis saabuvad meeletul kapakul luurajad, tuues kohutava sõnumi: Pimeduse Isanda väed randusid Helvandea kaldal ning suunduvad Denhalia poole. Linnas puhkeb paanika. Haldjaarmeed hakatakse valmis panema. Pool eliidist jääb appi, teine pool on valmis minema koos kuninganna, printsi ja nende saatjatega. Andraen pole kellelegi veel öelnudki, kuhu nad lähevad - põhjendades end sellega, et ta ei soovi kuulujuttude levikut.

Pagulased võtavad Andraeni juhtimisel suuna lõunasse, Lendeni ja Peribene suunas. Kiire kapak toob nad õhtuks Denhalia kõige lõunapoolsemate küladeni. Sinna jäetakse kõik ratsud peale kandehobuste, sest Andraen paljastab nüüd, kuhu nad suunduvad - läbi Peribene, hoides suunda Utygioni poole, ning seal päevateekond Utygionist lõunas asub Cathernaia - Andraeni ja tema pere pisike talu.

Esimese päeva õhtu veedetakse juba Peribene metsas, olles õite vähe sissepoole liikunud.

2. päev. 12. espisus. Ebunon.

Raske rännak Peribene kuusepadrikus. (Tihe, vähe radasid, vana mets, suurelt jaolt tuleb meestel teed raiuda või naisi ja end üle tuulest ja vanadusest murdunud puutüvede aidata. Ämblikuvõrgud jms. Hämar isegi päeval.) Eliit on pidevalt kaitse ja rünnakuvalmis - keegi ei tea, kus vaenlase haruväed end peita võivad. Kardetakse luurajaid, salamõrtsukaid, isegi oma varje.

Õhtu saabudes on liikumiseks liiga pime, ei nähta teed ega võimalikke vaenlaste sõdalasi. Jäädakse puhkama ja sööma. Sajab vihma, varjualuste püstitamiseks pole aga aega. Märg ja seetõttu ka külm, kõle ja masendav öö.

3. päev. 13. espisus. Segycion.

Üks kui teine on külma saanud - metshaldjad pole eriti sellise temperatuuriga harjunud. Jätkub rännak, peatutakse harva ja napiks ajaks. Padrik tundub järjest tihenevat ning päikest pole praktiliselt nähagi. Luurajad tunnetavad ohtu ja kuulevad vaikset trummipõrinat. Vastaste kartuses süüakse toit kuivalt ning öö möödub külmalt ja niiskelt - lõkkeid süüdata oleks liig ohtlik.

4. päev. 14. espisus. Tiricion.

Mõnus ja värskendav jalutuskäik Peribene padrikus, mets hakkab siiski vaikselt lõppema, õhus on aeg-ajalt tunda rannikuhõngu. Muudetakse suunda ja hoitakse itta. Paar tundi enne loojakut jõutakse metsast välja, kuninganna, Deiraneia ja veel paar rohkem väsinud daami saavad ratsutada kandehobustel. Viimased kilomeetrid tuleb aga jalgsi kõndida - kurnatud hobused lõppevad.

Öö hakul jõutakse Andraeni juurde Cathernaia tallu (Utygionist päevateekond lõunasse), kõik väga väsinud, juhatatakse kambrisse magama.

5. päev. 15. espisus. Norannon.

Üks suur sisseelamine, tutvutakse ka Andraeni perekonnaga - naine ja 2 poega. Kohale jõuab rohkem kui poolsurnud merehaldjas Elenninist. Ta antakse ravitseja hoolde.

Öösel saabub üksik rändur, kes otsib peavarju - Mephisto. Saabub ka üksik jõehaldjas-rändur. Eliitvägi patrullib.

6. päev. 16 espisus. Aktion.

ALGAB MÄNG!!!

Eferdain II: Lenden

Eferdain II: Lenden
Kuupäev	21.-23.10.2005
Koht	Kassinurme
Korraldajad	Eferdaini Mängujuhid
Muljete teema
Veel üks mängumuljetest inspireeritud teema

Eferdain on maailm, mis kulgeb teiste maailmade seas omasoodu, olles just selline, nagu tahab. Eferdainil on oma teadvus, oma hing, mille üle juba aegade algusest on valvama määratud arvukad jumalad, kellest kõige tähtsamad on peajumalannad Dalavesta ja Elenya. Need kaks lõid oma kätega kõik Eferdaini asukad: nii loomad kui rahvad. Eferdainis elavad inimesed, haldjad, päkapikud, deemonid ja orkid. Arcaloni saart asustavad ükssarvikud ja soobikud. Eferdaini meri seilavad mereröövlid. Maastiku poolest on Eferdain endale lubanud kõike: siin voolavad suured ja väikesed jõed, leidub piisaval hulgal mägesid, ka metsi on küllaga. Kõige selle vahele on end sisse seadnud platood, tasandikud, orud ja sood.

See algas 1374 aasta Espisusel. Muidu rahulik ja harmooniline Eferdain oli kistud sõjakeerisesse - Arcaloni pimedusest ja mustade draakonite väest tõusnud Loheratsanik, Pimeduse Isand, oli koondanud arvukad väed ning järjest suuremaid tükke rebisid tema ahned lõuad viljaka Eferdaini küljest. Viimase 10 aastaga oli hirmu küntud ja külvatud. Nüüd oli lõikuse-aeg.

Arcaloni kimbutasid enim Loherüütlid, õudsed Arkaia mereröövlid, Pimeduse Isanda liitlased - seevastu mandrielanikud pidid vastu panema põhivägedele. Langenud ja rüüstatud olid rahulikud inimeste linnad - Tasmalea, Anterna, Utygion. Mueron ja Niemor seisid tummalt Thania ja eneste kaitses.

Ja siis jõudis sõjalaine ka haldjateni.

11. espisusel, Aktionil, 1374 aasta ennelõunal randusid Pimeduse Isanda väed Helvandea jõel ning suundusid Denhalia poole.

Esimese eliitväe juhi ja truu sõdalase Andraeni hoiatusel ja juhatusel liikusid sõjapakku haldjakuninganna Eithelen, tema poeg Airath, haldjate šamaan Airerothion, osa haldjaeliitväge nende juhi ja šamaaniõpilase Elethuli juhtimisel, lisaks veel natuke kaaskonda.

Päevateekond rüüstatud Utygionist lõunas, pisikeses Cathernaia talus, lootsid sõjapõgenikud leida natuke rahu ja oodata sõja lõppu. Aga see ootamine oli kõike muud kui rahulik ning näis, et õudused on jõudnud ka nende õuele. Ka Denhalia saadiku teade Pimeduse Isanda langusest ja hukust ei toonud loodetud kergendust.

Põgenike usk on üpris ühine: Pimeduse Isand võib olla küll langenud, ent lahing ei ole veel läbi.

Suutmata kauemaks Cathernaiasse jääda ning kindlas usus, et teekond Cathernaiast Denhaliasse ei pruugi olla sugugi ohutu, avas šamaan Airerothion värava Teise Ilma, et nõnda jõuda Lendenisse, mida ilmselt sõda suuremalt puudutada ei jõudnud.

Rännak Teises Ilmas andis jõudu ja toitis meeli, ent ärksamad tundsid siiski ka seal, et midagi on õhus, miski on muutunud. Pisiasjad... Tervikut ei suuda veel keegi hoomata ega sadadele õhus rippuvatele küsimustele vastust anda.

Ootused, lootused, hirmud, langetatud ja langetama otsused. Väsimus, meeleheide, igatsus. Või hoopis rõõm, isegi võidurõõm.

Aeg voolab teises ilmas teisiti, teavad haldjad. Ja nõnda on kõigil olnud piisavalt aega mõelda Cathernaias toimunu üle. Ehk lausa kogu oma elu üle...

Silme ees väratab mägijärv nagu jahe värav. Te sammute sellest läbi ja see silitab nahka ning jätab riided kuivaks. Te seisate pisikese järvesilma ääres, ja teie ümber on kuldsed ja punetavad ja osaliselt juba raagus puud. Puhub niiske tuul, mis kannab eneses hommiku ja vaigu ja mägede hõngu. Teie kõrvu kostub õrn laul, ning pööranud pilgu, näete te vilksamisi heerasid, enne kui nad heliseva naeruga metsa kaovad.

Üksik lind tõuseb puult lendu ja lehvib kraaksudes künkaharjal vardjana seisva kantsi suunas.

Vabanemine. Kergus. See paik on kurjast puutumata... kui te just ise Kurja kaasa ei toonud.

Teile tullakse vastu. Teid on oodatud. Te olete jõudnud Lendenisse.