Hiline Lõikus
Hiline Lõikus- testmäng
Hiline Lõikus
| |
Kuupäev | 14.05.2011 |
Koht | Raadi lennuväli |
Korraldajad | Arcanar, Aweron, Paganarh |
Galerii | Pilte |
Teema foorumis | |
Muljete teema | |
Filmimaterjali |
...nende taga väljusid võsast teised varustusega koormatud Sõdurid ja Spetsialistid, piiludes valvsalt ringi. Piirialadel ei saanud kunagi liiga ettevaatlik olla. Seltskonnast kaks vestlesid omavahel vaikselt. "Baaslaagrini on veel pool tundi minna. Ma tahan kiirelt asjad üles saada, et meie poisid saaks põldu üle vaatama minna" Teine noogutas: "Ma saadan luurepaari siis kaugemale ette. Liiga palju jälgi oleme näinud, teeröövlite omi."
Hiline Lõikus 2
Hiline Lõikus 2
| |
Kuupäev | 08.10.2011 |
Koht | Aegviidu endine tankodroom |
Korraldajad | Arcanar, Aweron, Paganarh |
Galerii | Pilte |
Teema foorumis | |
Muljete teema |
Bandiitide rünnakut juhib keegi Leitnant, kes on väidetava suure bandiidipealiku Deadpool käsualune. Nad on nii kindlad oma ülemvõimus, et kõik ellujääjad olid tegelikult ellu jäetud nende sõnumi kohaleviimiseks. Kas see on rüüstajatepoolne ülbus või hirmutaktika, ei teagi, kuid aluse sai pretsedent- Könföderatsiooni ja Uniooni Asulate juhtkonnad otsustasid kõrvuti välja astuda ühise vaenlase vastu.
Hiline Lõikus 2.5: Öö
Öö
| |
Kuupäev | 25-26.02.2012 |
Koht | Vanapagana Metsaonn |
Korraldajad | Aweron, Paganarh |
Galerii | Pilte |
Teema foorumis | |
Muljete teema |
Uniooni ja Konföderaatide piirimärkimismeeskonnad jäävad talvele jalgu ning on sunnitud öö veetma ühises baasis. Kant ei ole öösiti inimsõbralik; mingi asi sööb kellegi ära; ühelt sõdurilt leitakse kirjeldamatult jäle parasiit; metsast kostub võikaid hääli; valvekorrad pelgavad ja ropendavad läbi öö.
Hiline Lõikus 3
Hiline Lõikus 3
| |
Kuupäev | 20.10.2012 |
Koht | Tapa Keskpolügoon |
Korraldajad | Aweron, Paganarh |
Galerii | Pilte |
Teema foorumis | |
Muljete teema | |
Treiler |
14:45
Kolonel sai surma.
Mitte alguses, me lidusime mööda heinamaad teeäärse kraavini, seal pidi olema kaupmeeste laager, aga nood olid vist juba kaapet teind, või tegid oma diile teises kohas. Küll aga oli nende asemel kaks ära karanud kaabakat. Nägin neid juba varem, alul oli kõik rahulik, aga siis ei tea mis kurat neid kannist pures, et nad meile tule peale tõmbasid. Kolonel sai kuuli, nägin kuis hööveldas tüübil pool pea nahka kõrva juurest kaasa. Ah hullematki näind, lihtsalt... alul on ikka jube, eriti kui oma võitluskaaslane sedasi sinu suunas verd pritsib ja näost valgeks läheb. Vanlased silkasid üle tee, meie poolele kraavi, ilmselt tahtsid tiivalt haarata, kütsin salve tühjaks ja roomasin koloneli juurde. Kutt oli juba koomas, ajaga võidu joostes rebisin sidemed ja klambrid välja, kui auk oli lapitud väntasin süsti õlga ja tõin mehe põrgu tagasi. Selleks ajaks olid muidugi saadana sigitised ligi jõudnud ja vehkisid ärevalt tukkidega. Nahk, sellistele närvihaigetele ei tohiks üldse tukki kätte usaldada. Pikka juttu ei olndki, kõik olid pinges ja alles rohtude mõjul klaaruv kolonel sai plartsti kuuli pähe... soe aju alles nirises mööda mu põske alla, kui mul käed selja taha väänati.
(Sharkeri tagasivaatest)
Hiline Lõikus 3,5: Luiged Lõunasse
Hiline Lõikus 3,5
| |
Kuupäev | 16.03.2013 |
Koht | Raudteemuuseum Lavassaares. |
Korraldajad | Aweron, Paganarh |
Galerii | Kõik pildid |
Teema foorumis | |
Muljete teema | |
Veidi alla kolmveerandi tunni filmimaterjali |
Kahekümne teine päev metsas. Lumi, lumi ja veelkord lumi. Oli siis vaja ennast vabatahtlikult kaasa toppida sellele ekspeditsioonile. Samas eks asulas oleks veel igavam olnud. Ainus nukker asi on see et toiduvarud hakkavad lõppema. Tänase hommikusöögi lisandiks said siis värsked männikäbid. Peaaegu et....ei mitte Itaalia-pärane vaid... Jah siiski lihtsalt omamoodi.
Vähemalt on inimesed normaalsed. Üllatav et seda ütlen sest esimesel päeval sai küll kõiki Unioniste altkulmu vaadatud - ja kahjuks mitte AINULT esimesel päeval. Aga eks raskused on meid (neid) kokku harjutanud. Pagana tsivilistid - ma endiselt arvan et ainult poistega laigulistes oleksime juba kohal seal kuhu iganes me lähme.
(Drazicu tagasivaatest)
Hiline Lõikus 4
Hiline Lõikus 4
| |
Kuupäev | 04-.05.10.2013 |
Koht | Paikuse |
Korraldajad | Aweron, Paganarh, Pahandus |
Galerii | Kahed pildid ja NPC-pildid eraldi |
Teema foorumis | |
Muljete teema | |
filmimaterjali |
Enne kui muud kirjutan: siiani parim mäng HL maailmas minu jaoks!
Olin seekord tsivilist. Võtsin selle rolli olles veidi kahevahel, et äki peab passima ja igavlema. Mäng aga tõestas seekord vastupidist. Kogu aeg oli midagi teha ning momenti, kus igavus oleks peale tulnud ei olnud. Sellele aitas kaasa kindlasti toimiv laager. Vajadus enda olme eest hoolt kanda oli tegevust andev - telgi püstitamine, kuivatamine, pakkimine jne. Lisaks oli ka spetsialistidele mõeldud ülesanded meeldivalt vaheldusrikkad. Eriliselt jäi meelde rehvimäärde tegemine. Siinkohal suured tänud kaas-biodele aga eriti Aetile, kellega oli väga meeldiv koos mööda platsi ja laagri ümbrust kolada spetsiifilist taime taga ajada, et see annab määrdele just selle õige kiulise struktuuri. Ning hiljem seda mögla rehvidele kanda igas peatuses rohelises alas - sellised ülesanded annavad meeldivat vastutust ning koos sellega mõtestatud tegevust.
(Sproti muljetest)
Hiline Lõikus 5
Hiline Lõikus 5
| |
Kuupäev | 29.05-30.05.2015 |
Koht | Pahkla |
Korraldajad | Aweron, Paganarh |
Galerii | Pildid |
Teema foorumis | |
Muljete teema |
Ma tean küll, mis mind seda tegema ajas. Kui me oleksime hääletanud 5:3 või 6:2 tuumapommi kasuks, kui oleks olnud vähemalt korralik vaidluski, ilmselt oleksin pidanud reetmist piisavaks patuks, et mitte minna ja fuusialastega ühendust võtta. Aga see, kuidas oli nagu iseenesestmõistetav lasta see asi sinna välja, kus eeldatavasti on elusolendeid, kuidas selle üle üldse ei diskuteeritudki, kuidas Laik ütles, et häh, seda me ju siia tegema tulime, ja kõik olid nõus – see oli mulle silmade avaja ka omade suhtes.
Sest Tseemi on mulle armas ja ägevlased seda enam ning võibolla olin nende suhtes sellest armastusest pimestatud. Arvasin nii iseenesestmõistetavalt, et tuumapomm, eeldatav Paugu põhjustaja, ei ole kellegi meelest variantki, ja vastupidises veenduda oli nii õudne, nii päris, nii uskumatu ja samas nii vaieldamatu, et ma pidin selle kuidagi oma maailmapilti mahutama – ning sellega ka elama. Uue maailmapildiga. Mõnd aega vähemalt.
Kõndides fuusialaste poole, samas kindalt teadmata, kus nad üldse on, käis mul peast läbi, et võin ka lihtsalt kõndida ja kõndida, jääda metsa maha ja surra detoxi-puudusesse. Aga kõndisin visalt edasi ning seal nad olidki. Algul küll mulle arusaamatud, sest mis keelt nad küll rääkisid? Aga siis juba ka arusaadavad ning arusaajad, nii naeruväärselt usaldavad – mina küll kedagi sedasi valveta meie laagrisse ei jätaks – ning kaheldamatult inimlikud.
Mida me ometi tegime? Mida me ometi tegime?
(Tindome muljetest)